Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

1 (5)

Kostja vastus Kostja 09. aprillil 2007 esitatud vastuse kohaselt alates on 15.10.1999 korterisse paigaldatu alternatiivküte, sel hetkel võlgnevus hageja ees puudus. Hageja ja kostja vahel lepingulised suhted puuduvad. Kostja leiab, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja seisukoht Hageja esitas 31. mail 207 omapoolse seisukoha, mille kohaselt hageja juhib tähelepanu asjaolule, et kostja vastusele lisatud aktis 15.10.1999 on märgitud korteri aadressil xxx korteriomanikuks xxx Ixxx, kuid Ixxx Nxxx sai korteriomanikuks alles 16.10.2001. Antud aktis 15.10.1999 on OÜ Virgas tempel, mille telefoni number algab ilma nullita suunakoodiga 33. Hageja juhib tähelepanui asjaolule, et perioodil 01.05.2003 kuni 01.02.2004 töötasid telefonid nulliga ja nullita ning alates 01.02.2004 olid nullid kadunud. Seega OÜ Virgas poolt väljastatud akt ei saa olla koostatud 15.10.1999 aastal. Kostja väidab, et hagejale oli saadetud kõik korteri alternatiivkiittele üleviimisega seotud dokumentatsioon ning hageja sai dokumendid kätte 09.12.1999. Hageja ei nõustu kostja väitega põhjusel, et kostja ei ole tõendanud, et kostja on hagejale kõik vajalikud dokumendid edastanud. Kostja vastusele lisatud kviitungi nr 422 puhul ei ole tegemist tõendiga, kuna antud kviitungiga ei ole võimalik kindlaks määrata, milliseid dokumente on AS-le Kohtla-Järve Soojus saadetud ning kes on saatnud, kuna kviitungil puudub saatja perekonnanimi. Kostja juhib tähelepanu faktile, et hageja ja kostja vahel ei ole mingeid lepingulisi suhteid. Hageja seisukoht on, et hagi nõue ei tulene lepingulistest suhetest vaid kostja kohustus tasuda tarbitud soojusenergia tuleneb seadusest, lähtudes korteriomandi seaduse § 13 kohaselt peab asja omanik kandma asjaga seotud kohustused ja kulutused. AÕS § 26 kohaselt peab asjast kasu saamiseks Õigustatud isik kandma asjaga seotud kohustused ja kulutused. Kostja viitab TsÜS § 151 lõige ühele ning väidab, et hageja nõue on aegunud. Hageja ei nõustu kostja väitega põhjusel, et hagejal tekkis kohustus kütta elamut asukohaga Pikk 9a Kohtla-Järve linn hageja ja elamu haldaja vahel sõlmitud lepingust. Hageja ja kostja vahel leping puudus. Korteriomanikust kostja kohustus tasuda korterile kulutatud kütte eest tulenes AÕS §-st 26 ja KOS §-st 13. Seega tuleneb kostja kohustus hageja ees seadusest mitte tehingust. TsÜS § 179 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega hagetav nõue ei ole aegunud. Hageja palub hagi rahuldada. Eelistung Eelistungil, mis toimus 10. oktoobril 2007 jääb hageja oma nõude ja seisukoha juurde ning palub hagi rahuldada. Kostja seletuste kohaselt puudub poolte vahel leping. Kütmine on 2003 aastal lõpetatud. Kohtuistung Kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõude juurde ning palub hagi rahuldada. Hageja esindaja seletuste kohaselt rakendub antud nõude puhul 10 aastane aegumistähtaega. Kostja esindaja palub kohalda aegumist, kuna võlgnevuse tekkimise ajaks on 1999, sellest ajast oli hageja teadlik võlgnevuse olemasolust. Vaidleb vastu hageja seisukohtadele, et nõue tuleneb KOS 2 (5)

§ 13 ja AÕS § 26. Hageja nõue tuleneb alusetu rikastumise sätetest ja alusetu rikastumise nõude esitamise tähtaeg on 3 aastat. Kostja esindaja esitab kohtule taotluse vaheotsuse tegemise kohta aegumise osas. Kohus võtab taotluse vastu ja teeb vaheotsuse .

