Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Liudmila Frolova esitas 21.06.2005 Irina Zubova vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks 24.11.2004 ja 02.01.2005 võlakirjad ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 872 340 krooni ja menetluskulud. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja kostjale 26.02.2003 laenulepinguga (võlakirjaga) 60 000 USD, s.t 872 340 krooni. Laen väljastati sularahas. Kostja kohustus laenu tagastama 10.09.2003, laenu tagastatud ei ole. Hageja leiab, et 26.02.2003 võlakirjal on olemas kõik VÕS § 396 nimetatud laenulepingu tunnused - laenuandja, laenusaaja, laenu summa ning laenu tagastamise tähtaeg. Hageja andis kostjale laenu, kuna nad olid tuttavad. 2004. aasta septembris pakkus kostja hagejale võlgnevuse kustutamiseks kahte panga “Liberty Bank” lepingut – leping nr 0001582 summale 19 500 USD ning leping nr 0003045 summale 40 500 USD. Kostja kinnitas, et hageja võib nimetatud lepingute järgi saada 60 000 USD. Hageja võttis lepingud vastu, kuna ta leidis ekslikult, et lepingud võivad olla asenduseks raha tagastamisele. Kostja sai hagejalt vastu kaks võlakirja võla kustutamise kohta, so 24.11.2004 summale 19 500 USD ning 02.01.2005 summale 40 500 USD. Hiljem mõistis hageja, et Liberty Bank lepingud ei saa olla võlgnevuse kustutamiseks, kuna see ei vasta VÕS §-le 396 ning kostja ei ole taganud nimetatud panga legitiimsust ning õigusvõimsust. Vastavalt VÕS § 91 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täita sularahas. Eesti või Euroopa Liidu riikide territooriumil mitteeksisteeriva panga lepingute alusel on raha võimatu tagasi saada. Finantsinspektsiooni 16.05.2005 teate kohaselt ei ole sellise nimetusega ühingut Eesti territooriumil ning 05.07.2004 algatas Keskkriminaalpolitsei kriminaalmenetluse väidetavalt Liberty Bank vastu. Liberty Bank lepingud ei ole võlaõigusseaduse kohaselt üldse lepingud. Hageja leiab, et kostja viis hageja eksimusse, kostja tegevuses on pettuse tunnuseid. Asjaolust, et tegemist on pettusega, sai hageja aru umbes pool aastat pärast teise lepingu saamist. Hageja ei ole saanud sellelt pangalt raha ning tal ei ole olnud pangaga töösuhteid. Kostja vastuväited Kostja vastuväidete kohaselt korraldas finantsfirma Public Manegment International 2001. aasta lõpus seminari finantseerimise teemal, seminari viis läbi F. H.. Pooled tutvusid seminaril. Hageja ja E. S. (tõendite kohaselt ka Š.) soovisid kostja abiga sõlmida lepingu Liberty Bank ́iga ning hageja andis kostja juuresolekul 26.02.2003 rahasumma F. H.ile. Kuna viimaselt allkirja nõuda oli ebakorrektne ning kostja oli kindel, et F. H. oma kohustused täidab, kirjutas kostja võlakirjale alla. Võlakirjade tekstist tuleneb, et raha ei ole käsitletav laenuna. Hageja ja E. S. ning Liberty Bank vahel sõlmiti lepingud 28.09.2004 ja 24.11.2004, seejärel teatasid hageja ja E. S. kostjale kirjalikult, et ei oma kostja suhtes pretensioone. Lepingu sõlmimise soovi avaldas hageja, kostja osaks oli vaid hageja palve edastamine. Liberty Bank on maksnud lepingute alusel intresse Sampo Panka. Pooled ei ole kokku leppinud, et tegemist on laenuga.

