Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Jelena Nikitina esitas Tartu Maakohtule hagi Jevdokia Podbereznaja ja Jevgeni Podbereznõi vastu 106 912 krooni väljamõistmiseks, eluruumi osalise kasutamise õiguse tunnustamiseks ning kohtuotusega kostjate nõusoleku asendamiseks hageja elukoha registreerimiseks. Hagiavalduse kohaselt jäeti Tartu Maakohtu 27.11.2002 otsusega rahuldamata J. Podbereznaja hagi J. Nikitina vastu eluruumist asukohaga xxxxx Tartus väljatõstmiseks, mille peale esitas J. Podbereznaja apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohtu 31.01.2003 otsuse alusel tõsteti J. Nikitina 06.06.2003 kohtutäitur Reet Rosenthali poolt korterist välja. 06.06.2003 olid kostjad kõrvaldanud hageja asjade hulgast mõned asjad, kuid enamuse asjadest lubasid kostjad hagejal tõsta hageja poja tuppa. Hageja hakkaski kasutama asjade hoidmiseks poja tuba ning elas ka ise seal kui oli Tartus. Kostjad seda hagejale ei keelanud ja tähtaega asjade äraviimiseks ei andnud. 23.05.2005 hommikul läks hageja raamatukokku ja sealt tagasi tulles oli korteri välisuks suletud ning osa hageja asju tema poja toast korteriukse taha välja tõstetud. Hagejat korterisse sisse ei lastud. Hageja ööbis trepikojas terve nädala. Tema lühiajalise ärakäimise ajal läks koridorist kaduma üks kotitäis temale kuuluvaid asju. Hageja pöördus politseisse, kus öeldi hagejale, et kostjatega räägiti ja kostjad lubasid kõik asjad hagejale kätte anda. Seda kostjad aga ei teinud, ning üks kostjatest (hageja isa) ütles hagejale, et ta võib oma asjad kostjatelt kätte saada ainult kohtu kaudu, mistõttu oli hageja sunnitud kohtu poole pöörduma. Esialgu soovis hageja kostjatelt saada asju, mis korteriukse taha tõstmisel kaduma läksid ja hageja poja tuppa jäid. Hagi esitamise momendil hageja loobus asjade väljanõudmisest, sest hageja ei teadnud, mis seisukorras asjad on ning soovis kostjatelt saada asjade eest rahalist kompensatsiooni. Hageja soovis lisaks varalise kahju hüvitamisele saada hüvitist ka moraalse

kahju eest summas 20 000 krooni, kuna ta on pidanud tema igapäevaeluks vajalikest asjadest ilma olema, mis on olnud takistuseks igapäevaelu normaalsel korraldamisel. Hagiavaldusele on lisatud ka kaotsi läinud või kostjate valduses olevate asjade nimekiri koos hageja poolt asjadele omistatud hindadega. Hageja soovis, et kostjad hüvitaksid talle esemete maksumuse, sest kostjate seadusvastase tegevuse tõttu ei saanud hageja esemeid kasutada ja oli sunnitud uued ostma. Kokku hindas hageja asjade väärtuseks 86 912 krooni ning palus kostjatelt koos mittevaralise kahjuga välja mõista 106 912 krooni. 02.02.2007 hagiavalduse täienduse kohaselt tõsteti hageja kostjate korterist 2003. a suvel välja, kuid 2003. a septembris asus hageja kostjate loal uuesti nende korterisse elama. Hageja hakkas kasutama korteris olevat väiksemat tuba, mistõttu tekkis kostjate vahel uus suuline korteri tasuta kasutamise leping. 22.04.2005 hagejat enam korterisse ei lastud. Kuna korteri kasutamise lepingut hagejale üles ei öeldud, siis on hagejal korteri kasutamise õigus. Hageja soovib kasutada korteris väiksemat tuba ja seda, et kostjad annaksid nõusoleku hageja elukoha registreerimiseks eelmainitud aadressil või asendada kostjate nõusolek kohtuotsusega. Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt tõstis hageja koos temale kuuluva varaga kostjatele kuuluvast korterist välja kohtutäitur 22.05.2003. Kostjatele ei ole teada, mis sai väljatõstmise käigus või selle järgselt hagejale kuulunud asjadest. Kuna hageja väljatõstmine toimus seaduslikul alusel ja selleks ettenähtud korras, siis ei saanud sellega seoses hagejal tekkida varalist ega mittevaralist kahju. Osad hagiavalduses loetletud hageja asjad on tõepoolest kostjate valduses ning kostjad ei ole kunagi teinud hagejale takistusi nende asjade kättesaamiseks. Hagiavalduses toodud asjade hinnad on ulmelised. Tegemist on osalt rubla-ajal ja osalt vahetult peale krooni käibeletulekut hageja poolt omandatud või talle kostjate poolt kingitud esemetega, millised on käesolevaks ajaks täielikult amortiseerunud ning millel ei saa olla hagiavalduses märgitud jääkväärtust. Kostjad ei ole lubanud hagejal kasutada kostjatele kuuluvaid eluruume tasuta kasutamise lepingu alusel peale kohtutäituri poolt hageja väljatõstmist.