Muud › Muud hagiasjad

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Üksnes hagi läbi vaatamata jätmise vaidlustamiseks võib esitada määruskaebuse 30 päeva jooksul Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kaudu.

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

31.07.2006.a. saabus Harju Maakohtule Eesti Vabariigi (Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) hagi AS-i TGja VA ning AS-i HCja VA vahel tsiviilõigusliku suhte tuvastamiseks ning AS-lt TGja AS-lt HC kokku 33 553 600 krooni ulatuses tasumata tuletorni- ja jäämurdetasu väljamõistmiseks. Hagi aluseks olevatest asjaoludes toob hageja välja: 24.11.1996.a. jõustus kaubandusliku meresõidu koodeksi (KMSK) muudatus (§6 p 2 ap-d 8 ja 9) (RT I 1996, 78, 1380), mille kohaselt tehti VAle ülesandeks veeteede rajamine, märgistamine ja korrashoiu korraldamine ning laevaliikluse, laevade lootsimise ja klaarimise ning jäämurdetööde korraldamine. Sama KMSK muutmise seadusega (§ 6 p 1 ap 13) anti Vabariigi Valitsusele või tema volitusel teede- ja sideministrile õigus kehtestada lootsi, - tuletorni- ja jäämurdetasude määrad). Esmakordselt kehtestati lootsitasu, tuletornitasu ja jäämurdetasu määrad teede- ja sideministri poolt 23.12.1994.a. määrusega nr 66, aluseks Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1993.a määruse nr 408 „Hindade reguleerimise korra kohta“. Järgnevalt kehtestati lootsi-, tuletorni- ja jäämurdetasud teedeja sideministri 25.veebruari 1999.a. määrusega nr 15 „Lootsi-, tuletorni- ja jäämurdetasude määrade ning soodustuste kohaldamise aluste ja korra kinnitamine“ - määrus tugines KMSK § 6 p 1 alapunktile 13 ja Vabariigi Valitsuse 07.01.1997.a. määrusele nr 1 „Volituste andmine kaubandusliku meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks“. Teede- ja sideministri 12.detsembri 2001.a. määrusega nr 113 „Tuletorni- ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ kehtestati tuletorni- ja jäämurdetasud lahus lootsitasude määradest. Loetletud määrused kujutavad endast hinnakirju tasude kehtestamiseks osutatud teenuste eest. Hagejale teadaolevalt esitasid kostjad 29.mail 2003.a. õiguskantslerile avalduse, milles palusid hinnangut KMSK § 6 p 1 ap 13 (millega anti volitus tuletorni- ja jäämurdetasude määramise kehtestamiseks) ning selle alusel vastuvõetud õigusaktide põhiseadusele vastavuse kohta. Õiguskantsler saatis 25.09.2003.a. Riigikogu rahanduskomisjonile kirja nr 6-8/744, milles avaldab arvamust, et KMSK § 6 1 ap 13 on vastuolus põhiseaduse §-ga 113. Õiguskantsler leidis oma kirjas, et tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamine on riigi ülesanne, mis ei eelda eraldi teenustasu kehtestamist. Ka leidis õiguskantsler, et kuna jäämurdetasud laekuvad riigieelarvesse ning tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamist rahastatakse täies ulatuses riigieelarve vahenditest, siis on jäämurdetasul eelkõige fiskaalne eesmärk. Samuti jõudis õiguskantsler järeldusele, et kuna jäämurdeteenust osutatakse olenevalt jääoludest- jäämurdetasu kuulus vastavalt teede- ja sideministri 12.12.2001 määrusega nr 113 „Tuletorni- ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ §-le 5 maksmisele 1. jaanuarist 31. märtsini, s.o ajavahemikul, mil Eesti vetes on reaalne jääkatte tekkimise oht, - ei saa jäämurdeteenuse osutamist pidada otseseks vastutasuks jäämurdetasu maksmise eest. Tuletorniteenuse olemust õiguskantsler oma kirjas lähemalt ei analüüsinud. Eeltoodu põhjal järeldas õiguskantsler, et tuletorni- ja jäämurdetasud on riiklikud maksud põhiseaduse § 113 tähenduses. TGAS lõpetas tuletorni- ja jäämurdetasude maksmise 2003.aasta septembris, mil VA esitas arve 2003. aasta augustis osutatud teenuste eest ning HCAS lõpetas tuletorni- ja jäämurdetasude maksmise juba 2003.aasta juunis, mil VA esitas arve 2003. aasta mais osutatud teenuste eest.

Samal ajal jätkasid kostjate reisilaevad sisenemisi sadamasse või sadama reidile, seega jätkasid kostjad tuletorni- ja jäämurdeteenuste kasutamist oma majandustegevuseks. Kõik teised tuletorni- ja jäämurdeteenuste kasutajad jätkasid teenuste eest tasumist.

