Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

2(14)

25.04.2004, kuid kumbki kostja ei tasunud veel ka 2004 mais ja juunis kasutatud teenuste eest. Kostjad, jättes kasutatud tuletorni- ja jäämurdeteenuste eest tasud maksmata, tuginesid seisukohale, et Veeteede Ameti poolt tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamise ja kostjate poolt nende teenuste kasutamise näol on tegemist avalik-õigusliku suhtega. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hageja on seisukohal, et Veeteede Ameti poolt tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamise ja kostjate poolt nende teenuste kasutamise näol on tegemist eraõigussuhtega, Veeteede Ameti ja kostjate vahel oli sõlmitud tsiviilõiguslik leping ning kostjate poolt tuletorni- ja jäämurdetasude maksmata jätmine kasutatud teenuste eest on Veeteede Ameti ja kostjate vahelise tsiviilõigusliku lepingu rikkumine. Kuna nimetatud suhte õigusliku iseloomu kindlakstegemine on käesoleva asja õiglase lahendamise seisukohalt määrava tähtsusega, taotleb hageja Veeteede Ameti ja kostjate vahel eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tuvastamist. Riik võib avalik-õigusliku juriidilise isikuna osaleda ka tsiviilõigussuhtes, millisel juhul allub riigi tegevus reeglina samadele eraõiguslikele normidele ja põhimõtetele, mis laienevad kõigile tsiviilõiguse subjektidele. Seega võivad riigi kohustused ja riigile masktavad tasud olla ka eraõiguslikud tulenevalt eraõiguslikest tehingutest ja muudest eraõiguslikest võlasuhete tekkimise alustest. Riigieelarve seaduse kohaselt nähakse kõik riigi tulud ja kulud ette üksnes riigieelarves, olenemata asjaolust, kas need tulud või kulud on tekkinud olemuselt eraõiguslikest või avalik-õiguslikest suhetest. Seega ei tähenda tuletorni- ja jäämurdetasude laekumine riigieelarvesse seda, et need tasud on loomult automaatselt avalik-õiguslikud ning käsitletavad riiklike maksudena PS § 113 tähenduses. Selleks, et kindlaks teha, kas riigile makstava tasu näol on tegemist avalikõigusliku või eraõigusliku tasuga, peab analüüsima vastava õigussuhte enda olemust. Tuletorni- ja jäämurdetasud ei kuulu PS § 113 reguleerimisalasse ning ei ole käsitletavad riiklike maksudena, samuti ei ole tuletorni- ja jäämurdetasud käsitletavad koormiste, lõivude, trahvide ega sundkindlustuse maksetena. Riigikohtu üldkogu viitas 22.12.2000 otsuses, et maksu mõiste põhiseaduses ja maksukorralduse seaduses ei pruugi kattuda ning et põhiseaduse § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. Samas on võimalik välja tuua maksu universaalne põhitunnus, milleks on selle fiskaalne eesmärk- riigi tegevuseks vajalike tulude saamine ilma, et isik saaks vastava rahalise kohustuse täitmise eest vastu reaalset teenust. Tuletorni- ja jäämurdetasude eest saavad reederid vastu konkreetset teenust, ilma mida kasutamata ei oleks neil reaalselt võimalik kas üldse või teatud oludes vastavas piirkonnas oma majandustegevusega tegeleda. Tuletorni- ja jäämurdetasude eesmärk on saada rahalisi vahendeid tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamiseks. Ka kõige tänapäevasemate kommunikatsioonivahenditega varustatud laevadel ei ole võimalik ohutult navigeerida, kasutamata laevavälist navigatsiooniinfrastruktuuri. Jäämurdetasu kuulus vastavalt teede- ja sideministri 12.12.2001 määruse nr 113 „Tuletorni- ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ §-le 5 maksmisele 1. jaanuarist 31.märtsini, s.o ajavahemikul, mil Eesti vetes on reaalne jääkatte tekkimise oht. Teenuse osutamise osana tuleb antud juhul käsitada ka valmisolekut vajaduse tekkimisel reaalseid tegusid sooritada. On olemas mitmeid analoogseid teenuseid, mille osaks on valmisolek reaalselt tegutseda üksnes teatud asjaolude esinemisel, näiteks kindlustus- , turva- ja valveteenused. Arvestades, et kostjate laevad omavad jääklassi, on oluline rõhutada, et laeval jääklassi omamine ei tähenda vajaduse välistamist jäämurdeteenuse järele, vaid näitab laeva konstruktsioonilist võimet töötada piiritletud jääoludes. Ilma jääklassita laevad sõidavad jääoludes omal riisikol ning üldreeglina ei kuulugi jäämurdja poolt teenindamisele. Tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamine ei ole riigi avalik-õiguslik ülesanne. PS § 3 kohaselt

3(14)

teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadus ei pannud Veeteede Ametile kohustust osutada tuletorni- ja jäämurdeteenuseid, seega ei ole Veeteede Ameti poolt tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamisel tegemist riigivõimu teostamisega. Küll võib, arvestades 24.11.1996 jõustunud ja 15.05.2000 taas kehtetuks tunnistatud KMSK muudatust § 6 p 2 ap-de 8 ja 9 osas, jõuda järeldusele, et riigi avalik-õiguslik ülesanne oli vastava muudatuse kehtimise ajal nimetatud teenuste osutamist korraldada. Ka lootsiteenuse korraldamine on riigi avalik-õiguslik ülesanne - meresõiduohutuse seaduse § 56 lg 1 kohaselt osutab lootsiteenust riigi poolt moodustatud äriühing. Samas lootsiteenuse enda osutamine ja kasutamine on eraõigussuhe ning sellest tekkivad vaidlused, sh lootsitasude osas lahendatakse tsiviilkohtumenetluses. Sarnaselt tuleb käsitleda ka tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamist- nimetatud teenuste osutamisel ja kasutamisel on teenuse osutaja ja kasutaja eraõigussuhtes. Riigikohtu erikogu leidis 20.12.2001 määruses (p 13), et kui avaliku võimu kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt samaväärne seisundiga, milles võivad olla ka eraisikud, räägib see suhte eraõiguslikuks kvalifitseerimise kasuks ja sellisel juhul ei ole põhjust asendada eraõiguslikku regulatsiooni avalik-õiguslikuga. Tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamiseks ja kasutamiseks oli Veeteede Ameti ja kostjate vahel sõlmitud tsiviilõiguslik leping. Seadus ei ole sätestanud tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamiseks kohustuslikku lepingu vormi. Riigipoolne pakkumus teenuste osutamiseks oli vormistatud ministri määrusena, mis sisaldas teenuste hinnakirja ja teenuste eest tasumise tingimusi. Riigikohus möönis 22.12.2000 otsuses nr 3-4-1-10-2000 (p 11), et tahteavaldus või üleskutse lepingu sõlmimiseks võib olla vormistatud täitevvõimu määrusena ning et sellisel juhul ei ole sisuliselt tegemist määrusega, mis alluks avaliku õiguse põhimõtetele. Sisenedes sadamasse ja asudes kasutama Veeteede Ameti poolt osutatud teenuseid, nõustusid kostjad riigi pakkumusega - seega sõlmiti riigi ja kostjate vahel leping. Ning kuna tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamine ei kujutanud endast riigivõimu teostamist ega olnud Veeteede Ametile pandud seaduse alusel avalik-õigusliku ülesandena, saab riigi ja kostjate vahel sõlmitud lepingut käsitleda üksnes tsiviilõigusliku lepinguna. Leping on pooltele täitmiseks kohustuslik. Kostjad rikkusid lepingust tulenevaid kohustusi, jättes kasutatud teenuse eest tasumata. AS Tallink Grupp jättis tasumata tuletorni- ja jäämurdetasusid kokku summas 17 798 080 krooni. AS Hansatee Cargo jättis tasumata tuletorni- ja jäämurdetasusid kokku summas 15 755 520 krooni. Kasutatud teenuste eest maksmata jätmisel võtsid kostjad endale õiguskantsleri seisukohtadele tuginedes olulise konkurentsieelise teiste reederite ees, kes oma lepingulisi kohustusi täitsid ja kasutatud teenuste eest tasusid. Kostjate poolt oma kohustuste rikkumisega hagejale tekitatud kahju on kokku 33 553 600 krooni krooni, mille moodustavad kostjate kasutatud teenuste eest maksmata tuletorni- ja jäämurdetasud. Hageja nõuab kostjatelt nimetatud summa ulatuses oma kohustuse täitmist ja kahju hüvitamist. Hageja palus tuvastada AS-i Tallink Grupp ja Veeteede Ameti ning AS-i Hansatee Cargo ja Veeteede Ameti vahel tsiviilõigusliku suhte olemasolu ning palus kostjatelt välja mõista kokku 33 553 600 krooni ulatuses tasumata tuletorni- ja jäämurdetasu. Kostjate vastuväited Hagi menetluse võtmine ei ole kooskõlas TsMS § 371 lg 1 p-ga 1. Hagi tuleb TsMS § 423 lg 1 p 13 või alternatiivselt lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel jätta läbivaatamata. Juhuks, kui kohus leiab, et hagi on õigesti menetlusse võetud ning hagi läbivaatamata jätmise aluseid ei esine, vaidlevad kostjad hagile täies ulatuses vastu.

4(14)

„Tuletorniteenus“ tähendab veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamist. Meresõiduohutuse seaduse § 47 lg 1 (01.01.2003-25.04.2004 kehtinud redaktsioonis) kohaselt on üldkasutatavate veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamiseks vajalike tööde tegemine, s.o nende kavandamine, rajamine, mõõdistamine ja rekonstrueerimine Veeteede Ameti kohustus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on Veeteede Ameti kohustuseks ka üldkasutataval veeteel navigatsioonimärgitsuse paigaldamise ja hooldamise korraldamine. Nii veeteede kavandamise, rajamise, mõõdistamise ja rekonstrueerimise kui ka navigatsioonimärgistuse paigaldamise ja hooldamise korraldamise eesmärgiks on meresõiduohutuse seaduse § 1 lg-st 1 tulenevalt meresõiduohutuse tagamine. Meresõiduohutuse tagamine on riigi ülesandeks. Et liikluse korraldamise pädevus on avalikust õigusest tulenev pädevus, märkis ka Riigikohtu üldkogu 07.12.2001 otsuses nr 3-1-1-27-01. Laevaliikluse korraldamise teenusele kui riiklikule teenusele on viidatud ka meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas. Öeldust nähtuvalt on veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamine ehk tuletorniteenuse osutamine hageja (riigi) seadusest tulenev avalik-õiguslik kohustus. Kostjate ning Veeteede Ameti vahel ei ole kunagi eksisteerinud tsiviilõiguslikku lepingut tuletorniteenuse osutamiseks. Mereohutuse seaduse § 50 lg 1 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi 12.12.2001 määrusega nr 34 kehtestatud „Jäämurdetööde korra“ § 2 lg 1 kohaselt oli määruses loetletud sadamate jäämurdjatega teenindamine riigi ülesandeks. Alates 10.01.2004 kehtiva majandus- ja kommunikatsiooniministri 23.12.2003 määrusega kehtestatud „Jäämurdetööde korra“ § 1 lg 2 ja § 4 lg 1 kohaselt korraldab jäämurdetöid Veeteede Amet eesmärgiga tagada veeteede jäätumise korral võimalikult ohutu ja efektiivne laevaliiklus. Seega on ka jäämurdetööde tegemine hageja seadusest tulenev avalik-õiguslik kohustus. Sarnaselt „tuletorniteenusega“ ei ole kostjate ning Veeteede Ameti vahel kunagi eksisteerinud tsiviilõiguslikku lepingut jäämurdetööde tegemiseks. Kui navigatsioonimärkide paigaldamine ja hooldamine ning jäämurdetööde tegemine on riigi avalik-õiguslik kohustus, on välistatud nende tööde tegemine mingisuguse riigiga sõlmitava eraõigusliku lepingu alusel. Seda, et navigatsioonimärkide paigaldamine ja hooldus ning jäämurdetööde tegemine oli hageja valitsusasutusele Veeteede Ametile pandud avalik-õiguslik kohustus, kinnitavad ka majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.02.2003 määrusega nr 34 kehtestatud „Veeteede Ameti põhimääruse“ § 13 p-d 2 ja 3. Viidatud sätete kohaselt on Veeteede Ameti põhiülesandeks tingimuste loomine ohutu laevaliikluse tagamiseks ning üldkasutatavate veeteede korrashoiu tagamine. Märgitud ülesannetega on hõlmatud nii tuletorni- kui ka jäämurdeteenuse osutamine. Ka Vabariigi Valitsuse seaduse § 63 lg 1 kohaselt on hageja esindaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas transpordi, liikluskorralduse ja liiklusohutuse suurendamise alased küsimused. Viidatud küsimuste ringiga on hõlmatud nii navigatsioonimärkide hooldus ja paigaldus kui ka jäämurdetööd. Kooskõlas riigieelarve seaduse § 2 lg-ga 1 määratakse riigieelarves kindlaks vaid riigile laekuvate tulude arvel riigi ülesannete teostamiseks ettenähtud kulud. Asjaolu, et iga-aastases riigieelarves on ette nähtud vahendid navigatsiooni tagamiseks, viitab üheselt sellele, et navigatsiooni korraldamise näol on tegemist riigi ülesandega. Kooskõlas PS §-ga 113 on hagejal talle seadusega pandud avalik-õigusliku kohustuse täitmise eest õigus nõuda tasu vaid juhul, kui sellise tasu maksmise kohustus on sätestatud seaduses. Veeteede Amet ei ole kostjatele „tuletorni- ja jäämurdeteenust“ osutanud ning kostjad ei ole Veeteede Ameti osutavat „tuletorni- ja jäämurdeteenust“ kasutanud. Navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemine on hageja avalik-õiguslik kohustus, mistõttu saab hageja ja kostja vahel navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemisega seoses tekkinud suhe olla vaid avalik-õiguslik. Tsiviilõigusliku suhte üheks olulisemaks tunnuseks on poolte vabadus otsustada sellisesse suhtesse astumise üle ning

