2-07-52902/9 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt müüs OÜ T. OÜ kostjale OÜ A. ajavahemikul 03.07.2006 kuni 14.07.2006 kaupa kokku 108 240 krooni väärtuses. Müüdud kauba kohta esitas OÜ T. OÜ-le A. arve-saatelehe nr 2215-06 (2915) 03.07.2006 summas 54 120 krooni (maksetähtpäevaga 17.07.2006) ja arve nr 2252-06 (2952) 14.07.2006 summas 54 120 krooni (maksetähtpäevaga 28.07.2006). Nimetatud arve-saatelehti käsitlesid pooled ühtlasi ühekordse müügilepinguna (tl 16-17). OÜ A. kauba ega arvete osas pretensioone ei esitanud ja tasus arve nr 2215-06 (2915) osaliselt 20.11.2006 summas 17 000 krooni ja 21.11.2006 summas 20 000 krooni. Arvest nr 2215-06 (2915) tulenev võla jääk käesoleval hetkel on 17 120 krooni ja arvest nr 2252-06 (2952) tulenev võla jääk on 54 120 krooni. Kokku on põhivõlgnevus 71 240 krooni (laekumiste väljavõte tl 18). 12.09.2007 sõlmis OÜ T. kostja R.K. iga kokkuleppe võlaga ühinemise ja võlgnevuse ajatamise kohta (tl 19-21), mille alusel ühines R.K. võlgniku poolel kohustusega, mis tulenes eelpool nimetatud arvete tasumata jätmisest kostja OÜ A. poolt. Kokkuleppe alusel loobus OÜ T. kokkuleppe sõlmimise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisest juhul, kui R.K. täidab kokkuleppe nõuetekohaselt ja ei hiline maksetega. Kokkuleppe alusel kohustus R.K. OÜ-le T. tasuma kokku 71 240 krooni, alates 31.10.2007 iga kuu viimasel kuupäeval summas 7124 krooni, kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kuivõrd R.K. tekkinud võlgnevust tasuma ei asunud, ütles OÜ T. 12.09.2007 sõlmitud kokkuleppe 06.11.2007 üles ja nõudis koheselt kogu võla summas 96 424,87 krooni tasumist (tl 22-23). Kostja R.K. võttis hageja ülesütlemise avalduse vastu 07.11.2007 (tl 24). Nimetatud summa tasumise kohustus oli R.K. il seega 09.11.2007. R.K. ei tasunud OÜ-le T. lepingu ülesütlemisel nõutud summasid ning OÜ T. loovutas nõude 14.11.2007 OÜ-le T. (tl 25). Nõude loovutamisest teavitati OÜ-d A. ja R.K. kirjalikult 14.11.2007. R.K. on selle kätte saanud 16.11.2007 (tl 26), kostjale OÜ-le A. saadetud teatis on postiasutuse poolt tagastatud hoiutähtaja möödumisel (tl 28). Kostja R.K. iga sõlmitud kokkuleppe kohaselt kohustus R.K. juhul, kui viivitab makse tasumisega, tasuma viivist 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kokkuleppe kohaselt on hagejal õigus nõuda kogu võlasumma kohest tasumist, kui R.K. hilineb graafikujärgsete maksete tasumisega. Et kostjad ei tasunud hagejale juba esimest makset tähtaegselt on hageja arvestanud käesoleva hagi esitamise seisuga kostjale R.K. ile viiviseid 14 461,72 krooni (tl 30). Hageja on arvestanud kostjale OÜ-le A. viiviseid kokku summas 181 678,80 krooni, kuid nõuab käesoleva hagiavaldusega kostjalt OÜ-lt A. viiviseid 71 200 krooni, sealjuures summas 14 461,72 krooni

