Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. september 2017, Tartu
Tsiviilasja number
2-12-9970
Tsiviilasi
Swedbank AS hagi Kait Tiisleri vastu 12 780 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
5085,30 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Swedbank AS (rk: 10060701), esindaja Gertu Pillenberg Vastustaja (kostja): Kait Tiisler (ik: XXX)
esindajad
Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2017 otsus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2017 otsus osas, milles maakohus mõistis Kait Tiislerilt AS-i Swedbank kasuks välja põhivõlgnevuselt 6390 eurot viivise perioodi 26.08.2009 kuni 08.03.2012 eest summas 1304,7 eurot ning viivise alates 09.03.2012 kuni põhivõlgnevuse 6390 eurot täitmiseni, kusjuures viivisenõue kokku ei tohi ületada 6390 eurot. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse ja Kait Tiislerilt AS-i Swedbank kasuks väljamõistetud menetluskulude suuruse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega: - mõista Kait Tiislerilt AS-i Swedbank kasuks välja viivis perioodi 26.08.2009 kuni 08.11.2011 eest võlgnetavalt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 6390 eurot; - mõista Kait Tiislerilt AS-i Swedbank kasuks välja viivis põhivõlgnevuselt 6390 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 09.03.2012 kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni; - jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Kait Tiisleri kanda; - mõista Kait Tiislerilt AS-i Swedbank kasuks menetluskulude katteks kokku 1064,11 eurot.
4.1.mõista Kait Tiislerilt AS-i Swedbank kasuks välja laenulepingust nr 01-011069-EL tulenev põhivõlgnevus 6390 eurot ja viivis perioodi 26.08.2009 kuni 08.11.2011 eest võlgnetavalt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 6390 eurot;
4.2.mõista Kait Tiislerilt AS-i Swedbank kasuks välja viivis põhivõlgnevuselt 6390 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 09.03.2012 kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni;
4.3.jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Kait Tiisleri kanda;
4.4.mõista Kait Tiislerilt AS-i Swedbank kasuks menetluskulude katteks kokku 1064,11 eurot. AS-le Swedbank hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse kohtuotsuse jõustumisest arvates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Rahuldada AS-i Swedbank apellatsioonkaebus. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank AS (hageja) esitas 08.03.2012 maakohtule Kait Tiisleri (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 12 780 eurot ja seadusjärgse viivise protsendina põhinõudest, s.o 6390 eurost, alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 06.02.2001 laenulepingu nr 01-011069-EL, mille alusel sai kostja laenu 11 511 eurot Tartus X asuva elamu renoveerimiseks. Laenulepingu viie lisaga suurendati laenusummat 56 913,90 euroni. Kohustuste täitmise tagamiseks seati hüpoteek kinnistule Tartus X. Kostja oma kohustusi kohaselt ei täitnud ning hageja saatis 04.08.2009 kostjale ülesütlemisteate, kus palus võlgnevus tasuda. Kuna kostja kohustust ei täitnud, lõpetas hageja laenulepingu ühepoolselt 25.08.2009. Kohtutäitur müüs 18.08.2011 enampakkumisel X
kinnistu hinnaga 71 000 eurot. Summast laekus laenulepingust nr 01-011069-EL tuleneva võlgnevuse katteks 40 454,56 eurot (hageja oli ühepoolselt lõpetanud ka kostjaga sõlmitud laenulepingu nr 07-123423-EV ja 22 277,95 eurot laekus nimetatud lepingust tuleneva võlgnevuse katteks). Pärast vara müüki jäi laenulepingu nr 01-011069-EL alusel võlgnevuseks 23 390,30 eurot, sh põhiosa 13 006,59 eurot, viivis 8833,25 eurot, intress 1297,65 eurot, menetlustasu 31,95 eurot, kindlustusmakse võlgnevus 185,31 eurot ja kõrvalnõuetelt arvestatud viivis 35,55 eurot. Hageja vähendas nõuet 14.11.2011 seisuga ning nõuab kostjalt 12 780 eurot, mis koosneb põhiosa võlgnevusest 6390 eurot ja viivisest 6390 eurot.