Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

L F(hageja) esitas 21.06.2005.a Harju Maakohtule I Z (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks 24.11.2004.a ja 02.01.2005.a kostja poolt hagejale lepingu täitmiseks antud Liberty Bank investeerimislepingud ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 872 340 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja kostjale 60 000 USD, s.t 872 340 krooni sularahas. Kostja kohustus laenu tagastama 10.09.2003.a, laenu tagastatud ei ole. Hageja leiab, et 26.02.2003 võlakirjal on olemas kõik VÕS § 396 nimetatud laenulepingu tunnused - laenuandja, laenusaaja, laenu summa ning laenu tagastamise tähtaeg. Hageja andis kostjale laenu, kuna nad olid tuttavad. 2004. a septembris pakkus kostja hagejale võlgnevuse kustutamiseks kahte Liberty Bank Inc lepingut – leping xxx summale 19 500 USD ning leping xxx summale 40 500 USD. Kostja kinnitas, et hageja võib nimetatud lepingute järgi saada pangalt 60 000 USD. Hageja võttis lepingud vastu, kuna ta leidis ekslikult, et lepingud võivad olla asenduseks raha tagastamisele. Kostja sai hagejalt vastu kaks täitmise kviitungit tema poolt võla kustutamisest: 24.11.2004.a hageja poolt allakirjastatud täitmise kviitung summale 19 500 USD ning 02.01.2005.a summale

40 500 USD.

Hiljem mõistis hageja, et Liberty Bank lepingud ei saa olla võlgnevuse kustutamiseks, kuna nimetatud lepingute üleandmisega ei täitnud kostja VÕS § 396 kostjale pandud kohustusi ning kostja ei tõendanud nimetatud panga legitiimsust. VÕS § 91 lg 1 kohaselt tuleb rahaline kohustus täita sularahas. Eesti või Euroopa Liidu riikide territooriumil mitte eksisteeriva panga lepingute alusel on võimatu raha tagasi saada. Finantsinspektsiooni 16.05.2005.a teate kohaselt ei eksisteeri Liberty Bank – nimelist äriühingut Eesti Vabariigis ning 05.07.2004.a alustas Keskkriminaalpolitsei kriminaalmenetluse väidetava Liberty Bank vastu. Hageja leiab, et Liberty Bank lepingud ei ole lepingud Võlaõigusseaduse kohaselt. Hageja leiab, et kostja viis hageja eksimusse, kostja tegevuses on pettuse tunnuseid. Asjaolust, et tegemist on pettusega, sai hageja aru umbes pool aastat pärast teise lepingu saamist. Hageja ei ole saanud Liberty Bank ́ilt raha ning tal ei ole olnud pangaga töösuhteid. Hageja palub tunnistada 24.11.2004.a ning 02.01.2005.a täitmise kviitungid kehtetuks ja mõista kostjalt välja hageja kasuks võlgnevus 872 340 krooni.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt korraldas finantsfirma Public Manegment International 2001. a lõpus seminari finantseerimise teemal, seminari viis läbi FH. Pooled tutvusid seminaril. Hageja ja J Š soovisid kostja abiga sõlmida lepingu Liberty Bank ́iga ning hageja andis kostja juuresolekul 26.02.2003.a rahasumma FH . Kuna viimaselt allkirja nõuda oli ebakorrektne ning kostja oli kindel, et FH oma kohustused täidab, kirjutas kostja võlakirjale alla. Võlakirjade tekstist nähtuvalt ei ole andmine käsitletav laenuna. Hageja ja J Š ning Liberty Bank vahel sõlmiti lepingud 28.09.2004.a ja 24.11.2004.a, seejärel teatasid hageja ja J Š kostjale kirjalikult, et ei oma kostja suhtes pretensioone. Lepingu sõlmimise soovi avaldas hageja, kostja osaks oli vaid hageja palve edastamine. Liberty Bank on maksnud lepingute alusel intresse Sampo Panka. Pooled ei ole kokku leppinud, et tegemist on laenuga.

HAGEJA POOLT KOHTULE ESITATUD TÕENDID

Hageja esitas kohtule järgnevad tõendid:

KOSTJA POOLT KOHTULE ESITATUD TÕENDID

Kostja esitas kohtule alljärgnevad tõendid:

Lisaks sellele andis kostja sama tsiviilasja arutamisel Harju Maakohtu teises kohtukoosseisus 07.10.2008.a. kohtuistungil vande all seletuse, mille kohaselt sai ta 2003.a. laenu J Š ilt ja hagejalt. Sel ajal oli tema, hageja ja J Š Liberty Bank töötajad, pangaga sõlmitud lepingud sai kostja ja J Š Riiast. Ta ei mäleta, miks ta kirjutas võlakirjale tähtaja 6 kuud, hageja teda ei sundinud ega ähvardanud. Kostjal on majandusharidus. (I kd, tl 186).

