Tsiviilasja number
2-07-7879
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.01.2008, Tallinn
Tsiviilasi
Marge Kato hagi OÜ Guide Marketing vastu saamata jäänud palga, viiviste ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.09.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marge Kato apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetusosalised ja nende esindajad
Hageja Marge Kato (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht: x), esindajad Annika Nielson ja Eveli Kelk Kostja OÜ Guide Marketing (regitrikood xxxxxxxx, asukoht: x), esindaja advokaat Martin Traat
Muuta Harju Maakohtu 11.09.2007 otsust lõpparve kinnipidamise eest väljamõistetud hüvitise 1440,00 krooni osas ja teha selles osas uus otsus. Mõista OÜ-lt Guide Marketing välja Marge Kato kasuks hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 19848,00 (üheksateist tuhat kaheksasada nelikümmend kaheksa) krooni. Hageja menetluskulud jäävad kostja kanda 18,90 % ulatuses. Kostja menetluskulud jäävad hageja kanda 81,10% ulatuses. Muus osas jätta otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik Poolte vahel oli 06.05.1998 sõlmitud tähtajatu tööleping, mis lõpetati hageja sellekohase avalduse alusel 05.03.2007. Hageja viibis alates 01.11.2005 rasedus- ja sünnituspuhkusel ning peale seda lapsehoolduspuhkusel kuni 04.03.2007. Hageja töökohustuseks oli mh reklaami müük. Kostja ei ole hagejale maksnud palka (tulemustasu) perioodil 2004 oktoober kuni 2005 oktoober sõlmitud reklaamlepingute eest summas 47 325, 10 krooni. Töölepingust ei tulene, et reklaami müügina (lepingu „oma müügina“) tuleb käsitleda muude tööülesannete täitmist lisaks reklaamimüügilepingu sõlmimisele. Samuti ei tulene lepingust, et tulemustasu saamiseks pidi hageja täitma täiendavaid ülesandeid lisaks reklaamimüügilepingute sõlmimisele. Müük seisneb reklaamimüügilepingu sõlmimises, st 10% tulemustasu makstakse töötajale üksnes lepingu sõlmimise ehk uue kliendi toomise eest ettevõttele. Muude töökohustuste (mis järgnesid reklaami müügile) eest sai hageja põhipalka. Hageja palga sidumine klientide maksetega reklaamimüügilepingu alusel, reklaami ilmumise ja lepingu kehtivusega on alusetu. Sellekohane kokkulepe töölepingus puudus. Hagejal puudus võimalus nimetatud asjaolusid ka mõjutada. Palka tuleb arvestada 1 kuu jooksul tehtud ja tööandja poolt vastuvõetud töö eest. Kui hageja sõlmis reklaamimüügilepinguid palgaarvestusega ületava perioodi eest, siis kohustus kostja talle maksma palka võrdeliselt töö valmidusastmega. Kuigi hageja sellist tulemustasu maksmist lepingu kehtivuse ajal ei vaidlustanud, ei anna see alust lepingu tõlgendamiseks selliselt, et selline maksmise viis oli poolte vahel kokku lepitud. Kuna kostja ei ole hagejale tasunud väljamaksmisele kuulunud palka ega viivist, siis vastutab kostja ka lõpparve kinnipidamise eest. Eeltoodu alusel palus hageja kostjalt välja mõista saamata jäänud palk 47 325, 10 krooni, palga maksmisega viivitamise eest viivised 28 953, 60 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitis 27 740, 47 krooni ning täiendavad viivised 11% aastas kuni kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude summa täitmiseni. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et hagiavalduses toodud materiaalõiguslik alus ei sisalda ühtegi õigusnormi, mis kinnitaksid hagis toodud väiteid või võimaldaksid hageja nõude esitamise ja rahuldamise. Alates 01.11.2005 peatus hagejaga sõlmitud tööleping ja Eesti Vabariik maksis hagejale vanemahüvitist. Seega on riik hagejale maksnud vanemahüvitist kogu selle aja eest, mille osas on hageja nõude kostja vastu esitanud. Hageja tõlgendab töölepingut ja palgatingimusi meelevaldselt ja ebaloogiliselt. Hageja seisukoht, et tal tekib reklaamilepingut sõlmides pidev õigus saada ilma täiendavaid ülesandeid täitmata iga sõlmitud lepingu eest 10% tulemustasu