2-06-7605/15 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

10.jaanuaril 2005. a. toimus Saksamaal Essenis liiklusõnnetus, kus Arvidas Maitinikus, juhtides kostja valduses olevat sõidukit Mercedes Benz Actros (registrimärk xxx xxx), sõitis otsa sõidukile, millega tekitas varakahju sõiduki omanikule Serkan Özcelikile. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg. 3 kohaselt ei ole valdajaks isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli sõiduki valdajaks kostja, kuna sõidukit juhtinud Arvidas Maitinikus täitis õnnetuse toimumise hetkel kostja poolt antud tööülesandeid. Kostja tsiviilvastutus oli avarii toimumise hetkel kindlustatud hageja poolt liikluskindlustuse lepinguga (poliis nr. L0503612) ja selle alusel tekkis hagejal kannatanu ees liikluskahju hüvitamise kohustus. Kahjujuhtumit käsitles Saksamaa kindlustusselts Victoria Versicherung AG, kes on rahvusvahelise liikluskindlustuse süsteemi haldamise ja juhtimise eest vastutava büroo Council of Bureaux poolt kinnitatud reeglistiku International Regulations kohaselt volitatud käsitlema välisriigis toimunud liiklusõnnetust. Hageja poolt on liikluskahju kannatanule hüvitatud varakahjuna summas 159.132, 18 krooni, millele lisanduvad hageja poolt kantud käsitluskulud summas 12.500 krooni. Liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 38 lg. 2 kohustab liiklusõnnetuses kahju tekitanud isikut teatama liiklusõnnetusest oma kindlustusandjale või garantiifondile esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 5 päeva jooksul. Sama tähtaja jooksul tuleb esitada kindlustusandjale kirjalik seletus toimunud liiklusõnnetuse kohta ning ülevaatuseks sõiduk, mis osales liiklusõnnetuses. Kohustus liiklusõnnetusest kindlustusandjale teatada on kahju tekitanud isikul sõltumata sellest, kas kindlustusandja saadab talle sellekohase kirja või mitte. Hageja saatis kostjale ka kirja, milles teavitas teda juhtunud liiklusõnnetusest ning palus tulla hageja juurde sõidukit näitama ning kirjalikku seletust andma. Kostja liiklusõnnetusest hagejat ei teavitanud ning sõidukit näitama ja kirjalikku seletust andma ei ilmunud. LKS § 48 lg. 2 p. 8 kohaselt on kindlustusandjal või garantiifondil õigus esitada regressnõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu 30% ulatuses hüvitisest, kuid mitte enam kui 7000 krooni, kui valdaja ei teatanud liiklusõnnetusest kindlustusandjale või garantiifondile selles seaduses ettenähtud tähtaja jooksul; § 48 lg. 2 p. 9 kohaselt on kindlustusandjal või garantiifondil õigus esitada regressnõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu 30% ulatuses hüvitisest, kuid mitte enam kui 7000 krooni, kui valdaja ei esitanud sõidukit kindlustusandja või garantiifondi nõudel ülevaatuseks, samuti siis, kui ei esitatud liikluskahju asjaolude tuvastamiseks kirjalikult nõutud dokumente või teavet; § 48 lg. 3 nõutakse samas paragrahvis sätestatud regressnõudega sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu (15% kannatanule väljamakstud hüvitisest, kuid mitte vähem kui 400 krooni ja mitte rohkem kui 12.500 krooni). Hageja poolt kannatanule hüvitatud liiklusvarakahju summast 30% on rohkem kui 7000 krooni, seega hageja nõue on tulenevalt seadusest 7000 krooni, millele lisanduvad hageja poolt kantud käsitluskulud summas 12.500 krooni. Hageja kogu nõue on seega 19.500 krooni, lisaks kohtukulud riigilõivuna 1250 krooni ja tõlketöödele tehtud kulutused 5977, 57 krooni. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on nõuetekohaselt täitnud hagejaga sõlmitud kindlustuslepingust tulenevad kohustused ning hageja nõuded on alusetud. Hageja käsutuses oli kogu kahju käsitlemiseks vajalik teave ning hagejal ei tekkinud mingeid täiendavaid kulutusi ega kahju, tulenevalt kostjapoolsest väidetavast kohustuste mittetäitmisest. Arusaamatu on, millisel materiaalõiguslikul alusel nõuab hageja kostjalt liikluskahjuna väidetavat käsitluskulu summas 12.500 krooni, mis on ka tõendamata. LKS § 28 kohaselt on liikluskahjuks isikukahju ja/või varakahju. Tõendamata on hageja väidetavad tõlkekulud summas 5977,57 krooni. Esitamata on tõlkebüroo arve ja selle tasumist tõendav dokument.

