T.M. hagi Tõrva Tarbijate Ühistu vastu töövaidluses
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 26. novembri 2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T.M. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
5. veebruar 2008
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): T.M. , esindaja advokaat Kalju Kutsar
esindajad
Vastustaja (kostja): Tõrva Tarbijate Ühistu, seaduslik esindaja Olev Tomson
RESOLUTSIOON
Apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Tartu Maakohtu 26. novembri 2007 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada T.M. hagi Tõrva Tarbijate Ühistu vastu ning tunnistada töölepingu lõpetamine T.M. ga TLS § 86 p 6 ja 7 alusel ebaseaduslikuks, lugeda T.M. töölt lahkunuks omal algatusel TLS § 79 lg 1 alusel alates
31.jaanuarist 2007 ja välja mõista Tõrva Tarbijate Ühistult T.M. kasuks hüvitus seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega ühe kuu keskmise palga ulatuses, s.o 5003,05 krooni (viis tuhat kolm krooni ja 5 senti).
Edasikaebamise kord
Poolte menetluskulud jätta Tõrva Tarbijate Ühistu kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.T.M. esitas kohtule hagi, milles palus tunnistada kehtetuks Tõrva Tarbijate Ühistu juhataja 31.01.2007 käskkirjadega nr 1-2007 ja nr 2-2007 talle määratud distsiplinaarkaristused, tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, lugeda tööleping lõpetatuks töötaja algatusel ja välja mõista talle seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega hüvitis 6 kuu palga ulatuses. 31.01.2007 lõpetas hageja kostjaga töölepingu töölepinguseaduse (edaspidi TLS) § 86 p 6 ja p 7 alusel seoses töötajapoolse töökohustuse rikkumise ja töötaja suhtes usalduse kaotamisega. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 26.01.2007 tööandjale avalduse, milles palus lõpetada tööleping TLS § 82 alusel alates ajutise töövõimetuslehe lõppemisest. 31.01.2007 tutvustas Tõrva Tarbijate Ühistu esimees O. Tomson talle käskkirja nr 1-2007, millega T.M. t karistati distsiplinaarsüüteo eest töölepingu lõpetamisega TLS § 86 p 7 alusel. Käskkirja kohaselt on T.M. teinud talle kuuluva säästukaardiga oste liiga suures summas ning on olnud töövõimetuslehel oleku ajal tööl. Taoline tegevus on tööandja hinnangul vaadeldav tööandja vara riisumisena ning tööandjale ja Eesti Haigekassale kahju tekitamisena, mistõttu tööandja kaotas tema suhtes usalduse. 01.02.2007 tutvustas Tõrva Tarbijate Ühistu esindaja hagejale käskkirja nr 2-2007, millega karistati hagejat 31.01.2007 töölt põhjuseta puudumise eest töölepingu lõpetamisega TLS § 86 p 6 alusel. Samal päeval teatas tööandja T.M. le, et töötaja avaldus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel on jäetud rahuldamata. Hageja väitel on talle määratud distsiplinaarkaristused põhjendamatud ning töölepingu lõpetamine on olnud ebaseaduslik. Hageja tegevus säästukaardi kasutamisel ei vasta TLS §-s 104 lg 2 märgitud süüliste tegude tunnustele. Vastavalt säästukaardi kasutamise tingimustele saab kaardi kasutaja hinnaalandust ning ostudelt kogutav boonussumma tagastatakse kliendile kaks korda aastas. Eeltoodust tuleneb, et säästukaarti rakendades on kauplus võtnud endale kohustuse tagastada kaardi kasutajale osa tasutud rahast. Sellise boonuse realiseerimine ei kujuta endast tööandja vara ohtu seadmist ega selle riisumist, samuti ei mõjuta kaardi kasutamine tööandja ja tema klientide ja äripartnerite suhteid. Samuti ei saa pidada tõeseks, et T.M. oleks rikkunud säästukaardi kasutamise tingimusi. Tööandja ei ole tuvastanud, kas hageja on rikkunud säästukaardi kasutamise tingimusi. Tõrva Tarbijate Ühistu kaupluses ei ole kehtestatud piirmäärasid, milliste piires tohib tarbija oste teha, ning seega ei saa väita, et T.M. on teinud liiga palju oste. Ostude koosseis ja maksumus on ostja valik ning hageja arvates ei oma kauplus õigust selle üle otsustada.
