Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
9. aprill 2007. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-463
Tsiviilasi
OÜ A hagi AS-i B vastu 82.737, 50 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 5. detsembri 2005. a. otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i B apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
19. märts 2007. a.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant AS B (registrikood xxxxxxxx, aadress XX xx, Tallinn); lepinguline esindaja Marko Jaani Vastustaja OÜ A (registrikood xxxxxxxx, aadress XX xx, xxxxx Põlva)
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
Esimese astme kohtu otsus Tallinna Linnakohus rahuldas 5. detsembri 2005. a. otsusega hagi ja mõistis AS-ilt B OÜ A kasuks välja 82.737, 50 krooni viivist ning 8250 krooni kohtukulu. Kuna viivisenõude aluseks olev tööettevõtuleping oli sõlmitud enne 1. juulit 2002. a., tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid (VÕS RakS §-id 2 ja 11 ning § 12 lg. 2). Kostja ei saa TsMS § 94 lõikest 2 tulenevalt enam vaidlustada Võru Maakohtu 26. mai 2003. a. otsusega ja Tallinna Linnakohtu 7. jaanuari 2005. a. otsusega tuvastatud asjaolusid, seega tuleb need lugeda tuvastatuks. Eelnimetatud otsustega on tuvastatud, et OÜ A tegi 2001. a. sügisel alltöövõtu korras Antsla-SõmerpaluVõru raudteelõigul võsalõikustöid OÜ A ja OÜ C vahel sõlmitud tööettevõtulepingu alusel lepingus kokkulepitud mahust 75% ulatuses ning töövõtjal oli õigus nõuda viivist tähtaegselt tasumata lepingutasu eest alates 10. veebruarist 2002. a. Töövõtja õigused ja lepingust tuleneva nõude on hageja omandanud 2. märtsil 2004. a. OÜ-lt E, kes omandas selle 12. mail 2003. a. OÜ-lt D. Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta tähelepanuta kostja vastuväited, et hagejal puudub nõudeõigus ja viivisearvestus on ebaõige, kuna need asjaolud on juba jõustunud kohtuotsustega tuvastatud. AS B on väljendanud oma nõusolekut nõuete loovutamiseks
teeninud kasu. Linnakohus jättis analüüsimata ja arvesse võtmata võlgniku poolt kohustise täitmise ulatuse, kohustisest osavõtvate isikute varalise olukorra ja igasuguse muu tähelepanuvääriva kreeditori huvi (TsK § 194 lg. 1). Võru Maakohtu 26. mai 2003. a. otsusega tuvastatud viivise arvestamise aja algus 10. veebruar 2002. a. ei ole kostjale siduv, sest kõnealune viivisearvestus puudutab OÜ C võlga OÜ A ees nende vahel 28. septembril 2001. a. sõlmitud tööettevõtulepingu alusel, mitte hagejale OÜ-ga D 30. mail 2001. a. sõlmitud tööettevõtulepingust tulenevaid kohustusi. Võru Maakohus ei tuvastanud AS-i B ja OÜ D vahelise töövõtusuhte asjaolusid ning seetõttu oli kostjal õigus vastu vaielda viivisearvestusele. Esimese astme kohus ei vastanud kostja sellekohastele vastuväidetele ega võtnud muuhulgas seisukohta kostja väite osas, et OÜ D ei ole kostjale tööettevõtulepingu nõuete kohaselt tööd üle andnud ega tööde eest arvet esitanud. Hageja esitatud õigusabikulude arvet nr. 25043 summas 3776 krooni ei tuleks arvestada, kuna 14. juuni 2005. a. eelistungil hageja esindaja ei viibinud. Järelikult ei oleks kohus võinud kostjalt õigusabikulu välja mõista rohkem, kui teises hageja esitatud kuludokumendis − Õigusbüroo F OÜ arves nr. xxxxx − näidatud 2832 krooni. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub oma õigusabikulu apellandilt välja mõista. Kõrgema astme kohtute varasemad seisukohad
tuvastati alltöövõtja suhtes. Ringkonnakohus tuvastas kostja ja peatöövõtja 30. mail 2001. a. sõlmitud tööettevõtulepingule tuginedes, et hagejal tekkis õigus nõuda viivist alates
