Tööõigus › Muud tööõigusasjad

ASJAOLUD

V H töötas Põlevkivi Kaevandamise AS-s läbindajana. Temaga toimus 07.02.2003.a tööõnnetus, mille tagajärjel ka kaotas 70 % töövõimest ning temaga lõpetati 03.09.2003.a tööleping tervise tõttu TLS § 86 p 4 alusel. Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Jõhvi Töövaidluskomisjoni 10.05.2005.a otsusega kohustati Põlevkivi Kaevandamise AS-i arvestama ja välja maksma kollektiivlepingu lisa 2 järgi ettenähtud: 1) ühekordne toetus V H ́i kuue kuu keskmise palga suuruses summas; 2) V H ́i poolt esitatavate dokumentide alusel hüvitamisele kuuluvad lisakulutused. Töövaidluskomisjon ei lugenud pädevaks töövaidlusasja juures olevate materjalide põhjal lugeda tuvastatuks nende hüvitamisele kuuluvate lisakulutuste hüvitamise rahalise suurust. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata V H poolt esitatud nõuded: 1) töölepingu lõpetamise seaduslikkuse vaidlustamise kohta (nõude suhtes aegumise kohaldamisega); 2) kohustada Põlevkivi Kaevandamise AS-i esitama temale avaldustega nõutud andmed ja muu teave.

HAGIAVALDUS JA SELLE PÕHJENDUSED

Kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt esitas kostja avalduse töövaidluskomisjonile 18.04.2005, kuid väidetav nõue tekkis 2003.a. Vastavalt töölepinguseaduse (TLS) § 413 ja individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 on muude nõuete esitamise tähtaeg neli kuud (väljaarvatud töölepingu lõpetamise ja palga maksmise nõue), mistõttu hageja palus kohaldada kostja kõigi nõuete osas aegumist ja jätta kostja avaldus kõigi nõuete osas rahuldamata. Hageja leiab, et töövaidluskomisjoni 10.05.2005 otsusega pandi talle peale nõuete täitmine, mis on aegunud ja neil puudub seaduslik alus. 07.12.2003.a toimus Estonia kaevanduses tööõnnetus, mis oli tingitud kostja poolt ohutuseeskirjade eiramisest. Estonia kaevanduse Töökeskkonnanõukogu viies läbi põhjaliku uurimise, määras, et õnnetuse tagajärgedes oli 100 % süüdi kostja. Antud juhul oli põhjuseks kostja tegevusetus. Ohutuseeskirjad näevad ette töötaja valvsuse teel tööle ja tagasi. Õnnetuse hetkel ei suutnud kostja koheselt reageerida tekkinud olukorrale ja sai peapõrutuse. Teised rongis sõitnud töötajad, kes täitsid ohutuseeskirju, kannatada ei saanud. Töövaidluskomisjoni otsuse alusel tekkiva ühekordse toetuse kostja kuue kuu keskmise palga suuruses summas nõude aluseks hageja vastu on kollektiivlepingu lisa nr 2 p 2.1.16, mis sätestab ühekordse toetuse maksmise tööõnnetuse puhul lähtuvalt töötajale määratud puude protsendist. Kollektiivlepingu punkt 2.1.19 sätestab juhud, millal ühekordset toetust ei maksma – punkt 2.1.19.3 õnnetusjuhtumi põhjuseks oli kannatanu enda tegevus või tegevusetus. Hageja leiab, et juba läbiviidud tööõnnetuse juurdluse käigus, mille kohta koostati ka vastav akt komisjoni poolt, kuhu kuulusid nii tööandjate kui ka töötajate esindajad, selgitati välja õnnetuse tegelikud põhjused – kostja poolt ohutuseeskirjade eiramine. Seega puudub ka seaduslik alus Kollektiivlepingujärgse ühekordse hüvituse maksmiseks kostjale. Tööõnnetuse uurimise tulemusi tutvustati ka kostjale. Kõik õnnetuse asjaolud olid selleks ajaks nii töötaja kui ka töötajate esindajate ja tööandaja poolt ühiselt läbi arutatud ning 11.02.2003.a ka fikseeritud. Seega tööõnnetuse asjaoludest ja töötaja õigustest teadasaamise hetkeks tuleb lugeda

11.02.2003.a. Ida-Viru Tööinspektsiooni täiendab tööõnnetuse raskusastme astet.