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus rahuldas 16. oktoobri 2007 otsusega hagi osaliselt ning tunnustas J. Nikitina õigust kasutada eluruumis xxxxxxx Tartus väiksemat tuba; jättis J. Nikitina hagi J. Podbereznaja ja J. Podbereznõi vastu 106 912 krooni väljamõistmiseks rahuldamata ja jättis J. Nikitina nõude asendada kohtuotsusega kostjate nõusolek hageja elukoha registreerimiseks aadressil xxxxxx Tartus, rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 389 kohustub tasuta kasutamise lepinguga üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Kuna käesolevas asjas ei nähtu, et hageja oleks tasunud korteri kasutamise eest üüri, siis võib eeldada, et poolte vahel oli sõlmitud suuline tasuta kasutamise leping. Kui tegemist on tähtajatu tasuta kasutamise lepinguga, siis võib lepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, mis aga ei tähenda asja kohest tagastamist, vaid kasutajale tuleb anda asja tagastamiseks mõistlik tähtaeg. Korteri tasuta kasutamise lepingu puhul saab mõistlikuks ajaks pidada korterist väljakolimise aega. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele poole. VÕS ei kehtesta tasuta kasutamise lepingu ülesütlemisavaldusele vorminõudeid. Seega võib lepingu üles öelda ka suuliselt, kuid kasutusse andja peab olema suuteline tõendama, et kasutaja on ülesütlemisavalduse kätte saanud. Ülesütlemisavalduse puhul on tegemist ühepoolse tahteavaldusega, mis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt muutub kehtivaks kättesaamisega. Kostjad ei andnud hagejale mõistlikku tähtaega korterist väljakolimiseks, mistõttu ei vastanud ülesütlemisavaldus formaalsele tingimusele ja on

seetõttu tühine. Kuna kostjad ei ole tõendanud tähtajalise tasuta kasutamise lepingu olemasolu ja hageja mittelubamist korterisse ei saa pidada seadusega kooskõlas olevaks ülesütlemisavalduseks, siis on hageja ja kostjate vahel sõlmitud tasuta kasutamise leping endiselt kehtiv ja hagejal on õigus elada korteris xxxxxx Tartus ning õigus kasutada seal väiksemat tuba. Hageja ei ole kahjuhüvitamisnõuet esitades tõendanud, et kostjad on keeldunud hagejale asju kätte andmast. Tunnistajate Ljudmilla Andreli, Marge Tamme ja Natalja Nudelmani ütlused sisaldavad ainult hageja poolt neile öeldut. Seega ei ole tunnistajate ütlustega tõendatud, et kostjad on keeldunud hagejale asjade väljaandmisest. Hageja ei ole kasutanud asjade kättesaamiseks ka asjaõigusseaduses (AÕS) ettenähtud võimalust. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Enne kahjuhüvitisnõude esitamist oleks tulnud asjad AÕS § 80 alusel välja nõuda, et selgust saada asjade omandiõiguslikes küsimustes. AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kostjad on tunnistanud, et osad hagiavalduses loetletud asjad on küll nende valduses, kuid nad ei ole hagejale teinud takistusi nende kättesaamiseks. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostjad on keeldunud asjade väljaandmisest ega nõudnud asju välja AÕS § 80 alusel, puudub hagejal alus nii varalise kui ka mittevaralise kahjuhüvitisnõude esitamiseks. Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi asjade ostmist kinnitavat tõendit, millest oleks võimalik näha, et hagiavalduses toodud asjad on omandatud hageja poolt hagiavalduses nimetatud hindadega. Seda ei tõenda ka tunnistajate poolt antud ütlused, mistõttu ei ole tõendatud kahju suurus. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Selle sätte eesmärgiks on vältida olukordi, kus kahjustatud isik satub pärast kahju tekkimise aluseks olevat sündmust paremasse olukorda, kui ta muidu oleks olnud. Hageja nõuab kostjatelt kahjuhüvitist 1986. aastal ostetud asjade eest, mis on peaaegu amortiseerunud. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel ei saa aluseks võtta 1986. a keskmise palga ja asja hinna suhet ning võrrelda seda 2007. aasta vastavate näitajatega. Hageja poolt nimetatud asjad on väga vanad, mistõttu on tegemist väheväärtuslike asjadega. Kui kostjad peaksid hüvitama hagejale uute samaväärsete asjade soetamiseks tehtud kulutused, siis oleks kostjate suhtes ebaõiglane jätta hageja saadud kasu kahjuhüvitisest maha arvamata. Hageja saadud kasu seisneks selles, et hageja saaks rohkem kui 20 aasta vanuste asjade asemele uued, millel on oluliselt rohkem funktsioone ja palju mugavam kasutada. Eeltoodu on kohaldatav ka kõigi muude hagiavalduses nimetatud asjade suhtes. VÕS § 134 lg 4 kohaselt on asja hävimise või kaotsimineku korral isikul erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Erandlikud asjaolud selle sätte tähenduses on eelkõige kaotsiläinud või hävinud asjaga seonduv mälestusväärtus, mida hageja nimetanud ei ole. VÕS § 134 lg 4 kohaldamise eelduseks on ka see, et asi peab olema hävinenud või kaotsi läinud. Käesolevas asjas ei ole kindlaks tehtud, millised asjad on kadunud, sest enamus asju on kostjate valduses. Seega puudub alus mittevaralise kahjunõude rahuldamiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS

J. Nikitina esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse kahjuhüvitise nõude rahuldamata jätmise osas ning teha selles osas uue otsuse, millega mõista J. Podbereznajalt ja J. Podbereznõilt välja kahjuhüvitis summas 86 912 krooni ja mittevaralise kahju hüvits summas 20 000 krooni, kokku 106 912 krooni ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt sätestab TsMS § 231 lg 2, et poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Kostjad on 12.03.2007 seisukohtades omaks võtnud, et suur osa hagejale kuuluvaid esemeid on nende valduses. Kuna kostjad vaatamata korduvatele nõudmistele esemeid hagejale kätte ei andnud, ostis hageja endale uued. Samuti ei oleks kaks aastat garaažis seisnud esemed, isegi siis kui nad seal alles on, selle tarbimisväärtusega, mis nad olid varem. Kuna kostjad tekitasid olukorra, kus hageja jäi ilma oma asjadest, tuleb kostjatel tekkinud kahju eest vastutada. Iga eseme hinda ei ole võimalik täpselt tõendada, kuna ostutšekid ei ole säilinud, kuid hagis näidatud hinnad on igati reaalsed. Esemete koosseis ja esemetest ilmajäämise asjaolud on tõendatud tunnistajate ütlustega. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostjad ei ole oma seisukohtade tõendamiseks mitte ühtegi tõendit esitanud. TsMS § 233 lg 1 sätestab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Mittevaralise kahju tekkimise aluseks on asjaolu, et hageja ei saanud jätkata õppimist, kuna kogu õppematerjal ja õppetööks vajalikud raamatud jäid korterisse. Samuti jäi hageja ilma oma talveriietest, dokumentidest ja sisuliselt kogu oma varast. Selline kostjate käitumine on tekitanud hingelist valu ja läbielamisi. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaevatav kohtuotsus põhjendatud ning tuleks varalise ja mittevaralise nõude osas tühistada. J. Podbereznaja ja J. Podbereznõi taotlevad oma apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist osas, millega tunnistati J. Nikitina õigust kasutada Tartus xxxxxx asuvas eluruumis väiksemat tuba ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta J. Nikitina hagi ka selles osas rahuldamata ning mõista hagejalt kostjate kasuks välja kostjate poolt kantud õigusabikulud nii esimeses kui ka teises kohtuastmes. Kostjate apellatsioonkaebuse kohaselt on ekslik seisukoht, et korteri tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise korral lasub kasutusse andjal kohustus anda kasutajale mõistlik aeg väljakolimiseks ja selle kohustuse mittetäitmine toob kaasa lepingu ülesütlemise tühisuse. Lähtudes Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-29-06, on kestvuslepingu ülesütlemine kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega kui on täidetud ülesütlemise materiaalsed eeldused. Kuna VÕS § 393 lg 3 kohaselt võib vara tasuta kasutamise lepingu üles öelda igal ajal, siis ei kehtesta seadus nimetatud lepingu ülesütlemisele materiaalseid eeldusi. Seisukoht, et ülesütlemise materiaalseks eelduseks peaks olema mõistliku aja andmine väljakolimiseks, on meelevaldne ega põhine seadusel. Kuna korteri tasuta kasutamise lepingu ülesütlemisele ei ole kehtestatud vorminõudeid, siis on see TsÜS § 68 lg 3 kohaselt teostatav ka kaudse tahteavaldusena. Antud juhul väljendus kostjate lepingu ülesütlemise tahe korterisse mittelubamises, millest järeldub üheselt kostjate mittenõustumine hageja poolt nende korteri edaspidise tasuta kasutamisega. J. Nikitina vaidleb kostjate apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kostjad korteri kasutamise lepingut üles öelnud. VÕS § 11 lg 1 sätestab, et lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses

ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kostjad lubasid enda korterit tasuta kasutada suulise lepingu alusel. Kirjalikku korteri kasutamise lepingut sõlmitud ei olnud. TsÜS § 98 lg 1 sätestab, et tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Järelikult saab lepingut lõpetada vaid seda üles öeldes. VÕS § 195 lg 1 sätestab, et lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Tasuta varakasutuse lepingut tuleb lõpetada seda üles öeldes ning andes teisele poolele aega korterist väljakolimiseks. Nimetatud nõuet kostjad ei täitnud. Kuna tasuta varakasutuse lepingut üles öeldud ei ole, on see kehtiv. Kostjate poolt ukseluku vahetamine ja hageja mittesisselaskmine ei ole lepingu ülesütlemine, vaid omavoli. Kostjate tegevus on vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 1 sätestab, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Kostjad ei ole käitunud hea usu põhimõttest lähtuvalt, jättes hageja ainult seljas olnud riietega ukse taha. Lepingu ülesütlemine ei ole TsÜS § 68 lg 3 kohaselt teostatav kaudse tahteavaldusena. TsÜS-i sätted on üldnorm ja VÕS-i sätted, mis käsitlevad lepingu ülesütlemist, on erinorm. Antud asja lahendamisel tuleb rakendada erinormi. Viide Riigikohtu lahendile ei ole asjakohane, kuna selles leitakse, et hagiavaldust võib käsitleda ülesütlemisavaldusena kuna lepingusuhe oli tekkinud enne VÕS-i ja TsÜS-i uue redaktsiooni kehtimahakkamist. Riigikohus on oma lahendites viidanud ülesütlemisavalduse tegemise vajalikkusele. Seega on tasuta varakasutuse leping üles ütlemata ja kehtiv. J. Podbereznaja ja J. Podbereznõi vaidlevad J. Nikitina apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kostjad teinud hagejale takistusi temale kuuluvate asjade kättesaamiseks. Hageja ei ole nõudnud kostjatelt asju välja. Seega puudub hagejal õiguslik alus nii uute asjade ostmisega seotud varalise kui ka mittevaralise kahjuhüvitusnõude esitamiseks.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

