Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. aprill 2025, Tartu
Tsiviilasja number
2-23-102802
Tsiviilasi
Atfan OÜ hagi Ilmar Vähi vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Apellatsioonkaebuse hind
2990 eurot 68 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Atfan OÜ apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Apellant (hageja): Atfan OÜ (registrikood 12021970), lepingulised esindajad vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper, advokaat Silvia-Anna Gerontidi Vastustaja (kostja): Ilmar Vähi (isikukood XXXXXXXXXXX) riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Meelis Masso
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2024 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Atfan OÜ kanda.
3.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Atfan OÜ-lt riigi tuludesse apellatsioonimenetluse menetluskulu 329 eurot ja 4 senti. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Atfan OÜ (hageja) esitas 18. jaanuaril 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Ilmar Vähilt 2595 euro 8 sendi saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 28. veebruaril 2023 Tartu Maakohtule hagi Ilmar Vähi (kostja) vastu laenu 2000 euro tagastamiseks, kahju 682 euro 50 sendi hüvitamiseks ja viiviste saamiseks. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Allar Koik (laenuandja) ja kostja 3. oktoobril 2022 laenulepingu, mille kohaselt laenas laenuandja kostjale 2000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama nelja võrdse 500 euro suuruse osamaksena sularahas. Laenuandja andis 2000 eurot kostjale 3. oktoobril 2022 sularahas. Laenuandja loovutas nõude hagejale ning teavitas sellest kostjat 19. detsembril 2022 nõudeavaldusega. Kostja oli 19. detsembriks 2022 viivituses kolme järjestikkuse laenumakse tasumisega, mistõttu ütles hageja laenulepingu üles. Hageja pöördus laenu sissenõudmiseks advokaadibüroosse, millega seoses tekkisid hagejale õigusabikulud 682 eurot 50 senti. Vastuseks kostja vastuväidetele leidis hageja, et Inbank AS-ga sõlmitud järelmaksulepingu kohaselt oli sõiduki maksumus 6990 eurot ning sissemakse 1990 eurot. Kostja laenas laenuandjalt 2000 eurot sissemakse tasumiseks. Kostja väide, et hageja soovis auto eest lisaks esialgselt kokkulepitule 2000 eurot, ei vasta tõele. Kostja ei ole hagejale sõidukit tagastanud, sest autovõtmed on endiselt kostja käes. Sularahas laenu andmine on tõendatud laenulepinguga.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja andis 3. oktoobril 2022 laenu kohta allkirja, kuid reaalselt ta laenu kätte ei saanud. Samuti ei saanud ta laenuandjalt raha Inbank AS kaudu sõiduauto ostmiseks. Laenulepingus ei ole märgitud, mil viisil laen üle antakse. Hageja ei tõendanud, et kostjale anti laen üle. Põhinõude põhjendamatuse tõttu ei ole põhjendatud ka kahju hüvitamise nõue. Kostja soovis osta hagejalt sõiduautot Opel Antara. Hageja ei nõustunud auto kostja nimele registreerimisega, vaid vormistas kostja vastutavaks kasutajaks. Sõiduki omanikuks jäi hageja. Kostja sai sõiduki valduse 6. oktoobril 2022. Sõiduki ostmiseks sõlmis kostja Inbank AS-ga järelmaksulepingu nr XXXXXXXXXXXXX. Auto jääkmaksumuseks oli järelmaksulepingus 5000 eurot, millele lisandus intress, lepingutasu ja haldustasu. Hiljem soovis hageja kostjalt täiendavalt 2000 eurot. Kostja täiendava 2000 euro maksmisega ei nõustunud. Seetõttu soovis kostja autost loobuda ning tagastas auto 2. novembril 2022
2