5(14)

suhtesse astuvatesse poolte võimalus kujundada sellise suhte sisu. Kooskõlas teede- ja sideministri 12.12.2001 määruse nr 113 „Tuletorni- ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ §-dele 2 ja 5 maksti tuletorni- ja jäämurdetasu laeva sisenemise eest sadamasse. Seega nägi teede- ja sideministri määrus kostjate tuletorni- ja jäämurdetasu maksmise kohustuse ette sõltumata „tuletorni- ja jäämurdeteenuste“ tarbimisest kostjate poolt ning sidus tasu maksmise kohustuse tekkimise vaid kostjate laevade sadamasse sisenemisega. Seejuures ei tähendanud kostjate laevade sisenemine sadamasse, et kostjad oleksid Veeteede Ameti poolt pakutavaid „teenuseid“ tarbinud. Erinevalt hagiavalduses viidatud lootsiteenusest ei olnud kostjatel seega „tuletorni- ja jäämurdeteenuseid“ tarbimata jättes vältida nende „teenuste“ eest tasu maksmist. Kuna kostjatel tekkis teede- ja sideministri 12.12.2001 määruse nr 113 kohaselt tuletorni- ja jäämurdetasu maksmise kohustus sõltumata vastavate „teenuste“ tarbimisest ning kostjatel puudus tasu maksmise aluseks oleva fakti ilmnemisel, s.o laevade sadamasse sisenemisel võimalus otsustada „tuletorni- ja jäämurdeteenuste“ kasutamise üle, ei ole „tuletorni- ja jäämurdeteenuse“ osutamist Veeteede Ameti poolt võimalik käsitleda eraõigusliku lepingu täitmisena Veeteede Ameti poolt. Seetõttu ei ole kohaldatavad ka hagiavalduses nõude alusena viidatud VÕS-i sätted. Kostjad ei nõustu hageja käsitlusega eraõigusliku suhte olemasolust, sh ei nõustu hageja väitega, et tasu kehtestavad teede- ja sideministri määrused „kujutavad endast hinnakirju tasude kehtestamiseks osutatud teenuste eest“. Hageja möönis, et navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemiseks ei ole kostjate ning Veeteede Ameti vahel sõlmitud kirjalikku lepingut. Navigatsiooni– ja jäämurdetööde tegemise aluseks oleva lepingu sõlmituks lugemiseks pidid kostjad hageja käsitluse kohaselt seega Veeteede Ameti poolt väidetavalt osutatud „tuletorni- ja jäämurdeteenuseid“ reaalselt tarbima. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostjad Veeteede Ametiga navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemiseks lepingu vastupidiselt hageja poolt eelnevalt väidetule sõltumata navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemisest Veeteede Ameti poolt ning sõltumata selliste „teenuste“ tarbimisest kostjate poolt. Kuidas leping sellise käsitluse kohaselt sõlmiti jääb kostjatele arusaamatuks. Konkludentselt on teenuse osutamises seisnevat lepingut võimalik sõlmida vaid sellist teenust tarbima asudes. Teenuse, mille põhisisu seisneb valmisolekus teatud tegude sooritamiseks, tarbimiseks ei ole võimalik lepingut konkludentselt sõlmida, kuna sellise teenuse puhul ei ole isiku tegevusest võimalik tuletada tahteavaldust konkreetse teenuse tarbimiseks. Hageja ei ole tsiviilõigusliku suhte olemasolu tõendanud. VÕS § 20 lg 1 kohaselt on võimalik, et teenuse osutamise leping loetakse sõlmituks lepingu objektiks oleva teenuse kasutamisele asumisega. Selliselt sõlmitud lepingu olemasolu tõendamiseks peab hageja tõendama, et on kostjatele teenuse osutamist pakkunud ning et kostjad on teenuse kasutamisele asumisega hageja pakkumise vastu võtnud. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et Veeteede Amet on navigatsiooni- ja jäämurdetöid teostanud ega „tuletorni- ja jäämurdeteenuse“ kasutamise kohta kostjate poolt. Veeteede Amet ei ole hagiavalduses viidatud navigatsiooni- ja jäämurdetöid teinud ning kostjad ei ole märgitud „teenuseid„ kasutanud. Ei tuletorni- ega jäämurdetasu ei saa vaadelda kui tasu konkreetsele laevale osutatud konkreetse teenuse eest. Tasud ei olnud teenustasu mingi teenuse eest, vaid nende eesmärgiks oli hageja poolt seaduse kohaselt osutatava avalik-õigusliku kohustuse täitmiseks vajalike rahaliste vahendite kogumine. Kostjad ei saanud hagejalt mingisugust konkreetset tasustatavat teenust ega ressurssi. Vaidlusalusel perioodil kostjate poolt kasutatavad laevad omasid jääklassi, mis võimaldas neil navigeerida ilma „jäälõhkumisteenust“ kasutamata. Tuletornide puhul tuleb arvestada, et tänapäevaste kommunikatsioonivahenditega varustatud laevad, mida kostjad kasutavad, ei vaja navigeerimiseks tuletorne ega vastavat „teenust“. Olukorras, kus Veeteede Amet ei ole kostjatele hagiavalduses viidatud tuletorni- ja jäämurdeteenuseid osutanud ning kostjad ei ole märgitud teenuseid kasutanud, puudub hagejal ka juhul, kui tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamist võiks käsitleda tsiviilõigusliku suhtena, õiguslik

