Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. august 2016 Tartu
Tsiviilasja number
2-13-35027
Tsiviilasi
K.T. hagi Swedbank AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja kahju hüvitamiseks
Swedbank AS-i
0 eurot
apellatsioonkaebuse hind K.T. apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 21. oktoobri 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS-i ja K.T. apellatsioonkaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
3. mai 2016
Menetlusosalised ja nende
Apellant I / vastustaja II (kostja): Swedbank AS (registrikood: 10060701); esindaja Külli Reinfeld Vastustaja I / apellant II (hageja): K.T. (isikukood: XXXX)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Keelduda K.T. apellatsioonkaebuse võtmisest kahju hüvitamise nõude osas.
menetlusse
2.Jätta K.T. apellatsioonkaebus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas rahuldamata.
3.Rahuldada Swedbank AS-i apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Maakohtu 21. oktoobri 2015 otsus menetluskulude kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud maakohtus K.T. kanda.
5.Rahuldada Swedbank AS-i avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks. Mõista K.T. Swedbank AS-i kasuks menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 140 eurot 26 senti. Mõista K.T. välja Swedbank AS-i kasuks viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.K.T. (hageja) esitas 25. juulil 2013 hagi Swedbank AS-i (kostja) vastu sundtäitmise kinnisaja registriosa nr XXXX suhtes lubamatuks tunnistamiseks. 20. oktoobril 2014 täiendas hageja nõuet ning palus mõista kostjalt täiendavalt välja kahjuhüvitis 306 003 eurot 39 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2001. aastal laenulepingu nr 01-011069-EL ning
5.aprillil 2006 krediidilepingu nr 06-038510-JI, mille alusel väljastati hagejale krediiti 19 173 eurot 49 senti. Hageja tasus krediiti perioodil 23. aprill 2006 kuni 9. juuli 2007 kogusummas 11 623 eurot 12 senti, krediidijäägiks jäi 7550 eurot 37 senti. Kostja nõudel sõlmiti 6. juulil 2007 uus leping nr 07-123423-EV, mille alusel hageja jätkas uue lepingu järgi krediidijäägi, s.o 7550 eurot 37 sendi tasumist kuni maini 2009.
13.juulil 2009 toimetati hageja raske terviserikkega Tartu Ülikooli Kliinikumi Erakorralise Meditsiini osakonda ning teostati operatsioon, millele järgnev ravi kestis kuni novembrini 2011.
21.juulil 2009 teatas hageja hõimlane kostjale e-kirja teel hageja raskest haigusest. Kostja jättis teated tähelepanuta. Kohtutäitur Oksana Kutšmei on 18. augustil 2011 müünud hagejale kuuluva kinnistu 71 000 euro eest (I kd, tl 72–78). Kostja on käitunud heade kommete vastaselt. Teades hageja insulti haigestumisest lõpetati leping ning algatati täitemenetlus. Kostjal oleks olnud võimalus hageja hõimlasega läbi rääkida kohustuste ajatamises või peatamises. Täitemenetluse läbiviimine
toimus ilma hageja osavõtuta. Kohtutäituri abiga jäeti hageja kodutuks ning selline käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja huvi oli laenujäägi 57 500 euro kättesaamine, kuid kinnistu harilik väärtus oli 270 000 kuni 310 000 eurot. Kostja on finantseerinud kinnistu uut ostjat. Kostja pahatahtlikkus tuleneb ka asjaolust, et tsiviilasjas nr 2-12-9970 on kostja mitmel korral taotlenud, et kohus teeks tagaseljaotsuse, kui hageja ei ilmu kohtuistungile.