31.augusti 2007. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 19.500 krooni liikluskahju. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Pooltel puudub vaidlus selles, et liiklusõnnetus leidis aset 10. jaanuaril 2005. a. Saksamaal Essenis. Samuti puudub vaidlus selles, et hageja on selle kindlustusjuhtumi puhul kostja kindlustusandjaks. Asja materjalide kohaselt on hageja 6. jaanuaril 2006. a. tunnistanud juhtumi kindlustusjuhtumiks. Liiklusõnnetuse põhjustas selle otsuse kohaselt sõiduk Mercedes Benz Actros 1843 LS (registrimärgiga xxx xxx) Arvidas Maitinikuse juhtimisel ning kostja kui sõiduki valdaja tsiviilvastutus on kindlustatud ERGO Kindlustuse AS-is. Sama otsuse kohaselt otsustati liiklusõnnetuses kannatanule Serkan Özcelikile hüvitada liikluskahju. Hageja poolt asjas esitatud liikluskahju väljamaksu otsuse kohaselt on hüvitis summas 159.132 krooni ERGO Kindlustuse AS-i poolt kannatanule välja makstud 19. jaanuaril 2006. a. Seega on hageja kannatanule liikluskahju selles summas hüvitanud. Hageja esitas kostjale tagasinõude summas 19.500 krooni 26. jaanuaril 2006. a., paludes tasuda raha hageja näidatud arvelduskontole või võtta hagejaga ühendust, arutamaks võlasumma tasumist. Kostja juhatuse liige Hasan Kilinc oma kirjalikus vastuses teatas hagejale, et käsitletava liiklusõnnetuse kohta puudub neil igasugune teave, kuna autojuht jättis kostjale sellest teatamata ja kostjal puudus vastav teatis ka hagejalt. Sellest tulenevalt ei nõustunud kostja hageja tagasinõudega. LKS § 48 lg. 2 p. 9 kohaselt on kindlustusandjal tagasinõudeõigus kahju tekitanud sõidukivaldaja vastu 30% ulatuses hüvitisest, kuid mitte enam kui 7000 krooni, kui valdaja ei teatanud liiklusõnnetusest, ei esitanud sõidukit ülevaatuseks ega kirjalikku seletust kindlustusandjale või garantiifondile LKS-s sätestatud tähtaja jooksul. Vastavalt sama seaduse § 48 lõikele 3 nõutakse koos tagasinõudega sisse ka juhtumi käsitluskulud 15% ulatuses kannatanule väljamakstud hüvitisest, kuid mitte vähem kui 400 krooni ja mitte rohkem kui 12.500 krooni. Ülaltoodust lähtuvalt on hageja õigustatud esitama kostja kui liikluskahju tekitanud sõidukivaldaja vastu tagasinõude, kuna kostja ei ole tõendanud, et ta teatas kindlustusandjale liiklusõnnetusest (kindlustusjuhtumist) LKS § 38 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul ning esitanud sama tähtaja jooksul kindlustusandjale kirjaliku seletuse toimunud liiklusõnnetuse kohta. Asjaolu, et kostja töötaja jättis kostjale liiklusõnnetusest teatamata, õiguslikku tähendust ei oma, sest kindlustusandjaga sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest on vastutavaks ainuüksi kostja. Samuti oli kostja sama sätte kohaselt kohustatud esitama kindlustusandjale ülevaatuseks sõiduki, mis osales liiklusõnnetuses. Seaduse mõtte kohaselt on hageja õigustatud esitama regressnõuet kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu 30% ulatuses hüvitisest, kuid mitte enam kui 7000 krooni, samuti nõuet kahjujuhtumi käsitluskulude hüvitamiseks summas 12.500 krooni. Hageja on esitanud kohtule kostja vastu õiguslikult põhjendatud hagi, mis kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Kostja poolt ülaltoodud nõuete osas esitatud vastuväited