Tsiviilasi nr 2-07-7879
Otsuse teinud kohtu nimi
Harju Maakohus
Otsuse kuupäev
Tallinn, 11.septembril 2007
Kohtukoosseis
kohtunik Imbi Sidok
Kohtuasi
MK(isikukood XXX, elukoht: XXX) hagi OÜ G(regitrikood XXX, asukoht: XXX) vastu saamata jäänud palga, viiviste ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks.
Asja läbivaatamise kuupäev
16.08.2007 avalikul sisulisel kohtuistungil
Istungil osalenud menetlusosalised
hageja lepinguline esindaja AN kostja lepinguline esindaja advokaat Martin Traat kostja seaduslikud esindajad juhatuse liikmed JK ja
Kohtuotsuse resolutsioon Lõpetada menetlus augustis 2005 saamata lisatasu 900.00 krooni osas. Muus osas rahuldada hagi osaliselt. Mõista OÜ-lt G välja MK kasuks augusti 2005 töötasu maksmisega viivitamise eest 540.00 (viissada nelikümmend) krooni ja hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 1440.00 (üks tuhat nelisada nelikümmend) krooni. • Hageja menetluskulud jäävad kostja kanda 2,7% ulatuses. • Kostja menetluskulud jäävad hageja kanda 97,3% ulatuses. • • •
Pooltel on õigus Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Harju Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 632 ja § 633). I Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel 06.05.1998 sõlmitud tähtajatu tööleping, mis lõpetati hageja sellekohase avalduse alusel 05.03.2007. MK(edaspidi hageja) viibis alates 01.11.2005 rasedus- ja sünnituspuhkusel ning peale seda lapsehoolduspuhkusel kuni 04.03.2007. Hageja töökohustuseks oli mh reklaami müük. OÜ G(edaspidi kostja) ei ole hagejale maksnud palka (tulemustasu) perioodil 2004.oktoober kuni 2005.oktoober sõlmitud reklaamlepingute eest
summas 47 325.10 krooni. Hageja on seisukohal, et töölepingust ei tulene, et reklaami müügina (lepingu „oma müügina“) tuleb käsitleda muude tööülesannete täitmist lisaks reklaamimüügilepingu sõlmimisele. Samuti ei tulene lepingust, et tulemustasu saamiseks pidi hageja täitma täiendavaid ülesandeid lisaks reklaamimüügilepingute sõlmimisele. Müük seisneb reklaamimüügilepingu sõlmimises, st 10 % tulemustasu makstakse töötajale üksnes lepingu sõlmimise ehk uue kliendi toomise eest ettevõttele. Muude töökohustuste (mis järgnesid reklaami müügile) eest sai hageja põhipalka. Hageja palga sidumine klientide maksetega reklaamimüügilepingu alusel, reklaami ilmumise ja lepingu kehtivusega on alusetu. Sellekohane kokkulepe töölepingus puudus. Hagejal puudus võimalus nimetatud asjaolusid ka mõjutada. Palka tuleb arvestada 1 kuu jooksul tehtud ja tööandja poolt vastuvõetud töö eest. Kui hageja sõlmis reklaamimüügilepinguid palgaarvestusega ületava perioodi eest, siis kohustus kostja talle maksma palka võrdeliselt töö valmidusastmega. Kuigi hageja sellist tulemustasu maksmist lepingu kehtivuse ajal ei vaidlustanud, ei anna see alust lepingu tõlgendamiseks selliselt, et selline maksmise viis oli poolte vahel kokku lepitud. Kuna kostja ei ole hagejale tasunud väljamaksmisele kuulunud palka ega viivist, siis vastutab kostja ka lõpparve kinnipidamise eest. Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt välja mõista saamata jäänud palk summas 47 325.10 krooni, palga maksmisega viivitamise eest viivised summas 28 953.60 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitis summas 27 740,47 krooni ning täiendavad viivised 11 % aastas kuni kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude summa täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõude ja põhjenduste juurde. II Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista ja leiab, et hagiavalduses toodud materiaalõiguslik alus ei sisalda ühtegi õigusnormi, mis kinnitaksid hagis toodud väiteid või võimaldaksid hageja nõude esitamise ja rahuldamise. Alates 01.11.2005 peatus hagejaga sõlmitud tööleping ja Eesti Vabariik maksis hagejale vanemahüvitist. Seega on riik hagejale maksnud vanemahüvitist kogu selle aja eest, mille osas on hageja nõude kostja vastu esitanud. Kostja leiab, et hageja tõlgendab töölepingut ja palgatingimusi meelevaldselt ja ebaloogiliselt. Hageja seisukoht, et tal tekib reklaamilepingut sõlmides pidev õigus saada ilma täiendavaid ülesandeid täitmata iga sõlmitud lepingu eest 10 % tulemustasu ja, et ta saab palka ka aja eest, mil ta ei tööta, on väär. Selline kokkulepe poolte vahel puudub. Reklaamitöö kostja äriühingus tähendab aga tegelikkuses hoopis seda, et iga töötaja, kes sõlmib kliendiga reklaamilepingu, peab konkreetse kliendi reklaamiga tegelema kogu lepingu kehtivuse aja. See eeldab töötaja pidevat kohalolekut ja aktiivset müügitööga tegelemist, so töötamist. Töötajal ei ole õigust saada palka aja eest, mil ta ei tööta ja mil tööleping temaga on peatunud seaduses sätestatud alustel. Samuti on hageja väga hästi teadlik, et alates puhkusele jäämisest ei arvestata töötajatele lisatasusid reklaamimüügi eest. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäid kostja esindajad esitatud seisukohtade juurde ja lisasid, et reklaami müügiga on tegemist juhul, kui reklaam on maha müüdud ja hageja seda haldab. Müük on toimunud alles siis, kui reklaam on lehes ilmunud ja töötajale makstakse tulemustasu peale seda, kui klient arve tasub. Iga kuu on vaja kindlustada, et klient lepingut jätkaks ehk igakuiselt toimub müük uuesti. Alates lapsehoolduspuhkusele minekut hageja klientide eest ei hoolitsenud ega tegelenud nendega. III Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte esindajate selgitused ja tunnistajate KL ́i ning MSPR ́i ütlused ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et augustikuus 2005 saamata töötasu 900.00 krooni osas tuleb menetlus lõpetada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 alusel (hageja loobus nõudest põhjusel, et peale hagi esitamist kostja rahuldas selles osas nõude). Kostja poolt tunnistatud palgasumma osas kuulub rahuldamisele ka viivisnõue. Muus osas puuduvad aga alused hagi rahuldada.