teha, kas riigile makstava tasu näol on tegemist avalik-õigusliku või eraõigusliku tasuga, peab analüüsima vastava õigussuhte enda olemust. Tasu laekumine riigieelarvesse õigussuhte olemust ei ava. Hageja leiab, et tuletorni- ja jäämurdetasud ei kuulu põhiseaduse § 113 reguleerimisalasse ning ei ole käsitletavad riiklike maksudena, samuti ei ole tuletorni- ja jäämurdetasud käsitletavad koormiste, lõivude, trahvide ega sundkindlustuse maksetena. Riigikohtu üldkogu on oma 22.detsembri 2000.a. otsuses viidanud, et maksu mõiste põhiseaduses ja maksukorralduse seaduses ei pruugi kattuda ning et põhiseaduse § 113 kaitsealas on kõik avalikõiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. Samas on võimalik välja tuua maksu universaalne põhitunnus, milleks on selle fiskaalne eesmärkriigi tegevuseks vajalike tulude saamine ilma, et isik saaks vastava rahalise kohustuse täitmise eest vastu reaalset teenust. Tuletorni- ja jäämurdetasude eest saavad reederid aga vastu konkreetset teenust, ilma mida kasutamata ei oleks neil reaalselt võimalik kas üldse või teatud oludes vastavas piirkonnas oma majandustegevusega tegeleda. Tuletorni- ja jäämurdetasude eesmärk on saada rahalisi vahendeid tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamiseks. Ka kõige tänapäevasemate kommunikatsioonivahenditega varustatud laevadel ei ole võimalik ohutult navigeerida, kasutamata laevavälist navigatsiooniinfrastruktuuri. Jäämurdetasu kuulus vastavalt teede- ja sideministri 12.12.2001 määruse nr 113 „Tuletorni- ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ §-le 5 maksmisele 1. jaanuarist 31.märtsini, s.o ajavahemikul, mil Eesti vetes on reaalne jääkatte tekkimise oht. Teenuse osutamise osana tuleb antud juhul käsitada ka valmisolekut vajaduse tekkimisel reaalseid tegusid sooritada. On olemas mitmeid analoogseid teenuseid, mille osaks on valmisolek reaalselt tegutseda üksnes teatud asjaolude esinemisel, näiteks kindlustus- , turva ja valveteenused. Arvestades asjaolu, et kostjate laevad omavad jääklassi, on oluline rõhutada, et laeval jääklassi omamine ei tähenda vajaduse välistamist jäämurdeteenuse järele, vaid näitab laeva konstruktsioonilist võimet töötada piiritletud jääoludes. Ilma jääklassita laevad sõidavad jääoludes omal riisikol ning üldreeglina ei kuulugi jäämurdja poolt teenindamisele. Samuti leiab hageja, et tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamine ei ole riigi avalik-õiguslik ülesanne. Põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadus ei pannud VAle kohustust osutada tuletorni- ja jäämurdeteenuseid, seega ei ole VA poolt tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamisel tegemist riigivõimu teostamisega. Küll võib, arvestades 24.11.1996 jõustunud ja 15.05.200 taas kehtetuks tunnistatud KMSK muudatust § 6 p 2 ap-de 8 ja 9 osas, jõuda järeldusele, et riigi avalik-õiguslik ülesanne oli vastava muudatuse kehtimise ajal nimetatud teenuste osutamist korraldada. Ka lootsiteenuse korraldamine on riigi avalik-õiguslik ülesanne - meresõiduohutuse seaduse § 56 lõike 1 kohaselt osutab lootsiteenust riig poolt moodustatud äriühing. Samas lootsiteenuse enda osutamine ja kasutamine on eraõigussuhe ning sellest tekkivad vaidlused, sh lootsitasude osas lahendatakse tsiviilkohtumenetluses. Sarnaselt tuleb käsitleda ka tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamist- nimetatud teenuste osutamisel ja kasutamisel on teenuse osutaja ja kasutaja eraõigussuhtes. Riigikohtu erikogu on oma 20.12.2001 määruses (p 13) leidnud, et kui avaliku võimu kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt samaväärne seisundiga, milles võivad olla ka eraisikud, räägib see suhte eraõiguslikuks kvalifitseerimise kasuks ja sellisel juhul ei ole põhjust asendada eraõiguslikku regulatsiooni avalik-õiguslikuga.

Hageja on välja toonud, et tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamiseks ja kasutamiseks oli VA ja kostjate vahel sõlmitud tsiviilõiguslik leping. Seadus ei ole sätestanud tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamiseks kohustuslikku lepingu vormi. Riigipoolne pakkumus teenuste osutamiseks oli vormistatud ministri määrusena, mis sisaldas teenuste hinnakirja ja teenuste eest tasumise tingimusi. Riigikohus on oma 22.12.2000 otsuses nr 3-4-1-10-2000 (p 11) möönnud, et tahteavaldus või üleskutse lepingu sõlmimiseks võib olla vormistatud täitevvõimu määrusena ning et sellisel juhul ei ole sisuliselt tegemist määrusega, mis alluks avaliku õiguse põhimõtetele. Sisenedes sadamasse ja asudes kasutama VA poolt osutatud teenuseid, nõustusid kostjad riigi pakkumusega - seega sõlmiti riigi ja kostjate vahel leping. Ning kuna tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamine ei kujutanud endast riigivõimu teostamist ega olnud VAle pandud seaduse alusel avalikõigusliku ülesandena, saab riigi ja kostjate vahel sõlmitud lepingut käsitleda üksnes tsiviilõigusliku lepinguna. Leping on pooltele täitmiseks kohustuslik. Kostjad rikkusid lepingust tulenevaid kohustusi. Vastavalt VÕS §-le 100 loetakse kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist. Kostjad kasutasid VA poolt osutatud teenuseid, kuid ei tasunud nende eest. AS TGjättis tasumata tuletorni- ja jäämurdetasusid kokku summas 17 798 080 (seitseteist miljonit seitsesada üheksakümmend kaheksa tuhat kaheksakümmend) krooni. AS HC jättis tasumata tuletorni- ja jäämurdetasusid kokku summas 15 755 520 ( viisteist miljonit seitsesada viiskümmend viis tuhat viissada kakskümmend) krooni. Kostjad tuginesid oma kohustuste rikkumise põhjendamisel õiguskantsleri 25.09.2003 kirjas nr 68/744 seisukohadele. Õiguskantsleril puudub pädevus mõista kohut- õiguskantsleri hinnang või arvamus ei saa muuta ega lõpetada lepingupoolte vastastikuseid suhteid. Kasutatud teenuste eest maksmata jätmisel võtsid kostjad endale õiguskantsleri seisukohtadele tuginedes olulise konkurentsieelise teiste reederite ees, kes oma lepingulisi kohustusi täitsid ja kasutatud teenuste eest tasusid. VÕS § 108 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vastavalt VÕS § 115 lg 1 juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaladaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kostjate poolt oma kohustuste rikkumisega hagejale tekitatud khaju on kokku 33 553 600 (kolmkümmend kolm miljonit viissada viiskümmend kolm tuhat kuussada) krooni, mille moodustavad kostjate poolt kasutatud teenuste eest maksmata tuletorni- ja jäämurdetasud. Hageja nõuab kostjatelt nimetatud summa ulatuses oma kohustuse täitmist ja kahju hüvitamist.