Samal põhjusel ei ole distsiplinaarsüüteona käsitletav olukord, kus hageja viibis ajutise töövõimetuse ajal tööl. Tegemist võib olla T.M. ja haigekassa vahelise probleemiga, mille lahendamine ei kuulu Tõrva Tarbijate Ühistu esimehe pädevusse. T.M. ei ole töölt omavoliliselt puudunud. 26.01.2007 esitas ta avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Tööandja tema avaldusele ei vastanud. Vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingule töötas hageja graafiku alusel. 2007. a jaanuari töögraafikus oli T.M. alates 25.01.2007 asendatud teise töötajaga, mistõttu ei olnud tal kohustust 31.01.2007 tööle asuda. Olukorras, kus töögraafikus oli tehtud muudatus ning töötaja oli esitanud avalduse töölt lahkumiseks, ei saanud hageja eeldada, et töötaja ei kavatse tema avaldust rahuldada ning käsitleb töölt puudumist tööluusina. T.M. viibis 31.01.2007 töökohal, talle tutvustati käskkirja nr 1-2007 ning seega ei ole ta töölt puudunud. Lisaks eeltoodule on T.M. le teise distsiplinaarkaristuse määramine ka vormiliselt ebaseaduslik. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 12 lg 3 kohaselt loetakse omavoliliselt töölt puuduvale töötajale distsiplinaarkaristusena määratud töölepingu lõpetamine määratuks päevast, mis järgnes päevale, mis töötaja omavoliliselt töölt lahkus. Seega saanuks hagejale määrata distsiplinaarkaristus alates 01.02.2007, s.o päevast, kui töösuhe hageja ning kostja vahel oli juba lõppenud Tõrva Tarbijate Ühistu esimehe käskkirja nr 1-2007 kohaselt. Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus ei anna tööandjale õigust määrata distsiplinaarkaristusi isikutele, kellel ei ole selle tööandjaga töösuhet. TLS § 117 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale ebaseadusliku töölepingu lõpetamise korral hüvitust 6 kuu palga ulatuses. Arvestades Tõrva Tarbijate Ühistu juhtkonnaga kujunenud suhteid, ei soovi T.M. tööle ennistamist ning palub tema kasuks välja mõista hüvitus. Hüvituse suuruse määramisel palub hageja arvestada tööandja ebaseadusliku tegevuse süstemaatilisust ning käskkirjades sisalduvaid alusetuid ning juriidiliselt ebakorrektseid süüdistusi. Eeltoodut arvestades palub hageja Tõrva Tarbijate Ühistult välja mõista hüvitus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt kasutas hageja säästukaarti pahauskselt, eesmärgiga saada kostja arvelt lisasissetulekut, seega riisuda kostja vara. T.M. on müüjana kasutanud isiklikku säästukaarti teiste ostjate ostude vormistamisel, kogunud alusetult boonust ning saanud tööandjalt täiendavalt tulu lisasissetulekuna. Kaupluse müüjal on võimalus tegutseda selliselt, et ta registreerib teiste isikute poolt sooritatud ostud nii, nagu oleks müüja ise need ostud sooritanud ja sellisel juhul laekub säästukaardi boonussumma juba müüja kontole. Niisugune müüja käitumine on pahatahtlik, hinnatav kui tööandjale varalise kahju tekitamine ning alus töölepingu lõpetamiseks seoses usalduse kaotusega. T.M. pahatahtlust säästukaardi kasutamisel näitab tema säästukaardiga tehtud ostude detailne väljavõte 21.05.2006. Sel päeval tööl olles oli T.M. registreerinud oma nimele 29 ostu summas 3779.10 krooni. Ainuüksi 21.05.2006 ostude pealt on T.M. le arvestatud boonust 111 krooni. T.M. on säästukaardi avaldusele allkirja andes kinnitanud, et on tutvunud säästukaardi kasutusjuhendi ja tingimustega. Tingimustes on selgelt kirjas, et säästukaart on isiklikuks kasutamiseks. Väidet, et kõik massiliselt tehtud ostud on tema enda poolt sooritatud, ei saa tõsiselt võtta. Väljavõttest nähtuvalt on ostetud suures koguses kaupa mõneminutiliste vahedega. Tööandja ei saa usaldada müüjat, kes kasutades oma positsiooni, registreerib enda nimele massiliselt ostusid, et saada tööandjalt täiendavaid summasid. Distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt. 18.12.2006 on Eesti Tarbijateühistute Keskühistu
esitanud väljavõtte T.M. poolt säästukaardiga tehtud ostude kohta. Nimetatud väljavõte esitatakse kaks korda aastas. 10-30.01.2007 viibis T.M. haiguslehel ja distsiplinaarkaristuse on määratud 31.01.2007. T.M. puudus 31.01.2007 omavoliliselt töölt. Hageja poolt on esitatud töögraafik, kus on fikseeritud juba tegelikult tööloldud aeg. Kuna T.M. 31.01.2007 tööle ei tulnud, siis on loomulik, et teda seal ka kirjas ei ole. T.M. oli planeeritud 31.01.2007 töögraafikus tööle. Vahetus, kus ta töötas, oli tööl 3.-4. jaanuar, 8.-9. jaan, 12.-14. jaanuar, 17.-18. jaanuar, 22.-23. jaanuar, 26.-28. jaanuar ja 31. jaanuar. Enne haiguslehele jäämist töötaski hageja selle graafiku kohaselt ja oli tööl 3.-4. jaanuar ja 8.