Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

pankrotihoiatusi ja mitte ähvardusi. 1998. aastal muutus nõue sissenõutavaks 100 000 krooni osas. Võlgnik pankrotiavaldust ei tunnista, samuti ei tunnista võlga. Võlakiri on välja petetud ähvardustega. Kohtuotsusega on võlausaldajalt välja mõistetud võlgniku kasuks 189 911 krooni. Pankrotihoiatuse on võlgnik kätte saanud. Võlgnik oli võlausaldaja äriühingus üks kolmest raamatupidajast. 100 000 krooni võlakirja kirjutas võlgnik hirmust. Võlausaldaja seletuse kohaselt suhted võlgnikuga läksid halvaks 1997. aastal detsembri kuus. Võlausaldaja tunnistab, et võlgnik andis oma korteri tagatiseks, mille vastu võlausaldaja sai Ühispangast 189 911 krooni, mis läks aga äriühingusse. Kohtumääruse põhjendused Kohus, kuulanud ära võlausaldaja ja võlgniku ning tutvunud pankrotiavalduse, selle juurde lisatud tõenditega ning võlgniku vastuväidetega leiab, et LVi pankrotimenetluse algatamine ei ole põhjendatud, kuivõrd esineb pankrotimenetluse algatamist välistav asjaolu –võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ning vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 10 lg 1 kohaselt võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Sama paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest: võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Võlgniku poolt 13.02.2008. a esitatud vastuväite kohaselt võlausaldaja on võlgnikule pankrotihoiatuse esitanud, kuid võlgnik sai selle samaaegselt kohtumaterjalidega. Kohus leiab, et võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust kooskõlas PankrS § 10 lg 2 p 1. Kohtule on küll esitatud AS-i Eesti Post kviitung, mille kohaselt on võlausaldaja võlgnikule saatnud tähtkirja 05.12.2007. a kell 12.27. Kohtule esitas võlausaldaja avalduse LVi pankrotimenetluse algatamiseks 07.12.2007. a. TsMS § 310 lg 2 kohaselt loetakse dokument kätte saaduks kolme päeva möödudes postitamisest arvates. Kohtu hinnangul pidi võlausaldaja pankrotiavaldust kohtule esitades mõistlikult eeldama, et võlgnik ei ole veel pankrotihoiatust kätte saanud. PankrS § 15 lg 2 p 1 kohaselt kohus jätab pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kohus ei nõustu võlausaldajaga selles, et võlakirja olemasolu kinnitab võlausaldaja selge nõude olemasolu võlgniku vastu. Vastavalt VÕS § 30 lg 1 on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmine selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus, või millega tunnistatakse kohustuse olemaolu. Seega tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis võlaõiguslikku alust ei vaja. Kohtule on esitatud võlgniku poolt 08.12.1997. a allkirjastatud võlakiri, milles võlgnik kinnitab, et on võlausaldajale võlgu 100 000 krooni. Võlgnik kohustub võla tasuma 10 aasta jooksul. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa kohus eeldada, et 08.12.1997. a võlakirja puhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Võlgniku vastuväite kohaselt ei ole ta 100 000 krooni võlausaldajalt saanud, vaid võlakiri on väljastatud ähvarduse mõjul. Võlausaldajale kuuluvas kaupluses oli puudujääk, mille tekkimise põhjustajaks peab võlausaldaja võlgnikku. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb hagimenetluses tuvastada, kas 08.12.1997. a

võlakirja näol on tegemist konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega on kohustatud isikul võimalik VÕS § 1028 lg 1 ja 1032 lg 1 järgi võlausaldajalt nõuda viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist juhul, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole. Pankrotimenetluses võlgnikul sellist nõuet esitada ei ole võimalik. Ka deklaratiivsele võlatunnistusele saab võlgnik esitada võla puudumise kohta käivaid vastuväiteid. Võlausaldaja kinnitas võlgniku väidet, et kuni võlakirja väljastamiseni oli poolte suhted usalduslikud. Isegi sel määral, et võlgnik andis oma korteri tagatiseks, mille vastu võlausaldaja sai SEB Eesti Ühispangast 189 911 krooni laenu, mis omakorda läks võlausaldaja äriühingu majandustegevuseks. Suhted võlgnikuga halvenesid 1997. aastal detsembrikuus, s.o samal perioodil, mil toimus võlakirja väljastamine. Kohtu hinnangul võivad seega võlgniku poolt esitatud vastuväited olla põhjendatud ning poolte tahe luua konstitutiivne kohustus vajab tuvastamist. Sellises mahus tõendite analüüs eeldab aga nõude läbivaatamist hagimenetluses. Pankrotimenetluses peab võlausaldajal olema sissenõutavaks muutunud selge nõue võlgniku vastu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ei ole põhjendatud algatada võlgniku pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 4 järgi kui kohus ei algata võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlust, kannab avalduse läbivaatamisega seotud kohtukulud pankrotiavalduse esitaja. Võlausaldajalt kuulub kooskõlas TsMS § 173 lg 1 väljamõistmisele täies ulatuses LVi menetluskulu. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.