ja, et ta saab palka ka aja eest, mil ta ei tööta, on väär. Alates lapsehoolduspuhkusele minekut hageja klientide eest ei hoolitsenud ega tegelenud nendega. Reklaamitöö kostja äriühingus tähendab aga tegelikkuses hoopis seda, et iga töötaja, kes sõlmib kliendiga reklaamilepingu, peab konkreetse kliendi reklaamiga tegelema kogu lepingu kehtivuse aja. See eeldab töötaja pidevat kohalolekut ja aktiivset müügitööga tegelemist, so töötamist. Töötajal ei ole õigust saada palka aja eest, mil ta ei tööta ja mil tööleping temaga on peatunud seaduses sätestatud alustel. Alates puhkusele jäämisest ei arvestata töötajatele lisatasusid reklaamimüügi eest. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis välja OÜ-lt Guide Marketing Marge Kato kasuks augusti 2005 töötasu maksmisega viivitamise eest 540 krooni ja hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 1440 krooni. Kohus lõpetas menetluse augustis 2005 saamata lisatasu 900
2(9)
krooni osas. Hageja menetluskulud jäid kostja kanda 2,7% ulatuses ja kostja menetluskulud hageja kanda 97,3% ulatuses. Poolte vahel on vaidlus 06.05.1998 sõlmitud töölepingu nr 15 p 4.1 tõlgendamise üle. Nimetatud punktis leppisid pooled kokku, et tööandja maksab töötajale põhipalka 6500 krooni kuus, millele lisandub 10% tulemuspalka oma müügist. Puudub vaidlus, et tööandja on vaidlusalust punkti tõlgendanud kogu kehtivuse ajal üheselt - töötajale maksti 10% tema poolt sõlmitud lepingute alusel toimunud igakuiselt sooritatud müügist ja kalendrikuus laekunud konkreetse kliendi poolt makstud arvest (igakuisest lepingu haldamisest), mitte lepingu sõlmimisel 10% sõlmitud lepingu mahust. Hageja on aga seisukohal, et tegelikkuses oleks ta pidanud lisatasuna saama lepingu sõlmimisel 10% lepingus märgitud perioodi kogumahust, kuna klientide haldamine kuulus tema põhitööülesannete hulka. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tsiviilkohtus hagimenetluses lubatud tõendite liigid on sätestatud TsMS § 229 lg-s 2. Muud tõendusvahendid on vastavalt TsMS §-le 235 lubatud vaid väidete põhistamiseks. Hageja oma tõlgenduse tõendamiseks tõendeid ei esitanud ja toetub töölepingule ning arengujuhi ametijuhendile. Töölepingu p 2.1 kohaselt oli hageja tööle võetud arendusdirektorina ning p 2.4 kohaselt olid tema tööülesanneteks reklaamimüük The Baltic Guide Soome lehte, Guide Marketing äritoodete ja ettevõtte arendamine ning kõigi tegevdirektori poolt tulnud tööülesannete täitmine. Ametijuhendi p 2.5 kohaselt oli arengujuhi üheks põhiülesandeks olemasolevate klientide haldamine. Tunnistaja M. S. P. R, kes töötab kostja äriühingus alates aastast 2003 algselt projektijuhi ja nüüdseks marketingidirektori ametikohal, ütluste kohaselt selgitatakse firmas kõikidele müüjatele nii töö käigus kui koolitustel, mida tähendab müügitöö; see tähendab olemasoleva lepingu alusel igakuist reklaamialast tööd kliendiga - kliendiga suhtlemine võimalike muudatuste teemal, nende olemasolul tõlkimine, tegelemine kujundusega, kliendi ja kujundaja ning kliendi ja toimetaja vahendamine; müügitöö algab alles peale lepingu sõlmimist; lisatasu on firmas makstud ja makstakse senini igakuise müügi eest peale konkreetse kliendi reklaami ilmumist ja kliendi poolt talle esitatud arve tasumist; samade põhimõtete alusel saab ka tunnistaja lisatasu ning sai tunnistaja teada ka hageja; hageja töötas tunnistaja alluvuses; lisaks müügitööle täitis hageja ka muid ülesandeid, mille eest sai oma põhipalka; peale hageja lapsehoolduspuhkusele minekut tegelesid tema sõlmitud lepingutega edasi teised töötajad. Tunnistaja K. L, kes töötab kostja äriühingus marketingijuhina, töötas hagejaga koos ja viibib alates 2005 novembrikuu algusest lapsehoolduspuhkusel, ütluste kohaselt ei tasu ta lapsehoolduspuhkusele jäämisel ette tasu nende reklaamilepingute eest, millised olid tema sõlmitud ja kehtisid peale tema lahkumist