Kostja selgitas kohtuistungil, et sai hagejalt 2003. aastal 30 000 USD, mille ta andis üle F. H.ile. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 26.02.2003 allkirjastas kostja võlakirja selle kohta, et ta sai hagejalt 60 000 USD alates 03.03.03 – 10.09.03 (tl 6-7); et 24.11.2004 allkirjastas hageja võlakirja, mille kohaselt hageja sai kätte Liberty Bank lepingu nr 0001582 summale 19 500 USD ning kostja kohustused 19 500 USD ulatuses on kustutatud (tl 9-13, 19-20); et 02.01.2005 allkirjastas hageja võlakirja, mille kohaselt hageja sai kätte Liberty Bank lepingu nr 0003045 summale 40 500 USD ning kostja kohustused 40 500 USD ulatuses on kustutatud (tl 14-18, 21-22); et 26.02.2003 oli USA dollari kurss 14,53946 Eesti krooni (tl 8). Poolte vahel on vaidlus selle üle, milline õigussuhe tekkis poolte vahel 26.02.2003 võlakirja alusel, kas kostja on 26.02.2003 võlakirjast tulenevad kohustused hageja ees täitnud ning kas hagejal on alust nõuda võlakirjade tühistamist. Kohus leidis, et 26.02.2003 võlakirja tekstist ei nähtu poolte tahet sõlmida laenuleping. Võlakirjast nähtub ainuüksi fakt, et kostja võttis hagejalt vastu 60 000 USD, kuid ei nähtu raha üleandmise eesmärk. Võlakirjal puudub hageja allkiri, seega ei saa tegemist olla kahe isiku vahel toimunud tehinguga. Hageja vande all antud seletuse kohaselt (tl 186) andis ta selle rahasumma kostjale laenuks. 20 000 USD oli hageja ja 40 000 USD oli JE. S.i oma. Kostja vande all antud seletuse kohaselt (tl 186) sai ta hagejalt 2003. aastal 30 000 USD. Kostja nimetab hagejalt saadud 30 000 USD küll laenuks, kuid kostja seletusest ei nähtu, et pooled oleksid soovinud sõlmida laenulepingut. Kostja väiteil sai ta raha Liberty Bank programmiga töötamiseks ning nimetatud raha anti F. H.ile. Kostja sai hagejalt raha mitmete programmide jaoks ning kuna lepingute üldsumma oli 60 000 USD, kirjutas kostja võlakirjale alla. Kostja sai aru, et ta ei pea hagejale raha tagasi maksma. Tunnistaja S. U. ütlustega on tõendatud, et hageja on talle raha andnud, et tunnistaja annaks selle edasi Liberty Bank programmiga töötamiseks (tl 251). Kohus leidis, et kuivõrd kostja ütluseid raha andmise kohta Liberty Banka toetavad ka tunnistaja ütlused, ei ole hageja väited usaldusväärsed ning ei ole tõendatud poolte tahe sõlmida 26.02.2003 laenuleping. Kostja väiteid kinnitab asjaolu, et leping nr 0001582 on sõlmitud hageja nimel ja leping nr 0003045 JE. S.i nimel. Kui kostja oleks soovinud asendada laenulepingu täitmist investeerimislepingute üleandmisega, oleks investeerimislepingud pidanud olema tehtud kostja nimele. Kostja väiteid tõendab kaudselt ka hageja 21.10.2002 avaldus, milles ta soovis avada pangas Liberty Bank eraisiku arveldusarve (tl 46-48, 51-52). Liberty Bank on väljastanud kinnituse, mille kohaselt hagejal oli varem investeerimisprogramm (tl 49, 55). Eelnimetatud tõendeid kogumis hinnates oli hageja tegelikuks tahteks raha deponeerimine kostja poolt Liberty Panka, mitte laenusuhte loomisele. Kinnituskirja võib käsitleda käsunduslepinguna (VÕS § 619), kuna kostja on talle antud käsundi (raha paigutada) täitnud. Seega ei ole tõendatud, et poolte vahel oli 26.02.2003 sõlmitud lepinguleping, millest tulenes kostja kohustus tasuda hagejale 60 000 USD. Hageja on esitanud nõude 24.11.2004 ning 02.01.2005 hageja poolt allkirjastatud võlakirjade kehtetuks tunnistamiseks põhjusel, et tegemist oli eksimuse ja pettusega. Kohus luges hageja nõudeks 24.11.2004 ja 02.01.2005 tehingute kehtetuse tuvastamist. Kuna vaidlusalused võlakirjad on allkirjastatud ainult hageja poolt, on tegemist ühepoolsete tehingutega.