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt sõlmisid pooled 06.02.2001 laenulepingu nr 01-011069-EL ja 05.04.2006 laenulepingu nr 06-038510-JI. 06.07.2007 sõlmis kostja hageja nõudel laenulepingu nr 07-123423-EV, mille alusel jätkas laenulepingu nr 06-038510-JI laenujäägi 7550,37 eurot täitmist kuni haigestumiseni 2009. a mais. Hageja on saanud laenulepingu nr 07-123423-EV järgi alusetult enammakse 17 705,04 eurot. Hageja tegelik nõue täitemenetluses oli 57 400 eurot ja kohtutäitur on teinud hagejale väljamakse summas 62 732,51 eurot. Seega kostjal puudub hageja ees rahaline kohustus. Haiglas viibimise tõttu ei saanud kostja hageja saadetud teatisi kätte. Kostja hõimlane teatas hagejale kostja tervislikust seisundist. Kostja palus vähendada viivist 0-ni, sest kohustuse rikkumisest ei ole hagejale kahju tekkinud, kostja poolt kohustuse täitmisega viivitamine ei olnud pahatahtlik, vaid oli tingitud haigestumisest, ning nõutud viivise tasumine ei ole kostjale jõukohane.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2017 otsusega hagi osaliselt ning mõistis K. Tiislerilt välja Swedbank AS kasuks laenulepingust nr 01-011069-EL tuleneva põhivõlgnevuse 6390 eurot ja viivise perioodi 26. august 2009 kuni 8. märts 2012, s.o 926 päeva eest 1304,70 eurot, kokku 7694,70 eurot, ning viivise alates 9. märtsist 2012 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt kuni täitmiseni, kusjuures viivisenõue kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega 1304,70 eurot ei tohi ületada põhinõuet 6390 eurot. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 60% kostja kanda, määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud 383,47 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 383,47 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kontrollis kohus lähtudes hageja nõudest, kas kostja on laenulepingu nr 01-011069-EL alusel hagejale võlgu koos sissenõutavaks muutunud viivisega 12 780 eurot. Kuna nõue on esitatud laenulepingu nr 01-011069-EL alusel, ei võtnud kohus seisukohta muude poolte vahel sõlmitud lepingute osas. Kohus jättis tähelepanuta kostja väited, mis puudutavad kohtutäituri tegevust tagatiseks olnud vara müümisel. Tsiviilasjas nr 2-13-35027 on jõustunud kohtulahend, millega jäeti kostja apellatsioonkaebus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas rahuldamata. Eeltooduga on tõendatud, et seadusega kooskõlas olev täitemenetlus on läbi viidud ka seoses laenulepinguga nr 07-123423-EV. Lepingul nr 01-011069-EL sooritatud operatsioonidest nähtuvalt on 09.11.2011 seisuga võlgnevus 6390 eurot. Viivist on arvestatud 6390 eurot (I kd, tl 33). Kostja ei ole teinud lepingujärgseid makseid 2009. a mais, juunis ja juulis. Seega on kostja tarbijakrediidilepingut rikkunud ning on olnud viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Järgevatel kuudel makstud summad ei ole olnud piisavad võlgnevuse tasumiseks. Hageja töötaja on 04.08.2009 saatnud kostjale e-kirja lepingu ülesütlemise kohta, milles määrati ka tähtaeg võlgnevuste täitmiseks. Kostja on kirja kättesaamist kinnitanud 21.08.2009 e-kirja teel
saadetud vastuses. Eelneva põhjal on hageja laenulepingu nr 01-011069-EL kehtivalt üles öelnud. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et hagejale on laekunud 40 533,48 eurot (78,92 + 28 781,65 + 6200 + 900 + 4572,91). Hageja on oma arvestusest välja jätnud kostja arvelt 19.08.2009 tasutud 78,92 eurot, kuna laenujääk ei ole pärast selle summa tasumist muutunud, vaid on jäänud 53 461,15 euro suuruseks (I kd, tl 31). Samas nimetatud arvestus ei vähenda hageja nõuet, sest arvestuslikult oleks kostja võlgnevus hageja ees olnud suurem kui hageja nõutud 6390 eurot. Lepingul sooritatud operatsioonidest nähtuvalt oli ainuüksi põhiosa võlgnevus 13 006,59 eurot. Seega laenulepingust nr 01-011069-EL tulenev põhivõlgnevus 6390 eurot on tõendamist leidnud ja tuleb kostjalt välja mõista. Laenulepingu p 8.1 ja laenulepingu lisa 1 järgi on pooled kokku leppinud, et viivise arvestamine toimub panga hinnakirjas fikseeritud määra alusel. Riigikohus on leidnud (3-2-1-169-13, p 32), et viivisemäära sätestamine fikseerimata (ja teisele poolele ettenähtamatu) suurusena tüüptingimustes, seotuna laenuandja ühepoolselt kehtestatava hinnakirjaga, on tõenäoliselt teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus VÕS § 42 mõttes. Maakohus leidis, et laenulepingu lisas 1 kokkulepitud viivise arvestamine ja tasumine on tüüptingimus ning tühine. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-25-16, p 13), et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kohaldada seaduses ettenähtud viivisemäära. Kostja taotluse viivise vähendamiseks jättis kohus rahuldamata. Kostja pidi laenu võttes arvestama, et laenulepingut tuleb täita ka ajal, kui kostja kaotab töö või haigestub. Riskide maandamiseks olnuks kostjal otstarbekas kaaluda laenumaksete kindlustust või teisi tagatisi. Laenuleping lõpetati 25.08.2009. Tagatise müügist laekusid hagejale summad 05.09.2011. Kuna pärast laenulepingu ülesütlemist muutub kogu kohustus sissenõutavaks, on hagejal õigus nõuda viivist alates 26.08.2009. Lepingul sooritatud operatsioonidest nähtuvalt on hageja arvestanud viivist alates 23.01.2008 kuni 09.11.2011, viivisevõlgnevus on 6390 eurot. Kohus mõistis kostjalt välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses hageja nõutud põhivõlgnevuselt, s.o 6390 eurolt, alates laenulepingu lõpetamisele järgnevast päevast, s.o 26.08.2009, kuni hagi esitamiseni, s.o 08.03.2012, 926 päeva eest, 1304,70 eurot. Hageja viivisenõue põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele. Kohus pidas vajalikuks piirata, et sissenõutav viivis koos väljamõistetud viivisega ei ületa põhivõlgnevust, s.o 6390 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Swedbank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2017 otsuse tühistamist osas, milles hagi jäeti osaliselt rahuldamata ja menetluskulud kostjalt osaliselt välja mõistmata, ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) leidis kohus ebaõigesti, et hageja ei ole arvestanud kostja poolt 19.08.2009 tasutud 78,92 eurot. Lepingul sooritatud operatsioonidest nähtuvalt hageja arvestas tasutud 78,92 euroga ning enne lepingu ülesütlemist oli põhivõlgnevus 577,43 eurot (656,35 – 78,92); 2) leidis kohus üllatuslikult, et laenulepingu lisas 1 kokkulepitud viivise arvestamine ja tasumine on tüüptingimus ning tühine. Panga hinnakirjas oli kostja viivitusse sattumise ajal viivisemääraks seaduses sätestatud määr. Kohus ei avaldanud hagejale, et viivisemäära kohta tuleks esitada täiendavaid tõendeid. Kohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi (TsMS § 436 lg 4), rajades otsuse asjaoludele, mida ei olnud menetluses arutatud;
3) vastab hageja viivisearvestus suures osas kohtute kasutatava viivisekalkulaatori (www.viivisekalkulaator.ee) arvutatavale seadusjärgsele viivisele. Hageja arvestas 25.08.2009–05.09.2011 viivist põhivõlgnevuselt 53 461,15 eurot ja alates 06.09.2011 põhivõlgnevuselt 13 006,59 eurot. Kohus arvestas enne hagi esitamist nõutud viivist hagis esitatud põhinõudelt, s.o 6390 eurolt, mitte sissenõutavaks muutunud ja kostjalt kohtueelses menetluses nõutud põhinõudelt. Hageja märkis kostjale 28.09.2011 saadetud teatises, et põhinõudelt on sissenõutavaks muutunud viivis 8833,25 eurot. Sissenõutavaks muutunud summade vähendamine (23 390,30 eurolt 12 780 euroni) oli hageja otsus, mis ei ole aluseks kostja veel soodsamasse olukorda asetamisele. Kui kohtule jäid viivise tingimused selgusetuks, tulnuks hagejal võimaldada asjaolusid täpsustada. Kohus ei ole selgitamiskohustust täitnud; 4) arvestas kohus valesti jooksva viivise piirmäära hulka juba väljamõistetud viivise. Hagejal on õigus viivise väljamõistmisele 6390 eurolt alates hagi esitamisest ja sissenõutavaks muutunud, kuid hageja poolt vähendatud viivisele summas 6390 eurot.