6(14)

alus kostjatelt tuletorni- ja jäämurdetasu nõudmiseks. Kostjatel ei lasu tuletorni- ja jäämurdetasu maksmise kohustust. Tuletorni- ja jäämurdetasu kehtestamine ministri määrusega oli vastuolus PS §-ga 113. Pärast meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse jõustumist 25.04.2004 tuginesid kostjad navigatsiooni- ja jäämurdetööde eest tasu mittemaksmisel muuhulgas meresõiduohutuse seaduse § 95 lg-le 3, mille kohaselt jõustusid navigatsioonitasusid puudutavad muudatused meresõiduohutuse seaduses alates 01.07.2004. Hageja nõue mõista kostjatelt välja nende poolt tasumata tuletorni- ja jäämurdetasu põhineb seega põhiseadusevastasel õigusaktil. PS § 152 lg 1 kohaselt jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Kuivõrd hageja nõude aluseks olev teede- ja sideministri 12.12.2001 määrus tuleb vastuolu tõttu PS §-ga 113 jätta kohaldamata, tuleb hagi nõude õigusliku aluse puudumise tõttu jätta rahuldamata. Sõltumata õigusliku aluse olemasolust tasude sissenõudmiseks, on hageja nõue tuletorni- ja jäämurdetasude maksmiseks lõppenud hageja loobumisega nõudest. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 23.05.2005 käskkirjaga nr 203 on hageja poolt hagiavalduses kostjatelt nõutavad summad tunnistatud lootusetuks ning Veeteede Ameti bilansist kui ebatõenäoliselt laekuvad maha kantud. Vastavalt VÕS § 207 lg-tele 1 ja 2 lõpeb võlasuhe, kui võlausaldaja tunnistab, et võlasuhte ei ole. Majandus- ja kommunikatsiooniministri viidatud käskkirjast lugesid kostjad üheselt välja hageja kinnituse võlasuhte puudumise kohta. Viidatud käskkirjas kinnitas hageja, et võlasuhet kostjate ja riigi vahel ei eksisteeri, kuna tuletorni- ja jäämurdetasude nõudmine kostjatelt on vastuolus PS §-ga 113. Isegi eeldades, et navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemine toimus tsiviilõigusliku lepingu alusel ning et kostjatel lasus selliste tööde eest tasumise kohustus, on hageja nõue esitatud vääral õiguslikul alusel. Hageja nõuab kostjatelt VÕS § 115 lg 1 alusel neil väidetavalt lasunud lepingulise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Samas on hageja nõue sisuliselt suunatud kostjatelt tasumata tuletorni- ja jäämurdetasude väljanõudmisele, s.o hageja käsitluse kohaselt kostjatel lasunud lepingulise kohustuse täitmisele. Sellise nõude esitamine on reguleeritud VÕS §

7(14)

ning hagi tuletorni- ja jäämurdetasude väljamõistmiseks läbi vaatamata. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda. Kostjad taotlesid hagi läbi vaatamata jätmist TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel, sest hagi ei kuulu kohtu pädevusse. Hageja esitas kaks nõuet: Veeteede Ameti ja kostjate vahel jäämurdeteenuste osutamisel ja kasutamisel eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tuvastamiseks; vastavate teenuste eest tasu väljamõistmiseks: AS-ilt Tallink Grupp perioodil septembrist 2003 juulini 2004 Veeteede Ametile tasumata jäämurde- ja tuletornitasud ja AS-ilt Hansatee Cargo perioodil juunist 2003 juulini 2004 tasumata jäämurde- ja tuletornitasud. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tuvastamise hagi menetlemine on maakohtu pädevuses. Eeltoodu alusel ei ole põhjendatud taotlus hagi eraõigussuhte tuvastamise nõude osas läbi vaatamata jätmiseks. Kostjad leidsid, et hageja nõue tuvastada tsiviilõigusliku suhte olemasolu kostjate ja Veeteede Ameti vahel ei tugine seadusel, sest Veeteede Amet ei ole TsÜS § 25 lg 2 kohaselt avalikõiguslikuks isikuks, samuti ei ole ta eraõiguslik isik. Kuna tsiviilõiguslik suhe saab eksisteerida vaid isikute vahel, ei ole võimalik tuvastada tsiviilõigusliku suhte olemasolu kostjate ja isikuks mitteoleva Veeteede Ameti vahel. TsÜS § 25 lg 2 järgi on avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. VVS § 38 p 1, § 39 lg 1 ja lg 3, § 63 lg 1 ja lg 2 p 7 ja § 70 lg 1 tulenevalt on Veeteede Amet Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, mis tegutseb põhimääruses sätestatud pädevuse piires. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.02.2003 määrusega nr 34 kehtestatud „Veeteede Ameti põhimääruse“ §-st 2 tulenevalt esindab amet oma ülesannete täitmisel riiki. Eeltoodust tulenevalt saab Veeteede Amet sõlmida lepinguid mitte enda, vaid riigi nimel. Seega ei saanud Veeteede Amet olla lepingupooleks, mistõttu tuleb hagi Veeteede Ameti ja kostjate vahel eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tuvastamiseks jätta nõude põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Kohus leidis, et ka Eesti Vabariigi kui hageja ja kostjate vahel on jäämurdeteenuste osutamisel ja kasutamisel tegemist avalik-õigusliku suhtega. 24.11.1996-15.05.2000 kehtinud kaubandusliku meresõidu koodeksi (KMSK) § 6 p 2 ap 8 sätestas Veeteede Ameti järelevalvekohustuse meresõiduohutuse korraldamisel ja tagamisel ning ameti pädevusse kuulus muuhulgas veeteede rajamine, märgistamine ja korrashoiu korraldamine. 01.01.1998-01.01.2003 kehtinud meresõiduohutuse seaduse (MSOS) § 38 lg 3 kohaselt oli navigatsioonimärgistuse paigaldamise ja hooldamise korraldamine üldkasutatavatel veeteedel samuti Veeteede Ameti ülesandeks. Ka 01.01.2003 jõustunud uue MSOS § 47 lg 1 kohaselt on Veeteede Ameti kohustus üldkasutatavate veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamiseks vajalike tööde korraldamine, s.o nende kavandamine, rajamine, mõõdistamine ja rekonstrueerimine. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on Veeteede Ameti kohustuseks ka üldkasutataval veeteel navigatsioonimärgistuse paigaldamise ja hooldamise korraldamine. Nimetatud ülesannete täitmise eesmärk on MSOS §-st 1 tulenevalt meresõiduohutuse tagamine. Laevaliikluse korraldamise teenusele kui riiklikule teenusele on viidatud ka meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (01.12.2003; 204 SE, seadusena vastu võetud 24.03.2004) seletuskirjas. 24.11.1996-15.05.2000 kehtinud KMSK § 6 p 2 ap 9 kohaselt oli Veeteede Ameti ülesandeks meresõidu ohutuse korraldamisel ja tagamisel riikliku järelevalve teostamisel ka jäämurdetööde korraldamine. 14.01.1999-01.01.2003 kehtinud Vabariigi Valitsuse 05.01.1999 määrusega nr 4 kinnitatud „Jäämurdetööde korra“ p 1 määratles riigi poolt jäämurdjatega teenindatavad sadamad,