väljakolimiseks, mistõttu ei vastanud ülesütlemisavaldus formaalsele tingimusele ja on seetõttu tühine. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi lg 3 järgi on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 69 lg 1 1. lause kohaselt tuleb kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. VÕS § 195 lg 1 sätestab, et lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Vastavalt VÕS §-le 393 lg 3 kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Ringkonnakohus nõustub apellantide-kostjate väitega, et kuivõrd lepingu ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, ning VÕS § 393 lg 3 ei sätesta eluruumi tasuta kasutamise lepingu ülesütlemisele materiaalseid eeldusi ega vorminõudeid, siis on selle lepingu ülesütlemine TsÜS paragrahvi 68 lg 3 kohaselt teostatav ka eluruumi kasutusse andja poolse kaudse tahteavalduse teel (järelduslik ülesütlemine). Kuna käesoleval juhul nähtub poolte seletustest, et kostjad on alates 22.04.2005 keeldunud hagejat korterisse sisse laskmast ning kostjad on ka käesolevas menetluses hageja nõudele kasutusõiguse tunnustamiseks vastu vaielnud, siis on kostjad nende tegudega väljendanud kaudselt oma tahet hagejaga sõlmitud kasutuslepingu lõpetamiseks ning hageja saab ka lugeda TsÜS § 69 lg 1 kohaselt kostjate nimetatud lepingu ülesütlemisele suunatud kaudsed tahteavaldused kättesaanuks, mistõttu on kostjatepoolne tasuta kastutuslepingu ülesütlemine kehtiv. Iseenesest on õige maakohtu see seisukoht, et tulenevalt eluruumi tasuta kasutamise lepingu ülesütlemist käsitlevate VÕS sätete mõttest tuleneb kasutusse andjale kohustus lepingu ülesütlemisel anda kasutajale mõistlik tähtaeg eluruumist väljakolimiseks, kuid ringkonnakohus leiab, et nimetatud tähtaja mitteandmine ei too seaduse kohaselt endaga kaasa kasutusse andja poolse ülesütlemisavalduse formaalsele tingimusele mittevastavust ega tühisust. Seaduse (VÕS § 393) mõtte kohaselt saaks kasutusse andja poolt kasutajale mõistliku tähtaja mitteandmine eluruumist väljakolimiseks üksnes pikendada kasutaja õigust eluruum vabastada selle tähtaja võrra pikema perioodi jooksul. Kuivõrd eeltoodud asjaoludel on kostjate poolne eluruumi kasutamise lepingu ülesütlemine kehtiv, siis puudub kohtul alus tunnustada hageja õigust kõnesolevas korteris ühe toa kasutamiseks ning hagi ka antud osas tuleb jätta rahuldamata.

valduses olemist ja et kostjad ei ole keeldunud hageja asjade väljaandmisest ning et seetõttu ei ole õigustatud hageja kahjuhüvitusnõue. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 127 lg 4 peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätestest tulenevalt on seega kostjate vastutuse eelduseks hagejal kahju tekkimine, kostjate poolt õigusvastase teo toimepanemine, põhjusliku seose olemasolu hageja kahju ja kostjate õigusvastase teo vahel ning kostjate süü. AÕS § 80 lg 1 sätestab, et omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Vastavalt sama seaduse § 82 lõikele 1 peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Eelnimetatud sätestest tuleneb, et isik, kes väidab end olevat asja omanik, saab teiselt isikult nõuda vallasasja väljaandmist juhul, kui ta tõendab, et: 1) vaidlusalune asi kuulub talle, 2) väljanõutav asi on kostja valduses ja 3) kostja valdusel ei ole seaduslikku alust. Hageja nõuab kostjatelt kahju hüvitamist, mis on seotud kostjate alusetu keeldumisega välja anda hagejale kuuluvad asjad (hagiavalduses nimetatud 61 eset), millised asuvad eeldatavalt kostjate korteris xxxxxx. Kostjad väidavad, et hagis nimetatud fotoaparaati, lokirulle, vannimütsi, maniküürikomplekti, valget salli, juukseklambrit, mobiiltelefoni ja kuldketti nende valduses ei ole ning hageja ei ole tõendanud vastupidist. AÕS § 82 lg 1 kohaselt nimetatud asjade kostjate valduses olemise tõendamiseks ei piisa üksnes hageja enda (ka vande all antud) vastavatest seletustest, vaid hagejal tulnuks esitada muid tõendeid (tunnistajate ütlused jt lubatavad tõendid), mida hageja käesoleval juhul ei ole teinud. Asjas ülekuulatud tunnistajad L. Andrel, M. Tamme ja N. Nudelman ei ole andnud ütlusi selle kohta, et kostjad vallanuksid varem või valdaksid käesoleval ajal neid hagis nimetatud esemeid. Kuna hageja ei ole tõendanud eelnimetatud asjade