KOHTUISTUNGIL ESITATUD SEISUKOHAD

Hageja jäi kohtuistungil esitatud hagi juurde ja palus see rahuldada. Hageja seisukohalt sai kostja 26.02.2003. a hagejalt ajutiseks kasutamiseks rahasumma 60 000 USA dollarite suuruses ning selle kinnituseks andis hagejale omakäelise võlakirja. Hageja seisukohalt on nimetatud võlakirjal kõik VÕS § 396 lg 1 sätestatud laenulepingu tunnuse - hageja laenuandjana andis kostjale kui laenusaajale rahasumma ja viimane kohustus selle tagasi maksma kuue kuu jooksul s.o. hiljemalt 10.09.2003.a. Kostja ei ole eitanud, et sai hagejalt rahasumma 60 000 USA dollarite suuruses ülalpool nimetatud tingimustel. Kostja võlakirjas täheldatud tähtajaks raha ei tagastanud. Umbes ühe aasta pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist pakkus kostja hagejale võlgnevuse kustutamiseks võtta talt vastu kaks Liberty Bank „investeerimislepingut“ summas 60 000 USA dollarit. Kuigi hageja ei teadnud Liberty Bank eksisteerimise kohta midagi, usaldas ta kostjat. Kostja kinnituste mõjul uskus hageja, et Liberty Bank “investeerimislepingud” on tagastamata laenu samahinnaliseks asenduseks. Kahe “investeerimislepingute” kehtivuse tähtajaks oli määratud 3 ja 6 aastat. Vastavalt “investeerimislepingute” tingimustele pidi hageja alates 09.11.2004.a saama tulu tema arveldusarvele perioodiliste (igakuiste) laekumiste teel. Seega võttis hageja 24.11.2004.a ja 02.01.2005.a ekslikult kostjalt vastu panga Liberty Bank „investeerimislepingud“ kostja laenukohustuse täitmisena. Nimetatud asjaolude kinnitamiseks nõudis kostja hagejalt kinnitust 60 000 USA dollari suuruse laenu kustutamise kohta, mida hageja tegigi. Kuna kostja selgitas, et Liberty Bank väljamaksed hakkavad laekuma lähiajal, ootaski hageja 2005. veebruari lõpuni laekumisi. Kuid kuna vaatamata jätkuvatele kostja veenvate kinnitustele mingeid laekumisi hageja ei saanud, taipas hageja, et kostja pettis teda, sest lootis sellisel viisil vältida oma võlakohustuse täitmist. Hageja kahtlused on leidnud kinnitust „investeerimislepingud“ ei ole käesoleva ajani toonud mingit tulu, kuna osutusid tühisteks dokumentideks. Hageja arvelduskontode väljavõtetest on näha, et hageja pole mitte kunagi saanud pangalt Liberty Bank või selle korralduselt kolmandatelt isikutelt mingit raha, kuigi ühe „investeerimislepingu“ tähtaeg lõppes juba 2007.a. ja teise lepingu tähtaeg lõpeb 2010.a oktoobris. Hageja seisukohalt tõendab see täielikult tema seisukohta, et Liberty Bank „investeerimislepingud“ oma kehtetuse tõttu ei saanud olla kostja rahalise kohustuse hageja ees täitmise samahinnaliseks asenduseks. Hageja palus kostjat esitada kohtule dokumendid, mis kinnitaksid Liberty Bank eksisteerimist ning tema juriidilist staatust. Kuid kostja peaaegu viie aasta kestel tsiviilasja arutamise jooksul eiras nimetatud hageja palvet. 06.04.2010.a toimunud kohtuistungil kostja poolt kohtule esitatud tõendite (nimetatud käesolevas otsuses kostja poolt esitatud tõendite osas järjekorranumbrite 8-14 all), mis kostja seisukohalt peavad tõendama Liberty Bank eksisteerimist, märgib hageja, et esimesed 4 dokumenti on nõuetekohaselt apostilleerimata, esimene üldvolikiri ei ole apostilleerinud selle väljastanud dokumendi päritoluriigi pädev ametiasutus, lisaks pole nimetatud volikiri antud tsiviilasjas asjakohane, viimane volikiri on apostilleeritud Panamas, mis on vastuolus 05.10.1961.a Haagi Välisriigi avalike dokumentide legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooniga. Hageja järeldab, et nimetatud dokumendid ei vasta rahvusvahelisele (Haagi konventsioon) ning Eesti seadusele (TsMS), ning ei saa olla identifitseeritud originaaldokumentidena ning järelikult omama antud tsiviilasjas tõendite staatust. Isegi, kui võtta arvesse nimetatud dokumente nii nimetatud panga Liberty Bank eksisteerimise kohta, siis need ei lükka ümber kostja poolt täitmata jäänud võlakohustust hageja ees. Hageja rõhutab, et isegi juhul, kui oletada, et pank Liberty Bank eksisteerib, siis hageja, nagu on juba tõendatud väljavõtetega tema arveldusarvelt, ei saanud

