Ain Vahi (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXXXXXX) hagi Jaan Sõrra (isikukood: XXXXXXXXXX; elukoht:
XXXXXXXXXX)
vastu 500 000 krooni väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 05.07.2007. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jaan Sõrra apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
4. detsember 2007. a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant Jaan Sõrra, esindaja advokaat Leonid Tolstov Vastustaja Ain Vahi, esindaja advokaat Meelis Masso
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu
05.07.2007 otsus muutmata
arvestades käesolevas otsuses toodud põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Menetluses kantud menetluskulud jätta Jaan Sõrra kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
1.Ain Vahi esitas 01.09.2006 maakohtule hagi Jaan Sõrra vastu mittevaralise kahju 500 000 krooni hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt mõisteti kostja Tartu Maakohtu 15.12.2005 otsusega kriminaalasjas nr 1-791/02 süüdi KarS § 204 lg 1 järgi selles, et tema 14.04.2002 kella 09.35 ajal Tartumaal Laeva vallas Kärevere–Kärkna maantee 4,4. kilomeetril, sõites sõiduautoga Škoda Felicia Combi, registreerimismärgiga XXXXXX, kõrvalteelt välja eriliigiliste teede ristmikule, ei andnud teed samal ajal peateel, s.o Kärevere–Kärkna maanteel otsesuunas liikunud Evald Vinki juhitud sõiduautole Ford Sierra, registreerimismärgiga XXXXXX. Toimunud autoavariis sai E. Vink raske kehavigastuse ja kaasreisijana E. Vinki juhitud sõidukis olnud hageja üliraske kehavigastuse – lülisamba 5. kaelalüli keha ja kaare murru, seljaaju kaelaosa vigastuse, peapõrutuse, ninaluumurru ja põrutushaavad näol, milliste vigastuste tagajärjel on hageja sügava puudega käte ja jalgade halvatusega voodihaige ning vajab pidevat kõrvalabi. Hageja sissetulekuks on pension ja sotsiaaltoetus. Koos abikaasa palgaga on leibkonna sissetulek 6757 krooni. Hansapangas ja Ühispangas on tema kontodel 7500 krooni. Kinnisvara, mis tulu tooks, ei ole. Hageja elukvaliteet on liiklusõnnetuse tagajärjel oluliselt langenud ning see langus tuleb kostjal korvata rahaliste vahenditega. Kostja ei ole tundnud huvi hageja vastu ning ei ole hagejale midagi hüvitanud. Hageja oli seisukohal, et õiglane hüvitis kostja poolt hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest on 500 000 krooni. Hageja leidis, et hagi ei ole aegunud; hagi aegumist tuleks hakata lugema Tartu Maakohtu otsuse jõustumisest 31.05.2006, mil hageja sai teada oma õiguste rikkumisest.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et hagi on aegunud, kuna hagi aegumist tuleks hakata lugema päevast, mil hageja sai teda või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Isegi kui saaks väita, et aegumine peatus kriminaalmenetluse ajaks, on hagi aegunud suuremale nõudele kui 200 000 krooni. Tartu Maakohtu 15.12.2005 otsuses on tuvastatud, et sõiduk, milles hageja viibis, liikus kiirusega 124 km/h, hagejal oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel 3,45-promilliline joove ning E. Vinkil, kes juhtis sõidukit, 2,3-promilliline joove. Hageja käitus raskelt hooletult ja vastutustundetult, kui istus sõidukisse, mida juhtis keskmises joobes juht. Samuti on hagejale etteheidetav see, et ta ei osutanud tähelepanu ülemäära suurele kiirusele ega teinud E. Vinkile selles osas märkust või ei palunud sõidukit peatada. Oleks E. Vink olnud kaine ja sõitnud lubatud kiirusega, oleks liiklusõnnetust olnud võimalik ära hoida. Tulenevalt TsK § 462 lg 1 on eeltoodu aluseks hagi rahuldamisest keeldumisele.
