Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kuna hilisemal kontrollimisel selgus, et nimetatud panka ei ole Eesti territooriumil registreeritud, mistõttu on lepingud emiteeritud õiguspädevuseta isiku pool, soovis hageja anda need lepingud kostjale tagasi ning tühistada tema poolt antud kinnitused võlgnevuse kustutamise kohta. Hageja oli seisukohal, et kostja on nende lepingute üleandmisega viinud teda eksimusse, mistõttu on hageja antud kinnitused kui eksimuse ja pettuse teel (TsÜS § 92 lg 1 ja § 94 lg 1) tehtud tehingud tühised. Kostja vaidles hagile vastu ning väitis, et ei ole hagejalt laenu võtnud. Pooled tutvusid 2001.a korraldatud finantseerimisalasel seminaril. Hageja soovis kostja vahendusel sõlmida lepingu investeerimisfirmaga Liberty Bank, kelle esindajale Frank Heinzigerile ta ka kostja juuresolekul raha üle andis. Nimetatud isiku asemel kirjutas võlakirjale alla kostja. Hageja ja Liberty Bank vahel sõlmiti lepingud 28.09.2004 ja 24.11.2004, misjärel teatas hageja kostjale kirjalikult, et ei oma kostja suhtes pretensioone. Initsiatiiv nende lepingute sõlmimiseks tuli hagejalt ning kostja osales selles vaid hageja palve edastamisel. Harju Maakohtu otsus Maakohus, jättis hagi rahuldamata, kuna leidis, et poolte vahel puudub laenusuhe. Kohtuotsuse kohaselt ei nähtu 26.02.2003 võlakirjast, et tegemist on laenulepinguga. Hageja ei ole ka tõendanud, et pooled oleksid VÕS § 396 lg 2 kohaselt leppinud kokku, et rahasumma võlgnetakse laenuna. Hageja on 24.11.2004 ja 02.01.2005 antud allkirjadega kinnitanud, et kostja on 26.02.2003 võlakirjast tulenevad kohustused täitnud. Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis VÕS § 76 lg 4 kohaselt eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti. VÕS § 91 lg 1 kohaselt võib rahalise kohutuse täita sularahas. Rahalise kohustuse võib täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. Kuivõrd hageja on kohutuse täitmisena pakutu vastu võtnud ja kinnitanud, et kostja on 26.02.2003 võlakirjast tulenevad kohustused täitnud, tuleb lugeda, et pooled on kokku leppinud rahalise kohustuse täitmise muul viisil. Hageja taotles tehingute – 24.11.2004 ja 02.01.2005 tema poolt antud kinnituste – kehtetuks tunnistamist põhjendusel, et kostja on hageja eksimusse viinud ning kostja tegevus omab pettuse tunnuseid. TsÜS § 92 lg-te 1-3 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et tal oli ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et Liberty Bank lepingud ei või olla võrdväärseks asenduseks tagastamisele kuuluvale rahale. Tõele ei vasta hageja väide, et nimetatud panga ebaseadusliku tegevuse kohta Eesti Vabariigi territooriumil algatati kriminaalmenetlus. Kriminaalmenetlust alustati 05.07.2004 panga teenuseid vahendanud isiku suhtes. Hageja ei ole tõendanud, millised olid tegelikud asjaolud ja milles seisnes tema eksimus. Isegi kui hageja oleks teinud tehingu eksimuse mõjul, ei ole ta tõendanud, et tal oleks TsÜS § 92 lg 3 p-de 1-3 alusel õigus tehingut tühistada. VÕS § 94 lg-te 1-3 kohaselt on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja on teda eksimusse viinud, siis ei vasta tõele ka hageja väide, et kostja on teda tahtlikult eksimusse viinud või eksimuses hoidnud. Seega leidis kohus, et poolte vahel ei olnud tegemist laenusuhtega, pooled on kokku leppinud rahalise kohustuse täitmise muul viisil, kostja 26.02.2003 võlakirjast tulenev kohustus on täidetud ning puuduvad tehingu tühistamise alused. Kohus jättis hagi rahuldamata ning tühistas hagi tagamise.

Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning rikkunud menetlusõiguse norme. Väär on kohtu järeldus, et poolte vahel puudub laenusuhe. Kohus leidis, et 26.02.2003 võlakirjast ei järeldu, et tegemist on laenulepinguga. Kohus on võlakirja hindamisel kohaldanud ebaõigesti VÕS §-s 30 sätestatut. Hageja poolt kohtule esitatud 26.02.2003 võlakirjal on VÕS § 396 lg 1 kohased laenulepingu tunnused. Kohus ei arvestanud VÕS § 29 lg-t 4, mille kohaselt tuleb poolte tahte väljaselgitamisel lähtuda mõistliku inimese põhimõttest. Kohus pidi hindama poolte tahet lepingu sõlmimisel. Hageja poolt kohustuse täitmise vastuvõtmine panga Liberty Bank kehtetute investeerimislepingute näol ei ole laenulepingust tuleneva kohustuse – rahasumma tagastamise – võrdväärne asendaja. Pealegi nähtub asja materjalist, et hageja võttis investeerimislepingud kostjalt vastu enam kui 14 kuud pärast laenu tagastamise tähtaega. Hageja andis omapoolse kinnituse võla puudumise kohta – 24.11.2004 ja 02.01.2005 allkirjad – eksimuse ja pettuse seisundis. Hageja väidet kinnitab muuhulgas ka asjaolu, et mingit raha nende investeerimislepingute alusel ei ole hageja saanud. Neid lepingud ei ole võimalik VÕS § 91 lg 4 tähenduses välja osta. Tegemist ei olnud maksevahendiga, mida oleks saanud pidada rahalise kohustuse täitmise vahendiks. Kohus ei arvestanud VÕS § 91 lg-t 4, mille kohaselt kui võlausaldaja võtab rahalise kohustuse täitmisena vastu talle pakutud tšeki, veksli või muu sellesarnase maksevahendi ja maksevahend hiljem lunastatakse, loetakse kohustus täidetuks maksevahendi vastuvõtmisest alates. Vaidlusalused investeerimislepingud ei ole dokumentideks, võis võiksid olla hiljem välja ostetud, sest hagejal ega kohtul ei ole teavet, et eelnimetatud pank üldse eksisteerib. Kostja selle panga olemasolu ei tõendanud. Tsiviilasjas puuduvad tõendid panga Liberty Bank kui legitiimse juriidilise isiku eksisteerimise kohta (investeerimislepingute blankettidel oleva teksti kohaselt asub nimetatud pank Anjouani saarel – väikesaar India ookeanis). Ka ei vasta kõnealused investeerimislepingud kahepoolse tehingu nõuetele: need on sõlmitud õiguspädevuseta isiku poolt, hageja ei ole neid allkirjastanud ning neil olev panga esindaja allkiri on tehtud faksiimile abil ega ole identifitseeritav. Pealegi on Harju Maakohus teinud teises analoogilises tsiviilasjas sisuliselt vastupidise otsuse. Tsiviilasja nr 2-064862 puhul oli tegemist käesoleva asjaga identse vaidlusega (hagejaks sama isik). Maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, jättes arvestamata selle, et kostja ei esitanud oma vastuväidete tõendamiseks ühtegi tõendit. Kohtuotsus ei vasta seetõttu TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Lisaks sellele leidis hageja enne kaebuse koostamist toimikuga tutvumisel, et toimikusse on lisandunud tema teadmata kirjalikke dokumente 21-l lehel. Hageja ei ole nende ärakirju kohtult saanud, millega on kohus rikkunud TsMS § 306 lg-t 3. Menetluse käigus rahuldas kohus kostja taotluse kutsuda kohtusse tunnistaja Jefim Šats ning saata talle kohtukutse (tl 85). Kohus kutset ei saatnud ega tunnistajat üle ei kuulanud, millega rikkus TsMS § 252, piirates hageja võimalusi oma nõuet tõendada. Kohus jättis lahendamata hageja taotluse istungi protokolli parandamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus on õigesti järeldanud, et poolte vahel puudub laenusuhe, kuna kohtumenetluse käigus on tõendatud, et kostja ei võtnud hagejalt tegelikult raha võlgu, kuigi kirjutas võlakirja, vaid osutas vahendusteenust, andes hagejale tema palvel üle investeerimislepingud (hageja ja tema elukaaslase E. Š nimele). Tehingu heakskiitmiseks ja vastuvõtmiseks kirjutas hageja omalt poolt kaks kinnitust, mille kohaselt on antud tehingutega võlakiri kustutatud.

Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 saadab ringkonnakohus asja samale esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja esitas kostja vastu 26.02.2003 laenulepingust tuleneva rahalise nõude, paludes ühtlasi tunnistada kehtetuks tema poolt 24.11.2004 ja 02.01.2005 antud kinnitused kostja võla kustutamise kohta. Hageja väitel ei tagastanud kostja saadud laenu tähtajaks ning pakkus 14 kuud pärast tähtaja möödumist raha asemel investeerimislepinguid, mis osutusid väärtusetuiks ega ole seetõttu käsitatavad maksevahendina VÕS § 91 lg 4 tähenduses. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta hagejalt laenu saanud, sest selle võlakirja alusel andis hageja raha kolmandale isikule investeerimislepingute sõlmimiseks. Seega tuli kohtul antud vaidluse lahendamiseks eelkõige tuvastada, milline suhe oli poolte vahel võlakirja allkirjastamisega tekkinud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited. Sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Maakohus ei teinud pooltele ettepanekut esitada oma vastakate seisukohtade tõendamiseks täiendavaid tõendeid. Kohus jättis põhjendamata oma järelduse, et 26.02.2003 võlakirja puhul ei ole tegemist laenulepinguga. Kui kohus leidis, et hageja esitatud võlakiri laenusuhet ei tõenda (sellest ei nähtu, et pooled oleksid VÕS § 396 lg 2 kohaselt leppinud kokku, et rahasumma võlgnetakse laenuna), oleks ta pidanud tegema hagejale ettepaneku esitada selle kohta muid tõendeid. Kuigi kohus jättis tuvastamata, milline kohustus oli poolte vahel tekkinud, jõudis ta järeldusele, et kostja on 26.02.2003 võlakirjast tulenevad kohustused täitnud. Siinkohal tugines maakohus eelkõige asjaolule, et hageja on täitmisena pakutu vastu võtnud. Seejuures ei ole kohus hinnanud hageja väiteid täitmise mittevastavuse ning temapoolse eksimuse kohta. Hageja esitatud tõenditele kohus hinnangut ei andnud. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõene või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks reeglina ette kindlaksmääratud jõudu. Antud juhul on maakohus märkinud otsuses oma järeldused, kuid see, kuidas ta nendeni jõudis, ei ole otsusest jälgitav. Kaevatav kohtuotsus ei vasta TsMS §-st 436 tulenevatel nõuetele. Maakohus ei ole sisulist hinnangut andnud enamusele esitatud tõenditest. Apellandi sellekohane väide on õige. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik käesolevat vaidlust ka lõplikult lahendada. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Sel põhjusel tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus.

Ü. Jänes

T. Kollom

S. Truman

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.