mingit raha panga Liberty Bank poolt, kuigi ühe lepingu tähtaeg on juba möödunud, aga teine tähtaeg lõpeb 2010.a. Hageja seisukohalt kallutas kostja teda võtma panga Liberty Bank “investeerimislepinguid” vastu laenu kustutamisena, kasutades pettust. Vastavalt TsÜS § 94 lg 1 pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Seega, selleks, et vabastada end suurest võlgnevusest hageja ees, avaldas kostja tahtlikult hagejale ebaõigeid asjaolusid, mis seisnesid viimase jaoks võimaluses saada tagasi kogu laenu summa eksisteerimata panga Liberty Bank “investeerimislepingute” alusel. Hageja on seisukohal, et kostja teadis, et tegelikkuses sellist panka ei eksisteeri ning “investeerimislepingud” on tühised. Sellisel viisil kallutas kostja hagejat kehtetute “investeerimislepingute” vastuvõtmiseks laenukohustuse täitmiseks. Hageja seisukohalt on tema väite kõige veenvamaks kinnituseks on asjaolu, et hageja ei ole mingit raha “investeerimislepingute” alusel käesoleva ajani saanudki. Hageja on seisukohal, et kuna Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus tulid järeldusele, et tehingu tühistamise avalduseks saab lugeda hagiavalduses olevat nõuet, on hageja poolt TsÜS § 98 lg 1 ja § 99 lg 1 p 2 kohase tehingu tühistamise avalduse esitanud hagiavalduses tähtaegselt. Lisaks palub hageja kohut, et hagiavalduse rahuldamise korral kohtuotsuses nõutaks hageja kasuks kostjalt VÕS § 113 lg 1sätestatud viivist 0,025 % suuruses kohtuotsuse täitmisega viivitamise korral iga viivitatud päeva eest. Kostja vaidles kohtuistungil hagile vastu. Kostja leiab, et hageja poolt polnud võlakirjas täheldatud rahasumma antud kostjale üleantud laenuks, sest sõnu „laen”, „laenuks“, „laenasin“ võlakirjas ei ole. Kostja seisukohalt on vaieldamatu vaid see fakt, et on tegemist võlakirjaga, s.t. allkirjaga, mis räägib võlast. VÕS § 396 lg. 2 sätestab, et võlasuhte olemasolu puhul võivad pooled kokku leppida, et see võlg muutub laenuks. Kuid pooled polnud selles kokku leppinud, vastupidi - pooled on kokku leppinud sellest, et nimetatud võlgnevus on hüvitatud Liberty panga lepingutega. Võla tagastamise tähtaja ületamine oli kostja sõnutsi tingitud asjaoluga, et Liberty pank asub off-shore majandusvööndis ja Eestist kaugel. Siiski kirjutas hageja kaks vastuvõtu kviitungit, millega kinnitas, et sai kostja kohustuse täitmisena võlgnetava raha eest lepingud, mis teda täielikult rahuldavad ja rahalisi pretensioone hagejal kostja vastu ei ole. Kui hageja väidab, et need allkirjad olid tema poolt kirjutatud sunni, ähvarduse, pettuse või eksituse mõjul, peab ta seda väidet tõestama ning pidi seda tegema 6 kuu jooksul sellest teada saamisest. Kostja arvates on peamiseks tõendiks on 26.02.2003.a. võlakiri. Hageja väitel osutab see laenusuhete tekkimisele poolte vahel, millest teeb hageja järelduse, et antud juhul kuulub poolte vahelisele võlasuhte osas rakendamisele VÕS § 396 lg 1 sätted. Võlakirja tekstist ei nähtu, milliseks eesmärgiks on hageja andnud kostjale raha Hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et kostja vajas raha ja oleks palunud temalt laenu. Kostja väitel oli raha antud hageja poolt üleandmiseks kolmandale isikule, kelle eest kirjutas kostja mainitud võlakirja garantiiks, tagamaks kolmanda isiku poolt mingisuguste kohustuste täitmist üleantud summa ulatuses. Nendeks kohustusteks oli kostja väitel investeerimislepingute sõlmimine Liberty panga ja hageja vahel, mis realiseeruski 28.09.2004.a. 60 000USD suuruses summas. Hageja leidis, et tema huvid said rahuldatud, mille kohta kirjutas omakorda kaks allkirja 24.11.2004.a. ja 02.01.2005.a. Nende lepingute alusel hakkas hageja saama kokkulepitud intresse. Kostja, olles hageja volitatud vahendaja tema suhetes Liberty Bank INC. pangaga, täitis hageja ülesande vastavalt tema soovile ja juhistele, hageja on oma raha eest saanud investeerimislepingud ehk väärtpaberid ning seega on kostja kohustused hageja ees läinud üle Liberty Bank INC pangale, VÕS § 175 lg 1 ja 5 korras, ei ole hageja õigustatud nõuda võlakirjas nimetatud summa kostjalt vaid ta võib seda nõuda Liberty Bank Inc. Kostja tegutses antud tehingus vahendajana, täites hageja käsundi, täites täpselt ning kohusetundlikult hageja (käsundiandja) juhiseid ja andes hagejale välja kõik, mida ta on seoses käsundi täitmisega saanud ehk loonud, vastavalt VÕS §§ 620 ja 626. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kostja väitel oli temal ja hagejal juba varasemad suhted Liberty pangaga,