KOSTJA VASTUVÄITED

11.10.2006.a. esitasid kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks ning oma vastuse hagile. Kostjad leiavad, et hagi menetluse võtmine ei ole kooskõlas TsMS § 371 lg 1 punktiga 1. Hagi tuleb TsMS § 423 lg 1 p 13 või alternatiivselt lg 2 punktides 1 ja 2 sätestatud alustel jätta läbivaatamata. Juhuks, kui kohus leiab, et hagi on õigesti menetlusse võetud ning hagi läbivaatamata jätmise aluseid ei esine, märgivad kostjad, et vaidlevad hagile täies ulatuses vastu. „Tuletorniteenus“ tähendab veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamist. Meresõiduohutuse seaduse § 47 lg 1 (ajavahemikul 1. jaanuarist 2003.a. kuni 25. aprillini 2004.a. kehtinud redaktsioonis) kohaselt on üldkasutatavate veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamiseks vajalike tööde tegemine, s.o nende kavandamine, rajamine, mõõdistamine ja rekonstrueerimine VA kohustus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on VA kohustuseks ka üldkasutataval veeteel navigatsioonimärgitsuse paigaldamise ja hooldamise korraldamine. Nii veeteede kavandamise, rajamise, mõõdistamise ja rekonstrueerimise kui ka navigatsioonimärgistuse paigaldamise ja hooldamise korraldamise eesmärgiks on meresõiduohutuse seaduse § 1 lg-st 1 tulenevalt meresõiduohutuse tagamine. Meresõiduohutuse tagamine on riigi ülesandeks. Et liikluse

korraldamise pädevus on avalikust õigusest tulenev pädevus, on oma 7.detsembri 2001.a. otsuses 31-1-27-01 märkinud ka Riigikohtu üldkogu. Laevaliikluse korraldamise teenusele kui riiklikule teenusele on viidatud ka meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas. Öeldust nähtuvalt on veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamine ehk tuletorniteenuse osutamine hageja (riigi) seadusest tulenev avalik-õiguslik kohustus. Kostjate ning VA vahel ei ole kunagi eksisteerinud tsiviilõiguslikku lepingut tuletorniteenuse osutamiseks. Mereohutuse seaduse § 50 lg 1 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi 12. detsembri 2001.a. määrusega nr 34 kehtestatud „Jäämurdetööde korra“ § 2 lg 1 kohaselt oli määruses loetletud sadamate jäämurdjatega teenindamine riigi ülesandeks. Alates 10. jaanuarist 2004.a. kehtiva majandus- ja kommunikatsiooniministri 23.detsembri 2003.a. määrusega kehtestatud „Jäämurdetööde korra“ § 1 lg 2 ja § 4 lg 1 kohaselt korraldab jäämurdetöid VA eesmärgiga tagada veeteede jäätumise korral võimalikult ohutu ja efektiivne laevaliiklus. Seega on ka jäämurdetööde tegemine hageja seadusest tulenev avalik-õiguslik kohustus. Sarnaselt „tuletorniteenusega“ ei ole kostjate ning VA vahel kunagi eksisteerinud tsiviilõiguslikku lepingut jäämurdetööde tegemiseks. Kui navigatsioonimärkide paigaldamine ja hooldamine ning jäämurdetööde tegemine on riigi avalikõiguslik kohustus, on välistatud nende tööde tegemine mingisuguse riigiga sõlmitava eraõigusliku lepingu alusel. Seda, et navigatsioonimärkide paigaldamine ja hooldus ning jäämurdetööde tegemine oli hageja valitsusasutusele VAle pandud avalik-õiguslik kohustus, kinnitavad ka majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.veebruari 2003.a. määrusega nr 34 kehtestatud „VA põhimääruse“ § 13 punktid 2 ja 3. Viidatud sätete kohaselt on VA põhiülesandeks tingimuste loomine ohutu laevaliikluse tagamiseks ning üldkasutatavate veeteede korrashoiu tagamine. Märgitud ülesannetega on hõlmatud nii tuletorni- kui ka jäämurdeteenuse osutamine. Ka Vabariigi Valitsuse seaduse § 63 lg 1 kohaselt on hageja esindaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas transpordi, liikluskorralduse ja liiklusohutuse suurendamise alased küsimused. Viidatud küsimuste ringiga on kahtlemata hõlmatud nii navigatsioonimärkide hooldus ja paigaldus kui ka jäämurdetööd. Et navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemise näol on tegemist riigi avalik-õigusliku kohustuse täitmisega, nähtub ka iga-aastasest riigieelarve seadusest. Kooskõlas riigieelarve seaduse § 2 lg-ga 1 määratakse riigieelarves kindlaks vaid riigile laekuvate tulude arvel riigi ülesannete teostamiseks ettenähtud kulud. Asjaolu, et iga-aastases riigieelarves on ette nähtud vahendid navigatsiooni tagamiseks, viitab üheselt sellele, et navigatsiooni korraldamise näol on tegemist riigi ülesandega. Kostjad on seisukohal, et kooskõlas põhiseaduse §-ga 113 on hagejal talle seadusega pandud avalikõigusliku kohustuse täitmise eest õigus nõuda tasu vaid juhul, kui sellise tasu maksmise kohustus on sätestatud seaduses. Kostjad on seisukohal, et VAei ole kostjatele „tuletorni- ja jäämurdeteenust“ osutanud ning kostjad ei ole VA osutavat „tuletorni- ja jäämurdeteenust“ kasutanud. Kostjad on seisukohal, et navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemine on hageja avalik-õiguslik kohustus, mistõttu saab hageja ja kostja vahel navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemisega seoses tekkinud suhe olla vaid avalik-õiguslik. Tsiviilõigusliku suhte üheks olulisemaks tunnuseks on poolte vabadus otsustada sellisesse suhtesse astumise üle ning suhtesse astuvatesse poolt võimalus kujundada sellise suhte sisu. Kooskõlas teede- ja sideministri 12. detsembri 2001.a. määruse nr 113 „Tuletorni- ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ §-dele 2 ja 5 maksti tuletorni- ja jäämurdetasu laeva sisenemise eest sadamasse. Seega nägi teede- ja sideministri määrus kostjate tuletorni- ja jäämurdetasu maksmise kohustuse ette sõltumata „tuletorni- ja jäämurdeteenuste“ tarbimisest kostjate poolt ning sidus tasu maksmise kohustuse tekkimise vaid kostjate laevade sadamasse sisenemisega. Seejuures ei tähendanud kostjate laevade sisenemine

