Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

enne kohtuotsuse tegemist kuulus elamu aadressil Kärberi x EÜ-le Edu, kes majandas elamut. Tallinna Linnakohtu otsusega tsiviilasjas nr. 2/33-226/03 on tuvastatud, et elamu Kärberi x majandamise, haldamise ja remondiga tegeles kuni 25. aprillini 2001. a. EÜ Edu. Seetõttu tasus kostja kõik majanduskulude arved EÜ-le Edu ja alates 2001. a., mil hagejale anti üle omandiõigus elamule ning hageja sai alustada majandustegevust, alustas kostja majanduskulude tasumist hagejale. Kostja on omapoolse kohustuse täielikult täitnud ning ei vastuta õiguslike probleemide eest, mis on seotud hageja eraldumisega EÜ-st Edu. Esimese astme kohtu otsus

dokumendid, saab järeldada, et faktiliselt tegeles elamu kommunaalteenuste tellimise ja vahendamisega kuni 25. aprillini 2001. a. EÜ Edu. Maakohtus leidis tõendamist, et apellant on tasunud kõik kommunaalteenuste osutamise eest EÜ Edu poolt esitatud arved. Väidetav võlg KÜ Kärberi x ees on apellandil alates 1. novembrist 1998 . a. kuni 30. aprillini 2001. a., s. o. selle ajani, kuni kohtuotsusega tuvastati, et elamu kuulub EÜ (KÜ) Kärberi x valdusesse. Kohtumenetluse ajal ei olnud kellelegi elanikest selge, kellele kommunaalteenuste eest tasuda tuleb. Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et apellant on EÜ Kärberi x liige. Apellant osales KÜ Kärberi x reorganiseerimiskoosolekul 17. juunil 2001. a., mitte EÜ Kärberi x asutamiskoosolekul 26. oktoobril 1998. a. Apellant ei ole endale teadaolevalt EÜ Kärberi x liige ja kohtule ei ole esitatud tõendeid, et apellant on liikmeks arvatud. Seega on kohus valesti tuvastanud, et apellant on ühistu liige alates 1998. a. Apellant hakkas vastustajale arveid tasuma pärast eelnimetatud kohtuotsuse jõustumist ja EÜ Kärberi x reorganiseerimist KÜ-ks Kärberi x. Vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid, selle § 184 kohaselt kuulub võlgnikule, kes on kohustatud teostama ühe kahest või enamast teost, valikuõigus, kui seadusest, lepingust või kohustise olemusest ei tulene teisiti. Hageja vaidles EÜ-ga Edu hoone valdusõiguse üle kuni 25. aprillini 2001. a. Enne seda ei suutnud hageja apellandile objektiivselt tajutavas vormis selgeks teha, kellele peab ta kommunaalteenuste eest maksma. Apellant tasus kommunaalteenuste eest EÜ-le Edu, kes ka teenuseid osutas. Maakohus ei ole üldse tuvastanud, milline elamu väidetav haldaja milliseid teenuseid osutas. Apellandile teadaolevalt olid EÜ-l Edu lepingud AS-iga Tallinna Vesi ja AS-iga Eesti Energia, mida ei olnud sõlmitud EÜ-ga Kärberi x. Hagi on esitatud vale isiku vastu. Kohus tuvastas, et apellant tasus oma maksed EÜ-le Edu, seega peaks vastustaja oma nõuded esitama EÜ Edu vastu, kuna hageja vastav õigus on märgitud ka Tallinna Linnakohtu 29. märtsi 2001. a. otsuses. Kommunaalteenuste võlg saab tekkida üksnes isikul, kes nende eest ei maksa. Apellant on kommunaalteenuste eest maksnud. Vastustaja ei ole tõendanud, et tema osutas apellandile kommunaalteenuseid ja et apellandil teenuste eest võlgnevus on. Asjaolusid arvestades on väär mõista apellandilt välja viivis põhivõlaga samas suurusjärgus. Kohus oleks pidanud TsK § 194 lg. 1 järgi leppetrahvi vähendama, kuna see on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega. Apellandi vastu on hagi esitatud pahauskselt. Hageja on teadlik, et tal on õigus nõuda alusetult saadut EÜ-lt Edu, mitte apellandilt, kes on oma kohustused nõuetekohaselt täitnud. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja saab tõendada, et EÜ Edu ei ole pärast EÜ Kärberi x moodustamist osutanud mingeid teenuseid. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hagi võla sissenõudmiseks kulutatu väljamõistmiseks rahuldamata jäeti. Kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 ei kontrolli kolleegium maakohtu otsuse õigsust vaidlustamata osas. Vaidlustatud osas maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ega pea vajalikuks seda korrata. Kaebuse väited ei ole põhjendatud. Esimese astme kohtu menetluses tugines hageja muuhulgas väitele, et kostja oli asutamisest EÜ Kärberi x liige (tl. 45, 147), kostja seda asjaolu aga sõnaselgelt ei vaidlustanud. Vastupidi, kostja möönis EÜ Kärberi x eraldumist EÜ-st Edu ja kinnitas, et on elamuühistu liikmelisusest tulenevad kohustused täitnud. Samas ei väitnud kostja, nagu oleks ta mingi muu elamuühistu liige (tl. 34). Sellest avaldusest ei saa ka järeldada kostja tahet