hagejale. Sellest ajast seisab auto hagejale kuuluval platsil. Kostja on pakkunud hagejale mitmel korral auto võtmeid ja passi, kuid hageja on nendest keeldunud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 31. jaanuari 2024 otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Kohus jättis vastu võtmata hageja 24. jaanuaril 2024 hilinenult esitatud tõendid. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit asjaolu kohta, et hageja juhatuse liikmest laenuandja oleks andnud kostja kohustuse täitmiseks raha üle hagejale. Hageja väidab, et nimetatud asjaolu tõendab Inbank AS laenuleping nr XXXXXXXXXXXXX. Nimetatud laenulepingu p-st 3 nähtub, et kostja oli kohustatud tasuma sissemakse järelmaksulepingu sõlmimisel müüjale tema tegevuskohas. Nimetatud lepingust ei nähtu, et sissemakse oleks juba lepingu sõlmimise hetkeks tasutud, kas siis kostja või kellegi kolmanda poolt. Laenulepingus sisalduv kinnitus raha laenamise kohta ei ole samaväärne kinnitusega raha kättesaamise kohta. Seega ei ole hageja tõendanud asjaolu, et laenuandja on laenusumma hagejale välja maksnud. Hageja väited on vastuolulised. Hagiavalduses ja hilisemas seisukohas väitis hageja laenu väljamaksmist sularahas ning kohtuistungil laenu väljamaksmist hagejale sõiduki sissemaksena. Hageja ei ole väidet laenuandjalt laenu kostjale üleandmise kohta piisavalt tõendanud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus ebaõigesti, et hageja ei tõendanud laenu andmist kostjale. Pooltel puudub vaidlus, et laenuleping sõlmiti. Laenu väljamakse kostjale toimus selliselt, et laenuandja maksis kostja eest sissemaksu 1990 eurot otse hagejale sularahas. Kostja eest 1990 euro ulatuses sissemaksu tasumist kinnitab ka järelmaksulepingus sätestatud tingimus, mille alusel tuli lepingu sõlmimisel tasuda 1990 eurot. Kostja sõlmis järelmaksulepingu, seega on 1990 eurot tasutud. Sissemakse 1990 euro saamist kinnitas ka hageja. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta maksis vastavalt järelmaksulepingule ise hagejale 1990 eurot. Kostja väitis üksnes, et ta ei ole laenuandjalt saanud laenu sularahas või pangaülekandega. Hageja ei ole väitnud, et ta maksis laenu kostjale kätte. Kohus oleks pidanud võtma hageja 24. jaanuaril 2024 esitatud tõendid vastu. Hageja esitas
24.jaanuari 2024 menetlusdokumendiga tõenditena hageja kassa sissetuleku orderi, hageja müügikuulutuste väljavõtte ja Opel Antara müügikuulutuse. Kohus rikkus tõendite vastuvõtmisest keeldumisel TsMS § 331 lg-t 1, mille kohaselt tuleb tõendid vastu võtta, kui menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Hageja põhistas tõendite hilisemat esitamist. Hageja põhjendas, et esitas uued tõendid, kuna kostja väitis esmakordselt kohtuistungil, et ta ei ole laenu 2000 eurot laenuandjalt saanud ning seda, et sõiduki „tegelik hind“ oli väiksem kui järelmaksulepingus märgitud hind. Kohus rikkus eelmenetluses selgitamiskohustust, sest enne eelistungit ei olnud selge, millised on kostja vastuväited hageja nõudele. Kohus ei arvestanud rikkumise tulemusena tõendina esitatud hageja kassa sissetuleku orderit. Nimetatud tõend tõendab selgelt, et laenuandja tasus laenulepingu sõlmimisega samal päeval
3
hagejale kostja eest 1990 eurot. Seetõttu on tegemist asjakohase tõendiga tõendamaks, et laenuandja täitis vastavalt järelmaksulepingule kostja kohustuse. Kohus jättis käsitlemata hageja alternatiivse nõude. Hageja tugines menetluses sellele, et juhul, kui kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu eelduseid, on laenuandja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu puhul alternatiivselt tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 mõistes. Kohus ei ole hageja alternatiivset nõuet kohtuotsuses hinnanud.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele menetluskulude hageja kanda jätmist.