sadamasse, et kostjad oleksid VA poolt pakutavaid „teenuseid“ tarbinud. Erinevalt hagiavalduses viidatud lootsiteenusest ei olnud kostjatel seega „tuletorni- ja jäämurdeteenuseid“ tarbimata jättes vältida nende „teenuste“ eest tasu maksmist. Kuna kostjatel tekkis teede- ja sideministri 12.detsembri 2001.a. määruse nr 113 kohaselt tuletorni- ja jäämurdetasu maksmise kohustus sõltumata vastavate „teenuste“ tarbimisest ning kostjatel puudus tasu maksmise aluseks oleva fakti ilmnemisel, s.o laevade sadamasse sisenemisel võimalus otsustada „tuletorni- ja jäämurdeteenuste“ kasutamise üle, ei ole „tuletorni- ja jäämurdeteenuse“ osutamist VA poolt võimalik käsitleda eraõigusliku lepingu täitmisena VA poolt. Seetõttu ei ole kohaldatavad ka hagiavalduses nõude alusena viidatud VÕS-i sätted. Kostjad rõhutavad, et ei nõustu hageja käsitlusega eraõigusliku suhte olemasolust, sh ei nõustu kostjad hageja väitega, et tasu kehtestavad teede- ja sideministri määrused „kujutavad endast hinnakirju tasude kehtestamiseks osutatud teenuste eest“. Samas märgivad kostjad sõltumata öeldust, et isegi kui ei eeldata, et navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemise näol võiks olla tegemist tsiviilõigusliku suhtega, on hageja vastavasisulised väited vasturääkivad ning tõendamata. Hageja on möönnud, et navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemiseks ei ole kostjate ning VA vahel sõlmitud kirjalikku lepingut. Lepingu sõlmimine on hageja käsitluse kohaselt toimunud kostjate laevade sisenemisega sadamasse ning VA osutatud „teenuste“ kasutama hakkamisega kostjate poolt. Navigatsiooni – ja jäämurdetööde tegemise aluseks oleva lepingu sõlmituks lugemiseks pidid kostjad hageja käsitluse kohaselt seega VA poolt väidetavalt osutatud „tuletorni- ja jäämurdeteenuseid“ reaalselt tarbima. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostjad VAga navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemiseks lepingu vastupidiselt hageja poolt eelnevalt väidetule sõltumata navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemisest VA poolt ning sõltumata selliste „teenuste“ tarbimisest kostjate poolt. Kuidas leping sellise käsitluse kohaselt sõlmiti jääb kostjatele arusaamatuks. Konkludentselt on teenuse osutamises seisnevat lepingut põhimõtteliselt võimalik sõlmida vaid sellist teenust tarbima asudes. Teenuse, mille põhisisu seisneb valmisolekus teatud tegude sooritamiseks, tarbimiseks ei ole võimalik lepingut konkludentselt sõlmida, kuna sellise teenuse puhul ei ole isiku tegevusest võimalik tuletada tahteavaldust konkreetse teenuse tarbimiseks. Kuna hageja on lepingulise suhte olemasolu kinnitamiseks esitanud üksteist välistavaid väiteid, ei ole hagiavalduses märgitu pinnalt lepingulise suhte olemasolu kostjate ja VA vahel võimalik kindlaks teha. Kostjad leiavad, et hageja ei ole tsiviilõigusliku suhte olemasolu tõendanud. VÕS § 20 lg 1 kohaselt on iseenesest võimalik, et teenuse osutamise leping loetakse sõlmituks lepingu objektiks oleva teenuse kasutamisele asumisega. Selliselt sõlmitud lepingu olemasolu tõendamiseks peab hageja tõendama, et on kostjatele teenuse osutamist pakkunud ning et kostjad on teenuse kasutamisele asumisega hageja pakkumise vastu võtnud. Hageja ei ole antud juhul esitanud ühtegi tõendit ei selle kohta, et VAkui riigiasutus on navigatsiooni- ja jäämurdetöid teostanud. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid „tuletorni- ja jäämurdeteenuse“ kasutamise kohta kostjate poolt. Kostjad on seisukohal, et VAei ole hagiavalduses viidatud navigatsiooni- ja jäämurdetöid teinud ning kostjad ei ole märgitud „teenuseid „ kasutanud. Ei tuletorni- ega jäämurdetasu ei saa vaadelda kui tasu konkreetsele laevale osutatud konkreetse teenuse eest. Tasud ei olnud teenustasu mingi teenuse eest, vaid nende eesmärgiks oli hageja poolt seaduse kohaselt osutatava avalik-õigusliku kohustuse täitmiseks vajalike rahaliste vahendite kogumine. Kostjad ei saanud hagejalt mingisugust konkreetset tasustatavat teenust ega ressurssi. Vaidlusalusel perioodil kostjate poolt kasutatavad laevad omasid jääklassi, mis võimaldas neil opereeritavatel laevaliinidel navigeerida ilma „jäälõhkumisteenust“ kasutamata. Sisuliselt ei olnud VAl kostjate poolt opereeritavatel laevateedel vajalik omapoolse avalik-õigusliku kohustuse täitmiseks jäämurdetöid teostada, kuna vastava ülesande olid täitnud kostjad enda poolt kasutavate laevadega.