8(14)

määratledes seega jäämurdetööde teostamise riigi ülesandena. Kehtiva MSOS § 50 lg 1 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2001 määrusega kehtestatud „Jäämurdetööde korra“ § 2 lg 1 kohaselt on määruses nimetatud sadamate jäämurdjatega teenindamine samuti riigi ülesanne. „Jäämurdetööde korra“ § 1 lg 2 ja § 4 lg 1 kohaselt korraldab jäämurdetöid Veeteede Amet eesmärgiga tagada veeteede jäätumise korral võimalikult ohutu ja efektiivne laevaliiklus. Eeltoodu tõendab, et järjepidevalt on nii navigatsioonimärgistuse paigaldamine ja hooldamine, kui ka jäämurdetööde tegemine olnud Veeteede Ameti kui valitsusasutuse seadusest tulenev avalikõiguslik kohustus. Seda, et navigatsioonimärkide paigaldamine ja hooldamine ning jäämurdetööde tegemine on riigi avalik-õiguslik kohustus, mis oli pandud hageja valitsusasutusele Veeteede Ametile, kinnitavad ka majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.02.2003 määrusega nr 34 kehtestatud „Veeteede Ameti põhimääruse“ § 13 p-d 2 ja 3. Nimetatud punktide kohaselt on Veeteede Ameti põhiülesanneteks tingimuste loomine ohutu laevaliikluse tagamiseks ning üldkasutatavate veeteede korrashoiu tagamine. Märgitud ülesannetega on hõlmatud nii tuletorni- kui ka jäämurdeteenuse osutamine. Seda, et hageja ja kostjate vahel on tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamise ja kasutamisega seonduvalt avalik-õiguslik suhe, kinnitavad ka järgmised asjaolud: - Mereohutuse tagamiseks võetavaid meetmeid (nt meremärkide paigaldamine, jäämurdjaga teenindatavate sadamate määramine) ei võeta kasutusele mitte poolte, s.o riigi ja merel liiklevate isikute kokkuleppel, vaid need kehtestatakse riigi ühepoolse ja üldiselt kohustusliku otsuse alusel, s.o riigivõimu teostades. Navigatsioonialase infrastruktuuri kasutamine on laeva juhtkonnale kohustuslik, meresõiduohutuse nõuete rikkumise eest on ette nähtud karistus väärteomenetluse korras; - õigussuhte pooltel puudub õigus kokku leppida tasu maksmise määras, ajas ja rakendatavates viivistes: tuletornitasu ja jäämurdetasu (navigatsioonitasu) arvestamise ja maksmise kord, tasumäärad ning viiviste maksmise kohustus ja määr on sätestatud meresõiduohutuse seaduses. - tasu määratakse kolmandalt isikult (sadama valdaja) saadud andmete alusel. Kuna navigatsioonimärgistuse paigaldamise ja hooldamise ning jäämurdetööde tegemise näol on tegemist riigi avalik-õigusliku kohustuse täitmisega, on Veeteede Ameti poolt väljastatud arvete alusel nõutav tuletorni- ja jäämurdetasu samuti avalik-õigusliku iseloomuga. Tuletorni- ja jäämurdetasu (navigatsioonitasu) on olemuslikult PS § 113 kaitsealasse kuuluvad tasud, mida ei ole seaduse otseselt riikliku maksuna või lõivuna nimetatud, kuid millel on olulisi avalik-õigusliku rahalise kohustuse tunnuseid. Riigikohtu üldkogu rõhutas 22.12.2000 otsuses nr 3-4-1-10-2000, et PS § 113 kaitseala on laiem ning hõlmab ka sättes loetlemata avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 2 sätestatud maksu mõiste järgi maks on seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu määrusega riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks. Käesoleval ajal on tuletorni- ja navigatsioonitasu kehtestatud meresõiduohutuse seadusega, maksu määrad, arvestamise ja tasumise kord ning sanktsioonid on samuti kehtestatud seadusega (MSOS § 501–50.7). Nii teedeja sideministri määrusega kehtestatud tuletorni- ja jäämurdetasude puhul, kui ka meresõiduohutuse seadus näevad tuletorni- ja jäämurdetasu maksmise kohustuse ette sõltumata tuletorni- ja jäämurdeteenuste tarbimisest ning seovad tasu maksmise kohustuse tekkimise vaid laevade saabumisega sadamasse või reidile. Seda seisukohta kinnitab ka MSOS § 501o, mille kohaselt on reeder või laevaagent kohustatud maksma navigatsioonitasu (kuigi vähendatud määras), talvise