TsÜS § 90 lg 1 kohaselt võib seaduses sätestatud korras tühistada tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. Tehingu tühistamiseks tuleb esitada avaldus teisele poolele ja kohus luges selliseks avalduseks hagiavalduse. Kostja on hagiavalduse kätte saanud. Hageja ei ole tõendanud, et hagejal oleks olnud ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest või et kostja oleks talle mingeid ebaõigeid asjaolusid avaldanud. Hageja ei ole tõendanud, et ta sai Liberty Bank olemasolust teada kostja käest. Seega ei ole hageja tõendanud, et 24.11.2004 ning 02.01.2005 võlakirjade tühistamiseks oleks alust. Kohus ei lugenud asjakohasteks poolte väiteid selles, kas hageja on saanud sõlmitud investeerimislepingute alusel mingeid intresse või mitte ning et nimetatud panka ei ole olemas. Poolte esitatust ei nähtu, et kostja oleks võtnud endale seoses investeerimislepingute sõlmimisega mingeid kohustusi (peale raha üleandmise kohustuse). Eeltoodu alusel jättis kohus kõik vastavad tõendid tähelepanuta, sealhulgas ka tõendi, mis käsitleb JE. S.i poolt arvelduskonto avamist, kuna tegemist ei ole menetlusosalisega. Harju Maakohtu 14.02.2007.a määrusega on hagi tagamiseks seatud kostjale kuuluvale Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriossa nr 14426601 kantud kinnistule asukohaga Tallinn, XXXXXXXXX XXX XX-X kohtulik hüpoteek summas 872 340 krooni hageja kasuks. TsMS § 386 lg 4 järgi kohus tühistas hagi tagamise. Kohus leidis, et hageja esindaja taotlus 19.02.2009 protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. Tegemist on hageja esindaja seisukohtadega, mis kajastuvad piisavalt hageja esitatud kirjalikes dokumentides ning ei ole tõendiks tsiviilkohtumenetluse seisukohalt. Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Apellant on seisukohal, et kohtuotsuse tegemisel on oluliselt rikutud materiaal- ja menetlusõiguse norme. Esitatud nõude rahuldamata jätmine on põhjendamatu, motiveerimata ning vastuolus olemasolevate tõenditega, samuti ka tsiviilasja asjaoludega. Kohus märkis kohtuotsuses valesti asjaolud, mille üle pooltel vaidlust ei olnud. Apellant on seisukohal, et maakohus ei hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning võttis otsuse tegemisel aluseks mittetõendatud asjaolud ja kostja paljasõnalised väited. Kohtuotsus ei oma loogilist struktuuri, järeldused on vastuolulised ning ei ole põhjendatud. Sellega kohus rikkus TsMS § 436 lg 1 sätteid, vastavalt millele peab kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus andis võlakirjale, mis oli välja antud kostja poolt apellandile 26.02.2003 vale õigusliku hinnangu. Maakohus leidis, et võlakirjast nähtub ainuüksi fakt, et kostja võttis apellandilt vastu 60 000 USD, kuid ei nähtu raha üleandmise eesmärk. Võlakirja tekstist nähtub, et kostja sai 26.02.2003 apellandilt nimetatud summa tähtajaliselt kuueks kuuks kuni 10.09.03. Võlakirja tekstist on näha, et märgitud periood tähendab kostja jaoks rahasumma kasutamise tähtaega, mitte vastupidi - selle apellandilt saamise perioodi. Apellandi arvates hindas kohus valesti 26.02.2003 võlakirja sisu ning ei pannud tähele, et võlakiri vastab kõikidele laenulepingu (VÕS § 396 lg 1) tunnustele. Võlakirjas raha

tagastamise tähtaja määramine tõestab seda, et raha kasutamise tähtaeg oli kooskõlastatud kostjaga, see raha oli antud ajutiselt laenu eesmärgil. Võlakiri omab kirjalikku vormi, on kirjutatud omakäeliselt laenusaaja poolt. Apellandi tahteavalduse kohta andis ta vande all seletuse, mis on fikseeritud 07.10.2008 protokollis. Kohus tuli järeldusele, et võlakirjal puudub apellandi allkiri ja seega ei saa tegemist olla kahe isiku vahel toimunud tehinguga. Selline järeldus on ekslik. Kostja ei ole kogu kohtumenetluse käigus ümber lükanud hageja väidet, et võlakiri sisaldab kõiki vajalikke ning piisavaid laenulepingu tingimusi. Kohtu järeldus on ebaõige, et hageja soovis kostja kaudu paigutada raha panka Liberty Bank. Kohus pidi hindama poolte tahet 26.02.2003 võlakirja väljaandmisel ning arvestama nimetatud asjaolusid, kuid kohus seda ei teinud. Eirates eelnevat kohtupraktikat rikkus maakohus õiguse ühetaolise kohaldamise printsiipi. Õiguse ühetaolise kohaldamise printsiip sisaldab sealhulgas nõuet, vastavalt millele on isikul õigus eeldada, et kohtud kohaldavad ja tõlgendavad õigust ühetaoliselt. Aktsepteeritavaks ei saa pidada olukorda, kus erinevates asjades eiratakse varasemas kohtupraktikas juurdunud seisukohti. Selline tegevus nõrgestab õigusemõistmise autoriteeti, kahjustab õiguskindlust ning loob eeldused