Tuletornide puhul tuleb arvestada, et tänapäevaste kommunikatsioonivahenditega varustatud laevad, mida kostjad kasutavad, ei vaja navigeerimiseks tuletorne ega vastavat „teenust“. Seega ei saanud kostjad hageja poolt nõutava tuletorni- ja jäämurdetasu eest õigust liigelda avalikult kasutataval laevateel, kostjatele ei kaasnenud tasude maksmisega ka muid soodustusi ega „teenuste“ osutamist. Olukorras, kus VAei ole kostjatele hagiavalduses viidatud tuletorni- ja jäämurdeteenuseid osutanud ning kostjad ei ole märgitud teenuseid kasutanud, puudub hagejal ka juhul, kui tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamist võiks käsitleda tsiviilõigusliku suhtena õiguslik alus kostjatelt tuletornija jäämurdetasu nõudmiseks. Samuti leiavad kostjad, et nendel ei lasu tuletorni- ja jäämurdetasu maksmise kohustust. Kostjad leiavad, et tuletorni- ja jäämurdetasu kehtestamine ministri määrusega on vastuolus põhiseaduse §-ga

eraõigusliku juriidilise isikuga. Kuna tsiviilõiguslik suhe saab eksisteerida vaid isikute vahel, ei ole võimalik tuvastada tsiviilõigusliku suhte olemasolu kostjate ja isikuks mitteoleva VA vahel. Hageja valitusasutusena vajab VAtehingute tegemiseks seadusest tulenevat volitust. Ei majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.veebruari 2003.a. määrusega nr 34 kehtestatud „VA põhimäärusest“ ega kostjatele teadaolevalt ka ühestki teisest õigusaktist ei tulene VA õigus sõlmida riigi nimel navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemiseks eraõiguslikke lepinguid. VA poolt ilma selleks volitusi omamata sõlmitud eraõiguslikud lepingud navigatsiooni- ja jäämurdetööde tegemiseks oleksid seega ka kostjate eelnevaid vastuväiteid arvestamata tühised.

HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUVÄIDETE OSAS

08.11.2006.a. saabus Harju Maakohtule hageja kirjalik seisukoht kostja vastusele, kus hageja leidis, et hagi läbivaatamine on tsiviilasju lahendava kohtu pädevuses. Hagis esitatud nõuded on omavahel olemuslikult seostud ehk tuletorni- ja jäämurdetasude väljamõistmise nõudes otsuse tegemine eeldab poolte vahel eraõigusliku suhte tuvastamist. Hageja on esitatud hagis ja käesolevas vastuses poolte vahel eraõigusliku suhte olemasolu tõendanud. Tsiviilõigusliku suhte ja lepingu olemasolu poolte vahel selgitatakse välja kohtumenetluse käigus. Kohus ei kasutanud hagi menetlusse võtmise otsustamisel TsMS § 372 lõikes 3 sätestatud õigust küsida kostjate seisukohta, vaid leidis, et hagi ja sellele lisatud tõendid olid piisavad hagi menetlusse võtmiseks. Hageja leiab, et puuduvad TsMS § 423 lg 2 punktides 1 ja 2 tulenevad alused hagi läbivaatamata jätmiseks. Hagi on suunatud osutatud teenuste (sh valmisoleku eest teatud teenust osutada, nt vajaduse korral jää murdmiseks) eest maksmata tasu väljamõistmiseks. Riigiasutustel on oma ülesannete täitmiseks õigus sõlmida nii avalik-õiguslikule regulatsioonile allutatud halduslepinguid kui eraõiguse normidega reguleeritud tsiviilõiguslikke lepinguid. Kõnealusel juhul osutas riik kostjatele teenust, mis ei eeldanud täidesaatva riigivõimu volituste rakendamist, seega ei täitnud riik tuletorni- ja jäämurdeteenust osutades avalik-õiguslikku ülesannet. VA ülesannete sätestamine õigusaktides ei tähenda, et amet oleks pidanud tuletorni- ja jäämurdeteenust osutama avalik-õigusliku kohustusena ning ilmtingimata ise, vaid õigusaktidest nähtub, et VA pädevuses on just nimetatud teenuste osutamise tagamine. Tulenevalt TsÜS § 25 lõikest 2 osaleb riik avalik-õigusliku juriidilise isikuna eraõigussuhtes oma asutuste kaudu, mistõttu tulebki õigusaktides määratleda konkreetse riigiasutuse ülesanded riigi esindamises mingis eraõiguslikus suhtes. Tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamise avalik-õiguslikku olemust ei näita nende eest makstud tasude laekumine riigieelarvesse. Kõik riigile makstavad tasud laekuvad riigieelarvesse, sõltumata nende maksmise aluseks oleva õigussuhte iseloomust. Riigieelarve seaduse kohaselt nähakse kõik riigi tulud ja kulud ette ainult riigieelarve, olenemata, kas need on tekkinud eraõiguslikest või avalikõiguslikest suhetest. Hageja jääb hagis toodud seisukoha juurde, et põhiseaduse § 113 reguleerimisala ei hõlma tuletorni- ja jäämurdetasusid. Põhiseaduse § 113 kaitsealasse kuuluvad riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed. Hageja on seisukohal, et VAvõimaldas kostjate laevadel navigatsioonialase infrastruktuuri kasutamist ja tagas navigatsioonilise korraldamise, jäämurdeteenuse ja informatsiooniteenuse kasutamise. Kostjad on väljendanud soovi lepingulisse suhtesse astuda ja riigi osutatavaid teenuseid kasutada nende laevade sisenemisega sadamasse või sadama reidile. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas saaksid kostjate laevad opereeritavaid liine teenindada ilma navigatsiooniinfrastruktuuri järgimata. Navigatsioonialase infrastruktuuri kasutamine on laeva juhtkonnale kohustuslik.