20.oktoobri 2014 hagiavalduse täienduses (I kd, tl 97–99) palus hageja mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 306 003 eurot 39 senti. Kinnistu müüdi tegelikust turuväärtusest odavama hinnaga. Eksperthinnangu nr 2013-04-02 (I kd, tl 114jj) kohaselt oli kinnistu väärtuseks 2011 augusti seisuga 265 003 eurot 39 senti ning ekspertiisi nr 505-0313A (I kd, tl 102jj) järgi oli maatüki väärtus 41 000 eurot, kinnistu koguväärtus 306 003 eurot 39 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja käitumine hageja suhtes ei ole olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Enne laenulepingu ülesütlemist ning täitemenetluse algatamist võimaldas kostja hagejale korduvalt täiendavaid tähtaegu kohustuste täitmiseks ning probleemidele lahenduse leidmiseks, kuid kostja ei saa võlgnevuse tasumise tähtaegu lõpmatuseni pikendada. Mitmete kuude jooksul hageja olukorrale lahendust ei leidnud, kuigi kostja oli seda võimaldanud ega öelnud koheselt lepingut üles. Kostja on olnud suhetes hagejaga vastutulelik ning paindlik. Hagejal tekkis võlgnevus juba 2009. aasta jaanuaris. Sellele eelnevalt oli hageja osamaksete tasumisega viivituses. Täitemenetlus ei olnud põhjendamatu ning kostja ei ole hagejale kahju tekitanud ega hageja arvel alusetult rikastunud. Asjassepuutuv ei ole hageja hõimlase 21. juuli 2009 e-kiri, sest hageja oli kostjaga pidevas kirjavahetuses alates 8. juunist 2009 kuni 21. augustini 2009. Lepingu ülesütlemise teatise saatis kostja hagejale alles 4. augustil 2009 ja pärast teatise kättesaamist oli hagejal endiselt võimalus võlgnevus tasuda või kostjaga mistahes muid kokkuleppeid sõlmida. Hageja vastas lepingu ülesütlemise teatisele 21. augustil 2009, järelikult oli hageja asjade käiguga kursis ning tal oli võimalik olukorraga tegeleda. Hea usu põhimõtete vastane ei ole ka kostja poolt teises hagejaga seotud tsiviilasjas nr 2-12-9970 taotluste esitamine.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 21. oktoobri 2015 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 3 järgi võib hagi esitada täitemenetluse lõpuni. Põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või sissenõudja võlgniku arvel alusetult rikastumise korral (eelkõige võlgniku õiguse rikkumise tõttu) võib võlgnik vastava nõude eelduste olemasolul esitada hagi sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust (Riigikohtu 28. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 18). Kostja 12. novembri 2009 avalduse täitemenetluse algatamiseks (I kd, tl 8–9), kinnistusraamatu väljatrüki (I kd, tl 74) ning täiteasjas nr 084/2009/4195 kordusenampakkumise akti ja selle lisa 1 (I kd, tl 76) alusel luges maakohus tõendatuks, et täitemenetlust on teostatud täitedokumendi alusel ja kinnistu on müüdud kordusenampakkumisel. Hageja seisukohalt oli kinnistu müümine vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hea usu põhimõtte kohaldamisel lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 6 sätestatust, kuna poolte vahel olid laenulepingust tulenevad õigussuhted. Eesti Haigekassa
vastusest nähtub, et hageja on olnud töövõimetuslehel perioodil 13. juuli 2009 kuni 9. november 2009 ja järgnevalt (I kd, tl 48). Laenuleping öeldi seoses hagejapoolse lepingu rikkumisega ennetähtaegselt üles 25. augustil 2009, seega ajal, millal hageja viibis haiguslehel. Hageja väitis, et hageja hõimlane on saatnud kostjale kirja, kuid kostja ei ole kirjale vastanud. T.T. i saadetud e-kirjast nähtuvalt on 21. juulil 2009 aadressile [email protected] saadetud teade, et hageja viibib haiglas ning taastub operatsioonist (I kd, tl 6). Viidatud kirjale on kostja poolt saadetud automaatvastus, et kirja adressaat on puhkusel ning viidatakse teiste töötajate andmetele, kellega tuleks ühendust võtta (I kd, tl 7). Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostjapoolses e-kirjas nimetatud töötajatega oleks ühendust võetud Hagejaga öeldi leping üles mitte seoses tema haigestumisega, vaid eelnevalt alates jaanuarist 2009 tekkinud võlgnevuse tõttu. Poolte vahel 2009 juunis toimunud kirjavahetusest nähtuvalt on hageja pakkunud kostjale välja võimaluse, et keegi võtab laenulepingu üle. Kostja on sellise võimaluse hagejale andnud, kuid refinantseerimine ei ole teostunud (I kd, tl 36–41). Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hageja on rikkunud laenulepingut ning kostja on kasutanud seadusest tulenevat õiguskaitsevahendit (VÕS § 100, § 101 lg 1 p 4) ning lepingu üles öelnud. Pooled ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hagejapoolne lepingu rikkumine oleks seotud kostja enda käitumisega (VÕS § 101 lg 3). Pooltevahelisest kirjavahetusest nähtuvalt on kostja korduvalt hagejale teatanud, et kui hageja lepingut ei täida või kohustust üle ei võeta, alustatakse täite- ja kohtumenetlust. Maakohus leidis, et puuduvad VÕS § 118 lg 1 alused, mille kohaselt oleks kostja kaotanud õiguse lepingust taganemiseks. Hea usu põhimõttega ei ole vastuolus kostja taotlused tsiviilasjas nr 2-12-9970 tagaseljaotsuse tegemiseks ja asja arutamiseks ilma kostja osavõtuta. Selliste taotluste esitamise õigus tuleneb TsMS §-st 407 ja TsMS §-st 410. TsMS §-st 412 tuleneb hageja õigus nõustuda asja läbivaatamisega ilma tema osavõtuta. Asjaolu, et hageja väidete kohaselt on täitemenetlus läbi viidud ilma tema osavõtuta ja kinnistu müüdi turuhinnast odavamalt, ei puuduta kostjat, sest täitemenetlust viib läbi kohtutäitur. Ka see, et kostja on finantseerinud sundenampakkumisel suurema pakkumise teinud isikut, ei muuda kostja käitumist hea usu vastaseks, sest kostja kui krediidiasutuse eesmärgiks ongi oma teenuste pakkumine. Kostjal oli seadusest tulenev õigus rahuldada nõue kinnisasja arvel. Hageja viited kodule ja selle kaitsele ei ole asjakohased, sest sellise tõlgenduse puhul ei saakski kinnisasja, millel asub koduna kasutatav elamu, laenu tagatisena kasutada. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on kahju tekitanud või alusetult rikastunud. Hüpoteegiga koormatud kinnisasi müüdi kohtutäituri enampakkumisel ja enampakkumise käigus kujunenud hind ei ole samastatav turuhinnaga. Maakohus leidis, et olukorras, kus hageja ei ole suutnud täita võetud laenukohustust, mistõttu on kinnisvara enampakkumise korras müüdud, on ebaõiglane jätta kostja menetluskulud hageja kanda. Maakohus luges eelnimetatu erandlikuks asjaoluks TsMS § 162 lg 4 mõttes ning jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis kostja menetluskulud tema enda kanda ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja palub jätta kõik apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus menetluskulude jaotamisel ületanud diskretsiooni piire ning see tõi kaasa kostja õiguste olulise riive. Hageja on teadlik, et ta ei täitnud lepingulisi kohustusi ning et tal on kohustus alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude
ulatuses. Otsustades pöörduda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega kohtusse, pidi hageja arvestama, et hagi rahuldamata jätmisel tuleb tal hüvitada vastaspoole menetluskulud. Kostja kulude tema enda kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane. Täitemenetluse algatamine on hageja enda tegevuse/tegevusetuse tulemus, mille eest ei pea vastutama kostja. Kostja huvid on niigi kahjustada saanud, kuna hageja ei täitnud kohaselt lepingust tulenevaid kohustusi. Laenusaajad esitavadki kostja kui võlausaldaja vastu põhjendamatuid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid ning tegemist on olukordadega, kus laenusaajad ei ole suutnud täita võetud