5.K. Tiisler vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist või tsiviilasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) oli tsiviilasjas selgunud, et hagejale laekus kohtutäiturilt 30 545,44 eurot vähem, kui pidi laekuma laenulepingu nr 01-011069-EL katteks. Selle asjaolu objektiivseks selgitamiseks pidanuks maakohus tsiviilasja nr 2-13-35027 (täitemenetluse lubamatuks tunnistamise nõue) liitma käesoleva tsiviilasjaga ühte menetlusse, kuna pooltel olid vastastikused nõuded. Tagatise müügist saadud 71 000 eurot kattis hageja nõude laenulepingu nr 01-011069-EL alusel; 2) on hageja apellatsioonkaebuses muutnud oma nõuet, märkides, et alates 06.09.2011 oli põhinõue 13 006,39 eurot, millelt on arvestatud viivist. Hagiavalduses on põhinõue 6390 eurot; 3) on hageja viivisearvestus ebaõige. Hageja on kinnitanud, et on saanud kohtutäiturilt 40 454,56 eurot, mis on selgelt vähem kui oli nõue, s.o 53 461,15 eurot. Hageja oli teadlik asjaolust, et kohtutäitur sai kostja vara müügist 71 000 eurot. Kui kohtutäitur oleks summale 40 454,56 eurot teinud vastavaid rahalisi juurdemakseid kuni põhivõlgnevuseni 53 461,15 eurot, ei oleks hagejal olnud võimalik viivisearvestust realiseerida või enamgi veel, rahalised vahendid olid olemas (71 000 eurot) 06.09.2011 seisuga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas esitas apellatsioonkaebuse hageja ning ta palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata (viivise nõude osalise rahuldamata jätmise osas) ning menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus rahuldas hageja põhinõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6390 eurot.
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja viivise põhivõlgnevuselt 6390 eurot perioodi 26.08.2009 kuni 08.03.2012 eest summas 1304,7 eurot ning alates 09.03.2012 kuni võlgnevuse 6390 eurot täitmiseni, kusjuures viivisenõue ei tohi ületada kokku 6390 eurot. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus, milles maakohus jättis menetluskuludest 60% kostja kanda.
Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise 6390 eurot ja viivise võlgnevuselt 6390 eurot alates hagi esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
8.Asja materjalidest nähtuvalt oli kostja võlgnevus laenulepingu lõppemise, s.o 25.08.2009 seisuga 53 461,15 eurot. Seoses vara müügiga oli hageja nõue alates 06.09.2011 13 006,59 eurot (I kd, tl 31). Hageja arvestas viivist võlgnevuselt 53 461,15 eurot alates 25.08.2009 kuni 05.09.2011 ning võlgnevuselt 13 006,59 eurot alates 06.09.2011 kuni 08.11.2011 seaduses sätestatud (VÕS § 113 lg 1 teises lauses) määras ning apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oli viivise suuruseks kokku 8907,08 eurot (8718,93 eurot+118,15 eurot). 28.09.2011 kostjale saadetud teatise (I kd, tl 39) kohaselt oli võlgnetava viivise suuruseks 8833,25 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kuna laenuleping lõppes 25.08.2009, siis tuleb viivist arvestada alates 26.08.2009 ning sellest tulenevalt oli viivis võlgnevuselt 53 461,15 eurot 8707,31 eurot (mitte 8718,93) ning viivise suuruseks kokku 8895,46 eurot (mitte 8907,08 eurot). Võlgnevuse suuruse kujunemine on maakohtu poolt hageja esitatud tõendite põhjal kindlaks tehtud ning seda ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud. Lepingul sooritatud operatsioonidest (I kd, tl 29-34) nähtuvalt vähendas hageja kostja võlga kokku 12 780 euroni (põhivõlgnevust 13 006,59 eurolt 6390 euroni ja viivise võlgnevust samuti 6390 euroni). Kuna kostja ka vähendatud võlga ei tasunud, nõudis hageja kostjalt põhivõlgnevuse 6390 euro ja viivise 6390 euro, kokku 12 780 euro väljamõistmist ning lisaks võlgnevuselt 6390 eurot viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni täitmiseni.