Nõue on põhjendamatult ning ebamõistlikult suur. On kahetsusväärne, et hagejat on tabanud sedavõrd raske tervisekahjustus, samas ei saa moraalse kahju nõude eesmärgiks olla hageja rikastumine ning kostjale majandusliku laostamise põhjustamine. Hageja nõue on kostjale majanduslikult laastav. Kostja taotles tuginedes TsK § 462 lg 2 nõude vähendamist. Ka kostja sai liiklusõnnetuses kannatada ning tema sõiduk hävis.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 05.07.2007 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja J. Sõrralt A. Vahile mittevaralise kahju hüvitise 400 000 krooni. Kohtukulud pani kohus kostja kanda. Kohus leidis, et hagi on esitatud tähtaegselt. Hageja on 29.11.2002 Tartu PP vaneminspektor M. Juursoo määrusega tunnistatud tsiviilhagejaks 200 000 krooni moraalse kahju nõudes J. Sõrra vastu. Kohtu poolt kriminaalasjas tsiviilhagi läbivaatamata jätmist ei saa mõista TsMS § 426 lg 1 mõistes. Pigem tuleb seda tõlgendada TsMS § 3 valguses – hageja on kohtusse pöördunud oma õiguste kaitseks. Hageja ei oleks saanudki enne kriminaalasjas tehtava otsuse jõustumist tsiviilkohtusse pöörduda, kuna samal ajal oleks olnud samade poolte vahel sama vaidlus sama eseme kohta samal alusel – TsMS § 371 lg 1 p 5. Hagejal oli tulenevalt TsMS §-dest 206; 376 lg 1 õigus suurendada oma nõuet. Tartu Maakohtu 15.12.2005 otsusega on tuvastatud, et just J. Sõrra ettevaatamatu väljasõit peateele põhjustas avarii. Eksperdi arvamus kinnitab, et peateel liikunud E. Vinkil puudus võimalus ka 90 km/h tunnikiiruse juures ning kainena avariid vältida, kui J. Sõrra peatumata peateele sõitis. J. Sõrra poolt olnuks liiklusõnnetus välditav liikluseeskirjade nõuete täitmisega, st tee andmisega sõidueesõigust omavale sõidukile – J. Sõrra seda ei teinud, rikkudes LE § 159 nõudeid. Eelnevast nähtuvalt oli avarii toimumises täielikult süüdi kostja. Tartu Maakohtu 15.12.2005 otsus on jõustunud ning selles tuvastatud asjaolud ei ole vaidlustatavad. Kuivõrd kahju on tekitatud suurema ohu allikaga, siis vastutab kostja oma süüst sõltumata TsK § 458 alusel. Hageja on tõendanud moraalse kahju olemasolu. Hageja on sügava puudega voodihaige, kelle elukvaliteet on olulisel määral langenud. Voodihaigena ei saa osaleda ühiskondlikus elus, ta on 100% töövõimetu ning täielikult ülalpeetav. Hagejal puudub võimalus eneseteostuseks, ta ei saa töötada, samuti puudub tal võimalus sotsiaalseks tavapäraseks suhtlemiseks. Tema meeleolu ja psüühilise heaolu langus on ilmne. Kohus pidas hageja nõuet vastavaks hagejale tekitatud mittevaralisele kahjule ja ühiskonna heaolu tasemele. Praegu kehtiv keskmine palk on 9000 krooni ringis. Hagejal ei ole võimalust töötada ega pere materiaalsest olukorda parandada. Tema kõrval peab olema alaliselt keegi, kes teda aitab – toidab ja kohendab. Sellist abi ei suuda oma pere liikmed alaliselt osutada ja see tingib vajaduse osta hooldusteenust, mis ei ole odav. Samuti vajab hageja sidevahendeid, liikumiseks mingit abinõu (ratastooli jne), transpordivahendit. Need asjad on kallid ning neid ei pruugi ta riigi sotsiaalhoolekande vahenditest saada. Kahju tekitati hagejale kostja poolse ettevaatamatusega. Kostja oleks pidanud käituma kõrgendatud hoolsusega ning veenduma, et tema teele väljasõit ei takista teisi liiklejaid ning on ohutu. Kostja selliselt ei käitunud, jättes täitmata hoolsuskohustuse. Kohus arvestas, et ka hageja ei järginud hoolsuskohustust. Ta asus kaassõitjana sõidukisse, mida juhtis alkoholijoobes E. Vink. Sõites oli tal võimalus kutsuda E. Vinki korrale ning