isikute ebavõrdseks kohtlemiseks. Riigikohus on varasemalt asunud seisukohale, et võlakiri omab laenulepingu tunnuseid, kuid vaidlustatavas otsuses kohus leidis, et võlakiri ei saa olla laenulepinguks, kuna sellel ei ole apellandi allkirja. Riigikohtu 31.01.2007 otsuses nr 3-4-1-14-06 on märgitud, et Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob (p 23). Kohus tõlgendas valesti poolte tahet laenulepingu sõlmimisel. Otsuses on märgitud, et apellant peab tõendama, et 26.02.2003 võlakirja puhul oli poolte tahe suunatud just laenulepingu sõlmimisele. Apellant pööras korduvalt kohtu tähelepanu asjaoludele, mis eraldi ning kogumis iseloomustavad poolte tahet. Kohus otsuse tegemisel üldse ei analüüsinud VÕS § 29 järgi neid asjaolusid. VÕS § 29 lg 4 kohaselt poolte tahte väljaselgitamisel tuleb lähtuda mõistliku isiku põhimõttest. Sellest tuleneb, et kohus pidi esialgselt tuvastama, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik pidi samadel asjaoludel mõistma poolte kokkulepete tingimusi, mis sisalduvad võlakirjas. Laenu andmisel ei olnud apellant spetsialistiks, kes omab juriidilist ettevalmistust. Ta on erialalt insener ning tõlgendas oma kokkulepet kostjale kindla rahasumma (60 000 USD) väljastamisel kooskõlastatud tähtajaks laenu andmiseks. Kostja tahteks oli rahasumma saamine kindlaks tähtajaks, mis selgesõnaliselt tuleneb 26.02.2003 võlakirja tekstist, mida kostja isiklikult kirjutas ning allkirjastas. Apellandi arvates igasugune leping, lähtudes seaduse sätetest ning kohtupraktikast, peab olema hinnatud selle sisust, mitte pealkirjast. Mingeid teisi suhteid poolte vahel peale laenusuhete ei eksisteerinud. Kohtu seisukoht on ekslik, et 60 000 USD oli antud apellandi poolt kostjale panka Liberty Bank paigutamiseks. Ka on arusaamatu, miks kohus otsuse tegemisel lähtus summast 30 000

USD, aga mitte 26.02.2003 võlakirjas märgitud summast 60 000 USD. Rikkudes TsMS § 230 lg 1 kohus tugines ainult kostja paljasõnalistele väidetele, aga mitte dokumentaalsetele tõenditele, mis on esitatud apellandi poolt. Apellandi arvates on kostja väited ebaloogilised, et kui kostja sai apellandilt 60 000 USD hr. F. H.ile üleandmiseks, siis miks võttis ta endale võlakohustuse ning kooskõlastas seejuures raha tagastamise tähtaja. Kohus pidi välja selgitama asjaolud, miks kostja, omades majanduslikku haridust, võttis endale apellandi eest rahalise kohustuse kolmanda isiku, s.o. panga Liberty Bank esindaja hr. F. H. ees 60 000 USD suuruses, kirjutades seejuures isikliku võlakirja. Ei ole välja selgitatud, kas üldse eksisteerib pank Liberty Bank, selle "programmid" ning selle esindaja hr. H.. Apellandile ei ole arusaadav, miks kohus ei tuvastanud, kes on üldse hr. F. H., kas temale tegelikkuses anti üle rahasummad sellises suuruses ning missuguse eesmärgiga ja kes andis raha üle. Otsuse põhjendatav osa sisaldab vastuolusid. Kohus leidis, et tunnistaja S. U. ütlustega on tõendatud, et apellant on talle raha andnud selle edasiandmiseks Liberty Bank programmiga töötamiseks. Sellest tegi kohus järelduse, et kuivõrd kostja väiteid raha andmise kohta Liberty Banka toetavad ka tunnistaja ütlused, siis ei ole apellandi väited usaldusväärsed. Apellant on seisukohal, et kohus, rikkudes TsMS § 232 lg 1, ei analüüsinud tunnistajate ütlusi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, ning ei selgitanud välja mitte ühtegi ülalnimetatud asjaoludest ning seoses sellega jõudis valede järeldusteni. Otsuses olevate hinnangute vastuolulisus annab apellandile alust järeldada, et kohus ei jõudnud selgusele tsiviilasja sisulistes asjaoludes. Apellant on seisukohal, et kohus võttis ekslikult vastu tõendina kostja avaldused, mis puudutavad "panka" Liberty Bank, mille olemasolu ei ole tõendatud kostja poolt.Ta palus kogu menetluse kestel kostjat esitada kohtule dokumente "panga" Liberty Bank kohta, mis kinnitaksid selle juriidilist staatust äriühinguna ning tema ametlikke esindajaid. Kohus kohustas kostjat 07.10.2008 toimunud eelistungil esitama apellandi poolt taotletud tõendit, mille kohta on olemas märge protokollis. Seoses kohtu nõuetega eelistung lükati edasi 19.02.2009 ja kostjale anti 5 kuud aega, selleks, et ta esitaks kohtule ning apellandile tõendeid, mis puudutavad panga Liberty Bank õigusvõimet. Kostja eiras kohtu seaduslikku nõuet ning ei esitanud 19.02.2009 eelistungiks mingeid dokumente ning seega venitas tahtlikult menetluse käiku. Kohus jättis nimetatud fakti tähelepanuta ning ei võtnud vastu mingeid meetmeid kohtu nõude täitmiseks. Apellandi taotlus jäeti kohtu