9.Asjaolu, et hageja vähendas 09.11.2011 seisuga kostja võlga, ei andnud kohtule alust arvestada sissenõutavaks muutunud viivist 09.11.2011 eelnenud perioodi eest vähendatud põhivõlgnevuse summast lähtudes. Maakohtu otsus, millega kohus arvestas viivist alates 26.08.2009 kuni 08.03.2012, on sellest tingituna vale. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et hageja arvestas viivist kuni 09.11.2011, mitte kuni 08.03.2012. Lähtudes käesoleva otsuse p-s 8 märgitud asjaolusid, oli hagejal kostja vastu sissenõutavaks muutunud viivise nõue 08.11.2011 seisuga 8895,46 eurot, mida hageja vähendas 6390 euroni.
10.Laenulepingu lisa nr 1 p 9.1 kohaselt toimub viivise arvestamine panga hinnakirjas fikseeritud määra alusel. Maakohus leidis, et nimetatud kokkulepe on VÕS § 42 järgi tühine ning viivise arvestamisel tuleb lähtuda seaduses sätestatud määrast (VÕS § 113 lg 1 teine lause). Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja arvestaski viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning see on kontrollitav www.viivisekalkulaator.ee abil. Kuna laenulepingu lisa nr 1 p 9.1 ei kahjustanud kostja õigusi, puudus maakohtul põhjus nimetatud kokkulepe tühisust tuvastada.
11.Kostja taotles viivise vähendamist 6390 euro võrra ning põhjendas taotlust sellega, et temapoolne kohustuste rikkumine ei põhjustanud hagejale kahju ning et kohustuste rikkumise põhjuseks oli tema tervislik seisund. Kostja taotluse põhjendustest nähtuvalt ei esitanud ta vastuväiteid hageja nõudele jooksva viivise väljamõistmiseks (s.o viivis alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni). Maakohus jättis kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata ning kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Samas leidis maakohus, et kostjalt väljamõistetav viivis kokku ei tohi ületada väljamõistetud võlgnevuse suurust, s.o 6390 eurot. Seega on maakohus hageja viivisenõuet sisuliselt vähendanud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on viivisenõuet põhjendamatult vähendanud.
Hageja nõudis viivist seaduses (VÕS § 113 lg 1 teine lause) sätestatud määras. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (vt näiteks 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18), et põhjendatud ei ole viivise vähendamine alla seadusega tagatud ulatuse ning sellisel juhul ei pea võlausaldaja viivisenõuet põhjendama. Praegusel juhul vähendas hageja nii põhivõlgnevust kui ka seaduses sätestatud määras arvestatud viivist ning õige on hageja seisukoht, et viivise veelkordne vähendamine ei ole põhjendatud. Siinkohal on õige ka see hageja väide, et seoses põhivõlgnevuse vähendamisega on väiksemad menetluskulud ja jooksev viivis. Seetõttu puudus maakohtul alus vähendada kostjalt väljamõistetavat viivisesummat 6390 euroni. Kostjalt tuleb välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 6390 eurot ja viivis põhinõudelt 6390 eurot alates hagi esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
12.Iseenesest õige on ka see hageja väide, et võlgnevuse suuruse arvestamisel on ta arvestanud 19.08.2009 tasutud summaga 78,92 eurot (vt I kd, tl 31). Maakohtu vastupidine seisukoht on ebaõige. Samas ei sõltu märgitud asjaolust kostjalt väljamõistetavate summade suurused, kuivõrd hageja vähendas nõuet.
13.Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasjas nr 2-13-35027 on jõustunud kohtulahend, millega jäeti rahuldamata kostja kaebus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Sellest tulenevalt ei ole asjakohane kostja 25.08.2017 taotlus ringkonnakohtule edastada kuriteoteade uurimisasutusele.
14.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega kuulub hageja nõue täies ulatuses rahuldamisega. Seetõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja on tasunud hagiavalduselt riigilõivu 639,11 eurot ja apellatsioonkaebuselt 425 eurot, kokku 1064,11 eurot. Muud menetluskulud hagejal puuduvad. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulude katteks 1064,11 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.