kohustada teda sõitma lubatud sõidukiirusega. Kohus arvestas eelkirjeldatut kostja poolt kahju tekitamist soodustava asjaoluna ning vähendas hüvitist 400 000 kroonini. Kohus leidis, et kostjal on piisavalt kinnisvara ja varalisi õiguseid äriühingutes. Kostja on mitmete äriühingute osanik. Kostjal on Tartumaal 10 kinnistut. Seega 400 000-kroonise hüvitise väljamõistmisega ei pane kohus teda ega tema peret majanduslikesse raskustesse, sest kinnisvara realisatsioonihinnad on senini hüppeliselt tõusnud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.J. Sõrra taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, millega hagi rahuldati, ning uue otsuse tegemist, jättes A. Vahi hagi täies ulatuses rahuldamata. Kaebuse põhjendused: 1) A. Vahi 01.09.2006 esitatud hagi on aegunud. Hagejal tekkisid tervisekahjustused 14.04.2002 liiklusõnnetuse käigus, seega väidetav moraalne kahju tekkis hagejale 14.04.2002. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele enne
1.juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 116 kohaselt algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. VÕSRS § 9 lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Seega algas hageja nõude 10-aastane aegumistähtaeg liiklusõnnetuse toimumise hetkel 14.04.2002. Seoses võlaõigusseaduse jõustumisega 01.07.2002 lühendati nõude aegumistähtaega arvates 01.07.2002 kolme aastani, seega aegus hageja nõue hiljemalt 01.07.2005. Hageja pole otseselt tsiviilhagi kriminaalmenetluses esitanud, kuid on uurija määrusega tunnistatud tsiviilhagejaks 200 000 krooni ulatuses. Tartu Maakohus on selle nõude jätnud 15.12.2005 otsusega läbi vaatamata. TsMS § 426 lg 1 kohaselt hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. Seega hagi läbivaatamata jätmisel langeb aegumise peatumise küsimus ära ja nõude aegumise tähtaega tuleb arvestada algusest peale. Kohtu seisukoht, et antud juhul ei kuulu TsMS § 426 lg 1 kohaldamisele, on väär, kuna seadusest ei tulene erandit TsMS § 426 lg 1 kohaldamata jätmise suhtes. Samas isegi kui saaks väita, et kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamine peatas nõude aegumise ja tulenevalt TsMS § 426 lg 1 aegumise peatumine ei langenud ära, on nõue 300 000 krooni osas ikkagi aegunud, sest sellist nõuet pole enne 01.09.2006 esitatud. Kohus on ekslikult viidanud TsMS §-dele 206 ja 376 lg 1. Nimetatud sätted kohalduvad kohtumenetluse jooksul. Antud juhul ei ole kriminaalmenetluse jooksul hagihinda suurendatud, vaid on esitatud 01.09.2006 uus iseseisev hagi summas 500 000 krooni. Tsiviilhagi esitamine 200 000 krooni ulatuses ei saanud peatada nõude aegumist ülejäänud osas. 2) Kohus on käsitlenud maakohtu 15.12.2005 otsuses tuvastatud asjaolusid vääralt. Kohus on lähtunud eeldusest, et kostja ei peatunud enne peateele väljasõitu ega veendunud manöövri ohutuses. Samas on kohus 15.12.2005 otsuses leheküljel 6 tuvastanud, et “J. Sõrra peatus enne teele väljasõitu ning siis hakkas teele sõitma. Seega võib öelda, et kohtualune ikkagi veendus manöövri ohutuses”. Kohus ei ole põhjendanud, millistele uutele tõenditele või asjaoludele tuginedes on ta käesolevas vaidluses asunud risti vastupidisele seisukohale. Kõnesolevast tuvastusest sõltub suurel määral kogu vaidluse käik, sest kohtu poolt viidatud ekspert on kriminaalasjas tuvastanud, et E. Vink ei oleks saanud liikluseeskirja nõudeid täites