poolt tähelepanuta. Apellant katsus korduvalt õendada, et "pank" Liberty Bank on fantoom, mida ei ole olemas. Isegi tekkis paradoksaalne olukord: kostja, kes TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab tõendama neid asjaolusid, millele tugineb tema seisukoht, eirab seda õigusnormi, kuid apellant on sunnitud kostja poolt mittetõendatud avaldusi ümber lükkama. Kohus on otsuse tegemisel aluseks võtnud panga Liberty Bank, mis ei eksisteeri, "dokumente". Apellant palus kostjat esitada kohtule nimetatud dokumendi originaali, sest apellandil sellist dokumenti ei ole ning mitte kunagi ei ole olnud. Kohus, tulenevalt TsMS § 273 lg 5, nõustus sellega, kuid ei nõudnud kostjalt vajalikke tõendeid. Kohus on rikkunud poolte võrdsuse põhimõtet menetluses, mis on sätestatud TsMS § 7. Kohus eiras põhjendamatult enda poolt esitatud nõuet esitada tõendeid panga legitiimsuse kohta. Kohtuotsuses on vastuolu, kuivõrd otsuses on tuginetud dokumentidele, mis puudutavad panka

Liberty Bank, aga samas asus kohus seisukohale, et ei hakka tuginema dokumentidele, mis puudutavad panka, mille eksisteerimise kohta puudub teave. Apellant on seisukohal, et kohus ei tuvastanud, et kostja, soovides vältida enda peale lepingulepinguga võetud kohustuse täitmist, andis apellandile kehtetuid oma sisult ja vormilt panga Liberty Bank investeerimislepinguid. Edastades apellandile panga Liberty Bank investeerimislepinguid, kostja veenis teda, et sellega tema täitis oma võlakohustuse, sest investeerimislepingud toovad apellandile tulu laenatud raha suuruses ning protsente. Apellandi jaoks see oli ainuke võimalus tagastada praktiliselt kadunud raha ning ta nõustus võtma investeerimislepinguid vastu. Mõne aja pärast tuli apellant järeldusele, et kostjapoolset niinimetatud panga Liberty Bank investeerimislepingute väljastamist ei saa lugeda võlakohustuse täitmiseks. Oma usalduslikkuse ja teadmatuse tõttu, ning sooviga ennetada laenuna antud raha kaotust, apellant uskus kostjat ja eeldas, et panga Liberty Bank investeerimislepingud saavad laenuna antud raha samahinnaliseks asenduseks. Investeerimislepingute kehtivuse tähtajaks oli määratud 3 ja 6 aastat ja nimetatud perioodil pidid lepingud tooma apellandile tulu intresside näol nende igakuulise ülekandmise teel tema pangaarvele, kuid seda ei toimunud. Investeerimislepingud osutusid kehtetuteks, sisuliselt fiktiivseteks dokumentideks, ning ei toonud mingit tulu kostja võlakohustuste katmiseks. Seetõttu mingist samahinnalisest kostja võlakohustuse täitmisest rääkida ei saa. Kohus kohustas apellanti esitama kohtule panga väljavõtted. Väljavõttest oli näha, et hageja ei ole saanud mitte kunagi pangast Liberty Bank mingeid ülekandeid. Kohus, veendudes selles, et apellant ei saanud pangast Liberty Bank mingeid rahalisi summasid, ei pööranud sellele tähelepanu ning ei reageerinud kostja pettusele, mis puudutab investeerimislepingute tulusust, ning seadis põhjendamatult kahtluse alla apellandi väiteid ja objektiivseid tõendeid. Apellant on seisukohal, et fakt, et ta võttis kostjalt investeerimislepingud võlgnevuse kustutamise vastu viimase poolt, ei tähenda, et kostja rahalist kohustust võib lugeda täidetuks. Apellandile jääb arusaamtuks, millist tähendust omab asjaolu, kelle nimele olid vormistatud kehtetud panga Liberty Bank investeerimislepingud, kui nende abil kavatses kostja pettuse teel vältida võlakohustuse täitmist. Panga Liberty Bank investeerimislepingud ei vasta kahepoolse tehingu nõuetele. Kohus ei uurinud apellandi poolt esitatud dokumentaalseid tõendeid investeerimislepingute näol ning ei analüüsinud apellandi põhjendusi nimetatud lepingute kehtetuse kohta, sest need ei vastanud nii sisu kui formaalsete tunnuste järgi kahepoolse tehingu nõuetele. Apellandi põhjendused on jäetud tähelepanuta ning ei kajastu kohtuotsuses nagu seda näeb ette TsMS § 442 lg 8. Kohus ei põhjendanud, milliste asjaolude alusel ta tuli järeldusele, et poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping. Kohus märkis, et kinnituskirja võib käsitleda käsunduslepinguna (VÕS § 619), kuna kostja on talle antud käsundi (raha paigutada) täitnud. Apellandile ei ole arusaadav, kust ilmus otsuses selline dokument nagu "Kinnituskiri", kuna tsiviilasja materjalides sellist liiki dokumenti ei ole. Kui eeldada, et kohus pidas selle all silmas 26.02.2003 võlakirja laenu andmisest, siis ei ole kohus ei põhjendanud, milliste käsunduslepingu tunnuste alusel ta jõudis selle järelduseni. Võlakirja tekstist üldse ei tulene, et seda võiks tõlgendada käsunduslepinguna.

