2-05-19903/10 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

2.Teiseks peab kohus vajalikuks selgitada tsiviilasja lahendamise asjaolusid. Kohus määras peale menetluse taastamist tsiviilasja arutamisele 20.12.2007.a. Kohtuistungi aja osas peeti eelnevalt nii A. OÜ-ga kui ka J.R. a varasema esindajaga läbirääkimisi. Nende tulemusel ilmnes, et J.R. a varasem esindaja advokaat Gennadi Kull enam J.R. at ei esinda. A. OÜ esindaja nimel vastas kohtule A.K., et J.K. sobib kohtuistungi aeg 18.12.2007.a. kuni 03.01.2008.a. Eeltoodust tulenevalt määras kohus tsiviilasja kuulamisele kohtuistungil 20.12.2007..a kell 10.00. Kohus saatis väljastusteatega kohtukutse A. OÜ-le, kuid kohtukutse kätteandmise kohta 14.12.2007.a. andmed puudusid ja istungisekretär edastas kohtukutse kohtule teadaolevale e-posti aadressil X 17.12.2007.a. vastas J.K. saadetud kutsele A.K. ja teatas, et kutse on kätte saadud. Väljastusteatega saadetud kohtukutse tagastati kohtule AS Eesti Post poolt märkega- hoiutähtaja möödumine. 19.12.2007.a. on istungisekretär Helju Rebase e-posti aadressil saadetud A ja T Õigusbüroo AS sekretäri Anneli Ehte poolt teade, et A.K. on haige ja ei saa esindama tulla A. OÜ-d 20.12.2007.a. kell 10.00. 31.12.2007.a. on Tartu Maakohtu kantseleisse faksitud tõend, mille kohaselt OÜ Kose Perearstikeskuse perearst Aksa Veinpalu kinnitab, et A.K. tuvastati takistus kohtusse ilmumiseks. J.R. palus 20.12.2007.a. kohtuistungil töövaidlusasi lahendada sisuliselt. TsMS § 217 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisti. TsMS § 221 lg 1 kohaselt tõendab seadusliku esindaja esindusõigust dokument, millest nähtub tema seaduslikuks esindajaks olek. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et lepingulise esindaja volitust tõendab volikiri, mis esitatakse kohtule, kusjuures kohus võib poolelt vajaduse korral nõuda notariaalselt kinnitatud või tõestatud volikirja. Samuti on sama paragrahvi lg 3 kohaselt võimalik anda volitus kohtuistungil suuliselt, kusjuures see protokollitakse. Käesoleval juhul ei ole Tartu Maakohtule A. OÜ või A.K. poolt esitatud mitte ühtegi volikirja, mis kinnitaks, et äriühingut esindab kohtus keegi teine peale seadusliku esindaja. Seega on kohus seisukohal, et antud tsiviilvaidluses sai äriühingut kohtus 20.12.2007.a. kell 10.00 esindada kohtule teadaolevatel andmetel vaid A. OÜ seaduslik esindaja, kelleks on vastavalt äriregistri teabesüsteemi andmetele ja tuginedes kohtule esitatud hagiavaldusele juhatuse liige J.K. . J.K. ei ole kohtule teatanud takistustest ilmuda 20.12.2007.a. kell 10.00 kohtuistungile, kuid kohtuistungile ta ei ilmunud. Käesolevas tsiviilasjas on alus lähtuda menetlusosaliste staatuses hagi esitamise ajal kehtinud seadusandlusest, mille kohaselt hageja on A. OÜ ja kostja J.R. . TsMS § 409 lg 1 p 3 sätestab, et kui hageja ei ilmu asja arutamiseks määratud kohtuistungile, siis kohus kohaleilmunud kostja taotlusel lahendab asja sisuliselt. Kohus peab vajalikuks viidata muuhulgas ka sellele, et samuti annab TsMS § 410 kohtule õiguse lahendada asi sisuliselt siis, kui kostja puudub kohtuistungilt.

3.Töövaidluse lahendamisel peab kohus vajalikuks esmalt viidata järgmisele sätetele, millistel on asja lahendamisel oluline tähtsus. ITLS § 28 lg 1 sätestab, et töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik töölepingu lõpetamise asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. ITLS § 29 lg 2 kohaselt loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast, juhul kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist. Sama paragrahvi lg 3 sätestab töövaidlusorgani õiguse lugeda töötaja töölt omal algatusel lahkunuks, mis tuleneb töötaja soovimatusest jätkata tööd selle tööandja juures, mistõttu vastava otsuse tegemine ei ole piiratud töötaja konkreetse taotlusega töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu suhtes. ITLS § 29 lg 4 sätestab, et töövaidlusorgan võib muuta töölepingu lõpetamise aluse formuleeringut, kui töötaja ei vaidlusta töölepingu lõpetamist, kuid töölepingu lõpetamise aluse formuleering ei vasta seaduses sätestatud formuleeringule. ITLS § 30 lg 2 sätestab, et kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt arvutatakse keskmine palk Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras, kuid see peab võrduma tasuga, mida töötaja oleks saanud töö jätkamisel, ning ei või olla väiksem kehtivast palga alammäärast. Kohus, tutvudes kõigi asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega ja kuulates ära J.R. a seisukohad kohtuistungil, leiab, et A. OÜ poolt on J.R. aga sõlmitud tööleping lõpetatud 14.07.2005.a. TLS § 86 p 6 ja p 7 alusel ebaseaduslikult ja on seaduslik alus lugeda tööleping lõpetatuks töötaja algatusel TLS § 79 alusel alates 13.10.2005.a., so Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni otsuse tegemise ajast. Samuti on kohus seisukohal, et A. OÜ-lt on seaduslik alus välja mõista J.R. a kasuks hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 1 kuu keskmise palga ulatuses brutosummas 25 634.- krooni. TLS § 103 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada § 86 punktis 6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et tööandja võib töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. TLS § 104 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 punktis 7 ettenähtud alusel iga töötajaga, kelle suhtes tööandja on kaotanud usalduse. Sama paragrahvi lg 2 sätestab loetelu süütegudest, mida saab vaadelda usalduse kaotuse põhjustena. Kohus leiab, et tööandja poolt töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 ja 7 alusel oli ebaseaduslik, sest tööandja ei jälginud distsiplinaarkaristuse määramise korda ja samuti ei ole tõendatud asjaolud, mis annaksid aluse töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 6 ja 7 alusel. Tulenevalt § 103 lg 1 lubab seadus TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetada vaid töötaja süülise, tööandja tööd takistava ja segava töökohustuste rikkumise eest ja tingimusel, kui töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. TLS § 103 lg 2 annab tööandjale õiguse