mis väljendusid investeerimislepingute sõlmimises, millest said mõlemad regulaarselt intresse. Seda kinnitasid kohtus ka samal alal tegutsenud tunnistajad SS ja SU, kellelt hageja püüdis samuti kohtu kaudu sisse nõuda Liberty panka investeeritud summad (tsiviilasi nr.2-06-4862). SU kinnitas ka konkreetselt seda, et hageja oli kostjale vaidlusoleva raha üle andnud just uute investeerimislepingute sõlmimiseks (investeerimissumma suurendamiseks). Seega kujutab endast vaidlusolev võlakiri mitte laenulepingut vaid arvestades tahteavaldaja tegelikku tahet, garantiid, et üleantud raha edastatakse Liberty panga investeerimislepingu sõlmimiseks, mida hageja ka kinnitas, kiites heaks omapoolsete 24.11.2004.a. ja 02.01.2005.a. allkirjadega sellest, et Liberty panga lepingute saamisega on kostja võlakiri kustutatud. Lepingutel on tõesti vaid ühe poole – panga esindaja allkirjad, kuid see on praktikas tavaline, kui leping saabub posti teel. Omakorda hageja ja J Š i allkirjad on olemas nende avaldustel konto avamiseks Liberty pangas, mis tähendab, et nad on need lepingud aktsepteerinud. Selline lepingu sõlmimise vorm on kooskõlas VÕS § 52. Vastupidiselt hageja väidetele on hageja ja J Š saanud oma kontodele Eestis ja Lätis intresse nende lepingute alusel, mida kinnitavad nii kostja poolt esitatud kontoväljavõtted, kui ka Liberty Bank INC. asutamisdokumendid ja 25.10.2006.a. kostja poolt esitatud kohtuotsus (viimasega on kinnitatud, et krediidiasutus - Liberty Bank on olemas, et selle investeerimislepingud on käsitletavad Väärtpaberituru seaduse kohaselt tuletisväärtpaberitena ja et kriminaalasjas mõisteti E. S süüdi üksnes tegutsemises tegevusloata, kuid samas on tunnistatud, et Liberty pangaga investeerimislepingute sõlmimisega ei ole kellelegi materiaalset kahju põhjustatud). Kostja taolist seisukohta kinnitab asjaolu, et leping on sõlmitud hageja nimel ja leping J Š i nimel. Kui kostja oleks soovinud asendada laenulepingu täitmist investeerimislepingute üleandmisega, oleks investeerimislepingud pidanud olema sõlmitud kostjaga. Kostja väiteid tõendab ka hageja ja tema elukaaslase J Š i avaldused, milles nad soovisid avada Liberty pangas eraisiku arvelduskonto (t.l.46-48,51-52). Liberty Bank väljastas kinnituse, mille kohaselt hagejal oli varem investeerimisprogramm (t.l.49,55). Nimetatud tõendid kinnitavad, et hageja tegelikuks tahteks oli raha deponeerimine kostja poolt Liberty panka, mitte laenusuhte loomine. Peale panga ja hageja (ka J Š i) vahelise lepingu sõlmimist ei olnud kostjal enam mingit võimalust või pädevust selle lepingu muutmiseks (pikendamiseks või katkestamiseks) ega hageja eest intresse või põhisumma saamiseks. Seega kõik edaspidised kontaktid pangaga oma lepingusuhetes pidas hageja (või tema elukaaslane J Š ) ise. Kõik need asjaolud viitavad sellele, et vaidlusolev võlakiri ei ole käsitletav laenulepinguna. See võlakiri on kohustus tagastada raha teatud tehingu (investeerimise) mitteteostamise puhul. VÕS § 396 lg 2 kohaselt võisid pooled investeerimislepingute mittesõlmimise puhul pooled kokku leppida, et võlasuhe muutub laenuks, kuid pooled pole seda teinud. Vastupidi, omapoolsete allkirjadega kinnitas hageja, et ta on nõus võla tagastamisega investeerimislepingute näol, s.t. hageja ei nõudnudki võlakirja tunnistamist laenuks. Oma allkirjadega kiitis hageja heaks kostja poolt temale üle antud raha üleandmist kolmandale isikule investeerimislepingute sõlmimiseks, mis TsÜS § 113 kohaselt omab tagasiulatavat mõju. 26.02.2003.a. võlakirjaga võttis kostja kohustuse, mille ta pidi täitma. Hageja kirjutas 24.11.2004.a. ja 02.01.2005.a. kviitungid täitmise kohta, millega ta tunnistas, et kostja kohustused on täies ulatuses täidetud. Seega, kui asja keerulisemaks mitte ajama, on hageja nõue kostja vastu põhjendamatu, kuna hageja on ise varem tunnistanud, et võlakohustus on kostja poolt täidetud. Hageja üritas asja muuta keeruliseks, väites, et võlakohustuse täitmise vahendid – Liberty panga lepingud, ei olnud hagejale vajalikud ja et need ei ole käsitletavad väärtpaberitena. Vaatamata kohtu küsimustele, ei osanud hageja vastata ega ka tõendada seda, miks andis ta laenuks 60 000 USD kostjale, kellega tal polnud lähedasi suhteid. See osundab asjaolule, et just hagejale, mitte aga kostjale oli vajalik ja kasulik selle rahasumma edasiliikumine kostja kaudu. Kostja viitab siin juures Harju Maakohtu menetluses olevale tsiviilasjale nr. 2-09-21428, milles on esitatud hagi kostja vastu samadel asjaoludel. See kinnitab kaudselt, et kostja oli nendes tehingutes vaid vahendaja Liberty panga ja selle investorite vahel. Vastupidiselt hageja väitele, tunnistas Harju Maakohus 26.09.2006.a. otsuses kriminaalasjas nr. 1-06-8823 need lepingud