9(14)

navigatsiooni perioodil ka siis, kui sadam osutab jäämurdeteenust ise. Navigatsiooni perioodi kehtestab Veeteede Ameti peadirektor. Seega tasu maksmise kohustus ei sõltu konkreetse teenuse saamisest ja tasul puudub selge vastusooritus. Kostjatel puudub võimalus mõjutada maksumäärasid, tasumise aega, sanktsioone. Tulenevalt jäämurde- ja tuletornitasu avalik-õiguslikust iseloomust peab ka nende tasude sissenõudmine toimuma haldusmenetluses. Väär on hageja seisukoht, et isegi juhul, kui tegemist on avalik-õiguslikust suhtest tuleneva raha maksmise kohustuse rikkumisega, saab kohustuse täitmist nõuda tsiviilkohtumenetluse korras võlaõigusseaduse sätete alusel. Riigikohus on mitmetes oma lahendites (nt Riigikohtu 23.09.2003 määrus nr 3-3-4-1-03) asunud seisukohale, et kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 3 lg 1 ps-t 1 ja lg-st 2 on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus ei näe ette teistsugust korda. TsMS § 1 kohaselt tsiviilkohtumenetluses vaadatakse läbi eraõigussuhtest tulenev kohtuasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega avalik-õiguslikust suhtest tulenevate vaidluste lahendamine, sh kohustuse täitmise nõudmine, ei ole tsiviilkohtu (maakohtu) pädevuses. Kohus nõustus kostjate seisukohaga, et avalik–õigusliku kohustuse sissenõue maakohtus ei ole võimalik ilma seaduses sätestatud konkreetse volitusnormita. Asjaolu, et seaduses ei ole sätestatud kohast haldusmenetlust jäämurde- ja tuletornitasude sissenõudmiseks, ei anna alust esitada nõuet tsiviilkohtumenetluse korras võlaõigusseaduse alusel. TsMS § 423 lg 1 p 13 kohaselt jätab hagi jäämurde- ja tuletornitasude väljamõistmise nõude osas läbi vaatamata. Kuna kohus jätab rahalise nõude osas hagi läbi vaatamata, ei hinda kohus poolte sisulisi väiteid selle nõude põhjendatuse kohta. Apellatsioonkaebuse põhjendused Eesti Vabariik palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et Eesti Vabariigi ja kostjate vahel on tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamisel ja kasutamisel tegemist avalik-õigusliku suhtega. Tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamise puhul ei ole tegemist riigi avalik-õigusliku ülesandega, mille täitmist saaks nõuda üksnes haldusmenetluses. Kuigi tuletorni- ja jäämurdeteenuse korraldamine on riigi avalik-õiguslik ülesanne, on selle teenuse osutamine ja teenuse kasutamine eraõigussuhe. Riigiasutusel on oma ülesannete täitmiseks õigus sõlmida nii avalik-õiguslikule regulatsioonile allutatud halduslepinguid kui eraõiguse normidega reguleeritud tsiviilõiguslikke lepinguid. Riik osutas kostjatele teenust, mis ei eeldanud täidesaatva riigivõimu volituste rakendamist, mistõttu riik ei täitnud tuletorni- ja jäämurdeteenust osutades avalik-õiguslikku ülesannet. Navigatsioonialase infrastruktuuri kasutamise, üldkasutataval veeteel navigatsioonilise korraldamise, jäämurdeteenuse ja informatsiooniteenuse võimaldamise võib tagada lisaks riigiasutusele ka eraõiguslik isik ning asjaolu, et käesoleval ajal toimub teenuse osutamine Veeteede Ameti kaudu, ei muuda suhet veel avalik-õiguslikuks. Riigi avalik-õiguslikke ülesandeid, mille sisuks on teenuse korraldamine, kuid konkreetse teenuse osutamine ja kasutamine toimub eraõigussuhte alusel, on mitmeid, nt ühistransporditeenus, mille korraldamisel on riigi suhted vedajaga avalik–õiguslikud ning vedajaga sõlmitav avaliku teenindamise leping on haldusleping, kuid teenuse kasutajate ehk sõitjate suhted teenuse kasutamisel vedajaga kuuluvad eraõiguse valdkonda ning vaidlused sõitjate ja vedajate vahel lahendatakse tsiviilkohtumenetluses. Sarnaselt on reguleeritud ka lootsiteenuse korraldamine riigi

10(14)