-9.jaanuar ja oleks pidanud olema tööl ka 31.jaanuar, kuid puudus omavoliliselt, mille eest distsiplinaarkaristuse määramine oli igati õige. Hageja väide, mille kohaselt ta viibis 31. jaanuaril töökohal ja seetõttu ei ole ta omavoliliselt töölt puudunud on äärmiselt kummaline, sest hageja hommikul tööle ei tulnud, töökohale ilmus juhataja isikliku kutse peale, viibis seal 15-20 minutit ja seejärel lahkus jälle töölt. Tõrva Tarbijate Ühistu lõpetas töölepingu 31.01.2007. Seega on tööleping lõpetatud põhjendatult ja seaduslikult.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 26. novembri 2007 otsusega rahuldamata T.M. hagi Tõrva Tarbijate Ühistu vastu täies ulatuses ja tunnistas Tõrva Tarbijate Ühistu ja T.M. vahel 07.02.2005 sõlmitud töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 7 alusel (töötaja suhtes usalduse kaotusel) ja TLS § 86 p 6 alusel (töötajapoolsel töökohustuse rikkumisel) seaduslikuks ning tunnustas Tõrva Tarbijate Ühistu õigust keelduda T.M. le hüvitise 6 kuu palga ulatuses, summas 30 018.30 krooni, maksmisest. Otsuse kohaselt ei ole kostja rikkunud töötajale distsiplinaarkaristuse määramise dokumendi vormistamise nõudeid ja töölepingu lõpetamine hagejaga on seaduslik. TLS § 86 p 6 ja 7 sätestatu annab tööandjale õiguse lõpetada tööleping töötaja suhtes usalduse kaotusel. TLS § 106 aga kehtestab tingimuse, et töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p-des 6-8 ettenähtud alustel on tööandja kohustatud järgima distsiplinaarkaristuse määramiseks seadusega kehtestatud korda. TDVS § 21 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping distsiplinaarkaristuse korras TLS § 86 p-de 6-8 ettenähtud alustel, järgides TLS §-des 11, 73-75, 91-96 ja 103-106 ettenähtud lepingu lõpetamise tingimusi ja korda ning TDVS-ga ettenähtud karistamise korda ja tingimusi. Eelnimetatud sätetest tulenevalt peab töösuhte pool töölepingu lõpetamisel järgima selleks ettenähtud protseduurireegleid. TDVS § 11 sätestab imperatiivsed tingimused distsiplinaarkaristuse vormistamise dokumendile, sealhulgas nõude fikseerida süüteo toimepanemise aeg (lg 2 p 2) ja süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus (lg 2 p 3), dokumendi koostamise kuupäeva (lg 2 p 5), karistust määrava isiku nime ja allkirja. Eelnimetatud asjaolusid distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad nr 1-2007 ja 2-2007 sisaldavad. Kostja on töötajale distsiplinaarkaristuse määramise dokumendis fikseerinud nii töötaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemise konkreetse aja kui ka sisustanud süüteo kirjelduse (TDVS § 11 lg 2 p 2, 3). Distsiplinaarkaristus nr 1-2007 on määratud tähtaegselt. Kostja on tõendanud, et sai T.M. le kuuluva säästukaardi boonuskonto väljavõtte Eesti Tarbijateühistute Keskühistult 28.12.2006. TDS § 6 lg 2 sätestab, et inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt tulemustega tõendatud süüteo eest võib distsiplinaarkaristuse määrata aasta
jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemuste vormistamise päevast. T.M. oli ajutiselt töövõimetu 10.-30.01.2007. Distsiplinaarkaristus on määratud 31.01.2007, seega tähtaegselt. Mõlemad distsiplinaarkaristused on määratud 31.01.2007. T.M. keeldus mõlemale dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse, alla kirjutamast. Karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Niisugusel juhul on karistus määratud tunnistajate allkirjade andmise päevast. Tööandja on võtnud tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Kohus veendus kohtuistungil, et mõlemate käskkirjade puhul on tunnistajate allkirjad võetud 31.01.2007. Kostja on õigustatult lõpetanud hagejaga töölepingu TLS § 86 p 7 alusel. Vastavalt TLS § 86 p-le 7 võib tööandja lõpetada määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötaja suhtes usalduse kaotamisel. TLS § 104 lg 2 kohaselt võib töölepingu lõpetada, kui töötaja on: 1) põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise, samuti kui ta on töökohal varastanud kaastöötaja vara; 2) seadnud ohtu tööandja vara säilimise; 3) põhjustanud tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu. 18.04.2006 on T.M. täitnud säästukaardi avalduse, paludes boonussumma kanda tema pangakontole. Säästukaardi kasutamise tingimuste kohaselt on säästukaart isiklikuks kasutamiseks. Boonussumma on arvestusperioodi jooksul teostatud, säästukaardiga registreeritud ostudelt arvestatud boonuspunktide summa, kus 1 boonuspunkt = 1 kroon. Ostuperiood on ETK poolt kehtestatud periood, mille jooksul ostude boonuspunktid kogutakse ostja boonuskontole ja perioodi lõppedes kantakse need kroonides säästukaardi kasutajale tagasi. Ostuperiood on 2 x 6 kuud : 1.november-30.aprill