Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

J.N. poolt esitatud hagiavalduse kohaselt jäeti Tartu Maakohtu 27. novembri 2002. a otsusega rahuldamata P.J. hagi J.N. vastu eluruumist (asukohaga X , Tartu) väljatõstmiseks, mille peale esitas P.J. apellatsioonkaebuse ning Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2003. a otsuse alusel tõsteti J.N.

paljasõnaline konstateering, nagu oleks kostjad lubanud hagejal kasutada kostjatele kuuluvaid eluruume peale kohtutäituri poolt teostatud väljatõstmist sõlmitud tasuta kasutamise lepingu alusel. Kostjad on seisukohal, et hagi tuleks jätta rahuldamata ja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

KOHTUISTUNG

Hageja esindaja, Maia Ploom’i, poolt kohtuistungil antud seletususte kohaselt jääb hageja esitatud hagiavalduse juurde. Kõik hagiavalduses toodud asjad kuulusid hagejale ja need jäid korterisse. Hageja ei saanud asju kostjatelt kätte, mistõttu pöördus politsei poole, kuid vaatamata sellele ei saanud hageja asju kätte, mistõttu ostis hageja endale uued asjad. Hageja ja kostjate vahel oli alates 2003. a septembrist sõlmitud tasuta varakasutuse leping ning seda ei ole kostjate poolt üles öeldud, mistõttu kehtib see ka praegu. Seega on hagejal õigus eelnimetatud korteris elada ning hageja jääb oma nõude juurde, et tunnustada hageja õigust elada varemmainitud korteris ja kasutada väiksemat tuba. Pesumasina ja külmkapi ostis hageja, kuid kviitungeid tal ei ole, vaid on tunnistaja, kes nägi seda ostmise fakti. Hageja, J.N., kohtus antud seletuste kohaselt jäid kõik hagiavalduses nimetatud asjad kostjate valdusesse. Hageja poolt antud seletustest nähtub, et kohtuotsuse alusel tõsteti ta eluruumist X välja kohtutäituri poolt 2003 aasta juunis, siis kolis ta nimetatud eluruumist koos asjadega välja septembris 2003 tuli ta koos kõigi oma asjadega tagasi ja elas kostjate juures kuni 22.04.2005.a. Kostjad oli ukseluku ära vahetanud ja enam ta sinna korterisse sisse ei saanud. Eelnevalt ei olnud talle, teatatud, et ta koliks teise kohta. Hageja ostis endale uued asjad, mille hinnad vastavad 2005. aastale. Lisaks jääb hageja ka 20 000 kroonise moraalse kahjunõude juurde, leides, et tal on tekkinud hingeline kannatus, sest ta ei saanud oma koju enam sisse. Hageja, J.N., vande all antud ütluste kohaselt hagiavalduses ära toodud esemed on hageja isiklikud. Hageja palus kostjaid, et viimased talle asjad kätte annaks, kuid kostjad keeldusid. Hageja oli sunnitud ostma nende asjade asemele uued asjad, kuid mitte kõik. Hageja vaatas 2005. aastal hinnad kaubamajas üle. Hageja kinnitab, et asjad, mis ta omandas, on ostetud nende hindadega. Hageja kahjuks on kõikide nende ostetud asjade hinnad kokku. Kostjate esindaja, Harri Paabo, kohtus antud ütluste kohaselt tuli hageja peale hageja väljatõstmist korterisse tagasi, valetades, et ta tahaks korteris olla nädal aega. Kostjad keeldusid hagejat korterisse sisse laskmast, kuid siis tuli hageja vend ja palus, et hagejat lastaks seal ööbida. Hageja pojaga juhtunud õnnetuse tõttu olid kostjad nõus. Kostjad lubasid hagejat korterisse nädalaks ajaks, kuid siis ta enam välja ei läinud, andes korduvalt lubadusi väljakolimiseks. Kostjad aga ei olnud hageja järjekordse lubadusega, kolida välja aasta lõpuks, enam nõus, mistõttu vahetasid ukseluku ära. Kostjad jäävad oma varasema seisukoha juurde, et osad asjad on nende omad ning ei ole nõus neid asju välja andma. Osad hagiavalduses loetletud asjad on kostjad nõus hagejale välja andma, kuid hageja ei taha neid. Hagejal oleks olnud võimalus nende asjade väljaandmist nõuda, kuid nüüd nõuab hageja aga raha. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta on endale uued asjad ostnud. Kuna puudub delikt, siis ei ole kostjad ka hagejale varalist ega moraalset kahju tekitanud. Lisaks ei nõustu kostjad ka hagiavalduses toodud asjade hindadega, sest hindu ei saa võrrelda sellega, millised analoogsed asjad hageja asemele ostis. Sellina metoodika läheb vastuollu kahju hüvitamise metoodikaga. Kostjate esindaja, Harri Paabo, kohtus antud ütluste kohaselt ei vaidle kostjad hagejale vastu selles, et hageja elas X tänava korteris. Küll aga ei ole kostjad nõus hageja väitega, et korteri kasutamise lepingut ei ole üles öeldud. H. Paabo viitab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §68 lõikele 3 ja võlaõigusseadusele (edaspidi VÕS), leides, et VÕS-is ei ole ülesütlemisele mingeid vorminõudeid ette nähtud. H. Paabo väitel avaldasid kostjad hagejat korterisse sisse mittelaskmisega soovi õigussuhte lõpetamiseks, millega ühtlasi ütlesid hageja ja kostjate vahel sõlmitud lepingu üles. Samuti leiab H. Paabo, et kahjunõude eelduseks on kostjate poolne õigusvastane käitumine, mida hagejal tõendada ei ole õnnestunud. Samuti ei saa tõendiks olla asjade hinnad, mis on saadud poes

analoogsete asjade hindadega tutvumas käies. Lisaks ei ole rikkumise ja kahju tekkimise vahel põhjuslikku seost. Tunnistaja, L.A, poolt antud seletuste kohaselt elas hageja veel 2005.a korteris (asukohaga X , Tartu). Hageja rääkis talle, et kui hageja koju tuli, oli ukselukk ära vahetatud, mistõttu ei saanud hageja enam korterisse sisse. Tema ei käinud hagejal eelnimetatud korteris mitte kordagi külas ja hageja vanemaid ta ei tundnud. Ta teab öelda, et asjad (kott, fotoaparaat, mobiiltelefon) olid hagejal olemas, kuid need jäid korterisse. Ta teab öelda, et hagejal oli kuldkett, juukseklambrid, nahast kasukas, müts, soojad saapad, käekott ja vist üks musta värvi kott. Kui ta aprillis raamatukogus oli, siis oli hagejal mobiiltelefon ja asjad, kuid peale aprilli hagejal enam neid ei olnud. Tunnistaja teab hageja väljatõstmisest seda, mida hageja oli talle rääkinud. Tunnistaja, M.T., kohtus antud seletuste kohaselt ei oska ta öelda, milliseid asju hageja asemele ostis. Hageja näitas talle, et käib talvesaabastega. Ta ei tea öelda, mis riided hagejal seljas olid. Hageja väitis talle, et hagejal ei ole elamispinda, kuid talle on teada, et kas perekonna või venna abiga oli mingi korter hagejale muretsetud. Alguses soovis hageja asju tagasi, kuid siis mõtles ta, et neid asju ei pruugi enam alles olla, mispeale hageja koostas nimekirja ja pani nimekirjas toodud asjadele hinnad ning esitas kahjunõude. Tunnistaja teab hagis kirjas olevaid asjaolusid üksnes hageja ütluste järgi. Tunnistaja, N.N., poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt tunneb ta hagejat 2005.a novembrist. Hageja ütles talle, et kostjad vahetasid ukseluku ära ja ei andnud hagejale asju kätte. Kui hagejal tööjuures katseaeg lõppes, siis hakkas ta nende poest (Kaunase tn Säästumarket) asju ostma (spordijope, tänavajope, sussid, saunalina, aluspesu). Tunnistaja ei tea midagi kostjatelt asjade kättesaamise kohta.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kõigepealt selgitab kohus välja, kas hageja ja kostjate vahel oli sõlmitud korteri tasuta kasutamise leping ja kui selgub, et oli, siis kontrollib kohus, kas eelnimetatud leping on kostjate poolt üles öeldud või mitte. Järgmisena teeb kohus kindlaks, kas hagejal on tekkinud nii varaline kui ka mittevaraline kahju, sest kahjuhüvitisnõue saab hagejal olla üksnes siis, kui on tuvastatud hagejal kahju olemasolu. Hagejal kahju olemasolul kontrollib kohus, kas tegemist on deliktiõigusliku või lepingust tuleneva kahjuhüvitisnõudega ning kas kostjate käitumine on selle kahju ka põhjustanud. Kohus loeb asjaolu, et hagejal oli korterisse (asukohaga X ) sissepääs olemas alates 2003.a sügisest kuni 2005.a kevadeni, tõendatuks. Hageja väitel visati ta korterist välja 22. aprillil 2005.a (tl 131). Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vastusest tuleneb, et hageja on prokuratuuri esitanud avaldused kriminaalmenetluse alustamiseks kostjate suhtes. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vastusest nähtub, et