ulatuses solidaarselt kostja R.K. iga. Hageja taotleb kohtult lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele kostja R.K. ilt ka tuleviku viivise väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui kokku põhinõude ulatuses. Lisaks võlgnevuse põhisumma kohesele tasumisele kohustus kostja R.K. tasuma kokkuleppe kohaselt kokkuleppe ülesütlemisega seotud leppetrahvi summas 25 000 krooni. Hageja nõuab hagiavalduses kostja R.K. ilt leppetrahvi 25 000 krooni. Neil asjaoludel nõuab OÜ T. hagis OÜ A. ja R.K. vastu VÕS §-de 65; 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1, p 6; 108; 113; 208 lg 1 alusel välja mõista solidaarselt põhivõlg 71 240 krooni ja viivis 14 461,72 krooni; kostjalt OÜ-lt A. hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 56 738,28 krooni; kostjalt R.K. ilt tulevikuviivis kuni põhinõude tasumiseni, kuid kokku viivist mitte enam kui 100% põhinõudest, ja leppetrahv 25 000 krooni. Kostjate vastuväited (tl 45-46) Kostjad kirjalikus vastuses hagile tunnistasid kauba saamist OÜ-lt T. ja kinnitasid kostja OÜ A. makseraskusi selle eest tasumisel. Kostja R.K. lootis võlaga ühinemise ja võlgnevuse ajatamise kokkulepet sõlmides, et võlg on siiski võimalik tasuda OÜ A. vara arvel. Et see siiski võimalikuks ei osutunud, on kostja R.K. sattunud majanduslikult äärmiselt raskesse seisu. Kostjad taotlesid VÕS § 162 alusel viivise vähendamist VÕS §-s 113 lg 1 sätestatud määrani ja kostja R.K. ilt maksmisele kuuluvat leppetrahvi 0 kroonini. Hageja poolt rakendatav viivise määr on ebamõistlikult suur, kuna see on 16,67 korda suurem seaduses sätestatud viivise määrast. Kostja OÜ A. makseraskused tekkisid keerulise turusituatsiooni, mitte kellegi süülise tegevuse tõttu. Ükski ettevõtlusega tegeleja ei ole täielikult kaitstud enda ega oma lepingupartneri maksejõuetuks muutumise eest. Kaupa ilma tagatiseta OÜ-le A. müües võinuks OÜ T. oma rahast üldse ilma jääda. R.K. ei ole algse müügilepingu ega 12.09.2007 lepingu alusel võlausaldajalt midagi saanud. R.K. ei olnud õiguslikult kohustatud OÜ A. võlaga ühinema, kuid heast tahtest tegi ta seda siiski, parandades sellega märgatavalt võlausaldaja olukorda, sest tagas võlausaldaja nõude ka oma isikliku varaga. Kuigi R.K. on rikkunud 12.09.2007 sõlmitud võlaga ühinemise ja võlgnevuse ajatamise kokkulepet, ei ole ta sellega võlausaldajat kahjustanud. Võlausaldaja saab jätkuvalt oma nõuet rahuldada ka R.K. vara arvel. Seega, vaatamata lepingu rikkumisele, on võlausaldaja jätkuvalt paremas olukorras kui enne R.K. poolt kohustusega ühinemist. Arvestades R.K. poolset heatahtlikku käitumist ning võlausaldajal R.K. poolse lepingurikkumise tõttu kahju puudumist ei ole R.K. ilt leppetrahvi nõudmine kooskõlas hea usu põhimõttega. Seoses OÜ A. makseraskustega on R.K. kaotanud jooksva sissetuleku. Samuti ei ole sissetulekut R.K. abikaasal, kes õpib. R.K. ülalpidamisel on kaks last. Seega oleks viivise ja leppetrahvinõude rahuldamine hageja poolt nõutavas ulatuses R.K. ja tema pere suhtes äärmiselt ränk. Hageja arvamus kostjate vastusele (tl 49-51) Hageja peab kostja R.K. väidet, et ta lootis hagejaga võlgnevuse ajatamise kokkulepet sõlmides, et võlg on võimalik tasuda kostja OÜ A. vahenditest, paljasõnaliseks ja pahatahtlikuks. Enne võlaga ühinemist oli kostja võlgu olnud üle ühe aasta ja R.K. ile kui juhatuse liikmele ei saanud kuidagi olla teadmata äriühingus valitsev pankrotiseis või reaalsed tasumisvõimalused. Arvestades, et kostja OÜ A. oli üle 1,2 aasta võlgnevuses, tuli hageja kostjatele vastu ja ajatas võlgnevust veelgi 10 kuu võrra ja kohustuse nõuetekohase täitmise tagamiseks astus solidaarvõlgnikuna kohustisse kostja R.K. . Hageja loobus