kokkupõrget vältida vaid juhul, kui eeldada, et J. Sõrra ei peatunud enne peateele väljasõitmist. Samas kohus on 15.12.2005 otsuses tuvastanud, et J. Sõrra peatus enne peateele väljasõitu, seega tuleb ekspertarvamusest aluseks võtta see osa, kus jõuti järeldusele, et kui J. Sõrra peatus enne peateele väljasõitu, oleks E. Vink õige sõidukiirusega ja kainelt sõites saanud oma sõiduki peatada enne kokkupõrke toimumise kohta. Tulenevalt eeltoodust on väär kohtu käesolevas vaidluses esitatud järeldus, et avarii toimumises on täielikult süüdi kostja. Kahjunõude lahendamisel tuleb eraldi lahendada küsimused kahju suurusest, põhjuslikust seosest, kannatanu osalusest jms, seega tsiviilõiguslik kahjunõue võib jääda vaatamata süüdimõistvale kohtuotsusele rahuldamata. Kahju suuruse hindamisel on kohus asunud ekslikult võrdlema moraalse kahju nõuet Eesti keskmise palga ja võimalike kuludega hooldusele jne. Moraalne kahju ei saa sõltuda Eesti keskmisest palgast ega kannatanu kulutustest enda hooldamiseks. Sisuliselt on kohus asunud hindama kannatanu varalist kahju, millist nõuet pole kohtule esitatud. Seejuures ka varalise kahju hindamisel on kohus teinud suvalisi järeldusi, mis ei tugine ühelegi tõendile (näiteks on selgusetu, kas hooldusteenuse sisseostmine on hagejale vajalik, kui kallis see on jne). Kuivõrd hageja võib esitada varalise kahju nõude sõltumata moraalse kahju nõudest, ei saa moraalse kahju nõude arutamisel võtta arvesse hageja varalise sfääriga seonduvaid aspekte. Isegi kui nõue ei ole aegunud ja kostja vastutab täies ulatuses hagejale tekitatud kahju eest, on esitatud moraalse kahju nõue ülemäära suur. Kostja tunneb kahtlemata kahetsust hagejaga juhtunud õnnetuse üle, kuid samas ei saa see olla aluseks hageja rikastumisele ja kostja laostumisele. Jääb ka arusaamatuks, kuidas saab hageja moraalse kahju nõue olla ühel hetkel 200 000 krooni ja järgmisel 500 000 krooni. Vahepealsel ajal on elu kallinenud (küll mitte 150%), kuid hageja moraal ja selle kahjustamise ulatus on jäänud ilmselt samaks. Kohus ei ole võtnud TsK § 462 lg 1 alusel kahjunõude vähendamisel piisavas mahus arvesse kannatanu osalust, seda, et ta istus hooletult joobes juhiga autosse ega teinud viimasele mingeid märkusi selle kohta, et ta sõitis purjus peaga ja 124 km/h. Olukorras, kus Eesti teedel valitseb Euroopa halvimaid liikluskultuure, oleks äärmiselt ohtlik signaal ühiskonnale, kui nõustuda, et joobes juhiga sõitmaminek on põhimõtteliselt tolereeritav ning mõjutab isiku vastutust vaid tühisel määral. E. Vink oleks saanud liiklusõnnetuse ära hoida, kui ta oleks sõitnud kaine peaga ja lubatud kiirusega. Kostja majandusliku olukorra tuvastamisel on kohus teinud samuti ekslikke järeldusi (TsK § 462 lg 2). Kostjale kuulub mitmeid kinnistuid, kuid peaaegu kõik need on koormatud hüpoteekidega põllumajanduslaenu tagamiseks, mis on vajalik kostja talu käigushoidmiseks. Nimetatud kinnistute realiseerimisel rahuldataks hüpoteegipidaja nõue eelisjärjekorras ja hageja nõude rahuldamiseks ei jääks ilmselt midagi üle. Kuivõrd kostja põhisissetuleku moodustab talumajapidamine, võtaks kõnesolevate kinnistute realiseerimine ära tema sissetulekuallika ja määraks kostja perekonna laostumisele. Samuti ei ole õige kohtu väide kinnistute realiseerimishinna osas, kuna nn kinnisvarabuum, mis on tänaseks ilmselgelt lõppenud, puudutab eelkõige eluruume ja äripindu, mitte põllumajandusmaad. Lisaks on kostjal kaks korterit, millest ühes elab tema ema, kelle kasuks on kinnistusraamatusse kantud isiklik kasutusõigus (varem oli see vanemate korter, mis peale isa surma läks pärimise käigus kostjale), ja teises elab kostja ise. Hageja moraalse kahju hüvitamine ei saa toimuda kostja ja tema pere kodu kaotuse hinnaga. Kostja on esitanud kohtule tõendid selle kohta (Krediidiinfo faktiraport), et ta ei ole seotud ühegi äriühinguga. Kostja on seotud vaid kahe mittetulundusühingu ja ülalmainitud taluga.