avalik-õigusliku ülesandena, kus meresõiduohutuse seaduse § 56 lg 1 kohaselt osutab lootsiteenust riigi poolt moodustatud äriühing, kuid lootsiteenuse enda osutamine ja kasutamine on eraõigussuhe ning sellest tekkivad vaidlused, sh lootsitasude osas lahendatakse tsiviilkohtumenetluses. 25.04.2004 jõustunud meresõiduohutuse seaduse § 501 lg 1 järgi on tuletornitasu tasu üldkasutatavale veeteele meresõiduohutuse tagamiseks paigaldatud navigatsioonialase infrastruktuuri kasutamise eest; § 501 lg 2 alusel on navigatsioonitasu tasu üldkasutataval veeteel navigatsioonilise korraldamise, jäämurdeteenuse ja informatsiooniteenuse kasutamise eest. Meresõiduohutuse seaduse § 47 lg-te 1 ja 3 alusel Veeteede Amet korraldab üldkasutatavate veeteede navigatsioonimärgituse paigaldamist ja hooldamist. Kuni 10.01.2004 kehtinud majandus-ja kommunikatsiooniministri 12.12.2002 määruse nr 34 “Jäämurdetööde kord” § 1 ning 10.01.2004 jõustunud majandus-ja kommunikatsiooniministri 23.12.2003 määruse nr 265 “Jäämurdetööde kord” § 1 ja § 4 lg 1 alusel on Veeteede Ameti avalik-õiguslik ülesanne jäämurdetöid korraldada, mitte aga sadamaid külastavatele laevadele tuletorni- ja jäämurdeteenust vahetult osutada. Veeteede Ameti põhimääruse (majandus-ja kommunikatsiooniministri 12.02.2003 määrus nr 34) § 13 p-de 2 ja 3 alusel on Veeteede Ameti põhiülesanded tingimuste loomine ohutu ja turvalise laevaliikluse tagamiseks ning üldkasutatavate veeteede korrashoiu tagamine. Eeltoodud regulatsioon näitab, et riigi avalik-õiguslik ülesanne on üksnes üldkasutatavate veeteede navigatsioonimärgituste paigaldamise ja hooldamise ning jäämurdeteede korraldamine, mitte aga konkreetse teenuse osutamine. Kuna TsÜS § 25 lg 2 kohaselt osaleb riik avalik-õigusliku juriidilise isikuna eraõigussuhetes oma asutuste kaudu, tuleb riigiasutuse ülesanded riigi esindamiseks, sh eraõigussuhetes, õigusaktides ära määratleda. Veeteede Ameti kohustused riigi esindamisel tuletorni – ja jäämurdeteenuse osutamisel on seaduses määratletud, kuid see ei tähenda, et need ülesanded oleksid avalik-õiguslikud. Asjaolu, et riigi ülesanne on igas valdkonnas isikutele turvalise ja nõuetekohase elukeskkonna loomine, ei tähenda, et riigi institutsioonid peaksid kõiki selleks vajalikke toiminguid sooritama avalik-õigusliku ülesande täitjatena ja vahetult ise. Apellant ei nõustu kohtuga, et kuna õigussuhte pooltel puudub õigus kokku leppida tasu maksmise määras, ajas ja rakendatavas viivises, tuleb teenuse kasutamist ja selle eest tasumist avalik-õigusliku suhtena kvalifitseerida. Riik ei saa nõuda tasu jäämurde ja tuletorniteenuse eest üksnes laeva olemasolu tõttu, kuigi maksuna võiks selliselt tuletorni- ja jäämurdetasu teoreetiliselt vaadelda. Laeva omanik/kasutaja teeb valiku, kas kasutada Eestis sellist teenust või mitte, et siseneda tuletorni- ja jäämurdeteenuse kasutusalaga kaetud Eesti vetesse. Teenuse saajale on eelnevalt teada, mis teenus maksab, kuidas ja millistest kriteeriumitest lähtudes seda arvestatakse, kuidas selle eest tasutakse. Kas teenuse osutaja on riik või eraõiguslik juriidiline isik, ei oma seejuures tähtsust. Teenuse eest saadakse vastutasu – on garanteeritud Eestis vetesse sisenemisel reguleeritud navigatsiooniinfrastruktuuriga veeteed (tuletorniteenus jm navigatsiooniseadmed), samuti jäämurde teenuse olemasolu. Ka asjaolu, et tuletorni- ja jäämurdeteenuse eest makstavad tasud laekuvad lõppkokkuvõttes riigieelarvesse, ei näita, et teenuse osutamine oleks avalik-õiguslik. Kõik riigile makstavad tasud laekuvad riigieelarvesse, sõltumata nende maksmise aluseks oleva õigussuhte iseloomust. Riigieelarve seaduse kohaselt nähakse kõik riigi tulud ja kulud ette ainult riigieelarves, olenemata, kas need on tekkinud eraõiguslikest või avalik-õiguslikest suhetest. Tuletorni-ja jäämurdeteenuse osutamiseks ja kasutamiseks oli riigil Veeteede Ameti kaudu sõlmitud kostjatega tsiviilõiguslik leping.

11(14)

Sisenedes sadamasse ja asudes kasutama Veeteede Ameti osutatud teenuseid, nõustusid kostjad riigi pakkumisega, millega sõlmitigi leping riigi ja kostjate vahel. Seetõttu, et tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamine ei kujutanud endast riigivõimu teostamist ega olnud Veeteede Ametile pandud seaduse alusel avalik-õigusliku ülesandena, saabki riigi ja kostjate vahel sõlmitud lepingut käsitleda üksnes tsiviilõigusliku lepinguna, mis annab aluse nõuda lepingu kohaselt osutatud teenuse eest tasumist. Apellant ei nõustu kohtuga tuletorni- ja jäämurdeteenuse kvalifitseerimisel riikliku maksuna, mis annaks justkui ka osutatavale teenusele avalik-õigusliku iseloomu. Kohus on riigi ja kostjate vahelist õigussuhet käsitlenud formalistlikult, mistõttu on tekkinud olukord, kus riigil ei ole võimalik sisse nõuda maksmata jäetud tuletorni-ja jäämurdeteenuse eest ettenähtud tasusid. Kostjad on tuletorni- ja jäämurdetasusid maksmata jättes võtnud endale ebaseaduslikult konkurentsieelise teiste teenusekasutajate ees, kes maksavad teenustasusid. Sisuliselt on kostjad teenuste eest tasumata jätmisega pannud riigi olukorda, kus riik on sunnitud osutama ebaseaduslikku riigiabi, mida kostjad kasutavad eelise saamiseks oma majandustegevuses. Tuletorni- ja jäämurdetasusid nõuti kostjatelt ja esitati arveid teenuste osutamise ajal kehtinud seadusandluses ettenähtud alustel ja korras. PS § 15 kohaselt on igal isikul õigus oma rikutud õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, seda õigust kannab ka riik. Maakohtu formalistlik lähenemine vaidlusele on jätnud riigi sellest õigusest ilma. Riigikohtu Halduskolleegium märkis 20.12.2001 lahendis nr 3-3-1-8-01: ”Eesti õigusele on omane era- ja avaliku õiguse eristamine. Riigikohtu üldkogu leidis 22.12.2000 otsuses asjas nr 3-4-1-102000, et avalik õigus kui osa õiguskorrast on määratud reguleerima spetsiifilisi suhteid, mis kaasnevad avaliku võimu teostamisega. Avalik-õiguslik vaidlus eeldab igal juhul, et õigussuhte üks osapooltest oleks avaliku võimu kandja. Üldjuhul on selleks riik, kohalik omavalitsusüksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik. Avaliku võimu kandjaks võib olla ka avalikke ülesandeid täitev eraisik, kui seadusega või seaduse alusel on talle üle antud volitused avaliku võimu teostamiseks. Üldjuhul võib eeldada, et avalike ülesannete täitmine on reguleeritud avaliku õiguse normidega. Siiski võib avaliku võimu kandja astuda või sattuda avalike ülesannete täitmisel või ülesande täitmiseks vajalike vahendite tagamisel suhetesse, mis on sarnased eraisikute vaheliste suhetega. Kui avaliku võimu kandaja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt samaväärne seisundiga, milles võivad olla ka eraisikud, räägib see suhte eraõiguslikuks kvalifitseerimise kasuks. Sellisel juhul ei ole põhjust asendada eraõiguslikku regulatsiooni avalikõiguslikuga.” Kuivõrd jäämurde-ja tuletorniteenuse osutamisel ja teenuse kasutamisel on tegemist eraõigusliku suhtega riigi ja teenuse kasutajana kostjate vahel, on tegemist eraõigusliku vaidlusega, mis allub tsiviilkohtumenetlusele. Tsiviilkohtumenetlusele allub vaidlus teenuse osutamise ja teenuse kasutamise ning teenuse eest tasumise üle, mistõttu jättis kohus ebaõigesti läbi vaatamata nõude tasumata tuletorni-ja jäämurdeteenuse tasude sissenõudmiseks. Nõude kohta tunnustada Eesti Vabariigi (Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) hagi aktsiaseltsi Tallink Grupp ja aktsiaseltsi Hansatee Cargo vastu eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tuvastamiseks Veeteede Ameti ning aktsiaseltsi Tallink Grupp ja aktsiaseltsi Hansatee Cargo vahel märgib apellant, et riik pidas selle nõude all silmas õigussuhte tuvastust Veeteede Ameti kui riigi esindajaga konkreetses õigussuhtes. Ka kohus käsitles vaidlust tervikuna selliselt, mistõttu nõude rahuldamata jätmine on ebaõige.