kohta sätestatu (tasuta eluruumi kasutamise leping on oma olemuselt kõige sarnasem üürilepinguga) ning poolte vahel sõlmitud tähtajaline tasuta kasutamise leping loetakse muutunud tähtajatuks. Kohus on seisukohal, et ei ole millegagi tõendatud, et hageja ja kostjate vahel oli tähtajaline tasuta kasutamise leping. Kui tegemist on tähtajatu tasuta kasutamise lepinguga, siis võib lepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, mis aga ei tähenda asja kohest tagastamist, vaid kasutajale tuleb anda asja tagastamiseks mõistlik tähtaeg. Korteri tasuta kasutamise lepingu puhul saab mõistlikuks ajaks pidada näiteks korterist väljakolimise aega. VÕS § 195 lõike 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele poole. VÕS ei kehtesta tasuta kasutamise lepingu ülesütlemisavaldusele mingeid vorminõudeid. Seega võib lepingu üles öelda ka suuliselt, kuid kasutusse andja peab olema suuteline tõendama, et kasutaja on ülesütlemisavalduse kätte saanud. Ülesütlemisavalduse puhul on tegemist ühepoolse tahteavaldusega, mis TsÜS § 69 lg 1 lause 1 kohaselt muutub kehtivaks kättesaamisega. Seega ei saa kohus nõustuda kostjate esindaja seisukohaga, et hageja korterisse mittelubamisega on poolte vahel tasuta kasutamise leping üles öeldud. Selliselt toimides ei andnud kostjad hagejale mõistlikku tähtaega korterist väljakolimiseks, mistõttu ei vastanud ülesütlemisavaldus formaalsele tingimusele ja on seetõttu tühine. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et kuna kostjad ei ole tõendanud tähtajalise tasuta kasutamise lepingu olemasolu ja hageja mittelubamist korterisse ei saa pidada seadusega kooskõlas olevaks ülesütlemisavalduseks, siis on hageja ja kostjate vahel sõlmitud tasuta kasutamise leping endiselt kehtiv. Kohus rahuldab hageja nõude tunnistada hageja õigust elada korteris (asukoht X , Tartu) ja õigus kasutada seal väiksemat tuba, sest kostjate ja hageja vahel sõlmitud tasuta kasutamise leping on endiselt kehtiv. Tasuta kasutamise lepingu lõpetamist reguleerib VÕS § 393 lg 3, mille kohaselt võib lepingu igal ajal pärast lepingu sõlmimist üles öelda. Samas peab asja tasuta kasutusse andja suutma tõendada, et ülesütlemisavalduse on kasutaja kätte saanud. Kohus jätab hageja nõude asendada kohtuotsusega kostjate nõusolek hageja elukoha registreerimiseks aadressil X rahuldamata. Asjaolu, et poolte vahel on sõlmitud tasuta kasutamise leping, ei anna hagejale õigust nõuda enda elukoha registreerimiseks eelnimetatud aadressil. Järgmisena teeb kohus kindlaks, kas hagejal on tekkinud nii varaline kui mittevaraline kahju. Hagejal kui kahjustatud isikul tuleb tõendada kahju olemasolu ja suurust ning põhjuslikku seost kahju tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel. Hageja esitas kohtusse kahjuhüvitamisnõude, põhjendades seda väitega, et kuna kostjad on keeldunud hagejale asju väljaandmast, siis oli ta sunnitud endale uued asjad muretsema ja kandma seetõttu ka kahju. Samuti ei tea hageja, mis seisukorras need asjad on ja kas nad on kaotanud oma kaotsimineku aja väärtuse ning kas need asjad ka alles on. Kohus leiab, et hageja ei ole ära tõendanud oma väidet, et kostjad on keeldunud hagejale asju kätte andmast. Hageja poolt