ja 1.mai-31.oktoober. Kostja on esitanud T.M. boonuskonto väljavõtte perioodil 01.05.2006-31.10.2006. Nimetatud perioodil on arvestatud boonuse summa 793.50 krooni ostudelt kogusummas 31 221.77 krooni. Käskkirjas nr 1-2007 on süütegude toimepanemise ajaks märgitud periood 19.05.2006 kuni 31.10.2006. Konkreetselt on välja toodud 21.05.2006, kokku 29 ostu summas 3779 krooni, mille eest arvestati boonust 111 krooni. Käskkirjas on märgitud, et T.M. on kasutanud temale väljastatud säästukaarti selge sooviga Tõrva TÜ-lt raha riisuda. T.M. säästukaardiga on sooritatud 29 ostu, paariminutiliste vahedega. Hageja märgib, et asjakohatu on kostja väide, et säästukaardi kasutamine on samastatav riisumisega. Kostja on tegelikkuses käskkirjas märkinud, et T.M. on kasutanud temale väljastatud säästukaarti selge sooviga Tõrva TÜ-lt raha riisuda, mis on distsiplinaarsüütegu, sest vastab täpselt TDVS § 2 p-is 2 kirjeldatule. Õige on kostja seisukoht, et kuna hageja kaupluse töötajana vormistas oma ostudena mitte ainult enda, vaid ka võõraste isikute ostusid, siis selline tegevus võib põhjustada mõistliku ostja usaldamatust tööandja vastu ning olla töölepingu lõpetamise aluseks TLS § 104 lg 2 p 3 järgi. Hageja poolt võõraste isikute ostude vormistamine oma ostudena on tõendatud T.M. boonuskonto väljevõtte ja sellele lisatud ostude nimekirjaga. Antud juhul on hageja vormistanud oma ostudena mitte ainult enda, vaid ka võõraste isikute ostud eesmärgiga saada boonust ja seejärel tagasimaksena raha, mis võib põhjustada mõistliku ostja usaldamatust tööandja vastu ning olla töölepingu lõpetamise aluseks TLS § 104 lg 2 p 3 järgi, seotud ka TLS §-s 104 lg 2 p-s 1 toodud töölepingu lõpetamise alusega.
Tööandja saamata jäänud tuluna on käsitletav see summa, millise tööandja kaotas seoses sellega, et hageja vormistas kliendikaarti mitteomavate isikute ostud oma kliendikaardiga. Asjaolu, et tööandja ei suuda öelda saamata jäänud tulu täpset suurust, ei välista selle esinemist. Õige on kostja seisukoht, et eelnimetatud hageja tegevus on TLS § 87 p 7 kohaselt töölepingu lõpetamise aluseks. Kostja on õigustatult lõpetanud hagejaga töölepingu TLS § 86 p 6 alusel. T.M. on 26.01.2007 esitanud tööandjale avalduse, paludes lõpetada temaga tööleping TLS § 82 alusel alates ajutise töövõimetuslehe lõppemisest. TLS § 82 lg 1 kohaselt töötaja teatab nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine, töötingimuste oluline halvenemine §-s 6 sätestatud tööandja vahetumise tõttu või muudatused tootmis- või töökorralduses. Nendel juhtudel (§-d 64 ja 68) lõpetatakse tööleping niisuguste muudatuste rakendamise päevast. Töötaja võib TLS § 82 alusel töölt lahkuda pärast etteteatamistähtaja möödumist üldistel alustel. Kui töötaja otsustab töölt lahkuda juhul, kui tööandja tema nõuet ei täida, siis tuleb see küsimus lahendada eelnevalt ning töölepingu lõpetamisest ette teatada alles pärast tööandja keeldumist. Tööandja ei ole andnud nõusolekut T.M. ga töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel ning T.M. oleks pidanud 31.01.2007 täitma oma töökohustusi müüjana. Määratud distsiplinaarkaristus on põhjendatud ja õiguspärane. Tegemist on töökohustuste jämeda rikkumisega. Hageja ei teavitanud tööandjat ega otsest ülemust tööle mitteilmumisest ja selle põhjustest. Arvestades tööülesannete eripära on lubamatu, et müüja iseseisvalt otsustab asendusvajaduse. Kohus ei lugenud hageja väiteid tõendatuks hageja esitatud tööajagraafikutega. Kostja on kinnitanud, et tegemist on graafikuga, milles on fikseeritud tegelikult tööl olnud müüjate nimed. T.M. 31.01.2007 tööle ei ilmunud ning tööandja oli sunnitud leidma tema asemele asendusmüüja. Töölepingu lõpetamine hagejaga oli seaduslik. Kui müüjal tekib takistusi tööle tulemisel, on ta kohustatud viivitamatult teavitama sellest otsest ülemust, kaupluse juhatajat. Hinnates rikkumise asjaolusid, selle võimalikke tagajärgi, hageja suhtumist rikkumisse ja selle tagajärgedesse, leidis kostja õigesti, et tegemist oli jämeda töökohustuste rikkumisega. TLS §117 lg 2; ITVS § 29 lg 1 ja § 30 lg 1 annavad töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral töötajale õiguse nõuda hüvitust 6 kuu palga ulatuses. Kuna taoliste õiguskaitseviiside rakendamine eeldab töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust ning kohus tuvastas töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, puudub tööandjal (kostja) kohustus töötajale hüvitist maksta. Seega tuleb tunnustada kostja õigust keelduda hagejale hüvitise maksmisest.