on paljasõnalisi ning need tuleb jätta tähelepanuta. Hageja nõue kostja vastu tõlkekulude hüvitamiseks summas 5977, 57 krooni tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja poolt esitatud dokumentide tõlked on tõlkebüroo poolt tõestamata, seega pole hageja käesolevas asjas kohtule veenvalt tõendanud ka asjaolu, et just Luisa Tõlkebüroo OÜ on asjas esitatud dokumentide tõlked teinud. Kostja sellekohased vastuväited tõlkekulude hüvitamise nõude osas on asjakohased ja põhjendatud.

Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. LKS § 48 lg. 2 punktide 8 ja 9 ja lõike 3 kohaldamisel tuleb lähtuda kindlustusandja täiendavate kulutuste ja/või kahju olemasolust, mis tekkisid tänu kindlustusvõtjapoolsele kindlustuslepingu järgsete kohustuste täitmata jätmisele või mittenõuetekohasele täitmisele. Pooltel puudus vaidlus selle üle, et vastustaja käsutuses oli kogu kahju käsitlemiseks vajalik teave ning vastustajal ei tekkinud mingeid täiendavaid kulutusi ega kahju tulenevalt apellandipoolsest väidetavast kohustuste täitmata jätmisest. Seega ei kohaldanud maakohus seadust õigesti. Kohtuotsusest ei selgu, millise asjaolu alusel maakohus rahuldas vastustaja regressinõude summas 7000 krooni: kas liiklusõnnetusest teatamata jätmise või liiklusõnnetuses osalenud sõiduki kindlustusandjale näitamata jätmise tõttu, kuna hagiavalduses viitas vastustaja mõlemale asjaolule. Samuti ei ole vastustaja esitanud ühtegi tõendit asjas teostatud käsitluse kulude osas. Oma vastuses hagiavaldusele teatas apellant ka vastuhagi esitamise soovist. Vastuhagi esitamise põhjustas hageja otsus seoses 25. oktoobril 2005. a. Hispaanias (Terragonas) toimunud liiklusõnnetusega, kus osalesid apellandi kasutuses (ning AS-i Sampo Liising omandis) olnud sõiduk Mercedes-Benz Actros 1843LS, mida juhtis apellandi autojuht Andrei Nesenko ning Renault Megane. Nimetatud õnnetuses tekkinud liikluskahju kohta avati vastustaja poolt toimik nr. L06054530. 22. detsembril 2005. a. nõustus vastustaja hüvitama apellandi kahju 745.000 krooni kasko kindlustuslepingu alusel 80% ulatuses ning 20% osas pidi vastustaja võtma otsustuse Hispaania politsei rapordi saamisel. Ühtlasi oli vastustaja nõus hüvitama apellandile liiklusõnnetuses osalenud sõiduki teisalduskulud summas 3000 krooni. 2006. a. juulis teatas vastustaja apellandile, et kahju ei hüvitata, kuna eelpoolnimetatud liiklusõnnetuse põhjustas apellandi autojuht Andrei Nesenko alkoholijoobes. Vastustaja pole siiamaani esitanud apellandile ühtegi dokumenti, kus apellandi autojuhil oleks tuvastatud alkoholijoove. Seega, kuna vastustaja ei ole hüvitanud apellandile liikluskahju ega tasunud sõiduki paranduskulusid, ei saanud apellant kasutada nimetatud sõidukit, tasudes samal ajal liisingmakseid ja auto parkimiskulusid Hispaanias, ning kaotas märkimisväärse summa oma kasumist, rääkimata kolmandate isikute pretensioonidest. Apellant palus vastuhagis mõista vastustajalt välja 5000 krooni kindlustushüvitist ja 5000 krooni kahju. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 373 lg. 1 kohaselt on kostjal õigus esitada kuni kohtuvaidluseni maakohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni hageja vastu oma protsessuaalne nõue ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga. Apellandi vastuhagi vastas kõigile TsMS § 373 lg. 1 nõuetele ning see tuli võtta menetlusse koos vastustaja hagiavaldusega. Apellandile arusaamatutel kaalutlustel aga jäeti esitatud vastuhagi menetlusse võtmata, mis on vastuolus TsMS § 373 lg. 1 mõtte ja menetlusökonoomikaga. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kuivõrd apellant ei teavitanud vastustajat liiklusõnnetusest, ei esitanud kirjalikku seletust ega sõidukit ülevaatuseks, oli vastustaja õigustatud esitama tagasinõude. Tagasinõudeõigus oleks tekkinud ka juhul, kui apellant oleks täitmata jätnud vaid ühe nimetatud kohustustest. Ebaõige on, nagu oleks LKS § 48 lg. 2 punktide 8 ja 9 ning lg. 3 kohaldamise eelduseks kohustuste täitmata jätmise tõttu kahju tekkimine. Vastuhagi menetlusse võtmata jätmine oli põhjendatud, kuivõrd tegemist oli vabatahtlikust sõidukikindlustuse lepingust tuleneva detailiderohke vaidlusega ja see oleks venitanud põhjendamatult käesoleva tsiviilasja menetlust. Lisaks oli vastuhagi esitatud puudustega (ühegi lisata) ja oli tõendamata.

Osas, millega maakohus hagi tõlkekulude saamiseks rahuldamata jättis, ei ole otsust vaidlustatud ning selles osas ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega hagi käsitluskulu 12.500 krooni väljamõistmiseks rahuldati. Selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Ülejäänud osas maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonkaebus alust ei anna. Tühistamata osas järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendust ega pea kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 vajalikuks seda korrata. Seega tuleb hagi kahe nõude kokkuvõttes rahuldada summas 7000 krooni. Sellest tulenevalt tuleb menetluskulu samuti teisiti jaotada. Apellatsioonkaebuse väidetega 7000 krooni väljamõistmiseks esitatud nõude osas ei saa nõustuda. Apellatsioonimenetluses ei vaielda selle üle, et 10. jaanuaril 2005. a. toimus Saksamaal liiklusõnnetus, mille põhjustas kostja töötaja kostja valduses olnud sõidukiga ja mille eest vastutav oli kostja, kelle tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja poolt, aga samuti, et hageja on kannatanule kahju summas 159.132 krooni hüvitanud. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et ta oleks kindlustusandjale liiklusõnnetusest LKS § 38 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul teatanud ning sama tähtaja jooksul esitanud kirjaliku seletuse toimunud liiklusõnnetuse kohta. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja seda järeldust vaidlustanud. TsMS § 652 lg. 1 p. 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Seega tuleb aluseks võtta asjaolu, et kooskõlas LKS § 38 lõikega 2 kostja liiklusõnnetusest hagejale ei teatanud. LKS § 48 lg. 2 punktis 8 sätestatu kohaselt on kindlustusandjal kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu tagasinõue 30% ulatuses hüvitisest, kuid mitte enam kui 7000 krooni, kui valdaja ei teatanud liiklusõnnetusest kindlustusandjale või Garantiifondile samas seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Tagasinõude kostja vastu ongi hageja esitanud 7000 krooni ulatuses, seega kooskõlas osundatud normiga. Maakohus ei ole otsuses sõnaselgelt märkinud, et