laenukohustusi, mille tulemusena on nende vara täitemenetluses realiseeritud. Seega tuleks maakohtu põhjenduste kohaselt neil kõigil juhtudel jätta võlausaldaja menetluskulud tema enda kanda. Selline olukord tekitaks võlausaldaja õiguste olulise rikkumise ning tooks kaasa materiaalse kahju. Maakohtu seisukoha püsima jäämisel võib tekkida olukord, kus võlgnik teadlikult võlausaldaja huvide kahjustamise eesmärgil esitab põhjendamatu hagi, kartmata, et talle võiks sellega menetluskulude hüvitamise kohustust kaasneda. Kostjat esindas kohtumenetluses tema enda töötaja ja seetõttu saab kostja menetluskuluks olla vaid kohtuistungitega seotud sõidukulu, mis ei ole märkimisväärselt suur või hagejale ebamõistlikult koormav.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Vastuse kohaselt on kohtuistungitel osalemine ning kostja esindamine kostja töötaja tööülesanne, mille eest ta saab töötasu. Palgalise esindaja töötasu ei saa olla menetluskulu tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes. Ka sõidukulu ei saa antud juhul olla menetluskuluks, kuna kohtus esindamine on seotud kostja töötaja tööülesannete täitmisega. Menetluskulude jaotuse otsustamine on kohtu diskretsioon.
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ning jätta menetluskulud täielikult kostja kanda. 3. mail 2016 täpsustas hageja ringkonnakohtu istungil nõuet ning palus vaadata maakohtu otsus ka kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas üle. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja käitunud hageja suhtes pahatahtlikult, hea usu põhimõtte ning heade kommetega vastuolus. Kostja poolt lepingu lõpetamine ning täitemenetluse algatamine on toimunud ajal, mil hageja viibis ravil ning kostja oli sellest teadlik. Kostja 11. juuli 2011 e-kirjast tulenevalt võib kinnistu müügi alghind olla 57 500 eurot. Samas on kostja esitanud nõude summas 75 000 eurot. Heatahtlikul lepingupartneril oleks olnud võimalik läbi rääkida kohustuse ajatamist või peatamist. Kostja on oma õigusi kuritarvitanud ning hagejale kahju tekitanud. Hagejale kuulunud kinnistu tegelik väärtus oli 306 003 eurot 39 senti. Kostja ei reageerinud hageja hõimlase e-kirjale, milles kostjat teavitati hageja haigestumisest. Kostja finantseeris hagejale kuulunud kinnistu ostu uuele omanikule. Maakohus on väljunud nõude piiridest, käsitledes tsiviilasja nr 2-12-9970 vaidlust. Kohtuotsuse põhjendustest ei ole jälgitav otsuse kujunemine. Hea usu põhimõtet on maakohus käsitlenud tsiviilasja nr 2-12-9970 valguses, mis ei puutu käesoleva asja vaidlusesse. Maakohus ei ole põhjendanud haginõude asjaolusid heade kommete ja hea usu põhimõttest lähtudes. Samuti ei ole maakohus analüüsinud nõude asjaolusid tulenevalt VÕS §-st 6. Maakohus ei ole tõendeid objektiivselt hinnanud. Kostja on esitanud ebaõigeid tõendeid (andmeid). Kostja vastuse kohaselt toimus juulis 2009 poolte kohtumine, hageja saatis 11. juulil
2009 kostjale kirja, ning hageja reageeris kostja lepingu ülesütlemisele 21. augustil 2009. Hageja ei saanud seda kõike teha, sest hageja oli juulis haigestunud. Asjaolu, et täitemenetlus viidi läbi ilma hageja osavõtuta puudutab otseselt kostjat, sest kostja esitas avalduse täitemenetluse läbiviimiseks. Kostja esitas kohtutäiturile seisukoha, et kinnistu alghind võib olla 57 500 eurot. Samas kostja nõude suuruseks oli 75 000 eurot. Maakohus on jätnud nimetatud tõendi hindamata. Maakohus on jätnud ka eksperthinnangud vara väärtuse kohta hindamata. Kostja poolt kinnistu ostja finantseerimine on hageja, kui pikaajalise lepingupartneri suhtes, hea usu põhimõtte vastane. Ei ole välistatud, et kostja on käitunud vastuolus hea pangandustavaga või on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Maakohus ei ole analüüsinud VÕS § 1043 ja § 1050.