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.T.M. taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu 26. novembri 2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada kehtetuks Tõrva Tarbijate Ühistu esimehe 31.01.2007 käskkirjadega nr 1-2007 ja 2-2007 T.M. le määratud distsiplinaarkaristused, tunnistada töölepingu lõpetamine T.M. ga ebaseaduslikuks ning välja mõista hüvitis tema kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti leitud, et T.M. on rikkunud säästukaardi kasutamise reegleid, registreerinud võõraid oste enda nimele ning tema taoline tegevus seadis ohtu tööandja vara säilimise. Säästukaardi kehtestamisega on Tõrva Tarbijate Ühistu võtnud endale kohustuse tagastada kaks korda aastas tarbijale teatud summa rahast, mille eest on säästukaardi kasutaja teinud sel perioodil ostusid. Seega on ettevõtja arvestanud sellega, et vastav osa laekumistest tuleb tal
ostjale tagastada ning selle kompenseerib suurem käive. Eeltoodust tulenevalt ei ole säästukaardi kasutamine käsitletav Tõrva Tarbijate Ühistu vara riisumisena ega ka tema vara ohtu seadmisena. T.M. ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud. TDVS § 2 p 2 kohaselt on distsiplinaarsüütegu TLS § 104 lg-s 2 nimetatud süüline tegu, mille tõttu töötaja kaotas tööandja usalduse. Väidetav süütegu on tõendatud vaid tööandja arvamusega, kes 31.01.2007 koostatud käskkirjas nr 1-2007 märgib, et töötaja „ei räägi oma seletuses tõtt“ ning ta „on registreerinud perioodil 19.maist kuni 31.okt 2006.a teiste isikute poolt sooritanud üle 100 ostu selliselt, et ostult ettenähtud boonussumma laekuks T.M. boonuskontole“. Seega põhineb distsiplinaarkaristus ainuüksi töötaja arvamusel, et müüja on teinud oste liiga suure summa eest. Samas ei ole reguleeritud kui tihti ja millise summa eest tohib müüja samast kauplusest sisseoste teha; 2) on ebaõige seisukoht, et T.M. le määrati käskkirjaga nr 1-2007 distsiplinaarkaristus tähtaegselt. TDVS § 6 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid sealjuures hiljemalt 1 kuu jooksul arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Kostja leidis, et T.M. süütegu selgus alles pärast seda, kui Tõrva Tarbijate Ühistu oli saanud andmed arvestusperioodil sooritatud ostude kohta ning seega tuleks käesoleval juhul kohaldada TDVS § 6 lg 2 sätteid. Maakohus nõustus ka nimetatud küsimuses kostjaga ning asus seisukohale, et distsiplinaarkaristus on määratud õigeaegselt. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda kohtuotsuses väljendatud arvamusega, et TDVS §-s 6 lg 2 toodud loetelu ei ole ammendav, kuid eeltoodust ei tulene, et distsiplinaarkaristust võib määrata alati kuni 1 aasta jooksul arvates süüteo toimepanemise päevast. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.03.2002 otsusest (tsiviilasi nr 3-2-1-1002) tulenevalt on oluline tuvastada, kas töötaja ülemus teadis või pidi teadma süüteost ja kas tal oli võimalus distsiplinaarkaristust 1 kuu jooksul määrata. T.M. väidetav süütegu seisnes võõraste ostude registreerimises oma säästukaardi kontole. Taoline tegevus peab olema tuvastatav töötajate piisava kontrollimisega ning selleks ei ole vaja oodata andmeid kolmandatelt isikutelt. Seega ei ole põhjendatud TDVS § 6 lg 2 sätestatud tähtaja rakendamine; 3) ei ole T.M. töölt omavoliliselt puudunud ning seega on talle käskkirjaga nr 2-2007 määratud distsiplinaarkaristus põhjendamatu. Vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingu punktile 3 töötas hageja graafiku alusel. 2007. a jaanuari töögraafikus oli T.M. alates
25.jaanuarist asendatud teise töötajaga, mistõttu ei olnud tal kohustust 31.01.2007 tööle asuda. Olukorras, kus töögraafikus oli tehtud muudatus, mille kohaselt töötas sel päeval teine müüja, ei saanud T.M. eeldada, et tööandja käsitleb töölt puudumist tööluusina; 4) tuleb töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 6 alusel lähtuda sama seaduse §-s 103 lg 1 sätestatust, mis annab tööandjale õiguse lõpetada tööleping töötajapoolse töökohustuste rikkumise korral, kui süütegu häiris tööd ja töötajal oli distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Nagu eelpool viidatud, oli T.M. 31.01.2007 asendatud teise müüjaga, samuti ei olnud tal 31.01.2007 tööpäeva alguses kehtivat distsiplinaarkaristust. Eeltoodut arvestades ei ole kõige rangema distsiplinaarkaristuse määramine põhjendatud isegi juhul, kui töötaja tõepoolest poleks jätnud mõjuva põhjuseta tööle ilmumata; 5) on otsuse tegemisel lähtutud ainult kostja väidetest. Tähelepanuta on jäetud ka TsMS §-s 230 lg 1 sätestatu, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus on lugenud tõendatuks, et 31.01.2007 puudus T.M. ilma põhjuseta töölt ning ta pani sellega toime distsiplinaarsüüteo, mille eest oli tööandja õigustatud teda karistama. Kohus on pidanud põhjendamatuks hageja väidet, et töögraafiku kohaselt ta ei pidanudki 31.01.2007 tööl viibima, ehkki hageja on oma väite tõendamiseks esitanud töögraafiku koopia. Selle asemel on kohus lähtunud kostja esindaja paljasõnalisest väitest, et tegemist pole tegeliku töögraafikuga ning leidnud, et süütegu on tõendatud. Isegi kui eeldada, et oli olemas kaks erinevat töögraafikut, pidanuks kohus tuvastama, millise graafiku alusel toimus tegelik töö ning juhul kui T.M. eksis,