lõpetada töölepingu ka esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. TDS § 2 p 1 kohaselt on distsiplinaarsüütegudeks TLS § 48 ja 50 nimetatud kohustuste töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et tööandja on J.R. aga töölepingu lõpetanud ja süütegudeks lugenud tema omavolilise puudumise töölt alates 14.07.2005.a. ja kohtutäituri nõude J.R. a töötasu arestimiseks. Töövaidlusasjas ei ole kohtule esitatud dokumenti, mis kinnitaks, et J.R. on tööandjale esitanud kirjaliku avalduse palgata puhkusele jäämiseks ja tööandja on vormistatud kirjaliku dokumendi puhkusele lubamise kohta. Küll ei vasta aga tõele hagiavalduses märgitu, et 14.07.2005.a. lahkus J.R. töölt ja ei ilmunud peale seda tööle ilma vastavatest põhjustest teavitamata. Töövaidluskomisjonile esitatud vastusest 06.10.2005.a. nähtub, et tööandjal ja J.R. al oli 14.07.2005.a. viimase poolt töölt lahkumise osas jutuajamine, seega oli juhatuse liige J.K. teadlik, et töötaja soovib peale 14.07.2005.a. mitte tööle tulla ja jääda puhkusele. Kohtuistungil selgitas J.R. , et puhkust oli tal vaja isiklikel põhjustel ja tööandja esindaja ise kinnitas talle, et ei ole vaja teha kirjalikku avaldust. Samuti selgitas J.R. asjaolu, et töötaja, kes teeks ära tema töö, otsis ta ise ja selleks oli A.T.. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et J.R. a poolt puhkusele minek ja töölt lahkumine ei olnud vormistatud nõuetekohaselt, kuid tõendamist ei ole leidnud, et tema tegevuse läbi oleks häiritud töö sel määral, et seda saaks vaadelda esmakordse jämeda töökohustuste rikkumisena. Seda eelkõige põhjusel, et J.R. otsis ise endale asendaja ja tema töö ei jäänud tegemata. Usalduse kaotus tööandja poolt on täielikult tõendamata, sest põhjus, mille esitas tööandja töövaidluskomisjonis ja ka hagiavalduses, ei ole käsitletav süüteona TLS § 104 raames. TLS § 106 sätestab, et töölepingu lõpetamisel § 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel on tööandja kohustatud järgima distsiplinaarkaristuste määramiseks seadusega kehtestatud korda. Vastav kord on sätestatud Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses (TDS) §-des 6-16. Sama seaduse § 21 kohaselt on tööandjal on õigus lõpetada tööleping distsiplinaarkaristuse korras töölepingu seaduse § 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel, järgides sama seaduse §-dega 11, 73-75, 91-96 ja 103-106 ettenähtud lepingu lõpetamise tingimusi ja korda ning TDS ettenähtud karistamise tingimusi ja korda. Töövaidlusasjas on J.R. aga sõlmitud tööleping lõpetatud 17.08.2005.a. ja lõpetamist käsitlev dokument kannab nimetust teade. J.R. ale on teatud, et A. OÜ ja tema vaheline leping on lõpetatud TLS § 86 lõigu (peab olema punktide) 6 ja 7 alusel. J.R. a viimaseks tööpäevaks on tööandja lugenud 14.07.2005.a. Muid dokumente tööandja töölepingu lõpetamise kohta koostanud ei ole. Distsiplinaarkaristuse määramise dokument (käesoleval juhul teade) on välja antud TDS §-s 11 kehtestatud korda rikkudes. Dokumendis ei ole märgitud, milles konkreetselt seisnes töötaja süü ja millal ta töökohustusi rikkus ning millega seoses usalduse kaotas. Dokument, mis on välja antud distsiplinaarkaristuse määramise korda rikkudes, on ebaseaduslik ega ole seetõttu arvestatav TLS § 103 ja 104 järgi töölepingu lõpetamise tingimuse täitmisena. Kohus leiab, et tuginedes ITLS § 28 lg 1 sätestatule on A. OÜ poolt J.R. aga töölepingu lõpetamine ebaseaduslik nii töölepingu lõpetamise asjaolude puudumise kui ka seaduses sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise protseduurireeglite olulise rikkumise tõttu. Lähtudes ITLS §-st 29 lg 2 peab kohus põhjendatuks lugeda J.R. aga sõlmitud töölepingu lõppenuks TLS § 79 alusel 13.10.2005.a. so töövaidluskomisjoni otsuse avalikult teatavakstegemise päevast.