väärtpaberiteks. Kolmandaks, täitis kostja hageja taotluse ja Tallinna Ringkonnakohtu nõude ja esitas kohtule Liberty panga asutamisdokumendid, litsentsid ja volikirjad Hainzingerile, mis on tõendiks selle kohta, et Liberty pank eksisteeris, tegutses ja teostas väljamaksed vaadeldaval ajavahemikul ja hr. Hainzinger oli nii hagejale kui ka tema elukaaslasele J Š intresse maksnud PM ICS.A. volitatud esindaja. Neljandaks on kostja tõendanud, et hageja ja J Š olid neid intresse saanud (LAIKI eBANK Rahaülekanne välisriigi panga kontole). Seega täitis kostja oma kohustused, sõlmides vastavalt hageja käsundile lepingulised suhted hageja ja Liberty panga vahel, millega kostja osa lõppes. Kui hagejat ei rahulda Liberty panga poolsete kohustuste täitmine, peab ta esitama nõuded Liberty panga, mitte aga kostja vastu.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude osas: • 26.02.2003.a allkirjastas kostja võlakirja selle kohta, et ta sai hagejalt 60 000 USD alates 03.03.03 – 10.09.03 (I kd, tl 6-7); • 24.11.2004.a allkirjastas hageja täitmise kviitungi, mille kohaselt hageja sai kätte Liberty Bank lepingu xxxsummale 19 500 USD ning kostja kohustused 19 500 USD ulatuses on kustutatud (tl 9-13, 19-20); • 02.01.2005.a allkirjastas hageja täitmise kviitungi, mille kohaselt hageja sai kätte Liberty Bank lepingu xxxsummale 40 500 USD ning kostja kohustused 40 500 USD ulatuses on kustutatud (tl 14-18, 21-22); • 26.02.2003.a oli USA dollari kurss 14,53946 krooni (I kd, tl 8). Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel tekkis 26.02.2003.a. võlakirja alusel laenulepingulist või käsunduslepingust tulenev õigussuhe ja sellest tulenevalt ka selle üle, kas kostja 26.02.2003.a. võlakirjast tulenevad kohustused on käsitletavad laenulepingu või käsunduslepingu täitmisena ja kas kostja on oma kohustused hageja ees täitnud nõuetekohaselt ning kas hagejal on alust nõuda kostja poolt oma kohustuse täitmiseks hagejale esitatud lepingute tühistamist. Esmalt käsitleb kohus 26.02.2003.a kostja poolt antud võlakirja. Hageja väitel on 26.02.2003.a võlakirja puhul tegemist laenulepinguga VÕS § 396 mõttes. VÕS § 396 lg 1 ja 2 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Seega peaks VÕS § 396 kohase laenulepingu sõlmimiseks olema poolte tahe suunatud sellele, et üks isik annab teisele laenuks rahasumma või asendatava asja. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus ei nõustu hageja taolise käsitlusega. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on võlatunnistus leping, millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Kohus on seisukohal, et pooled ei ole mitte kostja poolt 26.02.2003.a. kokku leppinud, et raha võlgnevus muul alusel on kokkuleppeliselt vormistatud laenulepinguks (VÕS § 396 lg 2) vaid hageja andiski kostjale käsitletava rahasumma laenuna ja kostja tunnistas VÕS § 30 lg 2 nõuete kohaselt kirjalikult laenusuhte olemasolu 26.02.2003.a hagejale antud võlakirjaga. Taolisele järeldusele tuli kohus tõendeid (hageja vande all antud seletust ja 26.02.2003.a. võlakirja) analüüsides. VÕS § 29 lg 5 p 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab lepingutes (VÕS § 30 lg 1 kohaselt on ka võlatunnistus leping) tekst „võtsin Ljudmilla Zlt 60 000 USA dollarit... alates 03.03.03-10.09.03 (tähtajaga 6 kuud)“