edasi; nende lepingutega tegelesid edasi teised töötajad; töökohas oli selline praktika, et kui tunnistaja sõlmis reklaamilepingu näiteks aastaks, siis tasu sai ta iga kuu peale seda, kui reklaam oli ilmunud ja klient oli tasunud; pärast lepingu sõlmimist tuli organiseerida igakuiselt reklaami ilmumine - saada kliendilt materjal, teha valmis kujundus, see kinnitada, kindlustada, et reklaam ilmuks ja kliendil pretensioone ei oleks; see oligi müügitöö, mille eest sai lisatasu; tal oli sama palgasüsteem kui hagejalgi. Eeltoodu alusel tuleb pooltevahelist töölepingut tõlgendada kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 5 p-dega 2, 3 ja 6 eelkõige lähtudes asjaolust, et tunnistajate ütlustega on tõendatud kostja äriühingu praktika töölepingute sarnase punkti tõlgendamisel („oma müügi“ mõiste alla, mille eest maksti/makstakse lisatasu, loeti/loetakse igakuine töö reklaamilepingu eelnevalt sõlminud klientidega ning lisatasu makstakse igakuiselt 10% lepingu kuutasust peale konkreetse reklaamkuulutuse ilmumist). Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et nimelt
3(9)
selle igakuiselt tehtava töö eest (müügitöö) eest on saadud/saadakse lisatasu. Ei ole vaidlust, et alates 01.11.2005 hageja enam tööülesandeid (ei põhi- ega lisa-) ei täitnud. Tunnistajate ütlustega leidis ka tõendamist kostja väide, et lisatasu maksmine oli/on lisaks sõltuvuses kliendilt raha laekumisest. Selline tööandja käitumine on tulenevalt hea usu põhimõttest vastuvõetamatu ega saa kuuluda VÕS § 6 lg 2 alusel kostja ja tema töötajate vahelistele töösuhetele kohaldamisele. Kostja esindajad kinnitasid, et lisatasu saadakse igakuiselt tehtud töö eest ning et see eelneb reklaamkuulutuse ilmumisele. Sama tõendavad ka tunnistajad. Seega tekib töötajal õigus saada lisatasu peale igakuiselt lisatöö tegemist ning töötasu reaalset kätte saamist ei saa seada sõltuvusse asjaoludest, mida töötaja mõjutada ei saa (sealhulgas kostja lepingupartneritelt rahasummade laekumisest). Iseenesest asjaolu, et töötaja töölepingu kehtivuse perioodil ei vaidlustanud ei kohtus ega töövaidluskomisjonis tööandja poolt lepingu täitmist, ei anna veel alust lugeda tööandja poolt lepingu täitmist kohaseks. Samas annab nimetatud asjaolu kogumis eelpool analüüsitud tõenditega täiendava kindluse asuda seisukohale, et töötamise ajal tõlgendas töötaja töölepingut tööandja ja teiste töötajatega sarnaselt. Nii pikaajaliselt kestnud pooltevahelised suhted (nende käitumine selles suhtes) sisustasid praktikas ära töölepingu punktis 2.4 märgitud sõnapaari „oma müük“ ning pooled said üheselt nimetatud lepingupunktist aru. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga nagu saaks ja tuleks lepingu tõlgendamisel lähtuda vaid asjaolust, et hageja ametijuhendi kohaselt kuulus „olemasolevate klientide haldamine“ tema kui arengujuhi põhiülesannete hulka. Sellise tõlgenduse korral ei saa jätta tähelepanuta, et vastavalt töölepingule kuulus ka reklaamimüük hageja tööülesannete hulka. Seega sellise kitsa, kostja äriühingus välja kujunenud praktikat ja tavasid arvestamata, tõlgenduse korral ei saaks hagejal olla õigust lisatasu saada ka mitte reklaami tellimuslepingute sõlmimisel (reklaamimüügi korral). Tõendamist ei leidnud hageja seisukoht nagu oleks kostja rikkunud pooltevahelist töölepingut lisatasu maksmise osas ning jätnud hagejale maksmata tehtud töö eest. Augustikuus 2005 saamata töötasu 900 krooni osas tuleb menetlus lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel (hageja loobus nõudest põhjusel, et peale hagi esitamist kostja rahuldas selles osas nõude). Kostja poolt tunnistatud palgasumma osas kuulub rahuldamisele ka viivisnõue. Peale hagi esitamist tasus kostja hagejale tasumata lisatasuna 900 krooni suuruse summa, mille hageja väidete kohaselt pidanuks ta saama augustis 2005. Tegemist oli vastavalt palgaseaduse (PalS) § 2 lg-le 1 osaga