7.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja käitumine ei ole kunagi olnud hageja suhtes pahatahtlik. Lepingu ülesütlemise teatisele reageeris hageja 21. augustil 2009 e-kirjaga, milles hageja ei rääkinud, et ta ei saa tervise halvenemise tõttu võlgnevust tasuda, vaid avaldas, et maksed taastuvad. Põhjendamatu on hageja süüdistus, et kostja ei vastanud hageja hõimlase e-kirjale. On arusaamatu, mida hageja oleks pidanud vastama e-kirjale, milles oli märgitud, et makse pangale viibib ning püütakse leida kõikidele osapooltele sobivaim lahendus. Täitemenetlust puudutavate vastuväidete esitamine käesolevas menetluses ei ole lubatud ega põhjendatud. On tõendatud, et kinnisasja müüki alustati kõrgema hinnaga (159 779 eurot), kuid mitmed enampakkumised nurjusid huviliste puudumise tõttu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus keeldub hageja apellatsioonkaebuse kahju hüvitamise nõude osas menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 3 alusel, kuna kaebuselt ei ole tasutud riigilõiv. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus menetluskulude jaotuse osas tuleb rahuldada ning maakohtu otsus menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud maakohtus hageja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.
9.Hageja esitas hagiavalduses kaks nõuet: sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude ning kahju hüvitamise nõude. Maakohus jättis hagi mõlema nõude suhtes rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning rahuldada hagi. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab menetluskulude jaotuse.
10.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda kahju hüvitamise nõude osas. TsMS § 637 lg 1 p 3 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõivu. Hageja soovis kahju 306 003 euro 39 sendi hüvitamist. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on määranud tsiviilasja hinna valesti. TsMS § 132 lg-te 1 ja 5 kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 3500 eurot ning mittevaraliseks loetakse hagihinna tähenduses ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et hageja esitas lisaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudele ka kahju hüvitamise nõude. TsMS § 124 lg 1 esimese lause kohaselt määratakse raha
maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. Seega on hageja kahju hüvitamise nõude hagihinnaks hüvitatava kahju summa 306 003 eurot 39 senti. TsMS § 134 lg 1 esimese lause kohaselt hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Seega TsMS § 132 lg 1 ja 5 ning § 124 lg 1 arvestades on tsiviilasja hinnaks maakohtus 309 503 eurot 39 senti (3500 + 306 003,39). TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Hageja taotles apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamist. Ringkonnakohus rahuldas hageja taotluse menetlusabi saamiseks 14. detsembri 2015 määrusega ning vabastas hagejat riigilõivu 300 euro tasumisest apellatsioonkaebuselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas. Hageja täpsustas oma nõuet 3. mai 2016 istungil ning palus rahuldada ka nõude kahju hüvitamise osas. Hageja palus vabastada teda kahju hüvitamise nõude osas apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus jättis 13. mai 2016 määrusega hageja taotluse menetlusabi saamiseks kahjuhüvitise nõude esitamisel rahuldamata ning andis hagejale tähtaja riigilõivu 2700 eurot tasumiseks. Hageja ei ole määratud tähtajaks riigilõivu tasunud. Kuivõrd apellatsioonkaebuse kahju hüvitamise nõude osas menetlusse võtmisest tuleb keelduda, ei analüüsi maakohus hageja etteheidet maakohtu VÕS §-de 1043 ja 1050 kohaldamata jätmise kohta ega hinda hageja esitatud tõendeid kahju suuruse kohta.