(I kd tl 7) seda, et üks pool on võtnud teiselt raha ajutiseks kasutamiseks ehk teisisõnu on sõlmitud laenuleping. Kuna vastavalt VÕS § 396 on laenuleping reaalne leping, st. see loetakse sõlmituks raha üleandmisest, lasub hagejal kohustus tõendada, et raha on kostjale üle antud. Kostja raha saamise fakti ei eita, seega on nimetatud asjaolu kostja poolt omaks võetud. Kostja esitas vastuväite, mille kohaselt ei olnud nimetatud rahasumma mõeldud laenuna, vaid on üle antud kostjale käsunduslepingust tuleneva kohustuse (sõlmida Liberty Bank Inc-ga investeerimisleping) TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud. Tunnistajate ütlustega ei ole tõendatud konkreetse lepingu sõlmimise asjaolusid, pelk tõdemus, et tunnistajad koos pooltega osalesid väidetaval Liberty Bank Inc korraldatud seminaridel, ei kinnita asjaolu, et hageja ja kostja vahel sõlmiti käsundusleping. Tunnistaja SS poolt antud ütlused olid tema poolt raha vahendamise osas ebamäärased, samuti ei kattunud üleantav summa vaidlusaluses võlakirjas täheldatud summaga, millest kohus järeldab, et tegemist pole konkreetse vaidlusaluse lepinguga ning seetõttu ei arvesta kohus tunnistajate ütlustega. Kohus, lükates ümber kostja väited, tugineb juba ülalpool avaldatud 26.02.2003.a. võlakirja tekstile ja leiab, et jääb arusaamatuks, miks kostja omakäeliselt pidi kirjutama võlakirjas, et võttis hagejalt raha tähtajaga 6 kuud, kui kostja enda väidete sõnutsi oli raha mõeldud investeerimislepingu sõlmimiseks, investeerimislepingu pooleks aga kostja polnud, mistõttu puudus kostjal vajadus ka tunnistada temal oleva võlgnevuse olemasolu. Asjaolu, et võlakirjas ei kasutata sõnu „laen“, või „laenama“ vastavates käänetes või pööretes, ei lükka ümber kohtu seisukohta selles osas, et poolte vahel oli juba algselt sõlmitud laenuleping. Samuti ei oma tähtsust asjaolu, et võlakirjal puudub hageja allkiri, kuna nimetatud võlakiri on VÕS § 30 lg 2 kohaselt kohustatud isiku poolt välja antud ja praktikas ei olegi taolistel võlakirjadel hageja allkirja, kuna see antakse hageja kätte. Kui hageja ei oleks võlakirjaga nõustunud, oleks ta saanud seda vaidlustada. Hageja aga seda teinud pole, seega on ta nimetatud lepingu võlakirja näol aktsepteerinud. Kostja väited, mille kohaselt oleks kostja poolt hagejale üleantud lepingud laenukohustuse täitmiseks on tõendamata ja ebaloogilised. VÕS § 80 lg 1 kohaselt võib lepingus võib ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule (leping kolmanda isiku kasuks). Hageja vande all antud seletusega on tõendatud, et hageja ei pöördunud Liberty Bank Inc poole isiklikult ega volitanud kostjat sõlmima investeerimislepingut Järgnevalt käsitleb kohus 24.11.2004.a ja 02.01.2005.a hageja poolt kostjale väljastatud täitmise kviitungeid. Hageja on esitanud nõude 24.11.2004.a ning 02.01.2005.a hageja poolt allkirjastatud täitmise kviitungite kehtetuks tunnistamiseks põhjusel, et tegemist oli eksimuse ja pettusega. Kohus tõlgendab hageja nõuet nõudeks nõude tuvastada hageja nimetatud tehingute kehtetus. VÕS § 95 lg 1 kohaselt Võlausaldaja peab kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Võlgnik võib nõuda kviitungi andmist muus vormis, kui tal on selleks õigustatud huvi. Kuna vaidlusalused täitmise kviitungid on allkirjastatud ainult hageja poolt, on tegemist ühepoolsete tehingutega. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt hagiavalduses esitatud seisukoht, mille kohaselt kuulub laenulepingu järgi võetud kohustus täitmisele ainult rahas, on ekslik. Vastavalt VÕS § 89 lg 1 võib võlgnik kohustuse täitmiseks vajaliku teo asemel teha teistsuguse teo (täitmise asendamine) võlausaldaja nõusolekul, isegi kui teistsuguse teo väärtus on sama mis võlgnetaval teol või sellest suurem. Kui võlausaldaja võtab teise teo kohustuse täitmisena vastu, loetakse kohustus täidetuks. Kohus leiab, et kuivõrd hageja on algselt kostja poolt võlakohustuse täitmiseks pakutud investeerimislepingud vastu võtnud, on ta andnud nõusoleku kohustuse täitmiseks niisugusel viisil.