siis hindama, kas määratud distsiplinaarkaristus vastas süüteo iseloomule ja töötaja isikule. Maakohus on jätnud täielikult käsitlemata poolte väited, mis seonduvad sellega, et T.M. oli ajutise töövõimetuse ajal tööl. Nimetatud asjaolu, et tööandja käsitlenud omakorda distsiplinaarsüüteona ning see on olnud üheks põhjuseks käskkirjaga nr 1-2207 distsiplinaarkaristuse määramisel. Apellant on esitanud sellele oma vastuväited ning pidanud taolise tegevuse süüteona määratlemist põhjendamatuks. Sellele vaatamata ei ole maakohus poolte seisukohtadele mingit hinnangut andnud ning on jätnud vastava temaatika otsuses üldse käsitlemata.
5.Tõrva Tarbijate Ühistu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu 26. novembri 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on T.M. , töötades müüjana, rikkunud säästukaardi kasutamise reegleid, registreerides võõraid oste enda nimele, tekitas sellega Tõrva TÜ-le kahju ning niisugune T.M. käitumine põhjustaski tööandja usalduse kaotuse ning distsiplinaarkaristuse määramise. T.M. on säästukaardi avaldusele allkirja andes kinnitanud, et on tutvunud säästukaardi kasutusjuhendi ja tingimustega. Tingimustes on selgelt kirjas, et säästukaart on isiklikuks kasutamiseks. T.M. poolset säästukaardi väärkasutust ilmestab eriti kujukalt 21.05.2006 kohta tehtud detailne analüüs T.M. poolt enda nimele registreeritud ostude kohta. Olles 21.05.2006 tööl kassas, registreeris ta enda nimele 29 ostu summas 3779.10 krooni. Ostud olid tehtud kohati mõneminutiliste vahedega. Teades seda, et tema säästukaardiga registreeritud iga ost kogub boonust kuni 3 % ostusummalt, soovis T.M. teenida ilmselt lisaraha säästukaardi boonuse kujul. Kuna T.M. säästukaart oli välja antud Tõrva Tarbijate Ühistu poolt, siis kõik tema boonussummad kuulusid väljamaksmisele Tõrva Tarbijate Ühistult. Selles seisnebki T.M. poolt säästukaardi väärkasutuse ja Tõrva Tarbijate Ühistule tekitatud kahju vaheline seos. Ainuüksi 21.05.2006 enda nimele registreeritud ostude kogusummalt arvestati T.M. le boonust 111 krooni. T.M. väidet, et kõik sellel päeval tehtud 29 ostu on tema enda otstarbeks tehtud, ei saa tõsiselt võtta, nii suurt kogust kaupa (3779 väärtuses) mõne kotiga poest välja viia pole võimalik. Sellele probleemile lisandus taustaks veel T.M. poolt Haigekassalt ebaõigesti taotletud haigushüvitused. Nimelt olles ise tööl ja kasutades perearsti usaldust, lasi T.M. endale välja kirjutada ka haiguslehe, teenides nii peaaegu kahekordset sissetulekut. Niisugust olukorda alalüüsides ja vesteldes veelkord ka T.M. ga, jõudiski tööandja järeldusele, et sellise käitumisega müüjat ei saa usaldada. Apellandi väide, et tööandja peaks olema suuteline säästukaarti kasutatavate töötajate üle kontrolli teostama ilma kolmandatelt isikutelt andmeid ootamata, on praktikas kallilt teostatav ja seega majanduslikult ebaotstarbekas. Tööandjal on õigus eeldada eelkõige töötaja ausust, mitte luua aga usaldust vajavate tööalade üle massiivne ja ebaefektiive kontroll; 2) määrati T.M. le käskkirjaga nr 1-2007 distsiplinaarkaristus tähtaegselt. T.M. oli haiguslehel kuni 30.01.2007. TDVS § 6 lg 2 kohaselt võis tööandja antud juhul T.M. le karistuse määrata perioodil 18.12.2006 kuni 18.01.2007. Kuna T.M. viibis haiguslehel 10.-30.01.2007, lükkus eelnimetatud seaduse § 6 lg 3 kohaselt karistamise õigus haiguslehel oleku päevade (7 päeva) võrra edasi, seega antud asjas oleks tööandjal õigus karistus määrata kuni 06.02.2007. Tööandja määras karistuse aga 31.01.2007, seega tähtaegselt; 3) on eksitav väide, et apellant ei ole töölt 31.01.2007 omavoliliselt puudunud ja seega on talle käskkirjaga nr 2-2007 määratud distsiplinaarkaristus põhjendamatu. Apellant esitas avalduse 26.01.2007. T.M. on eksituses 5 etteteatamispäeva lugemisega. Viies etteteatamispäev oli 31.01.2007 ja sel päeval pidi töötaja veel tööl olema, tema aga puudus ja sooritas seega tööluusi. Tegeliku tõe varjamiseks püüab apellant töölt puudumist põhjendada väitega, et graafiku järgi ei pidanudki ta 31.01.2007 töötama ning esitab töögraafiku, mis kajastab tegelikult tööl oldud aega.
