Võlaõigus › Võõrandamislepingud

19.09.2006 esitas OÜ VEAKOR SERVICE hagiavalduse, milles palus AS-lt ALLANDO TRAILWAYS välja mõista põhivõla 1 494,90 krooni ja viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, arvestusega 0,05 % põhivõlast iga viivitatud päeva eest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja tugines nõudes VÕS § 6 lg-le 1, §-le 76, §-le 82, §-le 100, §-le 101, §-le 113, TsÜS §-le 138 ja TsMS §-le 367. Hagiavalduse kohaselt müüs hageja kostjale kaupa ning osutas teenuseid 01.01.2005 sõlmitud müügilepingu alusel. Kostjale väljastati koos kaubaga arve-saatelehed, mille saamist kinnitas kostja allkirjaga. Kostja võlgneb hagejale 23.04.2005 arve nr 2203 (maksetähtaeg 23.05.2005), 30.12.2005 arve nr 6839 (maksetähtaeg 29.01.2006), 07.02.2005 arve nr 515 (maksetähtaeg 09.03.2006) ja 02.01.2006 arve nr 11 (maksetähtaeg 01.02.2006) alusel kokku 1 494,90 krooni. Vastavalt 01.01.2005 sõlmitud müügilepingu üldtingimuste p-le 6.2 leppisid pooled arvete mittetähtaegsel tasumisel kokku viivises 0,05 % tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. 23.02.2007 esitas hageja kohtule avalduse haginõude suurendamiseks. Hagiavalduse kohaselt müüs hageja kostjale kaupa ning osutas teenuseid 01.01.2004 sõlmitud müügilepingu ja 01.01.2005 sõlmitud müügilepingu alusel. 01.01.2004 sõlmitud müügilepingu p 7.2 kohaselt kohustus ostja tasuma kauba ja teenuste eest 21 kalendripäeva jooksul arvete väljakirjutamise päevast. Tasumisega viivitamisel oli kokku lepitud viivis 0,5 % päevas tähtaegselt tasumata summast. 01.01.2005 sõlmitud müügilepingus oli kokku lepitud viivis 0,05 % tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja esitas kostjale 2004. a. 697 arvet kogusummas 542 194,50 krooni, millest kostja tasus 154 arvet viivitusega. 2004. aasta eest võlgneb kostja hagejale viiviseid summas 48 853,87 krooni. 2005. a. esitas hageja kostjale 325 arvet kogusummas 319 531,40 krooni, millest 300 arvet tasus kostja viivitusega. 2005. aasta eest võlgneb kostja hagejale viiviseid summas 10 184,14 krooni. Kokku on viiviste võlgnevus 15.02.2007 seisuga 59 037,51 krooni. Kuna kostja tasus 15.02.2007 hagejale põhivõlast 1 018,05 krooni, siis vähendas hageja põhinõuet summani 476,85 krooni. Lõppkokkuvõttes palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 476,85 krooni ja viivise 59 037,51 krooni ning viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Arve nr 2203 alusel 519,95 krooni põhivõla ja viivise tasumise nõue on põhjendamatu, kuna nimetatud arve on esitatud garantiiremondi töö eest. VÕS § 650, § 230 lg 1 ja 01.01.2005 sõlmitud müügilepingu üldtingimuste p 5 kohaselt toimub garantiiremont tasuta. Hageja on 02.01.2006 arve nr 11 summas 495 krooni esitanud kostjale alusetult, kuna hageja ise ütles poolte vahel sõlmitud müügi- ja töövõtulepingu 30.12.2005 kostjale üles. Kostja leidis, et hageja viivisenõue on esitatud pärast mõistliku tähtaja möödalaskmist hea usu põhimõtte vastaselt. Kostja taotles viivise vähendamist VÕS § 42 lg 3 p 5, § 113 lg 6 [peab olema VÕS § 113 lg 8] ja § 162 lg 1 alusel. Hageja ei ole tõendanud, et tal on tekkinud seoses kostja viivitusega kahju. Viivisenõude aluseks olev põhivõlg on enne viivisenõude esitamist täielikult tasutud. VÕS § 76 lg 4 kohaselt, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Hageja ei ole kordagi kostjat arvete esitamisel teavitanud viivise nõudmisest, samuti ei ole hageja viivist kinni pidanud kostjapoolsete põhimaksete tegemisel. Hageja esitas 2(6)