kostja on lisaks eespooltoodud kohustuse täitmata jätmisele jätnud hagejale esitamata ka liiklusõnnetuses osalenud sõiduki, kuigi otsuse loogikast võib niisugust järeldust eeldada. Kolleegium leiab aga, et see, kas kostja ka selle LKS § 38 lg. 2 lauses 3 sätestatud kohustuse täitmata jättis, ei olegi vaidluse lahendamiseks määrav. Nii võib nimetatud kohustuse täitmata jätmine anda kindlustusandjale LKS § 48 lg. 2 punktis 9 märgitud aluse tagasinõudeks kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu 30% ulatuses hüvitisest, kuid mitte enam kui 7000 krooni suuruses summas. Arvestades aga, et hageja esitas tagasinõude üldse 7000 krooni suuruses summas ja selles ulatuses tagasinõudeõiguse tekkimiseks piisab LKS § 48 lg. 2 punktis 8 märgitud rikkumisest, siis ei ole vaidluse lahendamiseks oluline, kas esines ka LKS § 48 lg. 2 punktis 9 sätestatud rikkumine. Kolleegium ei nõustu kostjaga, nagu eeldaks LKS § 48 lg. 2 punktides 8 ja 9 märgitud tagasinõudeõigus, et kahju tekitanud sõiduki valdaja poolt osundatud normides märgitud kohustuste täitmata jätmine oleks kindlustusandjale kahju kaasa toonud, sest see ei tulene seadusest. Normide eesmärgiks on tagasinõude ähvardusel tagada, et kindlustusvõtja oma LKS § 38 lõikes 2 sätestatud kohustusi täites teeks koostööd kindlustusandjaga selleks, et tekitatud kahju saaks kannatanule võimalikult kiiresti ja õiglaselt hüvitatud, mitte tagada kindlustusandjale kohustuste täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamine. Käsitluskulu puudutavas osas ei ole maakohtu otsus põhjendatud. LKS § 48 lg. 3 võimaldab kindlustusandjal sama paragrahvi lg. 2 punktides 8 ja 9 sätestatud alustel esitada kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu tagasinõude. Tegemist on materiaalõigusliku alusega käsitluskulude tagasinõudeks. Maakohus on osundatud sätet otsuses refereerinud aga ebaõigesti, sest hüvitamisele kuuluvate käsitluskulude ulatust ei ole seaduses sätestatud. Põhjendust, millest selguks, miks pidas

kohus käsitluskulusid 12.500 krooni ulatuses hageja põhjendatud käsitluskuluks, mille hüvitamist tal on õigus kostjalt nõuda, maakohtu otsus ei sisalda. Kolleegium leiab, et selles osas ei ole hageja oma hagi tõendanud. Hagiavalduses on hageja väitnud, et käsitluskulude suuruseks on 12.500 krooni, ilma et ta oleks esitanud mingigi põhjenduse või kulude arvestuse, tõenditest rääkimata (tl. 1). Käsitluskulude tõendamatusele juhtis kostja tähelepanu oma vastuses hagiavaldusele (tl. 100), sellele vaatamata ei esitanud hageja edasises menetluses selle nõude osas aga mingeid põhjendusi ega arvestusi. Viimasel istungil esitas hageja vaid oma õiguseelneja 28. mai 2001. a. käskkirja, milles on määratud, et kahjukäsitluskulude arvestuslikuks suuruseks ühe kahjutoimiku kohta on 15% kahjutoimiku nõude summast, kuid see ei ole väiksem kui 400 krooni ja suurem kui 12.500 krooni; juhul, kui toimiku käsitlemiseks tellitud teenuste kogusumma ületab 12.500 krooni, siis näidatakse need kulud eraldi täiendavate kahjukäsitluskuludena ja liidetakse arvestuslikule kahjukäsitluskulude summale (tl. 134). Kostja vaidles selle dokumendi asja juurde võtmisele vastu, väites, et selle esitamisega on hiljaks jäädud (tl. 137). Kohus võttis dokumendi