Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Hagi oli õiguslikult perspektiivitu ja ei olnud esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Täitemenetlusseadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on eelnimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on siinkohal selgitanud, et TMS § 221 lg 1 kohaldamisel on määrav tasaarvestusolukorra tekkimise aeg, mitte tasaarvestusavalduse tegemise aeg. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Kohus möönis, et hageja omandas nõude kostja vastu pärast kohtulahendi jõustumist, mistõttu tekkis temal nõudeõigus kostja vastu alles nõude omandamisel. Samas tõi hageja hagiavalduses esile, et 21.07.2015 esitas äriühing kostjale nõude alusetult saadud 20 000 euro tagastamiseks. Seega oli nõue, mille hageja omandas, tekkinud ning muutunud sissenõutavaks juba 21.07.2015, s.o enne sundtäidetava kohtulahendi tegemist ning jõustumist. Tasaarvestuse teostamine ja tasaarvestusele tuginemine ei ole isiku põhiõigus, mida ta peab saama alati realiseerida. Tasaarvestuse instituut on sisse viidud selleks, et kaks vastastikku võlgu olevat isikut ei peaks tehniliselt tegema samaliigilisi sooritusi vastastikku, vaid et tasaarvestuse abil saaks luua olukorra, kus soorituse peab tegema (kui üldse, siis) väiksemas ulatuses see võlgnik, kelle kohustus peale tasaarvestust mingis osas alles jääb. Tasaarvestuse eesmärk ei ole ega tohi olla jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud täitedokumendi täitmise takistamine. Seega ei saa tasaarvestust täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi alusena kasutada juhul, kui täitemenetluse võlgnik omandas küll nõude alles pärast TMS § 221 lg-s 2 sätestatud tähtaega, kuid omandatud nõue kui selline eksisteeris juba varem. Põhiseadusest tulenevalt peab olema igale isikule tagatud varaliste õiguste efektiivne kohtulik kaitse. Nii peab olema varaliste õiguste efektiivne õiguslik kaitse tagatud ka kostjale, kes on saanud hageja suhtes täitedokumendid jõustunud kohtulahendite näol ning on algatanud jõustunud kohtulahendite täitmiseks täitemenetlused. Kostjale peab olema tagatud efektiine võimalus realiseerida talle kuuluvaid õigusi, mida on jõustunud kohtulahenditega tunnustatud. Täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi esitamise lubamine riivab efektiivset õiguskaitset tagavaid põhiõigusi. Seega saab vastav riive olla lubatav üksnes juhul, kui see toimub teise isiku põhiõiguste kaitse eesmärgil ja on proportsionaalne. Tasaarvestust teostava täitemenetluse võlgniku õigused ei vääri sissenõudja põhiõiguste arvel kaitset siis, kui täitemenetluse võlgnik soovib tasaarvestada sellist nõuet, mille ta alles peale TMS § 221 lg-s 2 sätestatud tähtaega loovutamise teel omandas. Eelnevast tingitud põhjustel oli hagi perspektiivitu ja tuli jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Määruskaebus

põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. TMS § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (TMS § 221 lg 2). Riigikohus on viidatud sätet kohaldades selgitanud, et TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (Riigikohtu 15.04.2016 otsus nr 3-2-1-11-15). Seega on jõustunud kohtulahenditest tulenevate nõuete sundtäitmine lubamatu vaid siis, kui mitte ainult tasaarvestuse võimalus nõude loovutamise näol ei ole tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, vaid ka nõue ise, mida tasaarvestatakse. Praegusel juhul toimus nõude loovutamine pärast sundtäidetava kohtuotsuse jõustumist, kuid nõue ise (s.o tasaarvestuse aluseks olev faktiline elusündmus) tekkis enne kohtulahendi jõustumist, mistõttu ei olnud praegustel asjaoludel hagejal võimalik tasaarvestuse vastuväitele TMS § 221 lg-te 1 ja 2 järgi tugineda. Eelnev tõlgendus on kooskõlas sätte mõttega, milleks on jõustunud kohtulahendite puhul täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine juhtumitel, kui pärast kohtulahendi jõustumist on tekkinud asjaolud, mistõttu oleks ökonoomsem ja poolte huve arvestades mõistlikum sundtäitmine sellisel kujul lõpetada. Sätte eesmärgiks ei ole võimaldada jõustunud kohtulahendi täitmise takistamist kokku ostetud või tasuta saadud aastate vanuste nõuete hilisema realiseerimisega. Eelnevast tingitud põhjustel jättis maakohus õigesti hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jätab ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.