vastu
ja
taotleb
selle
rahuldamata
ning
Kostja leiab, et maakohus kohaldas tsiviilasja lahendamisel õigesti lihtmenetluse sätteid. Maakohus põhjendas oma järeldust, mille järgi ei andnud laenuandja kostjale raha üle. Maakohus tuvastas menetluses kogutud tõendite alusel, miks kostjal puudub kohustus tagastada laenulepingus märgitu hagejale. Kohus tagastas hagejale õigesti 24. jaanuaril 2024 hilinenult esitatud tõendid. Kohtule tuleb tõendid esitada eelmenetluses kohtu määratud tähtaja jooksul. Hageja esitas tõendid pärast määratud tähtaega. Kohus ei rikkunud selgitamiskohustust. Hagejat esitas menetluses advokaat. Kohus ei pea advokaadile selgitama vaidluse faktilist ja õiguslikku poolt ning tõendamiskoormist. Kohus ei jätnud käsitlemata hageja alternatiivset nõuet. Hagiavalduse kohaselt ei ole hagejal alternatiivseid nõudeid, seega puudus kohtul kohustus võtta alternatiivsete nõuete kohta seisukoht.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kohustus tõendada laenuandja poolt raha üleandmist kostjale on hagejal. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukoha ja hinnanguga tõenditele, et hageja ei ole tõendanud, et laenuandja on andnud kostjale laenulepingu alusel sularaha 2000 eurot. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6).
8.Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel võtab kohus aluseks: 1) esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks; 2) menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud (TsMS § 652 lg 1). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus rikkus menetlusnorme ja see annab aluse esitada uusi tõendeid või esitada maakohtule juba esitatud, kuid maakohtu poolt asja juurde mitte võetud tõendid apellatsioonimenetluses, siis esitab menetlusosaline apellatsioonkaebuses või vastuses põhistatud taotluse tõendite asja juurde võtmiseks ringkonnakohtus ( vt TsMS § 652 lg-d 3 ja 4). Praegusel juhul esitas hageja apellatsioonkaebuses üksnes põhjendused, miks tema arvates maakohus jättis valesti hageja esitatud tõendid asja juurde võtmata, kuid ei esitanud ringkonnakohtule taotlust uute tõendite asja juurde võtmiseks. Seetõttu puudub ringkonnakohtul alus kaaluda, kas hageja nimetatud tõendid on asjakohased.
4
9.Ringkonnakohus märgib, et maakohtus oli menetluse korraldus mõneti ebaselge, vaatamata ka sellele, et maakohus vaatas asja läbi lihtmenetluses, kus on menetluse lihtsustused lubatavad. Maakohus ei määranud pooltele ühtegi tähtaega seisukohtade ja tõendite esitamiseks, kutsus pooled kohtuistungile (istungi protokolli järgi „eelistungile“) ja lükkas istungil hageja esitatud tõendi tagasi, leides, et see on hilinemisega esitatud. Samas ei esitanud kostja vastuväidet kohtu tegevusele. Maakohus küsis kohtuistungil, missuguste tõenditega pooled oma väiteid tõendavad, missuguste tõendite asja materjalide juurde võtmist või kogumist pooled taotlevad. Pooled nimetasid tõendid, mida nad olid menetluses esitanud ja kohus võttis kõik esitatud tõendid asja juurde. Kohus andis istungil pooltele võimaluse oma seisukohti selgitada või täiendada. Pooled ei avaldanud soovi uusi tõendeid esitada. Lõpetuseks võttis kohus istungi kokku „näib, et pooled on saanud oma sisulised seisukohad ja asjaolud ära selgitada ning asi on lahendamiseks valmis. Kas pooled on nõus, et kohus annab pooltele tähtaja kompromissi esitamiseks ja määrab otsuse aja.“. Pooled olid kohtu ettepanekuga nõus (dtl 144). Hageja ei kasutanud maakohtu menetluses oma õigusi, hagejat esindas advokaat nii hagi esitamisel kui kohtuistungil, seega ei pidanud maakohus hagejale selgitama menetlustoimingu tegemise või tegemata jätmise tagajärgi (TsMS § 347 lg 5). Maakohus ei rikkunud menetlusnorme siis, kui luges hilinemisega esitatuks tõendid, mida hageja esitas koos menetluskulude nimekirjaga enne kohtuotsuse tegemist.