kokkuleppe sõlmimisel lisaks selleks ajaks sissenõutavaks muutunud viivisest juhul, kui kostjad edaspidi täidavad kohustused nõuetekohaselt ja ei viivita maksetega. Seega oli kostjal OÜ-l A. reaalne võimalus vabaneda viiviste tasumisest üldse. Kahjuks ei teostanud kostjad juba esimest lepinguga kokkulepitud makset ja pole seda teinud käesoleva ajani. Hageja leiab, et kostjate väited viivise ebamõistlikkuse osas on alusetud. Hageja on kostjatega viivises kokku leppinud. Kostjad pole varem viivise suurust vaidlustanud ning selle vähendamine VÕS § 113 lg 1 sätestatud määrani on põhjendamatu. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise

suurusest lähtuvalt ei saa viivise kokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivise kokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Riigikohus on lahendis 3-2-1-66-05 asunud seisukohale, et leppetrahvi kokkuleppe puhul ei ole võlausaldaja kahju olemasolu või puudumine leppetrahvi suuruse üle otsustamisel määrav. Leppetrahviga leppisid pooled juba ette kokku kohustuse rikkumise juhuks sanktsiooni, millel oli tagatisfunktsioon, s.o võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu. Kostjad pole esitanud ühtegi tõendit oma halva varalise olukorra kohta, millega saaks põhjendada leppetrahvi vähendamist. Kostja R.K. ja tema pere elustandardi halvenemine ei oma käesoleva vaidluse seisukohalt tähendust, kuna kostja on ise kohustuse võtmisega tekitanud sellise olukorra. Tuleb arvestada, et siiani on kostjate kohustused täielikult täitmata. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, tehtud järeldused ja menetluskulude jaotus Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja on alust selle rahuldamiseks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja OÜ A. võlgneb hagejale kaupade müügilepingu alusel 71 240 krooni; 12.09.2007 kokkuleppega ühines kostja R.K. võlaga solidaarvõlgnikuna, kohustudes selle tasuma igakuiste osamaksetena 7124 krooni; kostja R.K. oma kohustusi täitnud ei ole; kokkuleppe p 5.1 kohaselt kohustus kostja R.K. maksete tasumisega viivitamisel tasuma hagejale viivist 0,5% päevas; kokkuleppe p 5.6 kohaselt kohustus kostja R.K. tasuma hagejale lepingu ülesütlemisega seotud leppetrahvi summas 25 000 krooni; leping on hageja poolt üles öeldud 07.11.2007. Kuna poolte vahel ei ole vaidlust põhivõla suuruse üle, siis loeb kohus TsMS § 231 lg 2 alusel hagi selles osas kostjate poolt omaksvõetuks ja mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 71 240 krooni. Poolte vahel on vaidlus kostjate poolt tasumisele kuuluva viivise ja leppetrahvi suuruse üle, kusjuures kostjad ei vaidle vastu viivise ja leppetrahvi kohaldamise alusele ja arvestusele, vaid taotlevad viivise vähendamist VÕS § 162 alusel VÕS §-s 113 lg 1 sätestatud määrani. Hageja on seisukohal, et viivise ja leppetrahvi vähendamine VÕS §-s 113 lg 1 sätestatud määrani oleks põhjendamatu. Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Hageja on arvestanud hagi esitamise seisuga OÜ-le A. viiviseid 181 678,80 krooni ulatuses, millest nõuab kostjatelt solidaarselt viiviseid 14 461,72 krooni ulatuses ja OÜ-lt A. 56 738,28 krooni ulatuses ning kostja R.K. ilt tulevikus tekkiva viivise väljamõistmist. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Mõlemad kostjad on viidanud oma kehvale majanduslikule seisule, kostja R.K. sellele, et tema juhitav äriühing, kelle kohustuse täitmise eest ta vastutab, on makseraskustes; tema abikaasa ei tööta ja ülal pidada on kaks peres kasvavat alaealist last. Kohus leiab, et kostjate taotlusel tuleb