5.A. Vahi vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväited: 1) Hagi ei ole aegunud. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Varem kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p 1 kohaselt katkes aegumistähtaja kulg hagi esitamisega ja sama paragrahvi 3. lõike kohaselt ei arvatud kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega uuesti alanud aegumistähtaja hulka. Seega katkes A. Vahi hagi aegumistähtaja kulg hagi esitamisega (21.11.2002) kriminaalasjas ja pidi algama uuesti Tartu Maakohtu otsuse jõustumisest 31.05.2006. Tsiviilhagi suurendatud nõudega esitati kohtule 01.09.2006. Kuna uue tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumisel 01.07.2002 ei olnud hagi veel aegunud, siis kuulub kohaldamisele ka VÕSRS § 9 lg 1 esimene lause, mille kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Maakohus arutas J. Sõrra kriminaalasja varem kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi järgi. Selle § 42 lg 5 kohaselt ei olnud tsiviilhagejal õigust esitada sama hagi tsiviilprotsessi korras üksnes juhul, kui tsiviilhagi jäeti kriminaalasja otsustamisel rahuldamata. A. Vahi tsiviilhagi ei jäetud rahuldamata, vaid jäeti läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluse korras. Kui lähtuda apellandi käsitlusest, siis oleks A. Vahi pidanud hagi esitama hiljemalt 01.07.2005. Selleks ajaks ei olnud Tartu Maakohus veel teinud otsust tsiviilhagi osas, milline oli esitatud kriminaalasjas. Seega ei saanud A. Vahi kuidagi järgida tähtpäeva 01.07.2005. Apellant on ekslikul seisukohal, et hagi läbivaatamata jätmisel langeb aegumise peatumise küsimus ära ning aegumistähtaega tuleb arvestada algusest peale. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt nõude aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt nõude aegumise peatumine hagi esitamise tõttu lõpeb kohtulahendi jõustumisega. Maakohtu otsuse jõustumisega kriminaalasjas, s.o 31.05.2006, lõppes A. Vahi hagi aegumise peatumine ja aegumistähtaeg kulges edasi. TsMS § 426 lg 1 kohaselt hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. A. Vahi hagi kriminaalasjas on sama hagi sama kostja vastu sama hagieseme üle ja samal alusel. Hageja üheks põhiõiguseks on õigus nõuet suurendada ja vähendada. A. Vahi suurendas oma nõuet 200 000 kroonilt 500 000 kroonile. 2) TsMS § 272 lg 2 järgi on kohtulahendid teistes kohtuasjades üksnes dokumentaalseteks tõenditeks ja kohus ei ole seotud teises asjas tuvastatud asjaoludega. Tsiviilasja läbivaatamisel ei olnud vaidlust selles, et kostja on põhjustanud hagejale õigusvastase teo toimepanemisega mittevaralist kahju. Vaidlus keskendus nõude aegumisele ja hüvitise suurusele. Kohus on õigesti leidnud, et 15.12.2005 otsusega on tõendatud kõik kahju hüvitamiseks vajalikud elemendid. Maakohtu 15.12.2005 otsus oli hageja esitatud tõend. Apellandi tõlgendused kriminaalasjas tehtud otsusest tuleb jätta tähelepanuta, sest kostjal oli võimalus maakohtus oma väiteid muude tõenditega tõendada. Kostja seda ei teinud. Ka oli kostjal võimalus taotleda kaasata menetlusse teisi isikuid, kes tekitatud kahju eest võiksid veel vastutada. Kohus on õigesti tuvastanud kostja vastutuse eeldused. Varem kehtinud TsÜS § 172 lg 4 kohaselt arvestab kohus tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Arvestades kahju tekitamise asjaolusid (üliraskete kehavigastuste õigusvastane tekitamine), kahju ulatust ja iseloomu (tervis), kostja suhtumist kannatanusse ja juhtunusse (ei nõustuta kahju hüvitama), on mittevaralise kahju hüvitis 400 000 krooni, mis kuulub ka