Samuti on hageja seisukohal, et VA ja kostjate vahel oli tuletorni- ja jäämurdeteenuse kasutamiseks lepinguline suhe. VÕS § 9 lõike 1 alusel sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Tulenevalt VÕS § 11 ei pidanud VAja kostjad sõlmima lepingut kirjalikus vormis. Leping sõlmiti kostjate laevade sisenedes sadamasse või sadama reidile, asudes kasutama tuletorni- ja jäämurdeteenust. Jäämurdeteenuse kasutamine sõltub vajadusest, kuid tuletorniteenust on kostjate laevad kasutanud pidevalt. Hageja selgitab ka, et hagi on esitatud vaid tasumata tuletorni- ja jäämurdetasude sissenõudmiseks, mitte sellele lisaks tekitatud kahju väljamõistmiseks. Hagejale tekitatud kahju seisneb tasumisele kuuluvate, kuid kostjate poolt õigusvastaselt maksmata jäetud tasude mittemaksmises.

KOSTJATE SEISUKOHT HAGEJA SEISUKOHA OSAS

24.08.2007.a. esitasid kostjad vastuse hageja 08.11.2006.a. seisukohtadele. Kostjad on jätkuvalt seisukohal, et hagiavaldus on esitatud põhiseadusevastaselt kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmise nõudes, mistõttu ei ole tegemist eraõigussuhtest tuleneva kohtuasjaga. Kuna tegemist ei ole eraõigussuhtest tuleneva kohtuasjaga, ei allu vaidluse lahendamine vastavalt TsMS §le 1 tsiviilkohtule. Samuti leiavad kostjad, et isegi juhul, kui hagiavalduse lahendamine alluks tsiviilkohtule, ei oleks selle rahuldamine vastavate sisuliste eelduste puudumise tõttu võimalik. Kostjad on seisukohal, et hageja on kostjate ja riigi vahelist õigussuhet eraõiguslikuks võlasuhteks kvalifitseerides lähtunud n.ö äraspidisest loogikast. Selleks, et selgitada, kas kostjate ja riigi vahel seoses tuletorni- ja jäämurdetasude tasumise kohustusega tekkinud õigussuhe vastab oma olemuselt VÕSi regulatsioonile allutatud eraõigusliku võlasuhte mõistele, on hageja lihtsalt konstateerinud, et tekkinud õigussuhtel on kõik VÕS § 2 lg-s 1 sätestatud tunnused. Kostjad on seisukohal, et sellisest konstateeringust õigussuhte eraõiguslikuks võlasuhteks kvalifitseerimiseks ei piisa. Juhul, kui õigussuhte eraõiguslikuks võlasuhteks kvalifitseerimiseks piisaks üksnes vastavusest VÕS § 2 lg-s 1 sätestatud võlasuhte mõistele, oleks eraõigusliku võlasuhtena käsitletavad ka nt maksukohustused – nii on füüsilistel isikutel võlgnikena kohustus maksta oma sissetulekutelt tulumaksu (täita kohustus, nagu VÕS § 2 lg-s 1 märgitud) ning riigil võlausaldajana on õigus nõuda füüsilistelt isikutelt selle kohustuse täitmist. Kuigi öeldust nähtuvalt vastab tulumaksu tasumise kohustusega seoses riigi ja füüsiliste isikute vahel tekkiv õigussuhe näiliselt kõigile VÕS § 2 lg-s 1 sätestatud võlasuhte tunnustele, on ometi selge, et tulumaksu tasumise kohustuse näol ei ole tegemist VÕSi regulatsioonile alluva võlasuhtega. Toodud näide illustreerib ilmekalt, et õigussuhte eraõiguslikuks võlasuhteks kvalifitseerimiseks ei piisa üksnes sellest, et õigussuhe vastab VÕSis sätestatud võlasuhte mõistele. Mereohutuse tagamiseks võetavatele meetmetele (nt meremärkide paigaldamisele, jäämurdjaga teenindatavate sadamate määramisele) on iseloomulik, et neid ei võeta kasutusele mitte poolte, s.o riigi ja merel liiklevate isikute kokkuleppel, vaid need kehtestatakse riigi ühepoolse ja üldiselt kohustusliku otsuse alusel, s.o riigivõimu teostades. Ka Riigikohtu üldkogu on oma 7. detsembri 2001. a otsuses nr 3-1-1-27-01 märkinud, et liikluse korraldamise pädevus ei ole tsiviilõigusliku omandiõigusega hõlmatud õigus, vaid avalikust õigusest tulenev pädevus (otsuse punkt 27). Avaliku võimu teostamisega kaasnevaid suhteid reguleeriv osa õiguskorrast on avalik õigus. Seetõttu on ka see osa objektiivsest õigusest, mis reguleerib meresõiduohutuse tagamist, avaliku õiguse valdkonda kuuluv õiguskorra osa. Kuna meresõiduohutuse tagamist puudutav suhete kompleks on avalikõigusliku iseloomuga, eeldab see ka avalik-õiguslikke lahendusi. Seetõttu saab ka tasu, mida riik merel liiklevatelt isikutelt mereohutuse tagamiseks võetud meetmetega küsib (sh tuletornitasu üldkasutatavate veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamiseks vajalike tööde tegemise, s.o nende kavandamise, rajamise, mõõdistamise ja rekonstrueerimise eest, ning jäämurdetasu jäämurdetööde teostamise eest), olla üksnes avalik-õiguslik.