nimelt selle igakuiselt tehtava töö eest (müügitöö) eest on saadud/saadakse lisatasu. Ei ole vaidlust, et alates 01.11.2005 hageja enam tööülesandeid (ei põhi- ega lisa-) ei täitnud. Tunnistajate ütlustega leidis ka tõendamist kostja väide, et lisatasu maksmine oli/on lisaks sõltuvuses kliendilt raha laekumisest. Kohus on seisukohal, et selline tööandja käitumine on tulenevalt hea usu põhimõttest vastuvõetamatu ega saa kuuluda VÕS § 6 lg 2 alusel kostja ja tema töötajate vahelistele töösuhetele kohaldamisele. Kostja esindajad kinnitasid, et lisatasu saadakse igakuiselt tehtud töö eest ning et see eelneb reklaamkuulutuse ilmumisele. Sama tõendavad ka tunnistajad. Seega tekib töötajal õigus saada lisatasu peale igakuiselt lisatöö tegemist ning töötasu reaalset kätte saamist ei saa seada sõltuvusse asjaoludest, mida töötaja mõjutada ei saa (sealhulgas kostja lepingupartneritelt rahasummade laekumisest). Kohus nõustub hageja seisukohaga, et iseenesest asjaolu, et töötaja töölepingu kehtivuse perioodil ei vaidlustanud ei kohtus ega töövaidluskomisjonis tööandja poolt lepingu täitmist, ei anna veel alust lugeda tööandja poolt lepingu täitmist kohaseks. Samas aga on kohus seisukohal, et kogumis eelpool analüüsitud tõenditega annab nimetatud asjaolu kohtule täiendava kindluse asuda seisukohale, et töötamise ajal tõlgendas töötaja töölepingut tööandja ja teiste töötajatega sarnaselt. Nimetatud asjaolu iseloomustab kohtule lepingupoolte käitumist peale vaidlusaluse lepingu sõlmimist --- enam kui seitse aastat, mil poolte töösuhted igapäevaselt aktiivselt toimisid ja hageja sai kostjalt igakuiselt töötasu ning reeglina ka koos lisatasuga, ei võtnud hageja midagi ette, et enda väidatavalt rikutud õigusi maksma panna. Kohus on seisukohal, et nii pikaajaliselt kestnud pooltevahelised suhted (nende käitumine selles suhtes) sisustasid praktikas ära töölepingu punktis 2.4 märgitud sõnapaari „oma müük“ ning pooled said üheselt nimetatud lepingupunktist aru. Teistsugusele seisukohale asumiseks kohtule tõendeid ei esitatud. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga nagu saaks ja tuleks lepingu tõlgendamisel lähtuda vaid asjaolust, et hageja ametijuhendi kohaselt kuulus „olemasolevate klientide haldamine“ tema kui arengujuhi põhiülesannete hulka. Sellise tõlgenduse korral ei saa jätta tähelepanuta, et vastavalt töölepingule kuulus ka reklaamimüük hageja tööülesannete hulka. Seega sellise kitsa, kostja äriühingus välja kujunenud praktikat ja tavasid arvestamata, tõlgenduse korral ei saaks hagejal olla õigust lisatasu saada ka mitte reklaami tellimuslepingute sõlmimisel (reklaamimüügi korral). Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et tõendamist ei leidnud hageja seisukoht nagu oleks kostja rikkunud pooltevahelist töölepingut lisatasu maksmise osas ning jätnud hagejale maksmata tehtud töö eest. Seega puudub ka alus hagi selles osas rahuldada.
osaliselt senini. Töölepinguseaduse (TLS) § 119 lg 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kui mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Vastavalt hageja arvestusele (millele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud) oli tema keskmiseks brutotöötasuks (arvestades saamata 900.00 krooni) 19 848.00 krooni. TLS § 119 lg 2 näol on ühelt poolt tegemist sanktsiooniga tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Tulenevalt võlaõiguses rakendatavatest mõistlikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest ei saa tegemist olla töötajale alusetu rikastumise vahendiga. Eelpool leidis tõendamist, et lõpparvega jäi hagejal saamata 900.00 + 540.00 = 1440.00 krooni, tema ühe kuu keskmiseks palgaks aga oli 19 848.00 krooni (brutos). Seega ületaks väljamõistetav hüvitis ilmselgelt mõistlikkuse piirid. Kohus on seisukohal, et mõistlikuks hagejale väljamõistmisele kuuluvaks hüvise suuruseks on lõpparvest kinnipeetud osa suurusega võrdne rahasumma 1440.00 krooni.
kohtunik I.Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.