kostjate valduses olemist või seda, et nimetatud asjad oleksid kostjate süül kaotsi läinud (s.o puuduvad VÕS §-des 1043, 1045 lg 1 p 5 ja 127 lg 4 sätestatud vastutuse alused), siis on maakohus põhjendatult jätnud hagi nimetatud esemete eest hüvituse väljamõistmiseks rahuldamata. Edasi on kostjad väitnud, et hageja poolt osundatud külmkapp, pesumasin, epilaator, mütsiga kunstnahast kasukas, musta värvi sügisjalanõud, mustad sügissaapad, pakendis tekk ja padi ning must kott on on küll nende valduses, kuid nimetatud asjad ka kuuluvad neile, mitte hagejale. Kuivõrd vaidlust ei ole, et nimetatud asjad on kostjate valduses, siis kehtib antud asjade osas tulenevalt AÕS § 90 lg 1 kostjate omandi eeldus ning hageja peab selle eelduse tõenditega ümber lükkama. Hageja ei ole selliseid tõendeid, mis kinnitaksid nimetatud asjade talle kuulumist, esitanud. Hageja omandit kõnesolevatele asjadele ei tõenda üksnes tema enda vande all antud seletus ja külmkapi ning pesumasina kohta esitatud tehnilised passid, kuivõrd neist ei saa tõsikindlalt järeldada kodumasinate, kasuka, sügisjalanõude, teki, padja ja koti hagejale kuulumist. Tuleb ka arvestada, et hagejal oli kostjate juures elades vaba juurdepääs kostjatel olevatele dokumentidele, millisteks võisid ka suure tõenosusega olla hageja poolt kohtule esitatud kodumasinate passid. Kostjate omandi eeldus oleks käesoleval juhul ümberlükatav taoliste kirjalike tõenditega nagu vaidlusaluste esemete müügiarved või ostutšekid, kus oleks näidatud ostjana hageja nimi, kuid hageja ei ole kohtule selliseid tõendeid

esitanud. Kuna tõendatud ei ole hageja omandiõigus neile asjadele, siis ei ole ka põhjendatud tema nõue kostjate vastu kahju hüvitamiseks nimetatud asjade eest. Kostjad ei vaidle vastu sellele, et hagejale kuuluvad hagis nimetatud spordikott, erinevat värvi puuvillased niidid, kingad, peegel, plastmassist tuubis kraadiklaas, mängukaardid, keskmise suurusega käärid, kosmeetikakott, triikraud, firma „Oriflame“ näokreem, kollane vihmamantel, sooja voodriga lühike sinine jakk, lühike helesinine spordijakk, helesinine kapuutsiga jakk, firma „Ilves“ spordikostüüm, kitsad mustad püksid, alt laienevad mustad püksid, laiad mustad püksid, kitsas seelik lõikudega külgedel, naturaalvillasest materjalist must kostüüm, hele kostüüm pintsakuga, hall kostüüm lühikese pintsakuga, valge pluus, helesinine pluus, mustvalge pluus, firma „Safari“ kostüüm, spordisärk aplikatsiooniga, hall sviiter (rinna peal vöödid), valge sviiter, kollane sviiter, aluspesu, must džemper kollase ornamendiga, pruun džemper õlapealsete nööpidega, pruunid nahast suvejalanõud, musta värvi naturaalsest nahast talvesaapad, tualettvesi, frotee käterätikud, valge angooralõngast džemper, kollane keraamiline kruus, sooja voodriga pruuni värvi nahast jakk, punast värvi kaheinimesetekk, kokkukäiv vihmavari, disketid (3tk), raamatud ja musta kummiga roosas kaustas asuvad isiklikud dokumendid, kuid väidavad, et nimetatud asjad viis hageja koos oma vennaga 2003. a kohtutäituri poolt teostatud väljatõstmise käigus kostjatele kuuluvasse garaaži ning kostjad ei ole teinud hagejale nende kättesaamiseks takistusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et asjas kogutud tõenditega (tunnistajate L. Andrel, M. Tamme ja N. Nudelman ütlused) ei ole tõendatud hageja väide, et kostjad on keeldunud hagejale eelviidatud asjade väljaandmisest. Ainuüksi hageja enda vande all antud seletused ei ole piisavad selleks, et neist järeldada kostjate poolt nende esemete väljaandmisest keeldumise fakti. Kuna kostjate keeldumine kõnesolevate asjade väljaandmisest hagejale pole tõendatud, siis ei saa ka hageja väita talle kahju tekkimist seoses sellega, et pidi tegema nimetatud asjade asemele uute ostmiseks rahalisi kulutusi.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.