tulumaksuga maksustamisele, õiglane ja põhjendatud. Summa suurust oli kohus õigustatud võrdlema ühiskonna heaolu tasemega otsuse tegemise ajal. Selle summa väljamõistmisega ei ole kohus rikkunud õiguse üldpõhimõtteid ning see ei ole ka hagejale rikastumise allikaks. Apellatsioonkaebuses esitatud väiteid hüvitise suuruse vähendamiseks ja lähtudes kolmanda isiku süü suurusest on kohus juba arvesse võtnud ja hüvitist vastavalt vähendanud. Kostja avaldab esimest korda kahetsust juhtunu pärast. Otsustades hüvitise suuruse üle, on kohtul võimalik arvestada ka asjaolu, et kostja ei ole seni hageja tervise vastu huvi tundnud ega asunud kahju vabatahtlikult ja kohtuväliselt hüvitama. Nõustuda ei saa seisukohaga, et hageja moraalse kahju hüvitamine saab toimuma kostja ja tema pere kodu kaotuse hinnaga. Kostja on aktiivselt tegev talumajapidamisega, milline on äriline ettevõtmine. Kostja kinnistutele seatud hüpoteegid kinnitavad kostja head varanduslikku seisu, sest laenude saamine pankadest on seotud isiku reaalsete sissetulekutega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesolevas otsuses toodud põhjendustega.
7.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et hagi on aegunud. Ringkonnakohtu arvates algas hagi aegumise kulgemise tähtaeg sündmuse toimumisele järgnevast päevast, so 15.04.2002. Tollel ajal kehtiva TsÜS § 113 kohaselt oli hagi aegumise tähtaeg 10 aastat. VÕSRakS § 9 lg 1 kohaselt Tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Asja materjalidest nähtub, et hageja tunnistati kriminaalasjas tsiviilhagejaks 29.11.2002, seega peatus nimetatud toiminguga hagi aegumise kulg TsÜS § 160 lg 1 alusel. Ringkonnakohus leiab, et aegumise peatumine kestis kuni kriminaalasjas kohtulahendi jõustumiseni. Kuna kriminaalasjas tehtud lahendiga jäeti hagi läbivaatamata, siis kohaldub tsiviilkohtumenetluses sätestatud hagi läbivaatamata jätmise tagajärg. TsMS § 426 lg 1 kohaselt hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtumenetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et käesolevas asjas hagi esitamise ajal, so 04.09.2006 ei olnud hagi aegunud ja kuna hageja pöördus uue hagiga kohtusse, siis ei tõusetu ka hagihinna suuruse küsimust, sest hagi alus, samuti hagi ese on samad – liiklusõnnetusega õigusvastaselt tekitatud mittevaraline kahju hüvitamine ning hagihind ei ole hagieseme osa.
8.Apellandi väited, et maakohus on tuvastanud kahju tekitamisega seotud asjaolud vääralt, leides, et kostja oli avarii toimumises täielikult süüdi, ei ole asjakohased. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hageja tervise kahjustamine on toimunud, vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja teo ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Asjaolu, kas avarii toimumises oli süüdi üksnes kostja või ka juht, kes juhtis sõidukit, milles viibis hageja, ei oma käesoleva hagi lahendamisel tähtsust. Ka eeldusel, et mõlemad juhid peavad vastutama, on
tegemist ühe ja sama kahju ühise põhjustamisega ning kahju tekitajad vastutavad hageja ees TsK §-st 459 tulenevalt solidaarselt. Hagejal oli õigus esitada nõue kas mõlema kahju tekitaja või nendest mõne vastu.