vaidlustada oma liikmelisust EÜ-s Kärberi x. TsMS § 231 lg. 2 lause 1 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Apellatsioonkaebuses ei ole apellant tuginenud asjaoludele, millest nähtuks, et apellant on varasemas menetluses esitatud avalduses soovinud hageja vastavat väidet vaidlustada. Seega oli maakohtul alus pidada kostjat EÜ Kärberi x liikmeks alates selle asutamisest ja kostja apellatsioonkaebuse vastava väitega ei saa arvestada. Pealegi, et vaidlustamata asjaolude kohaselt asutati EÜ Kärberi x eraldumisel elamukooperatiivist Edu ja kanti registrisse 26. oktoobril 1998. a. ning enne seda oli kostja olnud elamukooperatiivi Edu liige, kes kasutas liikmelisuse alusel Kärberi x elamus asuvat korterit 77, siis on tema liikmelisus EÜ-s Kärberi x ka ilmne: EÜ Kärberi x asutamise ajal kehtinud elamuseaduse (ES) § 14 lõikes 1 sätestatud elamuühistu mõiste kohaselt sai elamu teenindamise ja majandamise korraldamiseks luua vaid ühe elamuühistu ja alates elamukooperatiivist Edu eraldumisest sai selleks olla vaid EÜ Kärberi x. Apellant on ekslikult leidnud, nagu oleks TsK § 184 andnud talle õiguse valida, kummale elamuühistule ta osutatud teenuste eest tasub. TsK § 184 oli kohaldatav juhul, kui võlgnikul oli kohustus teha üks kahest või enamast teost. Vaidlusaluses asjas ei olnud võlgnikul kohustust teha üht kahest või enamast teost. Kostja kohustus tasuda hagejale osutatud ja vahendatud teenuste eest põhines selle elamuühistu liikmelisusel, EÜ-ga Edu ei olnud kostjal aga õigussuhet, millest tulenevalt oleks kostjal olnud kohustus nimetatule kommunaalteenuste tasu maksta. Vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud TsK § 233 lg. 1 kohaselt lõpetas kohustise nõuetekohaselt teostatud täitmine, § 173 lg. 1 kohaselt tuli kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse, planeerimisakti või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele. Arvestades ka TsK §-s 162 sätestatud kohustise mõistet, mille sisuks oli ühe isiku (võlgniku) kohustus teha teise isiku (kreeditori) kasuks teatud tegu, hõlmas kohustise nõuetekohane täitmine muuhulgas kohustise täitmist õigele isikule. Tasunud EÜ Edu arveid, eksis apellant kreeditori isikus ning nimetatu esitatud arvete maksmine ei lõpetanud tema kohustust maksta osutatud teenuste eest raha hagejale. Seega ei ole põhjendatud apellandi väide, nagu oleks ta osutatud teenuste eest nõuetekohaselt tasunud. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, nagu nähtuks Tallinna Linnakohtu

Kärberi x vahelises vaidluses, et vaidlusalusel ajavahemikul ostis EÜ Edu neid teenuseid teenuseosutajatelt ning vahendas hagejale, kes omakorda vahendas neid oma liikmetele. Otsusega tuvastati, et hagejal on EÜ Edu ees võlgnevus nimetatud teenuste vahendamisest tulenevalt ning hagejalt mõisteti EÜ Edu kasuks sellest tekkinud võlg välja. Sellest tuleneb iseenesest, et asjakohatu on kostja väide, nagu oleks EÜ Edu osutanud teenuseid vahetult EÜ Kärberi x liikmetele. Nõustuda ei saa apellandi väitega ka selles, mis puudutab maakohtu otsuse ebaõigsust viivist puudutavas osas. Esimese astme kohtu menetluses ei taotlenud kostja viivise vähendamist vastavalt TsK §-le 194. TsMS § 4 lg. 2 kohaselt määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise, § 5 lg. 1 kohaselt menetletakse hagi poolte poolt esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi lg. 2 lause 1 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatut ümber lükata või sellele vastu vaielda. Kuna kostja ei olnud viivise vähendamist taotlenud, siis ei oleks maakohus olnud õigustatud seda omal algatusel tegema. TsMS § 631 lg. 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (seadustiku § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Eespooltoodud põhjendusel ei ole maakohus viivise vähendamata jätmisel õigusnormi rikkunud ning kaebus ei sisalda põhjendust, nagu tuleks viivise osas apellatsioonimenetluses arvestada tulevate asjaolude ja tõendite kohaselt teha maakohtu otsusest erinev otsus. Viivise arvestamise metoodikat ja arvestust ei ole kostja vaidlustanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. Vastavalt kuni 31. detsembrini 2005. a. kehtinud TsMS § 60 lõigetele 1 ja 8 jäävad apellandi apellatsioonimenetluse menetluskulud tema enda kanda, vastustaja ei ole apellatsioonimenetluse menetluskulude hüvitamist taotlenud ega kulunimekirja esitanud.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.