14.01.2005.a tööõnnetuse uurimiskokkuvõte vaid

Kollektiivlepingujärgse hüvituse kostja poolt taotluse esitamisel 25.08.2003.a olid olemas juba kõik tingimused, millest hüvituse maksmisel lähtutakse – tööõnnetuse akt töötaja süü protsendiga, töötaja avaldus ja arstliku ekspertiisi otsus. IVLS § 6 lg1 sätestab tähtaja, mille jooksul saab tööandja kollektiivlepingust tulenevat otsust vaidlustada, selleks on neli kuud. Kostja nõue aegus 11.06.2003 või hiljemalt 25.12.2003. Seega oli nõue aegunud enne töövaidluskomisjoni pöördumist ja töövaidluskomisjoni otsuse tegemist ning hagejal ei ole kohustust arvestada ja välja maksta kollektiivlepingu lisa nr 2 järgi ettenähtud ühekordset toetust kostja kuue kuu keskmise palga suuruses summas. Kostja nõue hüvitada lisakulutused, mille suurus on kindlaks määramata, on alusetu, kuna lisaks asjaolule, et hageja ei ole nimetatud õnnetuses süüdi, ei ole kostja esitanud hagejale mingisuguseid dokumente, mis tõendaksid lisakulutuste olemasolu ja suurust. Tervisekahjutuse lisakulutuste hüvitamist ei reguleeri töösuhteid reguleeriv seadus ja seega ei olnud töövaidluskomisjon nimetatud nõude osas pädev otsus vastu võtma ning puudub seaduslik alus nõude rahuldamiseks. Hageja palub rakendada kostja kollektiivlepingu lisa 2 järgi makstava ühekordse kostja kuue kuu keskmise palga suuruses summas toetuse nõude osas hageja vastu aegumist. Samuti palub hageja tuvastada et tal ei ole kohustust kostjale arvestada ja välja maksta kollektiivlepingu lisa 2 järgi ettenähtud – ühekordselt toetust kostja kuue kuu keskmise palga suuruses summas ja kostja poolt esitatavate dokumentide alusel hüvitamisele kuuluvaid lisakulutusi.

KOSTJA VASTUS

22.07.2005.a esitatud avalduses teatas kostja, et ta hagi ei tunnista ning leiab, et töövaidluskomisjoni otsuse punktid 1 ja 2 on õiged ja seaduslikud. 10.02.2005.a esitatud vastuse kohaselt ei ole kostja nõus hagiavaldusega. 07.02.2003.a toimunud õnnetusjuhtumi põhjuseks on töötervishoiu ja tööohutuse seaduse nõuete rikkumine tööandja poolt. Tööinspektsiooni poolt on tuvastatud tööandja tehnoloogilise protsessi rikkumised ja kostjapoolse süü puudumine. Hageja rikkus kõiki Tööõnnetuse ja kutsehaiguste uurimise ja registreerimise korra § 2 nõudeid. Kostja loeb õigustamatuks tööinspektor L.P poolt oma ettekirjutuses õnnetusjuhtumi faktide varjamist ja tööandjale sanktsioonide esitamata jätmist. Töövaidluskomisjoni istung toimus 10.05.2005.a Otsuse resolutsiooni ettelugemisel tema kolm nõuet neljast rahuldati. Kirjaliku otsuse sai ta posti teel kätte 18/19.2005 ning see erines istungi otsusest- tema kasuks otsustati punktid 1 ja 2, kuid punktid 3 ja 5 jäeti rahuldamata. Kostja leiab, et hageja poolt on jäetud tegemata kohustuslikud väljamaksed seoses tema vallandamisega ja töölt sunnitud puudumise aja 02.08. kuni 02.09.2003.a eest. Hageja on viidanud aegumisele, kuid ta ei ole viidanud ühelegi konkreetsele seadusele. TsÜS § 153 lg 2 kohaselt tervise kahjustamisest tulenevad nõuded aeguvad hiljemalt 30 aasta jooksul arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Kollektiivlepingu seaduse § 4 lg 2 sätestab, et kollektiivlepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses või muus õigusaktis ettenähtust on kehtetud. Sama seaduse § 4 lg 3 sätestab, et vastuolu korral kohaldatakse sätet, mis on töötaja jaoks soodsam. Kostja palub jätta hageja nõuded rahuldamata ning töövaidluskomisjoni 10.05.2005.a otsus jõusse.

KOHTUISTUNGID

Kohtuistungil 05.12.2007 jäi hageja esindaja haginõuete juurde, selgitades, et töövaidluskomisjon tegi otsuse nõude osas, mis oli aegunud. Uurimiskokkuvõtte, mille kohta tehti akt 11.02.2003.a, alusel aegus nõue juunis 2003. Kostja esitas tööandjale avalduse 25.08.2003.a, kus palus välja