Kostjad on seisukohal, et antud juhul kinnitab tuletorni- ja jäämurdetasude laekumine riigieelarvesse tasude avalik-õiguslikku iseloomu isegi vaatamata riigieelarve seaduse § 2 lg-s 2 sätestatule. Kuigi tulenevalt nimetatud sättest laekuks tuletorni- ja jäämurdetasu riigieelarvesse sõltumata sellest, kas riik osutab vastavaid teenuseid era- või avalik-õiguslikus suhtes, ei oleks tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamisel eraõigusliku lepingu alusel selle eest makstava tasu laekumine riigieelarvesse sätestatud õigusaktis. Juhul, kui tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamine ei oleks riigi avalik-õiguslik kohustus, vaid eraõigusliku lepingu alusel osutatav teenus, võiks seda teenust riigi asemel osutada suvaline eraõiguslik isik. Kui teenust osutaks riigi asemel eraõiguslik isik, peaks tasu teenuse osutamise eest, s.o tuletorni- ja jäämurdetasu loogiliselt laekuma riigi asemel teenust tegelikult osutavale eraõiguslikule isikule. Arvestades samas teede- ja sideministri 12. detsembri 2001. a määruses nr 113 “Tuletorni- ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord” ning meresõiduohutuse seaduses tuletorni- ja jäämurdetasu laekumise kohta sätestatut, ei oleks tuletorni- ja jäämurdetasu maksmine vastavaid teenuseid osutavale eraõiguslikule isikule aga võimalik. Seega laekuks tuletorni- ja jäämurdetasu riigieelarvesse sõltumata sellest, kas vastavaid teenuseid osutab riik või eraõiguslik isik. Tasu, mille saajaks on riik, sõltumata sellest, kes tasu maksmise aluseks olevaid teenuseid osutab, ei saa pidada eraõigusliku lepingu alusel makstavaks tasuks. Öeldut arvestades on tuletorni- ja jäämurdetasu vaieldamatult avalik-õiguslik ja mitte riigiga sõlmitud eraõigusliku lepingu alusel täidetav rahaline kohustus. Kostjad ei pea otstarbekaks varem esitatud seisukohtade ja vastuväidete kordamist. Tulenevalt hageja 8. novembri 2006. a vastusest soovivad kostjad oma 11. oktoobri 2006. a seisukohti täiendada eeskätt osas, mis puudutab tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamise lepingu sõlmituks lugemist (juhul, kui tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamiseks oleks poolte vahel sõlmitud eraõiguslik leping, millega kostjad ei nõustu). Oma 8. novembri 2006. a vastuse punktis 2.2. on hageja selgitanud, et tema arvates sõlmiti leping nii tuletorni- ja jäämurdeteenuste osutamiseks hetkest, mil kostjad sadamasse või sadama reidile sisenesid ning tuletorni- ja jäämurdeteenust kasutama asusid. Kostjad saavad hageja väitest aru nii, et lepingu sõlmituks lugemiseks oli vajalik nii sadamasse sisenemine kui ka vastavalt kas tuletorni- või jäämurdeteenuse reaalne kasutamine. Selleks, et kohus saaks sellistel tingimustel sõlmituks loetava lepingu olemasolu tuvastada, peaks hageja tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 tõendama, et kostjate laevad sisenesid sadamasse ning kasutasid tuletorni- ja jäämurdeteenuseid. Selliseid asjaolusid hageja antud juhul tõendanud ei ole. Lisaks sadamatesse sisenemisele ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et hageja on vaidlusalusel perioodil (s.o 2003. a septembrist kuni 2004. a juulini) kostjate laevadele tuletorni- ja jäämurdeteenust osutanud. Hageja väide, mille kohaselt tuli jäämurdeteenuse osutamise eest tasuda n.ö valmisoleku eest teenuse osutamiseks ka siis, kui teenust tegelikult ei osutatudki, ei vasta õigusaktidele. Kuni meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse jõustumiseni 25. aprillil 2004. a kehtinud teede- ja sideministri 12. detsembri 2001. a määruse nr 113 “Tuletorni- ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord” § 5 kohaselt kuulus jäämurdetasu maksmisele üksnes laeva sisenemisel sellisesse sadamasse, kus on riigi poolt tagatud jäämurdeteenus. Ka alates