TsÜS § 90 lg 1 kohaselt võib seaduses sätestatud korras tühistada tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. Tehingu tühistamiseks tuleb esitada avaldus teisele poolele ja kohus loeb selliseks avalduseks hagiavalduse. Kostja on hagiavalduse kätte saanud. TsÜS § 92 lg 1 kohaselt on eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Kohus leiab, et hageja võttis kostja poolt pakutud lepingud vastu ja väljastas täitmise kviitungid eksimuses, kuna kujutas ebaõigelt ette, et Liberty Bank Inc eksisteerib ja tal on võimalus saada investeerimislepingutest tasu ilma ebamõistlike pingutusteta, mis kaasaja Eesti Vabariigi pangandussüsteemi keskmise taseme juures ületab tavalise pangakliendi käitumise, mis piirneb oma pangakonto seisu kontrollimisega ja vajadusel saabunud raha kasutamisega pangaautomaadist või pangast välja võttes või ülekandeid pangas või elektronpanga kaudu tehes. Kohus on veendunud, et hagejaga sarnane mõistlik isik ei oleks võtnud laenulepingu täitmisena vastu sellise pangaga sõlmitud lepingut, mis asub teisel mandril ja mille olemasolus ta vähemalt kahtleks. Kohus arvestab eksimuse hindamisel muuhulgas asjaoluga, et Liberty Bank nimelist krediidiasutust ega äriühingut üldse, ei äriühinguna ega selle filiaalina Eesti Vabariigis ei eksisteeri, samuti Finantsinspektsiooni ja Keskkriminaalpolitsei teatistega, mille kohaselt oli alustatud kriminaalmenetlust Liberty Bank Inc ja PM I SD.A. teenuseid vahendanud Pleth LLC Eesti Filiaali vastu. Kostja ei ole usutavalt tõendanud Liberty Bank olemasolu, kostja poolt esitatud dokumentide kohta esitas hageja oma vastuväited (apostillide puudumise ja mitteasjakohasuse kohta), millega kohus nõustub ja mida kohus ei pea vajalikuks seetõttu üle korrata. Hageja poolt kohtule esitatud Sampo panga kontoväljavõttest nähtuvalt ei olnud Liberty Bank Inc investeerimislepingutest tulenevat kohustust täitnud ega raha hagejale üle kandnud. Kohtu seisukohalt ei tõenda kostja poolt hageja väidetava konto väljavõte asjaolu, et hageja oli teadlik sellise konto olemasolust, samuti seda, et hagejal oleks olnud võimalik väidetavalt tema kontole laekunud vahendeid kasutada. TsÜS § 92 lg 3 kohaselt võib tehingu teinud isik olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui eksimuse põhjustasid tehingu teise poole poolt teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav, tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega ja tehingu teine pool lähtus tehingu tegemisel samadest ekslikest asjaoludest, välja arvatud juhul, kui teine pool oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et eksinud pool oleks eksimusest teades tehingu siiski teinud. Kohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas on TsÜS § 92 lg 3 täheldatud asjaolud olemas ja kohus tuvastab hageja poolt välja antud täitmise kviitungi tühisuse. Nimelt on tõendatud, et kostja poolt esitatud investeerimislepingute vastuvõtmise ja vastuvõtukviitungite väljaandmise tingisid kostja poolt väärate asjaolude (Liberty Bank Inc eksisteerimise ja raha kättesaamise osas) teatamine, kostja Liberty Bank ́i väidetavalt esindanud isikutega kokkupuutununa pidi vähemalt teadma, et Liberty Bank ́i olemasolu tõendavad dokumendid puuduvad üldse või ei ole nõuetekohased ja ta lähtus tehingu tegemisel samadest asjaoludest. TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt võib tehingu tühistada pettuse või eksimuse korral kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Hageja 09.04.2010.a. kohtuistungil antud seletuse kohaselt pöördus ta pärast pettusest teadasaamisest advokaadi poole, et lahendada asi kohtuväliselt (II kd, tl 127). I kd tl 23-24 asuvast juristibüroo Aleksandr Aronov ja partnerid kirjast kostjale nähtuvalt saadeti kostjale kiri 14.04.2005.a., kostja omakäelise kinnituse kohaselt sai ta kirja kätte 15.04.2005.a. Kostja pole nimetatud asjaolu vaidlustanud, kohtul puuduvad ka muud andmed teistsuguse pettusest või eksimusest teadasaamise kohta. I kd tl 2 nähtuvast