väljamõistetavat viivise ja leppetrahvi suurust vähendada. Kohus nõustub viivise väljamõistmisel hageja toodud põhjendustega viivise tagatisfunktsiooni osas ja viitega Riigikohtu lahendile nr 32-1-66-05. Käesoleval juhul ei ole aga viivise kehtestamine tagatisfunktsiooni osas eesmärki täitnud, s.o sundinud võlgnikke oma kohustuste täitmisele. Arvestades seaduses sätestatud viivise määra, võib poolte poolt kokku lepitud viivise määra 0,5% majandustehingutes pidada ülemäära kõrgeks. Sõlmides kostja OÜ-ga A. ostu-müügi lepingu kandis hageja ka ise äririski ehkki hiljem on hageja riski maandanud solidaarse võlakohustuse panemisega juhatuse liikmele. Viivis ei tohiks kujuneda kergeks tuluteenimise allikaks, mistõttu tuleb kohtul viivise väljamõistmisel leida tasakaal selle kompensatsioonilise eesmärgiga. Kostja R.K. väited oma majandusliku seisundi kohta on usaldusväärsed. Kostjad ei ole kohustust mingiski ulatuses täitnud. Hageja ei ole esile toonud oma õigustatud huvi ega viivitamise tõttu talle tekitatud kahju olemasolu ja on esitanud kostja R.K. vastu ka leppetrahvi nõude seoses lepingu üles ütlemisega. Neil asjaoludel peab kohus kostjatelt hagi esitamise aja seisuga väljamõistetava viivise mõistlikuks suuruseks 25 620 krooni, millest vastavalt esitatud nõudele 14 461,72 krooni mõistab välja kostjatelt solidaarselt ja 11 158,28 krooni kostja OÜ-lt A. Samadel põhjustel vähendab kohus kostja R.K. ilt nõutavat leppetrahvi 10 000 kroonini. Kohus ei pea võimalikuks leppetrahvi kostja R.K. ilt jätta välja mõistmata, sest jättes täitmata 12.09.2007 kokkuleppe, on R.K. näidanud end äriühingu vastutustundetu juhina. Olles teadlik kostja OÜ A. maksejõuetusest, tulnuks R.K. il esitada kohtule osaühingu pankrotiavaldus (äriseadustik § 180 lg 51). Pankrotiseaduse § 35 lg 1 p 6 alusel lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku vastu suunatud nõuetelt viivise ja intressi arvestamine. Hageja on nõudnud veel kostja R.K. ilt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist kuni põhinõude kohase täitmiseni. Kohus peab mõistlikuks ja hea usuga kooskõlas olevaks vähendada R.K. ilt tulevikus väljamõistmisele kuuluva viivise määra VÕS §-s 113 lg 1 sätestatud määrani ning piirata tema vastutust lõppkokkuvõttes põhinõude suurusega, arvestades sealjuures juba väljamõistetud kõrvalnõudeid summas 35 620 krooni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 kohaselt kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kohus, rahuldades hagi põhinõude ulatuses, jätab hageja menetluskulud TsMS § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda. Kohus on 21.12.2007 määrusega hagi tagamise abinõuna seadnud kohtulikud hüpoteegid kostja R.K. ile ühisomandina kuuluvatele kinnistutele nr 3607404 ja nr 4122803 summas 48 120 krooni. TsMS § 445 lg 2 alusel tuleb kohaldatud hagi tagamise abinõu jätta jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.