Võlakirjast ei tulene, et apellant andis kostjale käsundi teostada rahasummaga mingisugust toimingut, mida saaks hinnata käsundina. Mis eesmärgiga kostja apellandilt laenu võttis ei oma mingit tähendust. Tähendust omab fakt, et raha oli võetud määratud tähtajaks, nimelt kuueks kuuks, s.o. tagastamise kohustusega. Need kohustused vastavad laenu, aga mitte käsundi tunnustele. Kohus leidis, et võlakirjal puudub apellandi allkiri ja seega ei saa tegemist olla kahe isiku vahel toimunud tehinguga. Samas asus kohus seisukohale, et kinnituskirja võib käsitleda käsunduslepinguna (VÕS § 619), kuna kostja on talle antud käsundi (raha paigutada) täitnud. Lähtudes kohtuotsuse analüüsist selgub, et 26.02.2003 võlakiri kohtu arvamusel üldse ei oma selget õiguslikku põhjendust ning järelikult ei saa olla juriidiliseks dokumendiks. Apellandi arvates pidi kohus selgelt kindlaks määrama, millise lepingu liigiga või muu juriidilise dokumendiga antud juhul tegemist on. Kohus seda ei teinud ning on valesti tuvastanud asjaolud, mis on aluseks 24.11.2004 ja 02.01.2005 võlakirjade kehtetuse tuvastamiseks. Apellandile on arusaamatu, miks kohus, kui ta arvab, et poolte vahel puudusid laenusuhted, vaatleb võlakirjade kehtivust, mis olid väljastatud apellandi poolt 24.11.2004 ja 02.01.2005 laenu kustutamise eesmärgil. Sellisel juhul oleks nimetatud võlakirjade sisu analüüs asjakohatu, sest kohus eeldas, et tegemist võib olla käsundi täitmisega. Käsundi puhul nimetatud võlakirja tähendus muutub tühiseks. Kohus leidis, et apellant ei ole tõendanud, et tal oleks olnud ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest või et kostja oleks talle mingeid ebaõigeid asjaolusid avaldanud. Seega ei ole apellant tõendanud, et 24.11.2004 ning 02.01.2005 võlakirjade tühistamiseks oleks alust. Lähtudes kohtule esitatud apellandi tahte analüüsist tema poolt 24.11.2004 ja 02.01.2005 võlakirjade andmist panga Liberty Bank investeerimislepingute kättesaamise kohta tagastamisele kuuluva laenu asemel võib hinnata seda ainult eksimuse või pettuse seisundis teostatud teona. Võttes kostjalt vastu investeerimislepingud laenu tagastamise asemel, ei kujutanud apellant ette ega saanud ette kujutada, et need on lihtsalt paberid, mis ei maksa midagi, ja ei asenda tema poolt laenuks antud 60 000 USD. Kui apellant teaks või võiks eeldada, et faktiliselt ostab kostjalt kaks paberilehte 60 000 USD eest, siis oleks ta keeldunud sellise tehingu tegemisest, mis oleks mõistliku isiku jaoks loomulik tegevus. Apellandi eksimus oli tingitud ebaõigetest asjaoludest, mida temale teatas kostja panga Liberty Bank majanduslike võimaluste ning olemasolu kohta. Kostja, pakkudes apellandile enda võlgnevuse kustutamise asemel investeerimislepinguid, teatas ebaõigeid andmeid, lubades nimetatud lepingute alusel tagasi kõik laenuks antud raha ja protsendid. Kuna apellandil ei olnud lootust seda summat tagasi saada, sest oli möödunud juba aasta võlakirjas märgitud laenu tagastamise tähtajast, võttis ta vastu kostja veendumuste alusel panga Liberty Bank investeerimislepingud. Apellant eeldas ekslikult, et need võivad olla tagastamisele kuuluva laenu võrdväärseks asenduseks. Apellandi arvamusel kõige kaalukamaks tõestuseks on see, et mitte mingit raha, sealhulgas igakuiseid protsente hageja investeerimislepingute alusel, käesoleva ajani ei saanud. Nimetatud fakt oli tõendatud hageja arveldusarvelt tehtud väljavõttega, mis olid esitatud kohtule.