Kuna T.M. 31.01.2007 sooritas tööluusi, siis loomulikult teda tegelikult tööloldud tööaja arvestuse graafikus ei olnud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab T.M. hagi Tõrva Tarbijate Ühistu vastu ning tunnistab töölepingu lõpetamise T.M. ga TLS § 86 p 6 ja 7 alusel ebaseaduslikuks, loeb T.M. töölt lahkunuks omal algatusel TLS § 79 lg 1 alusel alates 31. jaanuarist 2007 ning mõistab Tõrva Tarbijate Ühistult T.M. kasuks välja hüvituse seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega ühe kuu keskmise palga ulatuses, s.o 5003,05 krooni. Seoses hagi rahuldamisega tuleb poolte menetluskulud jätta Tõrva Tarbijate Ühistu kanda.
7.Töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel. ITVS § 28 lg 1 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Maakohus on õigesti leidnud, et töölepingu lõpetamisel on tööandja järginud selleks kehtestatud protseduurireegleid, s.h TDVS §-s 6 lg 2 sätestatut, ning apellatsioonkaebuse väited selles osas ei ole põhjendatud. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et lisaks protseduurireeglitele tuleb töölepingu lõpetamise seaduslikkuse hindamisel tuvastada asjaolu, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. Töölepingu lõpetamisel töötaja süütegude tõttu, s.h töötaja suhtes usalduse kaotamisel, tuleb kindlaks teha töötaja süü ning selle tõendamiskoormis lasub tööandjal. Kui tööandjal tekkis kahtlus, et töötaja vormistas enda ostudena ka võõraste isikute ostusid, siis on tööandja kohustus nimetatud asjaolu tõendada. Kui nimetatud asjaolu ei ole tõendatud, siis ei saa ka väita, et esineb vastav töölepingu lõpetamise alus, s.o töötaja pani toime teo, mis võib põhjustada usalduse kaotamise. Töötaja on seletuses (t.l 52) kinnitanud, et ta on säästukaarti kasutanud isiklikult ja ei ole seda teistele välja andnud. Vaidlustatud käskkirjas on tööandja leidnud, et töötaja ei räägi oma seletuses tõtt. Tõenditele, mis kinnitaksid töötaja süülist käitumist, ei ole käskkirjas viidatud. Ringkonnakohtu istungil kinnitas tööandja, et usalduse kaotamise puhul ei peagi tööandja töötaja süüd tõendama, kuna seda saab hinnata ainult tööandja. Samas kinnitas tööandja, et ta ei ole kindel, kui palju boonuskonto väljavõttel märgitud ostudest on võõraste isikute ostud, mille töötaja on vormistanud oma ostudena. Ostukordade piirmäära ei ole säästukaardi omanikele kehtestatud. Maakohtu istungil (t.l 42) on tööandja kinnitanud, et ta ei saa tõendada, kas boonuskonto väljavõttel märgitud ostud on töötaja ostud või mitte. Töötaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kõik boonuskonto väljavõttel märgitud ostud on tema poolt sooritatud. Ostude suur arv 21.05.2006 on seletatav õe sünnipäevaga. Samuti ostab ta kaupa ka maal elavatele vanematele ning ostudel käisid järel ka õde, vanemad, abikaasa ja tütred. Säästukaardi kasutamise tingimusi ei ole ta rikkunud. Eelnev kinnitab, et tööandja ei ole tõendanud töölepingu lõpetamise aluse olemasolu, s.t töötaja süülise teo toimepanemist, mis põhjustas usalduse kaotamise töötaja vastu. Maakohtu seisukoht, et töötaja süütegu on tõendatud boonuskonto väljavõtte ja sellele lisatud ostude nimekirjadega, on ekslik. Säästukaardiga registreeritud ostude arv võib küll tekitada kahtluse, et töötaja on registreerinud lisaks enda ostudele ka teiste isikute ostusid, kuid sellega ei saa lugeda tõendatuks, et töötaja on seda ka teinud.