palgast, mille välja maksmisega viivitamise korral on tööandja kohustatud maksma vastavalt sama seaduse §-le 35 viivist 0,5% iga viivitatud päeva eest. Kostja maksis puuduva osa tasust ära 19.06.2007. Hageja esitas viivisenõude vaid perioodi 05.11.2006 kuni 04.03.2007 (120 päeva) eest. Hagetava perioodi eest kuulub seega kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele viivis 540 krooni. Tasumata lisatasu 900 krooni pidi kuuluma hageja lõpparve sisse. Vastavalt PalS § 32 lg-le 1 on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. On tõendatud, et kostja ei tasunud hagejale koos lõpparvega saamata palka suuruses 900 krooni ja selle kinnipidamise eest viivist. Seega nimetatud summade ulatuses pidas kostja hageja lõpparvet kinni osaliselt kuni 19.06.2007 ning osaliselt senini. Töölepinguseaduse (TLS) § 119 lg 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kui mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Vastavalt hageja arvestusele (millele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud) oli tema keskmiseks brutotöötasuks (arvestades saamata 900 krooni) 19 848 krooni. TLS § 119 lg 2 näol on ühelt poolt tegemist sanktsiooniga tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Tulenevalt võlaõiguses rakendatavatest mõistlikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest ei saa tegemist olla töötajale alusetu rikastumise vahendiga. Eelpool leidis tõendamist, et lõpparvega jäi hagejal saamata 900 + 540 = 1440 krooni, tema ühe kuu keskmiseks palgaks aga oli 19 848 krooni (brutos). Seega ületaks väljamõistetav
4(9)
hüvitis ilmselgelt mõistlikkuse piirid. Mõistlikuks hagejale väljamõistmisele kuuluvaks hüvise suuruseks on lõpparvest kinnipeetud osa suurusega võrdne rahasumma 1440 krooni. Hageja tõendas omapoolset lepingute sõlmimist, mille osas puudub ka vaidlus. Kostja ei vaidlusta, et hageja väidetud klientidega tõepoolest reklaami tellimislepingud (enamik kirjalikult, osaliselt suuliselt) sõlmis. Kostja esitas vastuväited vaid Altia Eesti AS-ga sõlmitud lepingule, milline kannab kuupäeva 17.10.2005. Kostja vastuväite kohaselt ei saa lugeda seda lepingut sõlmituks 17.10.2005, kuna sel kuupäeval allkirjastas selle vaid hageja, kliendi allkirjaga lepingutekst saabus kostjale tagasi faksi teel 27.12.2005. Kostja poolt esitatud lepingutekstil olev faksi kuupäev ei tõenda selle allkirjastamise kuupäeva teise poole poolt. Hageja poolt esitatud tekstist nähtub samuti faksi kuupäev, mis aga ilmselgelt ei tõenda lepingu sõlmimist, vaid ainult selle saatmist hagejale. Mõlemal lepingutekstil on märgitud sõlmimise kuupäevaks 17.10.2005. Kuna kohtule ei esitatud usaldusväärseid tõendeid lepingu tegeliku sõlmimise muu aja kohta, tuleb lugeda tõendatuks hageja seisukoht, et leping oli sõlmitud 17.10.2005. Nõude aritmeetilisele arvestusele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, sh kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 168 lg 5 kohaselt, kui hageja loobub hagist põhjusel, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, võib kohus hageja taotlusel menetluse lõpetamise määrusega mõista hageja menetluskulud välja kostjalt. Eeltoodu alusel tuleb kostja menetluskulud kanda hagejal võrdeliselt rahuldamata jäänud nõudeosaga, so 97,3% ulatuses. Hageja menetluskulud tuleb aga kanda kostjal võrdeliselt hagi rahuldatud osaga + osa, milles kostja rahuldas nõude peale hagi esitamist, so kokku 2,7% ulatuses. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Marge Kato palub maakohtu otsuse tühistada, välja arvatud osas, millega lõpetati menetlus 900 krooni osas. Teha uus otsus, millega mõsta OÜ-lt Guide Marketing välja Marge Kato kasuks maksmata palk 47 355, 10 krooni, viivised 28 953, 60 krooni, hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 27 740, 47 krooni ning märkida otsuses, et täiendava viivisena kuulub OÜ Guide Marketing poolt Marge Katole tasumisele 11% aastas kuni kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude summa täitmiseni. Muuta menetluskulude jaotust ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla dokumentaalne tõend. Hageja esitas oma nõude tõendamiseks tõendina töölepingu ja lähtus lepingu sõlmimisel ja lepingu p 4.1 tõlgendamisel töölepingu sõnastusest. Seega on tõendiks hageja tõlgenduse osas töölepingu sõnastus. Hageja lähtus lepingu sõlmimisel ja tõlgendamisel ka sõna müük ja tulemustasu üldlevinud tähendusest. Hageja tõlgendas lepingut kostjast erinevalt. Antud asjaolu nähtub hageja ütlusest selle kohta, et ta käis pidevalt Janega rääkimas, et tahab saada neid summasid, kuna ta oli oma töö teinud (18.05.2007 korraldava istungi protokoll lk 4 lg 6 - t lk 78-80). Lepingu tõlgendamise eesmärgiks on lepingu sisu väljaselgitamine. Lepingu tõlgendamisel on tegemist vähemalt kahe tahteavaldusega, mistõttu ei ole piisav ainult ühe tahteavalduse tõlgendamise reeglite kasutamine lepingu olemuse ja sisu väljaselgitamisel. Tulenevalt eeltoodust ja tuginedes VÕS § 29 lg 1 oleks kohus pidanud eelkõige tuvastama poolte ühise tahte lepingu sõlmimisel, kuna lepingu kui tehingu siduvuse aluseks on lepingu sõlmimisel väljendatud tahe olla õiguslikult seotud. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kohus ei tuvastanud lepingupoolte tegelikku ühist tahet lepingu sõlmimisel ega seda, kas see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest. Hageja nõuete rahuldamata jätmiseks oleks kohus pidanud tuvastama, et poolte ühine tegelik tahe lepingu p 4.1 osas lepingu sõlmimisel oli maksta tulemustasu 10% lepingute haldamisest ning see erines lepingu p 4.1 sõnastusest, kus oli märgitud 10% oma müügist. Kostja ei
5(9)
tõendanud, et hageja teadis tema tõlgendust lepingu punkti 4.1 sõnastuse osas juba lepingu sõlmimisel. Kostja tõendas tunnistaja ütlustega üksnes seda, milline oli tema ja kahe tunnistaja vaheline praktika nendevahelise töölepingu tõlgendamisel. Lepingu tõlgendamisel võib kalduda kõrvale lepingus kirjapandust, kui on välja selgitatud poolte tegelik eesmärk ja arusaamine endale lepinguga võetud kohustustest. Lepingu ühist tahet välja selgitades tuleb tõlgendamisel arvestada ka VÕS § 29 lg 5 sätestatud asjaolusid. Kohus viitas VÕS § 29 lg 5 p-dele 2, 3, 6, st neile asjaoludele, mida tuleb arvesse võtta lepingu subjektiivselt tõlgendamisel. Kohus jättis välja ühe subjektiivselt tõlgendamisel arvesse võetava asjaolu, so VÕS § 29 lg 1 märgitud lepingu sõlmimise asjaolud ja lepingueelsed läbirääkimised. VÕS § 29 lg 5 p 2 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimused varem andnud. Kuna poolte tahet tuleb hinnata lepingu sõlmimise hetkel, siis on nimetatud säte kohaldatav juhul, kui poolte vahel on enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist ka enne samasisulisi lepinguid sõlmitud ja need lepingud on ka enne sisaldanud samasugust lepingutingimusi millele pooled on eelnevalt andnud ühesuguse tõlgenduse. Ainult siis saab kohus tõlgendada lepingut VÕS § 29 lg 5 p 2 alusel. Kuna hageja ja kostja vahel on sõlmitud ainult üks tööleping, siis ei saa lähtuda VÕS § 29 lg 5 p 2. Töölepingu nr 15 p 4.1 tõlgendamisel ei saa tugineda tõlgendusele, mille lepingupooled on samale lepingutingimused varema andnud, kuna enne 06.05.1998 ei ole poolte vahel varasemat töösuhet olnud ega töölepinguid sõlmitud, seega ei saa rääkida ka lepingu p 4.1 sisalduva lepingutingimuse varasemast tõlgendusest. VÕS § 29 lg 5 p 3 sätestatud asjaolu, st poolte käitumist peale lepingu sõlmimist saaks hinnata üksnes juhul, kui poolte vahel oleks vaidlusalune olukord ka enne aset leidnud ja pooled oleks oma käitumisega sellele tõlgenduse andnud. 