asja materjalide juurde kui informatiivset laadi dokumendi, mille näol ei olevat tegemist uue tõendiga (tl. 137). Apellatsioonkaebuses on kostja tuginenud väitele, et käsitluskulu osas on hagi tõendamata, hageja vastuses apellatsioonkaebusele ei ole aga sellele väitele üldse vastanud. Et hageja ei ole käsitluskulu puudutavas osas esitanud ühtegi põhjendust, millest võiks järeldada tema käsitluskulu suuruse kujunemist, ega ka ühtegi tõendit selle kulu tekkimise kohta, siis on hagi selles osas tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium leiab ka, et kuigi hageja esitas oma õiguseelneja käskkirja hilinenult ning maakohus ei pidanud seda tõendiks, ei piisa sellest dokumendist iseenesest, et vaidlusaluse juhtumi käsitluskulu suurust tõendada: tegemist on hageja enda poolt omaenda töö tarbeks kehtestatud korraga, mis ei saa olla siduv teistele isikutele. Kostja poolt esitatud hagi menetlusse võtmast keeldus maakohus mitte üksnes vastuhagina vaidlusaluses menetluses, vaid üldse (141 – 142). Niisuguse määruse peale oli kostjal õigus esitada määruskaebus kooskõlas TsMS § 372 lõikega 5. Et kostja määruskaebust ei esitanud, võib eeldada, et kostja ei soovinud oma hagi menetlemist eraldi hageja poolt tema vastu esitatud hagist. Kolleegium leiab, et kostja poolt esitatud hagi vastuhagina menetlusse võtmisest keeldumisega ei rikutud kostja õigusi. TsMS § 373 lg. 1 kohaselt on kostjal õigus esitada kuni kohtuvaidluseni maakohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni hageja vastu oma protsessuaalne nõue ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga (vastuhagi), kui vastuhagi on suunatud põhihagi tasaarvestamisele (punkt 1), vastuhagi rahuldamine välistab täielikult või osaliselt põhihagi rahuldamise (punkt 2) või vastuhagi ja põhihagi vahel on muu vastastikune seos ning nende ühine läbivaatamine võimaldab asja õiget ja kiiremat läbivaatamist (punkt 3). Apellatsioonkaebuses ei ole kostja märkinud, milline osundatud punktidest andis tema arvates talle aluse vastuhagi esitamiseks. Samas on kostja märkinud, et vastuhagi soovis ta esitada seoses teise liiklusõnnetuse juhtumiga, kus osales kostja kasutuses olnud teine sõiduk ja milles hageja keeldus kahju hüvitamast. Kolleegium leiab, et niisugustel asjaoludel ei olnud poolte poolt esitatud nõuetel sellist seost, et kostja esitatud hagi rahuldamine oleks võinud välistada hageja esitatud hagi rahuldamise (TsMS § 373 lg. 1 punkt 2). Ka ei olnud nõuetel sellist seost, et nende ühine läbivaatamine oleks võimaldanud asja õiget ja kiiremat läbivaatamist (TsMS § 373 lg. 1 p. 3), vaid vastupidi – nõuete puhul oli kokkupuutepunktiks üksnes see, et vaidlustes on samad pooled, niisuguste vaidluste ühes menetluses läbivaatamine muudab aga menetluse kohmakamaks, aeganõudvamaks ja kulukamaks. Mis tasaarvestust (TsMS § 373 lg. 1 p. 1) puudutab, siis ei ole kostja esile toonud, millised tema õigused on jäänud kaitseta seetõttu, et tema esitatud hagi ei menetletud ühes menetluses hageja esitatud põhihagiga. Kostja nõude aluseks olevad asjaolud olid vastuhagiavalduses (tl. 131) esile toodud ebapiisavalt, mingeid tõendeid oma vastuhagi tõendamiseks ei olnud kostja vastuhagiavaldusele lisanud ning tema nõude lahendamine