tõendina esitatud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vastus (tl 133) ning tunnistajate – L.A. (tl 185186), M.T. (tl 202-203) ja N.N. (tl 203) – poolt antud ütlused sisaldavad ainult hageja enda poolt neile öeldut. Seega ei leidnud kohtus tunnistajate poolt antud ütlustega tõendamist asjaolu, et kostjad on keeldunud hagejale asjade väljaandmisest. Lisaks ei ole hageja kasutanud asjade kättesaamiseks ka asjaõigusseaduses (edaspidi AÕS) ettenähtud võimalust. AÕS § 80 lõige 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Enne kahjuhüvitisnõude esitamist oleks tulnud asjad AÕS § 80 alusel välja nõuda juba seetõttu, et selgust saada asjade omandiõiguslikes küsimustes. Antud juhul leiavad kostjad, et osad eelpool mainitud asjad kuuluvad kostjatele ja nad ei ole nõus neid asju välja andma (tl 164). AÕS § 90 lõike 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kostjad kinnitavad, et külmkapp, pesumasin, epilaator, mütsiga kunstnahast kasukas, musta värvi sügisjalanõud, mustad sügissaapad, pakendis tekk ja padi ning must kott on kostjate omandis ja

kostjate valduses. Seega, tulenevalt AÕS § 90 lõikest 1, lasub hagejal tõendamiskoormis. Hageja on külmkapi ja pesumasina omandiõiguse tõendamiseks esitanud kohtule eelnimetatud asjade passid (tl 168-171). Ülejäänud kostjate valduses ja eeldatavasti ka omandis olevate asjade omandiõigust hageja tõendanud ei ole. Kostjate väitel on hageja need kodumasinate passid salaja ja omavoliliselt kostjatelt omastanud (tl 179), kuid ei ole oma väiteid tõendanud. Kuna külmkapp ja pesumasin on kostjate käes, siis oleks hagejal tulnud oma õiguste maksmapanemiseks esitada AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi. Kostjad on tunnistanud, et osad hagiavalduses loetletud asjad on küll nende valduses, kuid nad ei ole hagejale teinud mingeid takistusi nende kättesaamiseks (tl 164). Kuna hageja ei ole tõendanud asjaolu, et kostjad on keeldunud asjade väljaandmisest, ega nõudnud asju välja AÕS § 80 alusel, leiab kohus, et hagejal puudub alus nii varalise kui ka mittevaralise kahjuhüvitisnõude esitamiseks. Hageja on kostjate vastu esitanud ka mittevaralise kahjunõude summas 20 000 krooni, mille põhjenduseks on hageja nimetanud asjaolu, et kuna ta on pidanud tema igapäevaeluks vajalikest asjadest ilma olema, siis on see olnud hagejale takistuseks igapäevaelu normaalsel korraldamisel. Kohtuistungil antud seletuste kohaselt jäi hageja hagiavalduses toodud 20 000 kroonise mittevaralise kahjunõude juurde, leides, et tal on tekkinud hingeline kannatus, sest ta ei saanud oma koju enam sisse. Seega käesoleval juhul saavad mittevaralise kahjunõude võimalikeks alusteks olla VÕS § 134 lõiked 1 ja 4. Kohus on seisukohal, et VÕS § 134 lg 1 ei kuulu kohaldamisele, sest ei ole tuvastatud tasuta kasutamise lepingus ettenähtud kohustust, mis oleks olnud suunatud mittevaralise huvi järgmisele ja mille rikkumine oleks võinud põhjustada mittevaralist kahju. Nende asjaolude tõendamiskoormis lasub hagejal, mida viimane aga tõendanud ei ole. VÕS § 134 lõike 4 kohaselt on asja hävimise või kaotsimineku korral isikul erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Erandlikud asjaolud selle sätte tähenduses on eelkõige kaotsiläinud või hävinud asjaga seonduv mälestusväärtus, mida hageja nimetanud ei ole. Lisaks on VÕS § 134 lõike 4 kohaldamise eelduseks see, et asi peab olema hävinenud või kaotsi läinud. Käesolevas asjas ei ole kindlaks tehtud, millised asjad on kadunud, sest enamus asjad on kostjate valduses (tl 164). Seega asub kohus seisukohale, et hagejal puudub alus mittevaralise kahjuhüvitisnõude esitamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja varalise kahju suurus 86 912 krooni (tl 6-7). Hageja vande all antud ütluste kohaselt vaatas ta 2005. aastal hinnad kaubamajas üle ning kinnitas, et asjad, mis ta omandas, on ostetud nende hindadega (tl 202). Samas ei ole hageja esitanud ühtegi asjade ostmist kinnitavat tõendit, millest oleks võimalik näha, et hagiavalduses toodud asjad on omandatud hageja poolt hagiavalduses nimetatud hindadega. Viimast ei tõenda ka tunnistajate poolt antud ütlused (tl 186, 202, 203). Hageja vande all antud ütluse kohaselt oli ta sunnitud ostma nende asjade asemele uued asjad, kuid mitte kõik (tl 202). Seega on hageja antud ütlused vastuolus hagiavalduses tooduga. Kui hageja ei ole kõiki hagiavalduses nimetatud asju asemele ostnud, siis ei saa hageja tegelikuks kahju suuruseks olla hagiavalduses märgitud summa (86 912 krooni). Seega ei leidnud kohtus hageja poolt tõendamist kahju suurus. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Selle sätte eesmärgiks on vältida olukordi, kus kahjustatud isik satub pärast kahju tekkimise aluseks olevat sündmust paremasse olukorda, kui ta muidu oleks olnud. Hageja nõuab kostjatelt külmkapi ja pesumasina eest kahjuhüvitist summas

20 000 krooni. Külmkapi ja pesumasina puhul on tegemist 1986. aastal ostetud asjadega (tl 169-170), mis on ostetud vastavalt 430 rubla ja 150 rubla eest. Hageja oma kohtule esitatud seletuses toonud välja asjaolu, et eelnimetatud asjade ostmise ajal oli palk u 150 rubla ja pesumasina maksumus võrdus ühe ja külmkapp u kolme keskmise kuupalgaga (tl 166), ning esitanud kohtule täiendava tõendina Viva Elektroonika OÜ poolt väljastatud dokumendi, mille kohaselt maksid külmkapp ja pesumasin 2005. a kokku 26 980 krooni (tl 196). Kohus ei nõustu hageja sellise mõttekäiguga, kus hageja võtab kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel aluseks 1986. a keskmise palga ja asja hinna suhte ning võrdleb seda 2007. aasta vastavate näitajatega. Eelnimetatud asjad on väga vanad (aastast 1986) ja amortiseerunud, mistõttu on tegemist objektiivselt vähe väärtusliku asjaga. Kui kostjad peaksid hüvitama hagejale uute samaväärsete asjade soetamiseks tehtud kulutused, siis oleks kostjate suhtes ebaõiglane jätta hageja saadud kasu kahjuhüvitisest maha arvamata. Hageja saadud kasu seisneks selles, et hageja saaks rohkem kui 20. aasta vanuste asjade asemele uued, millel tõenäoliselt on pikem „eluiga“ ja oluliselt rohkem funktsioone ja palju mugavam kasutada. Eeltoodu on kohaldatav ka kõigi muude hagiavalduses nimetatud asjade suhtes. Arvestades eeltoodut, jätab kohus hageja nõuded – varaline kahjuhüvitisnõue summas 86 912 krooni, mittevaraline kahjuhüvitisnõue summas 20 000 krooni ning kohtuotsusega asendada kostjate nõusolek hageja elukoha registreerimiseks aadressil X – rahuldamata. Kohus rahuldab hageja nõude tunnustada hageja õigust kasutada eluruumis Tartus, X väiksemat tuba.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldati osaliselt, siis jätab kohus poolte menetluskulud poolte endi kanda. Tartu Maakohtu 28. detsembri 2005. a määrusega vabastati hageja riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel osaliselt, so. 5 250 krooni ulatuses ja tasumisele kuuluvaks riigilõivuks määrati 1 750 krooni (tl 34-35). Määruse tegemise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 64 lg 2 kohaselt, kui hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmise korral otsusega riigilõivu välja riigituludesse. Kohus jättis 07. novembril 2005. a Tartu Maakohtusse saabunud hagiavalduse täielikult rahuldamata, mistõttu mõistab kohus hagejalt riigilõivu summas 5 250 krooni riigituludesse välja.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.