Kostja tegevus võib samuti sattuda pettuse mõiste alla TsÜS § 94 lg 1 järgi. Selleks, et kustutada enda suurt võlgnevust apellandi ees, teatas kostja apellandile ebaõigeid asjaolusid, mis seisnesid viimase jaoks võimaluses saada kogu rahasumma panga Liberty Bank, mis ei eksisteeri, investeerimislepingute alusel. Seoses sellega on ebaloogiline kohtu hinnang, et apellandi viited, et pank Liberty Bank ei eksisteeri, on asjakohatud. Apellant on veendunud, et kostja eelnevalt teadis, et nimetatud investeerimislepinguid ei täideta ning raha nende alusel ei saa. Sellise pettuse viisil õnnetus kostjal vältida suure laenu tagastamist. Lähtudes eeltoodust, võib teha järelduse, et kohus ei hinnanud ning ei tuvastanud asjaolusid, miks olid apellandi poolt väljastatud 24.11.2004 ja 02.01.2005 võlakirjad ning seetõttu jõudis kohus vale järelduseni. Kohus keeldus põhjendamatult apellandi taotluse alusel 19.02.2009.a eelistungi protokolli parandamisest. Apellant ei soovinud avaldada tõendeid, vaid palus parandada vea apellandi seisukohtade protokollimise osas. Selline õigus on pooltele antud TsMS § 53 lg 2 järgi. Apellandi seaduslike nõuete eiramine kohtu poolt näitab veelkord, et kohus suhtus pooltesse ebavõrdselt, rikkudes TsMS § 7 sätteid. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide rikkumise tõttu. Kuivõrd otsus tuleb tühistada, siis puudub alus hagi tagamise abinõu tühistamiseks TsMS § 386 lg 4 järgi. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei tõendanud laenusuhte olemasolu poolte vahel. 26.02.2003 võlakirjal puudub hageja allkiri ning seetõttu ei saa olla tegemist kahe isiku vahel toimunud tehinguga. Kolleegium nõustub apellandiga, et vaidlusalusest 26.02.3003 võlakirjast ilmneb, et Irina Zubova andis allkirja selle kohta, et ta võttis apellandilt 60 000 USD. On õige, et võlakirjast ei ilmne, mis eesmärgil ta raha apellandilt võttis, kuid nimetatud tõendist ilmneb, et 60 000 USD on ta saanud kuueks kuus. Seega tõlgendades nimetatud tõendit, saab teha järelduse, et pärast 10.09.2003 möödumist oli apellant õigustatud nõudma raha tagasi. Nimetatud võlakirjal on VÕS § 396 lg-s 1 sätestatud laenulepingu tunnused, so apellant laenuandjana andis kostjale kui laenusaajale rahasumma ja viimane kohustus selle tagasi maksma. Laenulepingu puhul on tegemist kahepoolse tehinguga ning asjaolu, et võlakirjal oli üksnes üks allkiri, ei anna alust järelduseks, et tegemist ei saa olla kahepoolse tehinguga. Mis otstarbeks kostja selle raha võttis ja milleks raha kulutas, ei oma laenulepingu puhul tähendust. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuses olev põhjendus käsunduslepingu täitmisest on ekslik. Kui kostja kohustuseks oli üksnes raha üleandmine, nagu ta on väitnud, siis puuduks vajadus võtta endale kohustus saadud raha tagastada ning hilisemalt ka võlg kustutada. 26.02.2003 võlakirja ei ole tühistatud ning selle tühisust ei ole maakohus ka tuvastanud.