01.11.2005 töölepingu peatudes oli olukord eelnevast erinev, kuna tööleping peatus seoses hageja jäämisega rasedus- ja sünnituspuhkusele ning seejärel lapsehoolduspuhkusele. VÕS § 29 lg 5 p 3 sätestatud asjaolu, st poolte käitumist peale lepingu sõlmimist ei saa hinnata, kuna poolte vahel ei ole enne vaidlusalust olukorda aset leidnud, seega ei saanud pooled oma käitumisega sellele tõlgendust anda. VÕS § 29 lg 5 p 6 kohaselt tuleb tõlgendamisel arvestada tavasid ja pooltevahelist praktikat. Subjektiivse tõlgendamise korral arvestatakse pooltevahelist praktikat. Nimetatud asjaolude hindamine kattub VÕS § 29 lg 5 p 2 asjaoludega, milleks on tõlgendus mida samale lepingutingimused on pooled varem andnud. See aga omakorda eeldab, et pooled on eelnevalt sõlminud samasisulisi lepinguid samasisuliste sätetega. Kostja ei tõendanud ja kohus ei tuvastanud, et lepingute sõlmimine kuulus hageja põhiülesannete hulka, mille eest sai ta põhipalka. Vastupidi, tunnistaja K. L andis ütlusi selle kohta, et tal on sama palgasüsteem, mis hagejal. Tulemuspalk oli müügitöö eest, aga tal oli ka muid töökohustusi. Põhikohustuste hulka kuulus klientide haldamine, kujundus, klientidega suhtlemine, lisaks oli tal muid ülesandeid. Müügitöö on lepingute sõlmimine (t lk 140-141). Ka tunnistaja M. S. P. R ütlustest nähtub, et müügitöö hulka kuulub kliendiga suhtlemine, on vaja helistada, käia kohtumistel, proovida saada võimalikult palju lepinguid (t lk 138-139). Seega on ebaõige ja tõenditel mitte põhinev kohtu järeldus, et müügina tuleb käsitleda igakuist tööd reklaamlepingu eelnevalt sõlminud klientidega (lepingute haldamist). Kohus oleks pidanud lähtuma objektiivse tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingupooltega sarnane mõistlik isik ei saanud lepingust tulenevalt mõista, et töötajale makstakse palka üksnes reklaamlepingute mahust igakuiselt, palga maksmine on seotud reklaami ilmumisega või selle eest tasumisega ning et töölepingu peatumisel reklaamilepingute kehtivuse perioodil jäetakse talle palk tehtud müügitöö (sõlmitud lepingute) eest maksmata. Kohus jättis hindamata hageja ametijuhendi. Nimetatud ametijuhendis on märgitud ülesanded, mis kuuluvad hageja põhikohustuste hulka, st need ülesanded, mille eest 6(9)
makstakse hagejale põhipalka. Ametijuhendi p 2.5 sätestas hageja põhiülesandeks muuhulgas olemasolevate klientide haldamise, mis kinnitavad ka tunnistaja K. L ütlused. Põhiülesannete täitmise eest makstakse põhipalka 6500 krooni vastavalt lepingu p 4.1. Tulemuspalka makstakse lepingu p 4.1 oma müügist. Kui osutub tõendatuks ja tuvastatuks, et poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel oli siiski selline nagu kostja tõlgendus lepingu p-le 4.1, siis vähemalt oktoobris 2005 tehtud töö eest on hagejal töötasu saamata. Kostja ja tunnistajate ütlustest nähtub, kuidas toimus kostja palgaarvestus vaatamata lepingu p 4.1 märgitule: töötaja põhiülesande täitmine, st reklaami ilmumise kindlustamine järgmiseks kuuks toimus ühes kuus ja reklaam ilmub järgneval kuul ning peale reklaami ilmumist arvestatakse välja töötasu. Nimetatud asjaolu nähtub tunnistaja M. S. P. R ütlustest (t lk 138-139). Seega sai hageja 2005 oktoobri lõpus palka septembris tehtud töö eest, kuid 2005 oktoobris tehtud töö eest (klientide haldamine ja lepingute sõlmimine) ta palka novembris ei saanud, kuigi reklaamid ilmusid. Tulenevalt eeltoodust on töötaja tööd teinud, sh kindlustanud reklaami ilmumise novembris 2005 lehte, kuid selle eest tulemustasu novembris 2005 ilmunud reklaamidelt talle arvestatud ei ole. Asjaolu, et hageja tööleping peatus enne kui reklaamid ilmusid, ei anna kostjale alust tehtud töö eest tasumata jätta. Kostja ei esitanud ühtegi vastuväidet lõpparve kinnipidamise eest hüvituse arvestamise ja suuruse osas, seega ei ole põhjendatud ka selle vähendamine kohtu poolt. Hageja tööleping lõpetati 05.03.2007, august 2005 palgast kinni peetud 900 krooni tasuti hagejale alles 19.06.2007, so peaaegu 2 aastat hiljem, kui nimetatud summa palgana maksmisele kuulus