sõidetud ka ilma navigatsioonimärgituseta. Sellisel juhul poleks laevaliikluse ohutus ilmselt tõepoolest tagatud täpselt samal määral nagu navigatsioonimärkide olemasolul järgimisel. Seega teenib navigatsioonimärkide paigaldamise ning nende järgimise kohustus üksnes meresõiduohutuse eesmärki. Meresõiduohutuse tagamine on aga, nagu ka hageja ise on oma seisukohas nõustunud, riigi avalik-õiguslik kohustus. Öeldust nähtub selgelt, et navigatsioonimärkide paigaldamine ei ole kostjatele vajalik, kuna kostjate laevade liiklemine on võimalik ka ilma navigatsioonimärke järgimata. Navigatsioonimärkide paigaldamine ja nende järgimine on vajalik üksnes riigil lasuva meresõiduohutuse tagamise kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks. Kuna navigatsioonimärkide paigaldamine on riigi avalik-õiguslik kohustus, saab nende paigaldamise eest võetav tasu olla üksnes avalik-õiguslik.

POOLTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL

27.09.2007.a. toimunud istungil jäid mõlemad pooled esitatud seisukohtade juurde. Hageja esindaja oli seisukohal, et sissenõude menetluses kehtib igal juhul võlaõigussuhe. Kui kohustust ei täideta, on hagejal VÕS-i sätetest tulenevalt õigus kohustuse täitmist nõuda, see on igal juhul eraõiguslik vaidlus. Hageja esitas käesolevas asjas kohtule VA poolt kostjatele esitatud arved tuletorni- ja jäämurdetasude maksmiseks, millega tõendab varalise kohustuse olemasolu. Kostjad aktsepteerisid lepingulise suhte olemasolu sõidugraafikute esitamisega Tallinna Sadamale iga kuu lõpus. Tallinna Sadam esitas sõidugraafikud VAle, mille alusel väljastati kostjatele arved. VÕS § 2 lg 1 järgi võlasuhe on tsiviilõigussuhe. Kostjad rikkusid lepingust tulenevaid kohustusi. Hagi on suunatud osutatud teenuste eest maksmata tasu väljamõistmiseks. Kostjad olid jätkuvalt seisukohal, et tegemist ei ole tsiviilõigusliku vaidlusega ja palusid kohtul jätta hagi läbivaatamata ning lahendada kohtul pädevuse küsimus enne asja sisulist arutamist. Kostjate arvates hagiavaldus on esitatud põhiseadusvastaselt kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmise nõudes, tegemist ei ole eraõigussuhtest tuleneva kohtuasjaga ja vaidluse lahendamine ei allu TsMS § 1 kohaselt tsiviilkohtule. Avalik-õiguslikust suhtest tuleneva kohustuse sissenõue tsiviilkohtus ei ole võimalik, sest seaduses konkreetset volitust ei ole. Kostjad ei nõustunud hageja võlasuhte käsitlusega ning olid seisukohal, et hageja on algatanud vaidluse, kus ei ole tegemist tsiviilasjaga TsMS § 1 mõttes, seetõttu ei allu vaidluse lahendamine tsiviilkohtule ja vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse.

KOHTU PÕHJENDUSED

tuvastada tsiviilõigusliku suhte olemasolu kostjate ja isikuks mitteoleva VA vahel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 25 lg 2 järgi on avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Vabariigi valitsuse seaduse (VVS) § 38 p 1, § 39 lg 1 ja lg 3, § 63 lg 1 ja lg 2 p 7 ja § 70 lg 1 tulenevalt on VAMajandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, mis tegutseb põhimääruses sätestatud pädevuse piires. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.02.2003 määrusega nr 34 kehtestatud „VA põhimääruse“ §-st 2 tulenevalt esindab amet oma ülesannete täitmisel riiki. Eeltoodust tulenevalt saab VAsõlmida lepinguid mitte enda, vaid riigi nimel. Seega ei saanud VAolla lepingupooleks, mistõttu tuleb hagi VA ja kostjate vahel eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tuvastamiseks jätta nõude põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

lahendamine, milleks seadus ei näe ette teistsugust korda. TsMS § 1 kohaselt tsiviilkohtumenetluses vaadatakse läbi eraõigussuhtest tulenev kohtuasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega avalikõiguslikust suhtest tulenevate vaidluste lahendamine, s.h. kohustuse täitmise nõudmine, ei ole tsiviilkohtu (maakohtu) pädevuses. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et avalik – õigusliku kohustuse sissenõue maakohtus ei ole võimalik ilma seaduses sätestatud konkreetse volitusnormita. Asjaolu, et seaduses ei ole sätestatud kohast haldusmenetlust jäämurde- ja tuletornitasude sissenõudmiseks, ei anna alust esitada nõuet tsiviilkohtumenetluse korras võlaõigusseaduse alusel. TsMS § 423 lg 1 p 13 kohaselt kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Eeltoodu alusel kohus jätab hagi jäämurde- ja tuletornitasude väljamõistmise nõude osas läbi vaatamata. Tulenevalt TsMS § 426 lg-st 1 hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole olnud kohtu menetluses. Arvestades, et hageja erinevad nõuded ning hagi osaline läbivaatamata jätmine tuleneb hagi osaliselt rahuldamata jätmisest, vormistab kohus hagi läbivaatamata jätmise kohtuotsusega, TsMS § 425 lg 1 alusel eraldi määrust selle kohta vormistamata.

Heli Käpp Kohtunik.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.