Kui 26.02.2003 võlakiri ei tooks kaasa võla tagastamise kohustust, siis puuduks vajadus võla kustutamiseks, mis toimus 24.11.2004 ja 02.01.2005 võlakirjadega. Eelnimetatud põhjendustel on maakohtu seisukoht ekslik. Asudes seisukohale, et poolte vahel ei eksisteerinud võlasuhet, on maakohus 24.11.2004 ja 02.01.2005 võla kustutamise kehtetuse tuvastamise nõudes jätnud sisuliselt apellandi poolt esitatud asjaolud analüüsimata ja tõendid hindamata, millega on rikutud TsMS § 442 lg 8. VÕS § 207 lg 1 järgi võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Käesolevas tsiviilasjas saab võlast loobumiseks lugeda 24.11.2004 ja 02.01.2005 väljastatud võlakirju. Poolte vahel tekkis vaidlus nimetatud võlakirjade kehtivuse üle. Apellant leiab, et 24.11.2004 ja 02.01.2005 võla kustutamine on toimunud pettuse ja eksimuse mõjul. TsÜS § 90 lg 1 järgi tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada. TsÜS § 98 lg 1 järgi tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kolleegium nõustub maakohtuga, et selliseks tühistamise avalduseks saab lugeda hagiavalduses olevat nõuet, kuid oluline on tuvastada, millal sai apellant teada pettusest või eksimusest. Apellant on tehingu tühistamisel tuginenud asjaolule, et ta mõistis mõne aja pärast, et panga lepingute väljastamine ei saa olla võlgnevuse kustutamise viisiks. Toimikust ei ilmne, et kohus oleks seda aega välja selgitanud. TsÜS § 99 lg 1 p 2 järgi saab pettuse või eksimuse korral tehingut tühistada kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Nii 24.11.2004 kui ka 02.01.2005 võlakirja vaidlustamisel on oluline kindlaks määrata aeg, millal pettusest või eksimusest teada saadi. Pettus (TsÜS § 72 lg 1) ja eksimus (TsÜS § 71 lg 1 ) on tehingu vaidlustamise iseseisvad alused, mille tuvastamisel on erinevad õiguslikud tagajärjed. Seega tulnuks esmalt tuvastada, millisel alusel taotleb apellandi 24.11.2004 ja 02.01.2005 võlakirjade kehtetuse tuvastamist ja milles seisneb väidetav eksimus või pettus. Otsuse põhjendavas osas ei ole üldse analüüsitud apellandi poolt esitatud asjaolusid pettuse ja eksimuse osas. Maakohus asus seisukohale, et apellant ei ole tõendanud, et ta sai Liberty Bank olemasolust teada kostja käest ning et kostja oleks avaldanud mingeid ebaõigeid asjaolusid. Seejuures ei pidanud maakohus vajalikuks hinnata tõendeid esitatud nõude osas, millega on rikutud TsMS § 442 lg 8. Apellant on põhjendatult märkinud, et hindamata on ka 24.11.2004 ja 02.01.2005 võla kustutamise aluseks olevad Liberty Bank investeerimislepingud. Samas on TsÜS § 92 lg-s 2 toodud rida aluseid, mis võivad olla tehingu tühistamise aluseks, mis on sõlmitud eksimuse tõttu. Maakohus ei ole analüüsinud hageja poolt esile toodud asjaolusid ning ei ole neile vastanud.. Seega jääb otsusest selgusetuks, millised hageja poolt esile toodud alused on põhjendamatud ja miks. Apellant on märkinud põhjendatult maakohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumist, mis seisneb selles, et kohus, kohustades vastustajat esitama Liberty Bank eksisteerimise kohta tõendit, ei ole võtnud hilisemalt seisukohta tõendi vajalikkuse kohta ning on jätnud tähelepanuta apellandi taotluse kohtuistungi protokolli parandamise kohta.

Õige on, et TsMS § 230 lg 1 kohustab pooli tõendama oma väiteid ja vastuväited. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 25.05. 2001 otsuses nr 3-2-1-34-01 juhtinud tähelepanu, et vaidlustes tehingu kehtetuse üle pettuse ja eksimuse alusel on tõendamiskoormis erinev. Apellandi väide on õige, kui kohus kohustas poolt esitama tõendit, siis peab ta ka võtma seisukoha, kas on võimalik menetlust jätkata ilma vajalikuks peetud tõendita või mitte. Kohtuistungi protokolli parandamise kord on sätestatud TsMS §-s 53. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus ei ole järginud TsMS § 53 lg-s 4 sätestatud korda taotluse läbivaatamise kohta kohtuistungi protokolli parandamise osas. Kolleegium leiab, et kuivõrd tegemist on menetlusõiguse normide olulise rikkumisega, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, siis tuleb tsiviilasi tagasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks TsMS § 656 lg 3 alusel. Menetluskulude jaotuse otsustab kohus uuel tsiviilasja läbivaatamisel

Mare Merimaa

Urmas Reinola

Imbi Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.