ja enam kui 3 kuud peale töölepingu lõpetamist. Kohtuotsusega väljamõistetud summade osas on kostja lõpparve tasumisega viivituses senini. Palga maksmise (lõpparve raames) kohustuse eiramise korral ei ole määrav välja maksmata summa suurus vaid rikkumise kestus, mis tuleneb ka TLS § 119 lg 2 sõnastusest. Tulenevalt eeltoodust oleks kohus pidanud rahuldama hüvitise nõude hageja ühe kuu keskmise palga ulatuses, kuna kostja on lõpparve tasumisega viivituses senini. Kohus ei põhjendanud, mis ta jättis tähelepanuta hageja nõude mõista kostjalt välja täiendavad viivised 11% aastas kuni kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude summa täitmiseni. Kohus ei andnud hinnangut hageja seisukohale, et tuginedes lepingule ja PalS § 31 lg 5 puudus kostjal õiguslik alus hagejale palka maksta ositi, st sõlmitud reklaamimüügilepingute igakusest mahust mitte reklaamimüügilepingu kogumahust olenemata sellest, kas kliendid maksid kostjale reklaamlepingu alusel igakuiselt või mitte. PalS § 31 lg 5 kohaselt arvutatakse palk kogu palgaarvestus aja kestel tehtud ja tööandja poolt vastuvõetud töö eest. TsMS § 162 lg 4 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Äärmiselt ebamõistlik ja ebaõiglane on kostja menetluskulude väljamõistmine hagejalt, kui kohtuvaidluse on tinginud kostjapoolne lepingu ebatäpne ja ebaselge sõnastus (sõnastus, kus sõna müük tähendab klientide haldamist), mille tõlgendamiseks oli hageja sunnitud pöörduma kohtu poole. TsMS § 163 lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Hageja nõuete osalise rahuldamise korral jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda arvestades asjaolu, et hageja pakkus kostjale kompromissi selliselt, et hageja tulemustasu 10% lepingusummast vähendatakse selle võrra, millises ulatuses on hageja klientidega tööd teinud teised töötajad. Vastus apellatsioonkaebusele OÜ Guide Marketing vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kohtuotsuse muutmata.
7(9)
Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 11.09.2007 otsust tuleb muuta TLS § 119 lg 2 alusel väljamõistetud hüvitise osas. Muus osas on otsus seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud põhjendustel. Kuna kolleegium nõustub nende maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-654 lg 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses kordab hageja juba hagiavalduses toodud asjaolusid ja seisukohti, mille suhtes on maakohus otsuses hinnangu andnud. Puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli kohta. Ka kaebusest ei nähtu, et sellist menetlusnormi rikkumist oleks toimunud. Kolleegium nõustub maakohtu poolt antud tõlgendusega poolte vahel sõlmitud töölepingu punktidele, mis käsitlevad hageja tööülesandeid ja töölepingus sisalduvat mõistet „oma müük“. Maakohus on välja selgitanud, milline oli poolte tegelik tahe lepingu sõlmimise ajal ja seda piisavalt põhjendanud. Samuti on kohus andnud nii eraldi kui ka kogumis hinnangu kõigile poolte poolt esitatud tõenditele ja õigesti leidnud, et pooled on 7 aastat lepingut täitnud ilma vaidlusteta ja saanud sellest ühteviisi aru. Puudub igasugune alus hagis toodud asjaoludel, peale töölepingu lõpetamist 05.03.2007 hageja avalduse alusel, tõlgendada töölepingut hoopis teistsuguselt. Hageja ei taotlenud ka töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel. Hageja hakkas töölepingut teisiti tõlgendama alles kohtule 09.03.2007 esitatud hagiavalduses nagu õigesti on märkinud kostja. VÕS § 29 lg 5 p 6 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Maakohus on andnud hinnangu kogumis ka ametijuhendile, samuti tunnistajate M.S.P. R ja K. L ütlustele, kes töötasid sarnaste töölepingute alusel ja õigesti leidnud, et kostja ei ole rikkunud töölepingut ega ametijuhendit tulemuspalga arvutamisel. Kostja on tõendanud, et analoogiliste töölepingute alusel maksti tulemustasu samuti