Analoogilises asjas on Riigikohus (3-2-1-46-03) märkinud, et töövaidlusorgan on kohustatud kontrollima eelkõige seda, kas töötaja pani toime teo, mis võib põhjustada usalduse kaotust. Kui süütegu on tõendatud (töötaja süü omaksvõtt, tunnistaja ütlused), esineb töölepingu lõpetamise alus usalduse kaotuse näol. Töölepingu lõpetamise aluse puudumisel on töölepingu lõpetamine ITVS § 28 lg 1 kohaselt ebaseaduslik. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja tunnistada T.M. ga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks. Lisaks on vaidlustatud käskkirja kohaselt usalduse kaotamise aluseks ka asjaolu, et töötaja oli 2007. a neljal korral samal ajal nii tööl kui töövõimetuslehel ning pettis sellega haigekassalt välja töövõimetushüvitust. Põhjendatud on apellandi väide, et maakohus ei ole otsuses nimetatud asjaolu käsitlenud ning seetõttu ei vasta otsus TsMS §-de 438 lg 1 ja 442 lg 8 sätestatule. Õige on apellandi seisukoht, et nimetatud asjaolu ei saa käsitleda usalduse kaotamisena ning tööandja poolt esitatud asjaolud on tõendamata. Kuivõrd tööandja kohustus on kontrollida, et töövõimetuslehel olevad töötajad ei oleks tööl ning seda, et tööandja poolt haigekassale esitatud andmed oleksid tõesed, siis ei saa ka väita, et töötaja on petnud haigekassalt välja hüvitust. Seetõttu ei saa käsitleda vaidlustatud käskkirjas märgitud asjaolu usalduse kaotamisena TLS § 104 tähenduses. Pealegi kinnitas ka tööandja esindaja ringkonnakohtu istungil, et nimetatud asjaolu oli taustaks töötaja iseloomustamisel, mitte töölepingu lõpetamise aluseks.
8.Töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel. TLS § 103 lg 1 kohaselt tööandjal on õigus lõpetada §-s 86 p 6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Sama paragrahvi 2. lõike järgi tööandja võib töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuse rikkumise tõttu. Vaidlustatud otsuse kohaselt ei ilmunud töötaja 31.01.2007 tööle, mis on käsitletav töökohustuste jämeda rikkumisena. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on esitatud asjaoludele ja tõenditele andnud ebaõige hinnangu ning sellest tulenevalt sisustanud töökohustuste jämedat rikkumist ebaõigesti. Jämedaks töökohustuste rikkumiseks peetakse selliseid töötaja üleastumisi, millel olid või oleksid võinud olla rasked tagajärjed. Hinnang jämedale töökohustuste rikkumisele kui süülisele käitumisele oleneb konkreetsetest asjaoludest ja töötaja tööülesannete iseloomust. Eelnimetatu tuleneb ka TDVS §-st 8 lg 1, mille kohaselt distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastavuses süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Asja materjalidest nähtub, et töötaja esitas 26.01.2007 avalduse töölt lahkumiseks TLS § 82 alusel. Töötaja on kinnitanud, et oli eelnevalt töövõimetu (10.-30.01.2007), ta soovis töölt lahkuda ning ta töötas graafiku alusel, siis asendati ta teise töötajaga ning ka 31.01.2007 oli tema asemel tööl teine müüja. Ta arvas, et 31.01.2007 ei pidanud ta tööl olema. Vastustaja vastuväidete kohaselt eksis töötaja 5 etteteatamispäeva lugemisega ning seetõttu ei olnud tal õigust 31.01.2007 töölt puududa. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu ja tööandja ei ole ka tõendanud milliseid raskeid tagajärgi tõi tööandjale T.M. töölt puudumine 31.01.2007. Kuivõrd on tõendatud, et 31.01.2007 oli T.M. asemel kaupluses graafiku alusel teine müüja, T.M. töölt puudumine võis olla tingitud ka 5 etteteatamispäeva ekslikust arvestamisest ja tööandja poolsest tema avaldusele mittereageerimisest, siis ainuüksi formaalne töökohustuste rikkumine ei ole käsitletav esmakordse jämeda töökohustuse rikkumisena TLS § 103 lg 2 tähenduses. Eelnevat kinnitab ka tööandja väide ringkonnakohtu istungil, et ainult nimetatud rikkumise eest ei oleks ta töölepingut lõpetanud.
Töölepingu lõpetamise aluse puudumise tõttu tuleb töölepingu lõpetamine T.M. ga TLS 6 alusel lugeda ebaseaduslikuks.
§ 86 p
9.ITVS § 29 lg 2 kohaselt kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Kuivõrd T.M. ei soovi tööle ennistamist, siis tuleb lugeda tema ja Tõrva Tarbijate Ühistu vaheline tööleping lõppenuks töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel alates 31.01.2007. TLS § 117 lg 2 ja ITVS § 30 lg 2 kohaselt kui töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik ja töötaja ei soovi tööle ennistamist, mõistetakse töötajale välja hüvitus kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise asjaoludest töölepingu rikkumisel. Seega on töövaidlusorgani pädevuses otsustada, kui suure hüvitussumma ta töötajale välja mõistab. Lähtudes töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel on põhjendatud mõista Tõrva Tarbijate Ühistult välja T.M. kasuks hüvitus tema ühe kuu keskmise palga ulatuses, s.o 5003.05 krooni.
10.TsMS § 162 lg 1 kohaselt tuleb poolte menetluskulud jätta Tõrva Tarbijate ühistu kanda.
Andra Pärsimägi
Maili Lokk
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.