10.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.1.Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et hageja ei ole väitnud, et maksis laenu kostja kätte, on vastuolus hageja varem esitatud väidetega. Hagiavalduse p-s 1.2. märkis hageja, et andis kostjale 3. oktoobril 2022 laenu summas 2000 eurot sularahas (digitoimiku lehekülg (dtl) 25). Hageja hilisemad väited, et laenuandja andis sularahas kostjale laenatud raha ise üle hagejale, ei ole tõendatud. Laenuandja, kostja ja hageja kokkulepet, et kostja väidetava kohustuse hageja ees täidab laenuandja, asjas esitatud ei ole. Asjaolu, et Inbank AS järelmaksulepingu järgi tuli teenuslepingu sõlmimisel tasuda 1990 eurot, ei tõenda, et see kohustus on täidetud või et selle täitis laenuandja kostjale laenatud raha arvel.
10.2.Hageja väide, et kostja tugines esmakordselt kohtuistungil sellele, et ta ei ole laenuandjalt raha saanud ja auto hind oli väiksem kui järelmaksulepingus märgitud hind, ei ole õige. Kostja vastuses vaidles kostja hagile vastu ja märkis, et ta ei ole laenulepingu alusel raha saanud ja kostjal tuleb tõendada raha üleandmist kostjale. Samuti tugines kostja sellele, et hageja soovis lisaks auto hinnale saada 2000 eurot ja kostja sellega ei nõustunud (dtl 53).
10.3.Ringkonnakohus leiab, et maakohus lähtus õigesti hageja nõude alusnormina laenulepingu sätetest (VÕS § 396). Kostja väide, et maakohus oleks pidanud esitama seisukoha ka kostja alternatiivse nõude aluse kohta, on iseenesest õige. Kuna hagi jäeti laenulepingu sätete alusel rahuldamata, siis oleks maakohus pidanud põhjendama, kas hagi kuuluks rahuldamisele võlatunnistuse sätete alusel. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) või deklaratiivne (kausaalne). Asjas ei ole esitatud asjaolusid ega väiteid, mis annaksid aluse laenulepingut tõlgendada konstitutiivse võlatunnistusena. Tegemist saaks olla deklaratiivse võlatunnistusega ja kostja on tõendanud, et tunnustatud võlakohustust ei ole, kuna raha ei ole liikunud ja tegemist oli rahatu laenulepinguga. Seega ei kuuluks hagi rahuldamisele ka juhul, kui lugeda laenuleping võlatunnistuseks.
14.Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud hageja kanda. Kostjat esindas apellatsiooni menetluses advokaat riigi õigusabi korras, kes esitas menetluskulude nimekirja, mille järgi kulus tal 5
apellatsioonkaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele 90 minutit ja tasu suurus on 197,64 eurot. Lisaks kulus hageja esindajal kostja menetluskulude nimekirjaga tutvumisele ja sellele vastuväite esitamisele 1 tund, kulu 131,76 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on vajalike ja põhjendatud menetluskuludega TsMS § 175 lg 1 järgi. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kuna apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, siis tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista apellatsioonimenetluses kostja esindaja õigusabikulud 329,4 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et hageja peab kohaselt peab hageja kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 5). TsMS § 179 lg 9 sätestab, et menetluskulude maksmise nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.