kohtutemplist on hagi kohtusse saabunud 21.07. 2005.a. Seega on tehingu tühistamise hagi esitatud TsÜS § 99 lg 1 p 2 sätestatud tähtaega järgides. Seega on alus tuvastada hageja poolt kostjale antud täitmise kviitungite tühisus. Kohus jätab kohus tähelepanuta tõendid, mis käsitlevad J Š i, kuna ta ei ole käesolevas asjas menetlusosaline.

MENETLUSKULUD

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (jõustunud 01.01.2006.a.) § 3 kohaselt kohaldatakse enne TsMS (alates 01.01.2006.a. kehtivas redaktsioonis) jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. TsMS (kuni 01.01.2006.a. kehtinud redaktsioonis) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 61 lg 1 p 1 (kuni 01.01.2006.a. kehtinud redaktsioonis) kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Hageja on taotlenud kostjalt menetluskulude 169 617 krooni (sealhulgas riigilõivude 42 00 krooni hagiavalduse esitamise eest ja 2 x 42000 krooni apell ioonikaebuste eest ning õigusabikulu summas 43 617 krooni) väljamõistmist ja esitanud õigusabi kulude arvestuse. Kuna hagi rahuldatakse, kuulub kostjalt hageja kasuks asja mahtu ja keerukust arvestades väljamõistmisele õigusabikulu seadusega lubatud maksimaalmääras, s.t 43 617 krooni (872 340 x 5%). Hageja poolt tasutud riigilõiv kuulub kostjalt hageja kasuks sissenõudmisele täies mahus.

Raivo Einula Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.