Tartu Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Lea Aavastik
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. märts 2008, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1
Tsiviilasja number
2-08-4531
Tsiviilasi
I.J. hagi T. OÜ vastu töövaidluses
Menetlusosalised ja nende
hageja I.J. , hageja lepinguline esindaja Maia Ploom; Turu 5-6, Tartu; kostja OÜ T. , kostja seaduslik esindaja juhatuse liige E.M. ; kostja lepinguline esindaja Üllar Reino, OÜ Raidman, Aardla 23, Tartu.
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
19. märts 2008
Protokollija
istungisekretär Tiia Lepp
Juhindudes Tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-dest 173, 174, 178, 436, 438, 452 lg 1 ja 3, 632 lg 1, kohus o t s u s t a s: Rahuldada I.J. hagi T. OÜ vastu töövaidluses. OÜ T. ja I.J. vahel 01. augustil 2007 sõlmitud tööleping nr 9 on lõppenud I.J. avalduse kohaselt Töölepinguseaduse § 82 lg 1 alusel 6. detsembrist 2007. Välja mõista osaühingult T. I.J. kasuks Töölepinguseaduse § 82 lg 2 alusel hüvitus kahe kuu keskmise palga ulatuses, so 14 400 (neliteist tuhat nelisada) krooni. Välja mõista osaühingult T. I.J. kasuks Töölepinguseaduse § 119 lg 2 alusel hüvitus ühe kuu keskmise palga ulatuses, so 7 200 (seitse tuhat kakssada) krooni. Hagi rahuldamise tõttu jäävad I.J. kõik menetluskulud OÜ T. kanda. OÜ T. menetluskulud jäävad tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hageja nõue ja põhjendused Hageja saatis kostjale 03.12.2007 tähitud postiga avalduse töölepingu lõpetamiseks, sest hageja ei olnud kätte saanud oktoobrikuu töötasu ja novembrikuu töötasu. Hageja töötas OÜ-s T. 01.08.2007 kuni 03.12.2007. Seoses töölepingu lõpetamisega Töölepinguseaduse (TLS) § 82 p 1 alusel nõudis hageja kostjalt hüvitust kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 14 400 krooni, saamata jäänud palka ning puhkuse kompensatsiooni 9 kasutamata puhkusepäeva eest. Töövaidluskomisjoni otsus Kostja hageja nõudmisi ei rahuldanud, vaid selgitas töötajale, et TLS § 82 lg 1 alusel töölepingu lõpetamiseks alust ei ole, st tööandja ei ole lepingut rikkunud. Pooled allkirjastasid töölepingu lõpetamise töötaja omal soovil alates 06.12.2007. Tartumaa Töövaidluskomisjon otsustas, et tegemist ei ole tööandja poolse lepingu rikkumisega ning luges töölepingu lõppenuks töötaja algatusel. Töötaja ei olnud vastavat kirjalikku avaldust tööandjale esitanud, mistõttu töövaidluskomisjon luges töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks ning mõistis tööandjalt välja hüvituse töötajale tema kahe kuu keskmise palga ulatuses. Lisaks mõistis töövaidluskomisjon välja töötaja töötasu novembrikuu eest summas 3253 krooni, mis töötajal oli veel saamata töövaidluskomisjoni istungi toimumise ajaks, ning puhkusekompensatsiooni 3582.40 krooni. Tööandja esitas avalduse kohtusse, vaidlustades hüvituse väljamõistmist. Saamata palga ja puhkusekompensatsiooni osas vastuväidet ei esitatud, kuid need summad maksti välja alles 19. märtsil 2008. Töötaja esitas 12.03.2008 täiendava nõude lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmise palga ulatuses hüvituse saamiseks. Palga ja puhkuse kompensatsiooni nõuet töötajal kohtuistungi toimumise ajaks enam ei olnud. I. J jäi nõuete juurde saada hüvitust töölepingu tingimuste rikkumise eest kahe keskmise kuupalga ulatuses ning lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe keskmise kuupalga ulatuses. I. J ei nõustunud kohtuistungil, et tööleping lõpetati poolte kokkuleppel. Palga maksmisega hilinemine oktoobris ja palga maksmata jätmine novembris olid hageja arvates sellised töölepingu rikkumised, mis andsid õiguse nõuda töölepingu lõpetamist. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on seisukohal, et palga maksmisega viivitamine oli tingitud mõjuvast põhjusest, mis ei andnud alust töötajale nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel. Lõpparve väljamaksmine ei olnud võimalik, sest töötaja, saades tööraamatu, lahkus jooksujalu. Kohtuistungil nõustus kostja esindaja, et lõpparve väljamaksmisega on viivitatud, selle vastu kostja enam ei vaidle. Seadusest tulenevalt tuleb maksta hüvitust keskmise kuupalga ulatuses, sest viivitus on kestnud üle kuu. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada, lugedes töölepingu lõppenuks alates 06.12.2007 töötaja avalduse kohaselt TLS § 82 lg 1 alusel ning mõistes kostjalt välja hüvituse I. J kasuks kahe kuu keskmise palga ulatuses. Lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest mõista kostjalt TLS § 119 lg 2 alusel välja hüvitus ühe keskmise kuupalga ulatuses. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et I. J keskmine kuupalk oli 7200 krooni. Kohtuistungil 19.03.2008 on kantud istungiprotokolli hageja väited, mida kostja seaduslik esindaja õigeks võttis, selle kohta, et hagejale maksti 05.10, 12.10 ja 16.10. palka septembri kuu eest. Järgmine palk on laekunud alles 14.12.2007 summas 10 051 krooni. See saab olla oktoobrikuu palk, sest novembrikuu palk maksti 19.03.2008.
Töölepingu nr 9 punkt 4.3. kohaselt kohustus tööandja, so OÜ T. maksma töötajale palka üks kord kuus järgmise kuu 10. kuupäevaks kas sularahas või ülekandega töötaja pangakontole, mis oli töölepingus märgitud. Tööandja rikkus kokkulepitut juba oktoobris 2007, makstes palka kolmes osas ning hiljem, kui oli töölepingus märgitud 10. kuupäev. Novembrikuu palka ei olnud töötaja kuni töölepingu lõpetamise avalduse esitamiseni kätte saanud. Novembrikuu töötasu laekus töötajale alles 14. detsembril, so ühe kuu ja nelja päeva pikkuse hilinemisega. Kohus on seisukohal, et palga maksmisega viivitamine on töölepingu tingimuste oluline rikkumine, kui palka järgmise kuu jooksul välja ei maksta. I. J väitis kohtuistungil, et tema tööandja pani ta sellega, et palka välja ei makstud, raskesse olukorda, sest tasumist ootas pangalaen ja muud maksekohustused. Kohus nõustub sellega, et töötajal on õigus nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel, kui temale ei maksta välja palka kokkulepitud päeval ega isegi palga väljateenimisele järgneva kuu jooksul. Makseraskusi võib tekkida ka tööandjal ning kui pooled lepivad kokku palga ositi maksmises, siis see ei ole kohtu arvates nii oluline rikkumine, kuigi sõltub igal konkreetsel juhul konkreetsetest asjaoludest. Kuid töötaja jätmine ühe kuu jooksul täielikult ilma palgata on TLS §-s 82 lg 1 toodud alus: tööandja poolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, et töötaja saaks nõuda töölepingu lõpetamist ning TLS §-s 82 lg 2 toodud hüvitust kahe keskmise kuupalga ulatuses. Töölepingut ei saa käesolevas vaidluses lõpetada poolte kokkuleppel TLS § 76 alusel, sest töötaja ei ole selleks kirjalikku nõusolekut andnud, samuti ei ole I. J esitanud tööandjale kirjalikku avaldust temaga töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 lg 1 alusel, mis on kohustuslik TLS § 72 lg 1 kohaselt. Vastupidi, töötaja on esitanud tööandjale kirjaliku avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel, mis kohtu arvates on põhjendatud ja tõendatud. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus on seisukohal, et hagi rahuldamise tõttu tuleb hageja menetluskulud kanda kostjal. TsMS § 174 lg 1 ja 2 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.