viivisenõude kostjale alles 19.02.2007 ning andis aega viivise tasumiseks hiljemalt 23.02.2007, samas esitas hageja 22.02.2007 kohtule haginõude suurendamise avalduse. Õiguste heauskse kasutamise põhimõte on sätestatud TsÜS §-s 138 ja VÕS §-des 6 ja 76. Riigikohus on 15.04.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-31-03 leidnud, et isik võib nõudeõiguse kaotada hea usu printsiibi rikkumise tõttu. Hea usu põhimõtte järgimine tähendab ka seda, et õigustatud isik kohustub esitama oma nõuded ja pretensioonid kohustatud isikule mõistliku aja jooksul. Hageja on kaotanud õiguse nõuda viivist VÕS § 159 lg 2 alusel, mille kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Nimetatud hea usu põhimõttest tulenev reegel kehtib ka viivise kohta, mis on oma olemuselt leppetrahvi eriliik (Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-05-463). Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas 29.06.2007 otsusega hagi osaliselt ning mõistis AS-lt ALLANDO TRAILWAYS OÜ VEAKOR SERVICE kasuks välja põhivõla 476,85 krooni ning viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, arvestusega 0,05 % põhivõlast iga viivitatud päeva eest kuni põhinõude täitmiseni. Viivisenõude summas 59 037,51 krooni jättis kohus rahuldamata. Harju Maakohus jättis poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Kohtule on esitatud 23.04.2005 arve-saateleht nr 2203 summas 519,95 krooni, 30.12.2005 arve-saateleht nr 6839 summas 240 krooni, 07.02.2005 arve-saateleht nr 515 summas 778,05 krooni, millest kostja on tasunud hagejale 538,10 krooni, ning 02.01.2006 arve-saateleht nr 11 summas 495 krooni, kokku summas 1 494,90 krooni. Kostja tasus 15.02.2007 hagejale põhivõla summas 1 018,05 krooni, seega võlgneb kostja hagejale põhivõlana 476,85 krooni. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et arve nr 2203 alusel on teostatud garantiiremonti, samuti ei ole see nähtav arvelt endalt. Lepingu lõpetamine ei vabasta arve tasumisest. Kohtule esitatud arvetelt on näha, et kostja on aktsepteerinud talle esitatud arved ning allkirjastanud need, samuti ei ole kostja esitanud hagejale pretensioone viivise suuruse üle. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostjalt põhivõla 476,85 krooni saamiseks põhjendatud ja tõendatud, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks nimetatud summa välja mõista. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega asus kohus seisukohale, et on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis 0,05 % kuni põhinõude 476,85 krooni täitmiseni. 23.02.2007 esitas hageja kohtule haginõude suurendamise avalduse, milles palus kostjalt välja mõista 2004. a. ja 2005. a. arvete tasumisega viivitatud päevade eest tekkinud viivise summas 59 037,51 krooni. Kohus nõustus kostja vastuväidetega selle kohta, et hageja on kaotanud viivise nõudeõiguse hea usu põhimõtte rikkumise tõttu, ning jättis 59 037,51 krooni viivise 3(6)

nõude kostja vastuväidetes esitatud motiividel rahuldamata. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 138 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. VÕS § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 76 lg 2 sätestab, et kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Hageja ei ole oma õigusi viivise nõudmisel heauskselt kasutanud. Kostjale on arved esitatud juba 2004 ja 2005, kuid kordagi ei ole hageja esitanud kostjale pretensioone ega nõudeid seoses viivise hüvitamisega, samuti ei kajastu viivisenõue kostjale esitatud arvetel ega ole hageja viiviseid kinni pidanud kostja põhivõlgnevuse tasumisel. Seega leidis kohus, et hageja ei ole käitunud heauskselt, esitades viivise arvestuse esmakordselt hagejale alles 16.02.2007. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja OÜ VEAKOR SERVICE palub tühistada Harju Maakohtu 29.06.2007 otsuse osas, millega kohus hageja viivisenõude rahuldamata jättis, ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 59 037,51 krooni. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kaevatav kohtuotsus kooskõlas asjas kogutud tõenditega ja ei vasta TsMS §-de 231 ja 232 nõuetele. Kohus ei ole tähelepanu pööranud ega selgitanud, miks on jäetud tähelepanuta hageja esitatud asjaolud. Apellandi hinnangul on esimese astme kohus vääralt tõlgendanud ja kohaldanud TsÜS §-s 138, VÕS § 6 lg-s 1 ja § 76 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõtet, kui leidis, et hageja on viivisenõude minetanud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. Kohus ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse hinnata hageja käitumist hea usu põhimõttest lähtuvalt. Riigikohus on 02.06.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03 asunud seisukohale, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Samuti on kaevatav kohtuotsus viivisenõude põhjendatuse hindamise seisukohalt vastuoluline, kuna 23.04.2005, 30.12.2005, 07.02.2005 ja 02.01.2006 arvete alusel põhivõlalt nõutud viivise mõistis kohus kostjalt välja, kuid ülejäänud 2004. ja 2005. aastast pärinevate arvete alusel esitatud viivisenõude osas leidis, et hageja on rikkunud hea usu põhimõtet. Kohus tõlgendas vääralt VÕS § 76 lg 2, mille kohaselt kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Kohus on leidnud, et viidatud sätte alusel ei ole kostja kohustatud täitma lepingulist kohustust viivise tasumiseks. VÕS § 76 sätestab kohustuse täitmise põhimõtted, mille alusel saab otsustada, kas kohustus on täidetud kohaselt. Lepingulise kohustuse täitmisel tuleb lähtuda lepingust, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Lepingute siduvuse põhimõte (pacta sunt servanda) tagab lepinguliste suhete kindluse ja võlausaldaja õiguse nõuda lepingu täitmist. Kostja kohustus tasuda arvete tähtaegse tasumata jätmise korral viivist tulenes poolte vahel sõlmitud müügilepingutest. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.11.2004 otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04 kaasneb rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega VÕS § 113 kohaselt eelduslikult alati kohustus maksta viivitamise aja eest viivist. Riigikohus on 14.06.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, punktis 14 osundanud, et „/s/eadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada.“ Sama otsuse punkt 19 kohaselt, kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Eeltoodud Riigikohtu otsusest tulenevalt ei ole viivis leppetrahvi alaliik, mida Harju Maakohus on viitega 4(6)

kostja vastuväidetele aktsepteerinud, vaid seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Samuti on Riigikohus osundanud, et majandustehingutest tulenevate viivisenõuete lahendamisel tuleb arvestada Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.06.2000 direktiiviga nr 2000/35/EÜ äritehingutes hilinenud maksmisega võitlemise kohta. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.06.2000 direktiivi preambula punkti 7 kohaselt oli direktiivi vastuvõtmise üheks motiiviks see, et liialt pikad maksetähtajad ja hilinenud maksmine tekitavad ettevõtetele, eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele tõsise haldus- ja finantskoorma. Preambula punkti 20 kohaselt hilinenud maksmise tagajärjed saavad olla tõkestatud ainult siis, kui nendega kaasneb hüvitusprotsess, mis on kiire ja võlausaldaja jaoks tulemuslik. Veel on Riigikohus 14.06.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, punktis 20 osundanud, et „arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Vastasel juhul oleks tegemist erinevate võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega majanduskäibes.“ Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Menetluskulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Maakohus on otsust seaduse nõuete kohaselt põhjendanud ning kolleegium ei tuvastanud materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõigusnormi rikkumist. Apellandi väide on õige, et VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama põhimõte on sätestatud ka VÕS § 6 lg-s 1. Maakohus, jättes 23.02.2007 esitatud avalduse viiviste nõude suurendamiseks rahuldamata, asus seisukohale, et hageja ei toiminud hea usu põhimõttest lähtudes. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et ka viiviste nõude esitamisel tuleb toimida heauskselt. Apellandi väide on ekslik, et maakohus ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse hinnata hageja käitumist hea usu põhimõttest lähtuvalt. Maakohus tuvastas, et hageja esitas 23.02.2007 viivisenõude suurendamise avalduse, mille aluseks olevad arved olid tasutud kostja poolt ( t.lk.73-81). Õige on, et kostja oli viivituses arvete, milliseid oli kokku 300, tasumisega, kuid hageja ei esitanud kostjale pretensioone ega nõudeid viivise maksmiseks ning ei ole viiviseid kinni pidanud kostja põhivõlgnevuse tasumisel. Sellest tegi maakohus järelduse, et hageja ei ole käitunud heauskselt, esitades viivise nõude esmakordselt hagejale alles 16.02.2007. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. VÕS § 76 lg 4 järgi, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik. Sellele väitele on ka vastustaja tuginenud, et hageja esitas 2005.a. ja 2006.a arvetelt, millised olid ära makstud, viiviste tasumise nõude alles 22.02.2007. Kostja eeldas, et arvete osas, millised olid tasutud, ei esinenud hagejal pretensioone ning kohustus oli täidetud. 5(6)

Ekslik on apellandi väide nagu oleks maakohtu otsus vastuoluline sellest tulenevalt, et kohus on viiviseid osaliselt välja mõistnud ka 2005.a. ja 2006.a. osas. Tegemist on tasumata jäänud arvetega, mille võlgnevuseks oli 476,85 krooni ja sellelt võlgnevuselt on maakohus välja mõistnud viivised. Haginõude suurendamisel on aga taotletud viiviste väljamõistmist arvetelt, mis olid tasutud ja mille osas eelnevalt hageja mingeid pretensioone ega viiviste teadet ei esitanud. Ka maksekäsu kiirmenetluse avalduses ei pidanud hageja vajalikuks välja nõuda viiviseid tasutud arvetelt. Apellandi väide on õige, et võlausaldajal on õigus kohaldada võlgniku suhtes sanktsioone, et tagada kohustuse kohane täitmine. Antud tsiviilasjas on küsimus aga selles, kas vaidlusaluste viiviste puhul on järgitud hea usu põhimõtet või mitte, olukorras, kus arved on tasutud ning viiviste nõue esitatakse üle aasta pärast kohustuse täitmist, kusjuures eelnevalt viiviste nõudeid ei esitata. Apellandi viide Riigikohtu lahenditele ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.juuni 2000.a.direktiivile nr 2000/35 EÜ ei anna alust teha teistsugust otsust, kui on seda teinud maakohus. Kolleegium leiab, et hinnangu andmisel hea usu põhimõtte järgimisele ei ole määravaks aegumistähtaja järgimine, vaid lähtuda tuleb asjaoludest kogumis. Antud tsiviilasjas leidis tuvastamist, et hageja esitas viiviste nõude tasutud arvete osas pärast seda, kui kostja esitas vastuväite maksekäsu kiirimenetluses. Kuivõrd tasutud arvete osas hageja mingeid pretensioone ega teateid ei esitanud, oli vastustajal alust arvata, et ta on maksekohustuse täitnud. Seega hageja ei toiminud hea usu põhimõtte kohaselt. Kohtukulude jaotamine Kuivõrd apellatsioonikaebus jääb rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Iko Nõmm

Malle Seppik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.