Lahendatava hagi viivise saamiseks ajavahemiku eest 10. veebruarist 2002. a. kuni
märgitud tähtpäevast, siis ei saaks viivisesumma ületada 67.968, 12 krooni (112.532, 25 x 0, 2% x 302 viivitatud päeva ajavahemikul 17. märtsist 2004. a. 14. jaanuarini 2005. a.). Hageja ise on samas tuginenud asjaolule, et esitas kostjale viivisenõude 19. jaanuaril 2005. a. (tl. 59), seega pärast kostja poolt põhinõude täitmist ja üle kolme aasta pärast kostjapoolse viivituse algust. Selles nõudes on hageja esitanud omapoolse üksikasjaliku viivisearvestuse (tl. 68). Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja õiguseelnejad oleksid enne hagejale nõude loovutamist kostjalt viivist nõudnud või teda viivise nõudmise kavatsusest teavitanud. Eespooltoodud põhjendusel mõjutavad OÜ D ja OÜ E kui hageja õiguseelnejate poolt enne nõude üleminekut tehtud või tegemata jäetud toimingud hageja õigust nõuda viivist tööde eest tasumisega viivitamise eest. Seega ei ole viivisenõude suuruse üle otsustamisel oluline mitte üksnes see, millal hagejal tekkis võimalus kostjalt viivist nõuda ja millal hageja nimetatule viivisenõude esitas, vaid ka see, milliseid tegusid hageja õiguseelnejad selleks tegid. Arvestades asjaolu, et esmakordselt teatati kostjale kavatsusest viivist nõuda 3. märtsil 2004. a., seega ligi 2 aastat ja 2 kuud pärast viivituse algust, hagi viivise väljamõistmiseks esitati aga rohkem kui kolm aastat pärast viivituse algust, kusjuures põhikohustus oli selleks ajaks täidetud, peab kolleegium võimalikuks vähendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat viivisesummat TsK § 229 lg. 2 alusel 50.000 kroonini. Kolleegium leiab, et viivisenõude üle otsustamisel ei ole oluline see, millises ulatuses on hagejale makstud põhikohustuse täitmise eest või millise summa kulutas nimetatu kostja vastu nõuete omandamiseks. Põhjendatud ei ole ka apellandi väide, nagu ei kehtiks nõude loovutamine tulenevalt asjaolust, et lepingu pooled on selle välistamises kokku leppinud, sest see on vastuolus VÕS § 166 lõikega 2. Pooltevahelises suhtes on esimese astme kohtu jõustunud otsusega asjakohaste nõude loovutamise kehtivust ka tunnistatud. Kuna tuvastatud on, et kostjal oli kohustus maksta peatööettevõtulepingu järgset tasu ja et ta oma kohustuse täitmisega viivitas, siis ei ole viivise üle peetava vaidluse lahendamiseks oluline see, millistel asjaoludel jäi AS-i B ja OÜ D vahelises suhtes akt tehtud tööde eest tasumiseks vormistamata. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne 1. jaanuari 2006. a. kehtinud TsMS 60 lg. 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Hagi 82.737, 50 krooni väljamõistmiseks rahuldatakse summas 50.000 krooni, seega 60% ulatuses. Kostjal tuleb sellest tulenevalt hagejale hüvitada hagiavalduselt tasutud riigilõivust 5250 kroonist samuti 60% ehk 3150 krooni. Kuna hagi jääb 40% ulatuses rahuldamata, tuleb hagejal kostjale hüvitada apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 5250 kroonist 40% ehk 2100 krooni. Nimetatud vastastikku väljamõistetavad summad on võimalik tasaarvestada, selle tulemusena tuleb kostjal hüvitada hagejale riigilõivust 1050 krooni. Arvestades rahuldatud ja rahuldamata jäetud nõudeosade vahekorda, TsMS § 61 lg. 1 punktis 1 sätestatud õigusabikulude hüvitamise piirmäära, mis on 5% nõude rahuldatud osast hagejale ja 5% nõude rahuldamata jäetud osast kostjale, aga ka asjaolu, et esimese astme kohtu 14. juuni 2005. a. eelistungile hageja ei ilmunud, leiab kohus, et kummagi poole õigusabikulu tuleb jätta tema enda kanda.
Margo Klaar
Urmas Reinola
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.