11.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas on põhjendamatu ning see tuleb jätta rahuldamata. Hageja leiab, et kostja on käitunud hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt, maakohus on väljunud nõude piiridest ega ole objektiivselt tõendeid hinnanud. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 3 järgi võib hagi esitada täitemenetluse lõpuni. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (Riigikohtu 6. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16; 7. novembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16; 9. märtsi 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 17). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja käitunud hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt. Hageja võlgnevus kostja ees tekkis jaanuaris–veebruaris 2009 (I kd, tl 32, 34), seega enne hageja haigestumist juulis 2009. Sellele vaatamata ei ole kostja laenulepinguid enne 25. augustit 2009 üles öelnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostja tegevust lugeda ebamõistlikuks ega pahauskseks. Kostja kui laenuandja kasutas seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, et saada väljalaenatud rahalised vahendid võimalikult kiiresti tagasi. VÕS § 196 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Kui
mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Kostja on hagejale korduvalt andnud täiendavaid tähtaegu kohustuse täitmiseks ning 15. juuni 2009 e-kirjas teavitanud laenulepingu ülesütlemise võimalusest kohustuse täitmata jätmise korral. Ainuüksi asjaolu, et kostja ütles laenulepingu üles hageja haiguslehel viibimise aja jooksul, ei tähenda kostja hea usu põhimõtte vastast käitumist. Hageja võlgnevus ei tekkinud hageja haigestumise tagajärjel, vaid tegemist oli juba eelnevalt tekkinud võlgnevusega ning hageja oli sellest teadlik. Pooled on pidanud kirjavahetust hageja võlgnevusega seoses hiljemalt juunist 2009 (I kd, tl 36–37), seega enne hageja haiguslehele sattumist, ning e-kirjavahetusest nähtuvalt on kostja teinud hageja võlgnevuste likvideerimiseks tähtaegades järeleandmisi, pikendades tasumise tähtaegu (I kd, tl 37). Seega on kostja korduvalt andnud hagejale täiendavaid võimalusi võlgnevuse tasumiseks ning meelevaldsed on hageja väited kostja poolt õiguste kuritarvitamisest ja hagejale kahju tekitamisest. Samuti on alusetud hageja etteheited kohustuse ajatamata või peatamata jätmise kohta kostja poolt. Hageja ei ole lepingute kehtivuse ajal lepingute peatamist, s.o maksepuhkust, oma tervisliku seisundi tõttu või muul põhjusel taotlenud. Hageja on kogu aeg tasumist lubanud, nii juunis, kui ka 21. augusti 2009 e-kirjas (I kd, tl 40), kuid ei ole oma lubadusi täitnud. Hageja on ise kinnitanud võlgnevuse olemasolu (I kd, tl 88 pöördel). Hageja toimetati haiglasse terviserikkega 13. juulil 2009. Seega ei ole õige hageja väide, et ta ei saanud haiguslehel viibimise tõttu kostja esindajaga 11. juulil 2009 kohtuda. Asjaolu, et hageja oli perioodil 13. juuli 2009 kuni 9. november 2009 haiguslehel, ei välista selle ajavahemiku jooksul e-kirjade saatmist. Hageja on ka kinnitanud, et e-kirju saatis hageja hõimlane hageja teadmisel (I kd, tl 88 pöördel, tl 122). Asjaolu, et kostja finantseeris hagejale kuulunud kinnistu ostu ostjale, ei ole hea usu põhimõtte vastane käitumine ning maakohtu seisukoht on selles osas õige. Kostja ei ole käitunud hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt, kui ta tegi kohtutäiturile ettepaneku kinnisvara enampakkumise alghinna määramiseks. Enampakkumise alghind kujuneb täitemenetluse seadustikus kehtestatud reeglite kohaselt ning enampakkumise nurjumise korral on võimalik alghinda langetada, küsides selle kohta sissenõudja ja võlgniku seisukohti (TMS § 100 lg 5). Esmastel enampakkumistel oli kinnisasja hind oluliselt kõrgem (I kd, tl 123–125). Pahatahtlikuks käitumiseks ei saa lugeda kostja hageja poolt hõimlase e-kirjale mittevastamist. Hageja hõimlane ei ole kostja lepingupartner ega olnud hageja volitatud isikuks pooltevahelistes laenusuhetes. Hageja hõimlase e-kiri (I kd, tl 6) oli informatiivne ega vajanud eraldi vastamist.