maksta hüvitise, tööandja seda ei teinud ja nõue aegus nelja kuu möödudes. Töövaidluskomisjoni pöördus kostja poolteist aastat hiljem. Lisakulutuste osas ei olnud töövaidluskomisjon pädev otsust vastu võtma. Kostja hagi õigeks ei võtnud, selgitades, et töövaidluskomisjon lahendas kõik tema nõuded tema kasuks, 7 päeva hiljem oli otsust muudetud. Alles 2005.a sai ta õiguse, kuni selle ajani oli asi suletud. Kostja esindaja hagi ei tunnistanud, leides, et hageja nõuded on alusetud. Kohtuistungil 28.01.2008.a jäi hageja esindaja hagi juurde, paludes kohaldada aegumist, kuna peale trauma saamist oli kostjal õigus pöörduda kohtusse teatud tähtaja jooksul. Kostja esindaja hagi õigeks ei võtnud. Kostja selgitas, et töövaidluskomisjonis oli juttu kergest õnnetusjuhtumist, mitte raskest. Ta leiab, et ta aegumistähtaega mööda lasknud pole.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud hagiavaldusega ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid leidis, et hagi on põhjendamata ning kuulub rahuldamata jätmisele. Hagi on esitatud põhjendusel, et töövaidluskomisjoni otsusega pandi hagejale peale nõuete täitmine, mis on aegunud ja milledel puudub seaduslik alus. Põlevkivi Kaevandamise AS Estonia Kaevandus Töökeskkonnanõukogu 11.02.2003.a aktiga (tl 9) oli tuvastatud tööõnnetuse poolte süü protsent – Estonia Kaevandus – null protsenti (0%) ning V H – sada protsenti (100%). 25.08.2003.a pöördus kostja hageja poole avaldusega maksta talle välja kollektiivlepingu lisa punktis 2.1.16.2. ettenähtud ühekordne rahaline hüvitus (tl 11). Ida-Virumaa Tööinspektsiooni tööõnnetuse 14.01.2005.a uurimiskokkuvõtte (tl 30-31, 101-103) kohaselt 06.02.2003.a öise vahetuse 16 jaoskonna allmaatöölised sõitsid oma töökohtadele inimveorongis mööda 11-da paneeli rööbasstrekki. Esimese nr 20 vaguni esimeses kupees istusid läbindajad V.H, A.R ning lõhkemeister V. N. A.R ja V. N istusid üksteise vastas ja V. H nende kõrval näoga liikumise suunas. Kamberploki 1110 sissesõidu pöörangul jooksis inimvagun rööbastelt maha. Tekkis järsk inimvaguni peatus. Inertsi tõttu V. H põrkas vastu inimvaguni otsaseina ja vajus istmete vahele seljaga vastu inimvaguni ust. Selle tagajärjel V. H sai raske kehavigastuse. Tööõnnetuse põhjusteks on: 1. rööbastee pöörangul esines defekte, mis põhjustasid veeremi rööbastelt väljasõidu; 2. inimvaguni suur sõidukiirus, mida tõestas vaguni haakseadme purunemine rööbastel väljasõidul. 18.04.2005.a pöördus kostja Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Jõhvi töövaidluskomisjoni poole avaldusega (tl 28-29, 105-106), milles palus muulhulgas vastavalt kollektiivlepingule hagejalt välja mõista ühekordne hüvitus 6 kuu keskmise palga ulatuses ja välja maksta täiendavad kulutused. Nimetatud nõuete osas Jõhvi töövaidluskomisjon rahuldas 10.05.2005.a otsusega kostja avalduse (tl 26-27, 107-108) . AS-i Eesti Põlevkivi ja tema tütarettevõtete ning Eesti Põlevkivitootjate Ametiühingute Liidu ja Ametiühingute vahel sõlmitud Kollektiivlepingu lisa 2 töötervishoiu ja tööohutuse kokkuleppe (tl 6-8, 159-161) punkti 2.1.16.2 kohaselt kohustus Eesti Põlevkivi maksma püsiva töövigastuse tagajärjel invaliidistunud töötajale ühekordselt toetuseks püsiva osalise töövõimetuse puhul (kuni