12(14)

Vastus apellatsioonkaebusele AS Tallink Grupp ja AS Hansatee Cargo ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi. Apellant on kaebuses vaidlustanud maakohtu järelduse, mille kohaselt on tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamisel ja kasutamisel poolte vahel avalik-õiguslik suhe. Kolleegium leiab, et kaebuse väide ei ole õige. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja kohustuseks on tagada üldkasutatavatel laevateedel meresõiduohutus. Vastav kohustus tulenes 24.11.1996 kuni 15.05.2000 kaubandusliku meresõidu koodeksi §-st 6 ja 01.01.1998 kuni 01.01.2003 meresõiduohutuse seaduse § 38 lg-st 3 ning alates 01.01.2003 meresõiduohutuse seaduse § 47 lg-st 1. Oma ülesandeid täidab hageja Veeteede Ameti kaudu. Maakohus on oma sellekohast järeldust piisavalt põhjendanud ja kolleegium ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Maakohus on vaatamata hageja ebatäpselt sõnastatud nõudele, tuvastada tsiviilõigussuhte olemasolu kostjate ja Veeteede Ameti vahel, käsitanud nõude lahendamisel Veeteede Ametit kui riigiasutust, mille kaudu riik oma kohustusi täidab. Ebaõige on apellandi väide, mille kohaselt on teenuse osutamine küll avalik-õiguslik, kuid selle kasutamisel tekib eraõiguslik suhe. Õige on see, et riik oma asutuste kaudu võib oma ülesannete täitmiseks sõlmida nii haldus- kui ka tsiviilõiguslikke lepinguid. Tsiviilõigusliku lepingu puhul on lepingu poolel õigus nõuda teiselt lepingu poolelt konkreetset vastusooritust. Vaidlusalune tasu tuleb kostjatel aga tasuda olenemata vastusoorituse saamisest ja kasutamisest. Jäämurde- ja navigatsiooniteenust ei saa võrrelda riigi poolt lootsiteenuse osutamisega, kuna lootsiteenuse eest tuleb tasuda ainult siis, kui navigeerimisel kasutatakse lootsi abi. Samuti ei ole asjakohane võrdlus ühistranspordi korraldamisega, kuna teenuse osutaja ja reisija vahelise lepingu alusel teostatakse veotasu eest konkreetne vedu. Kolleegium märgib, et üldkasutatavate mereteede navigatsioonialase infrastruktuuri hooldamine, mille eest tuleb tasuda tuletornitasu, ja jäämurdeteenuse osutamine ei ole reeglina seotud teenuse osutamisega lepingupoolele, vaid tegemist on riigi poolt üldise meresõiduohutust tagava tegevusega, sarnaselt maanteeliikluses ohutuse tagamisega. Õige on maakohtu hinnang, mille kohaselt ei ole kostjatel võimalust mõjutada maksekohustuse sisu. See tähendab, et neil ei ole võimalust keelduda teenuse kasutamisest ja mõjutada sellega maksmisele kuuluva tasu suurust. Apellant on kaebuses rõhutanud, et tasude maksmine riigieelarvesse ei näita, et teenuse osutamine on avalik-õiguslik, kuna kõik riigile makstavad tasud laekuvad riigieelarvesse. Kolleegiumi arvates on oluline see, et tasu tuleb maksta riigieelarvesse olenemata sellest, kas teenust on tarbitud või mitte ja ka olenemata sellest, kas teenust osutab riik või riigiga sõlmitud lepingu alusel mõni muu isik. Õige on maakohtu järeldus, et jäämurde- ja tuletorniteenuse eest nõutavad tasud on avalikõiguslikud rahalised kohustised, mis ei ole küll seaduses riikliku maksuna või lõivuna nimetatud, kuid mis oma sisu järgi kuuluvad PS § 113 kaitsealasse. Riigikohtu otsus nr 3-4-1-10-2000 järgi võib PS § 113 hõlmata ka sättes loetlemata avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse.

13(14)

Ebaõige on apellandi süüdistus, et maakohus on asja lahendanud formalistlikult ja selle tõttu ei ole riigil võimalik sisse nõuda maksmata tuletorni- ja jäämurdetasusid. Hagejal on võimalik kehtestada õigusaktidega haldusmenetlus avalik-õiguslike tasude sissenõudmiseks ning nõuda vastava menetluse kaudu kostjatelt tasu maksmist. Väide, et kostjad on saanud seoses jäämurde- ja tuletornitasude mittetasumisega konkurentsieelise teiste teenusekasutajate ees, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohane, kuna käesolevas asjas tuli tuvastada, kas poolte vahel on tsiviilõiguslik suhe. Eeltoodu tõttu jätab kolleegium väite tähelepanuta. TsMS § 162 lg 1 järgi tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Ülle Jänes

Margo Klaar

Jüri Paap

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.