12.Hageja viide vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalikule rikkumisele on asjakohatu. Vastutustundlik laenamine tähendab, et laen peab vastama tarbija vajadustele ning olema kujundatud selliseks, et tarbijal oleks võimalik saadud krediit tagasi maksta. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Hageja ei ole kordagi väitnud, et laenulepingute sõlmimise ajal 2001 ei olnud ta suuteline laenu tagastama, vaid vastupidiselt on menetluse jooksul korduvalt kinnitanud, et on pikaajaliselt täitnud oma kohustusi korrektselt (I kd, tl 133, 171).
13.Maakohus ei ole haginõude piiridest väljunud. Maakohus selgitas, et hea usu põhimõttega ei ole vastuolus kostja poolt tsiviilasjas nr 2-12-9970 esitatud taotlused, kuid tegemist ei ole
maakohtu ainukese hinnanguga hea usu põhimõtte väidetavale rikkumisele kostja poolt. Maakohus on otsuses analüüsinud nii hageja väiteid, kui ka esitatud tõendeid, s.h poolte ekirjavahetust.
14.Ringkonnakohtu hinnangul on kostja apellatsioonkaebus menetluskulude jaotuse osas põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Maakohus leidis, et kuigi üldreegli TsMS § 162 lg 1 kohaselt peaks jätma menetluskulud hageja kanda, on olukorras, kus hageja ei ole suutnud täita võetud laenukohustust, ebaõiglane jätta kostja menetluskulud hageja kanda ning põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd maakohus jättis hagi rahuldamata, tuleks menetluskulud jätta üldreegli kohaselt hageja kanda. Asjaolu, et hageja ei suutnud täita võetud laenukohustust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul menetluskulude teistsuguse jaotuse aluseks. TsMS § 162 lg-t 4 ei saa kohaldada üksnes põhjendusega, et menetlusosaline on raskes majanduslikus olukorras. TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu. Menetluskulude välja mõistmata jätmine tsiviilasja kaotanud poolelt peab olema sellele menetlusosalisele olema äärmiselt ebaõiglane mitte üksnes tema majanduslikust seisundist lähtudes, vaid ka muudest objektiivsetest asjaoludest, mida ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul ei esine.
15.TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Kostja 21. juuli 2016 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud maakohtus sõidukulud 67 eurot 16 senti 9. septembri 2014 ja 5. jaanuari 2015 istungitele ning menetluskulud ringkonnakohtus riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel 50 eurot ja sõidukulu 3. mai 2016 istungile 23 eurot 10 senti. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 139 lg 1 järgi on riigilõiv menetlusosalise kohtukulu. Kostja tasus 24. novembril 2016 apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu summas 50 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ja see kuulub menetlusosalisele hüvitamisele. Kostjat esindas kohtumenetluses kostja töötaja, seega hüvitatakse kostjale TsMS § 175 lg 2 järgi üksnes sõidukulud. Ekslik on hageja seisukoht, et sõidukulu ei saa antud juhul olla menetluskuluks. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja sõidukulud põhjendatud. Seega saab kostja põhjendatud kuluks maakohus lugeda kokku 67 eurot 16 senti ning ringkonnakohtus 73 eurot 10 senti (riigilõiv 50 eurot ning sõidukulud 23 eurot 10 senti). Eespoolöeldut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalik kulu, mis kuulub hageja poolt hüvitamisele 140 eurot 26 senti.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.