80 %) – (kuue) 6 kuu keskmist töötasu. Nimetatud kokkuleppe punkti 2.1.19. 3 kohaselt kohustus Eesti Põlevkivi mitte maksma kokkuleppe punktides 2.1.16 ja 2.1.17 nimetatud toetusi, kui õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks oli kannatanu enda tegevus või tegevusetus. Kokkuleppe punkti 2.1.21 kohaselt kohustus tööandja hüvitama kannatanule töövigastuse tagajärjel tekkivad lisakulutused vastavalt õigusaktidele. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 2 kohaselt individuaalne töövaidlus on töötaja(te) ja tööandja vaheline lahkarvamus, mis on tekkinud töösuhteid reguleeriva seaduse, haldusakti või tööandja kehtestatud eeskirja kohaldamisel, samuti sõlmitud kollektiiv- või töölepingu täitmisel, ja mida pooled ei ole suutnud lahendada kokkuleppe teel. Nimetatud vaidlus lahendatakse käesoleva seaduse alusel. Seega kuuluvad lähtuvalt ITLS § 4 lg 2 kollektiivlepingu kohaldamisel tööandja ja töötaja vahel tekkinud vaidlused töövaidluskomisjoni ning kohtu pädevusse. ITLS § 6 lg 1 kohaselt töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. ITLS § 7 lg 1 kohaselt nõude esitamise tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kohus tuvastas, et 07.02.2003.a toimus kostjaga tööõnnetus. Põlevkivi Kaevandamise AS Estonia Kaevanduse Töökeskkonnanõukogu 11.02.2003.a akti tööõnnetusega seotud poolte süüprotsendi määramise kohta, mille kohaselt kostja süü protsendiks 100%, alusel puudus kostjal võimalus taotleda hagejalt kollektiivlepingu lisa nr 2 punktides ettenähtud ühekordset toetust ning lisakulutuste hüvitamist. Tulenevalt 11.02.2003.a akti sisust ei olnud kostja õigusi rikutud, mistõttu tal puudus alus vaidluse lahendamiseks töövaidlusi lahendava organi poole pöördumiseks. 14.12.2004.a pöördus kostja avaldusega Ida-Virumaa Tööinspektsiooni (tl 100) soovides saada täiendavat teavet temaga juhtunud tööõnnetuse asjaolude kohta. Tööinspektsioonist sai kostja IdaVirumaa Tööinspektsiooni tööinspektor L. P poolt 14.01.2005.a koostatud tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte, millest tulenevalt ei ole kostjaga toimunud tööõnnetuse põhjuseks tema enda tegevus või tegevusetus, vaid Põlevkivi Kaevandamise AS Estonia kaevanduse poolne töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 4 lg 2 nõuete rikkumine. Seega sai kostja oma õiguste rikkumisest teada 14.01.2005.a koostatud tööõnnetuse uurimiskokkuvõttest ning pöördudes oma rikutud õiguste kaitseks 18.04.2005.a töövaidluskomisjoni poole, ei ole ta ITLS § 6 lg1 ja TLS § 143 sätestatud tähtaega mööda lasknud. Seega pole hageja väide, et kostja esitas töövaidluskomisjonile avalduse aegunud nõuetes, põhjendatud ning kohus jätab hageja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Asja materjalidest olevast arstliku ekspertiisi otsusest (tl 38,39) nähtub, et kostjale oli alates 01.08.2003.a määratud töövigastuse tulemusena töövõime kaotuse protsendiks 70. Kuna IdaVirumaa Tööinspektsiooni tööõnnetuse 14.01.2005.a uurimiskokkuvõttega on tuvastatud kostja süü (tegevuse või tegevusetu vormis) puudumine 07.02.2003.a toimunud tööõnnetuses, on kostjal õigus saada kollektiivlepingu lisa 2 punktis 2.1.16.2 ettenähtud ühekordset toetust ning õigus nõuda punktis 2.1.21 sätestatud lisakulutuste hüvitamist. Kuna kollektiivlepingu lisa nr 2 punktis 2.1.21 sätestatud lisakulutuste hüvitamine toimub kehtivate õigusaktide alusel, on nimetatud kohustus deklaratiivne, s.o. kostjal on õigus nõuda konkreetsete kulutuste rahalist väärtust vastavate kulude suurust kinnitavate dokumentide

esitamisel hagejale. Kohus leiab, et nii hüvituse kui ka hüvitamisele kuuluvate lisakulutuste rahaline suuruse kindlaksmääramise kohustus lasub hagejal ning kostjal on õigus hiljem temale makstud summad nende ebaõigsuse korral vaidlustada Kohus, hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hageja poolt esitatud tõendid ja asjaolud ei anna alust hagi rahuldamiseks. Eelpooltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 434, § 442, § 452 rahuldamata.

§ 632 jätab kohus hagiavalduse

Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilasja menetlus on alustatud 2005 aastal ning seega kuulub kohtukulude jaotamise osas kohaldamisele enne 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS). Vastavalt enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1, kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. /---/. Kostja hagejalt kohtukulude väljamõistmist taotlenud ei ole. TsMS § 61 lg 2 kohaselt kui isik, kelle kasuks otsus tehti, on vabastatud, nõuab kohus nimetatud tasu teiselt sisse riigituludesse.

õigusabi eest tasumisest

Ida-Viru Maakohtu 01.11.2005.a määrusega oli rahuldatud V H ́i taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta ja määratud talle advokaat riigi arvel. Lähtuvalt TsMS § 61 lg1 p 2 ja lg 2 leiab kohus põhjendatud olevat mõista hagejalt riigi kasuks välja riigiõigusabi kulud summas 5000 krooni.

Helgi Vinni Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.