nagu hagejale. Hageja ei ole neid kostja väiteid ümber lükanud ja tõendanud, et temaga oli sõlmitud tunnistajatest täiesti erinev tööleping. Ametijuhendi p-d 2.4 ja 2.5 ei võimalda töölepingut tõlgendada teisiti kui tegi seda maakohus. Peale selle on hageja ise oma seletuses kohtule kinnitanud, et ta ei ole töötamise ajal ametijuhendit näinud ega ole sellele alla kirjutanud, ametijuhendeid tegi ta ise teistele töötajatele (t.l.80 pöördel). Seega maakohus õigesti tugines töölepingule. Pooltevaheline praktika töölepingu täitmisel oli 7 aastat ja sel perioodil ei leidnud hageja, et kostja on töölepingut rikkunud. Hageja on kaebuses leidnud ebaõigesti nagu saaks lepingu tõlgendamisel tugineda VÕS §-le 29 lg 5 p 6 vaid siis, kui poolte vahel oleks sõlmitud mitu töölepingut. VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt tuleb poolte tahte väljaselgitamisel arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Hageja ei ole tõendanud, et eelläbirääkimistel, enne töölepingu sõlmimist, oli poolte tahe teistsugune, kui see töölepingus kajastati. Kaebuses hageja küll viitab sellele, kuid ta ja ei ole tõendanud oma vastavaid väiteid. Asja materjalidest ei nähtu, et töölepingu sõlmimise eelsetel läbirääkimistel oleks töötajale lubatud teistsuguseid tasustamise tingimusi. Pärast lepingu sõlmimist täitsid pooled töölepingut 7 aastat ilma vaidlusteta ja ka tulemustasu arvestamise osas ei olnud hagejal pretensioone. Poolte selline käitumine pärast lepingu sõlmimist tõendab, et just selline oligi poolte tahe töölepingu sõlmimisel. Seega ülaltoodu alusel on maakohus töölepingu tõlgendamisel õigesti juhindunud VÕS §st 29 lg 5 p 2, 3 ja 6 ja seda ka piisavalt põhjendanud.
8(9)
Vaidlus puudub selles, et tööandja maksis välja hagejale kohtumenetluse ajal 900,00 krooni saamata jäänud töötasu 19.06.2007, s.o. enam kui 3 kuud peale töölepingu lõpetamist. Palgaseaduse § 29 sätestab töötaja õiguse hüvitisele juhul, kui tööandja ei maksa talle lõpparvena saada olevat palka töölepingu lõppemise päeval. Palgaseaduse § 29 kohaselt on tööandja kohustatud lõpparve maksmisega viivitamise aja eest maksma töötajale hüvitist keskmise palga ulatuses töölepingu seaduses sätestatud korras. Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Riigikohus on lahendis 3-2-1-146-06 leidnud, et tulenevalt PaS §-st 29 ja TLS §-st 119 lg 2 on lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav keskmine palk oma olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Kui kohus asjas tuvastab, et kostja jättis töölepingu lõppemisel hagejale lõpparvena palga välja maksmata ja lõpparvena saamata palga nõue ei ole aegunud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka eelnimetatud sätetega ettenähtud hüvitis. Põhjendatud on ka hageja poolt kaebuses esitatud väide, mille kohaselt ei ole kostja nõudnud maakohtus TLS § 119 lg 2 alusel väljamõistetava hüvitise vähendamist. Vastuväiteid ei ole esitatud ka vastulauses apellatsioonkaebusele. Seega tuleb selles osas otsust muuta. Maakohus tuvastas otsuses, et hageja keskmine palk oli 19848,00 krooni. Pooled ei ole vaidlustanud seda asjaolu. Seega tuleb kostjalt välja mõista TLS § 119 lg 2 alusel 19848,00 krooni lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Kolleegium leiab, et hageja nõue täiendavate viiviste nõudes VÕS 113 lg 1 alusel ei ole põhjendatud. Töövaidluses on viiviste nõude materiaalõiguslikuks aluseks PaS §-id 2 lg 1 ja 35 ja TLS § 119 lg 2. Maakohus jättis põhjendatult VÕS § 113 lg 1 alusel viivise kostjalt väljamõistmata. TsMS § 173 lg 2 kohaselt määrab kolleegium, et kostja menetluskulud tuleb hagejal kanda võrdeliselt rahuldamata jäänud nõudega 81,1 % ulatuses. Hageja menetluskulud tuleb aga kostjal kanda 18,9 % ulatuses. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
R. Allikvere
U. Loonurm
A. Tänav
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.