9.Apellant on vaidlustanud ka kahju suuruse põhjendatuse ning märkinud, et maakohtu seisukoht, et mittevaralise kahju suurust saab võrrelda Eesti keskmise palgaga, on ebaõige. Sündmuse toimumise ajal kehtinud TsK ei sätesta kahjuhüvitise suuruse määramise reegleid. Kehtiva VÕS § 130 lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisena mõistlik rahasumma. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, milles seisnes hageja tervisekahjustus. Arstliku ekspertiisi otsusega 13.06.2006 nr 274806 on kindlaks tehtud A. Vahi püsiv täielik töövõimetus. Otsus põhineb ekspertiisi tegemisel kindlaks tehtud järgmistel asjaoludel: 2002.a läbi tehtud seljaaju trauma V kaelalüli murruga, esineb raske funktsioonihäirega tetraparees (kõigi jäsemete halvatus), liigeskontraktuurid, põiehäirete tõttu on paigaldatud epitsüstostoom, esinevad lamatised ristluu piirkonnas ja kandadel (tl 24). Maakohus on õigesti märkinud, et hageja on sügava puudega voodihaige, kelle elukvaliteet on olulisel määral langenud. Voodihaigena ei saa osaleda ühiskondlikus elus, ta on 100% töövõimetu ning täielikult ülalpeetav. Hagejal puudub võimalus eneseteostuseks, ta ei saa töötada, samuti puudub tal võimalus sotsiaalseks tavapäraseks suhtlemiseks. Tema meeleolu ja psüühilise heaolu langus on ilmne. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on raske, hageja varasemat elustandardit väga oluliselt muutva tervisekahjustusega, mille tekitamisega seoses mittevaralise kahju hüvitise suurus 500 000 on mõistlik rahasumma.
10.Apellandi väide, et maakohus ei ole õigesti arvesse võtnud hageja osa kahju tekkimises, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud. TsK § 462 lg 1 kohaselt kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest) tuleb hüvitise suurust vähendada. Asja materjalidest nähtub, et hageja vereproovi kohaselt oli temal veres avarii toimumise päeval 3,45 promilli etüülalkoholi, mis vastab keskmisele joobele (tl 21) ning auto, milles ta kaasreisija oli, juhi vereproovis sisaldus 2,3 promilli etüülalkoholi, mis vastab keskmisele joobele (tl 21). Ringkonnakohus leiab, et hageja oli äärmiselt hooletu, kui ta olles raskes joobes läks kaassõitjana autosse, teades, et auto juht on samuti joobes. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et hagejal tekkis kahju eelkõige kostja käitumise tagajärjel, ning hageja käitumine ei saanud sündmuste kulgu oluliselt mõjutada, kuna kahju tekkimine ei oleks suure tõenäosusega olnud välistatud ka siis, kui auto milles viibis hageja, juht oleks olnud kaine, ning järginud kõiki liikluseeskirju. Arvestades seda, et hageja käitumine oli vastutustundetu, ta pidi sellises olukorras möönma, et tema käitumine soodustas joobes juhi poolt autoga sõitma minekut, samuti ei võtnud ta midagi ette, et seda ära hoida, vaid osales ka ise toimunud sündmustes, siis oli maakohtu poolt põhjendatud kahju hüvituse suurust vähendada 25 % võrra.
11.Apellandi väited, et maakohus on teinud ekslikke järeldusi kostja majandusliku olukorra kohta, ei ole põhjendatud. Asja materjalidest nähtub, et kostja on töövõimeline, ta tegutseb ettevõtjana, ta omab kinnisvara, saab endale võimaldada puhkusereise (kriminaalasja tl 126, 141), seega ei ole alust apellandi väitel, et tema poolt kahju hüvitamine toob kaasa tema pere kodu kaotuse.
12.Ringkonnakohus leiab, et kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Egon Konsand
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.