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud hagiavaldusega, selle täpsustusega ja kostja vastusega, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendid, leiab, et, hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu.. Kohtuistungil 07. jaanuaril 2007 määras kohus teha asjas aegumise osas vaheotsus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 sätestab, et kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus tuvastas, et Txxx Pxxx omandas korteri 04.10.1995 aastal. asukohaga xxx /tl. 7/. Txxx Pxxx on kinkinud 16. oktoobril 2001 aastal korteriomandi Ixxx Nxxx`le /tl. 6/. Hageja poolt esitatud arvestuste kohaselt kostjale kuuluva korteri xxx keskkütte ja kuuma vee kasutamise eest perioodil detsember 1993 kuni aprill 2001.a. on arvestatud 6 427,48, milline summa on kostja poolt tasumata. Seega on tekkinud võlgnevus seisuga 30.10.2001 kokku moodustab võlgnevus 6 427, 48 krooni, mille kohta on esitanud hageja nõude 10.03.2007.a., märkides hagiavalduses, et kostja on selle summa alusetult säästnud. Hageja on arvestanud võlgnevust seisuga 30. oktoober 2001. Viimane makse arvestuse kohaselt on kostja poolt teostatud

Ekslikud on hageja väited, et nõude aluseks on AÕS § 26 ja KOS § 13. Kuni 30.06.2002.a. kehtinud AÕS § 26 lg 1 kohaselt asjast kasu saamiseks õigustatud isik peab kandma asjaga seotud kohustused ja kulutused; lg 2 kohaselt kui 1. lõikes nimetatud isik ei ole omanik ega ole selged tema kohustused, kannab asjaga seotud kohustused ja kulutused asja omanik. 01.07.2001.a. jõustunud KOS § 13 sätestab (lg 1) korteriomanik tasub kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Korteriomanikud võivad sellest suhtest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel; (lg 2) korteriomanik on kohustatud kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise kulutused teistele korteriomanikele hüvitama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud suuruses; (lg 3) korteriomanik ei ole kohustatud hüvitama kaasomandi eseme korrapäraseks korrashoiuks vajalikest kulutustest suuremaid kulutusi, millega ta ei ole nõustunud. AÕS § 26 viidatud redaktsioon ei loonud alusetu rikastumise kõrvale iseseisvat lepinguväliste suhete liiki, vaid kordas TsK § 477 lg 1 regulatsiooni. KOS § 13 aga on kohaldatav vaid korteriomanike omavahelistes suhetes. Aegumine Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 kui tsiviilseadustiku (TsÜS) või võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜSs või VÕS – s sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002, sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui enne 01. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS – s või VÕS– s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01. juulit 2002 kehtinud seadust. Kohus leiab, et kuna hageja väitel on võlgnevus tekkinud alates 1999 aastast, algas hagi aegumine TsK § 116 järgi (kuni 01. juulini 2002 kehtinud redaktsioon) päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates ajast, mil hageja sai teada võlgnevuse olemasolust. Hageja on ise väitnud, et esitas igakuuliselt kostjale arveid soojusenergia tarbimise eest. Seega oli hageja võlgnevuse olemasolust teadlik juba selle tekkimisel. Enne 01. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Alates 01. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 151 lg 1järgne aegumistähtaeg on 3 aastat ja see on varasemas seaduses sätestatud aegumistähtajast lühem. TsÜS § 151 lg 2 järgi aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sama paragrahvi 1. lõikes sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Vaadeldavas asjas on seega rakendatavad VÕSRS § 9 lg 1 ja 2. Viidatud paragrahvi 1. lõike järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne

aegumise kohaldamist,, jätab kohus hagi rahuldamata. Alates 01.07.2002.a. kehtiva TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Riigikohus on kohtumäärusega 22.02.2007. tsiviilasjas 3-2-1-8-07 märkinud, et vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Kooskõlas nimetatud seisukohaga jätab kohus hagi rahuldamata ja ei analüüsi nõude kehtivust puudutavaid väiteid. Vastuseks hagejale tuleb märkida, et poolte vahel puudus tehing, millest võlgnevus oleks võinud tuleneda, sest ei hageja ega kostja poolt ei ole tehtud ühtegi tahteavaldust enda millegagi sidumiseks. Kostja tegusid nagu võimalik arvete maksmine ja kütmise talumine, ei saa käsitleda tahteavaldusena, milles sisalduks soov end mingisugustel tingimustel mingite kohustustega tulevikus siduda, sest sellised teod võisid toimuda ka alusetust rikastumisest tuleneva õigussuhte raames. Seega ei saa asjas kohaldada TsÜS §-i 146 lg-t 4.Vastuseks TsÜS § 149 osas märgib kohus, et § 151 on § 149 suhtes erisätteks. Menetluskulude jaotus Kooskõlas TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotusemenetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning lg 3 menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 4 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjus otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja oma vastuses palub hagejalt välja mõista menetluskulud. Haginõue jäeti täies ulatuses rahuldamata, seega jäävad menetluskulud hageja kanda.

Kohtunik: / allkiri/ Ärakiri õige:

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.