Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja on seisukohal, et hageja nõue kostja vastu on aegunud. Kostja tunnistab hageja ülirasked vigastused saaduks 14.04.2002 autoavariis. Hagi aegumist tuleks hakata lugema TsÜS § 116 ning VÕS ,TsÜS ja RahvEÕS § 9 kohaselt päevast , mil hageja sai teda või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest; hagi aegumise tähtaeg on kolm aastat ;hagi aegus 01.07. 2005. Sisulise külje pealt viitab kostja kehtinud TsK § 462 lg. 1-le , mille kohaselt tuleb hüvise suurust vähendada või keelduda hüvisest kahju eest ,kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist. Hageja poolt viidatud Tartu Maakohtu 15.12.2005 otsuses on tuvastatud, et sõiduk , milles hageja viibis ,liikus kiirusega 124 km/h, lisaks tuvastas kohus., et hagejal oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel 3,45 promilliline joove ning tema kaaslasel E.V. il , kes juhtis sõidukit, oli 2,3 promilliline joove.

Kostja leiab , et hageja käitus raskelt hooletult ja vastutustundetult, kui istus sõidukisse, mida juhtis keskmises joobes olev juht. Samuti on hagejale etteheidetav see, et ta ei osutanud kõrvalsõitjana tähelepanu juhile E.V. ülemäärase suure kiirusega sõitmise eest ega palunud sõiduki peatamist. Kostja leiab, et keskmise joobega juhiga sõitma minnes asetas hageja ennast teadlikult ohuolukorda ,milles oli väga tõenäoline sattuda liiklusavariisse. Oleks E.V. olnud kaine ja sõitnud lubatud kiirusega, oleks liiklusõnnetust olnud võimalik ära hoida. Kostja esindaja leiab ,et tulenevalt TsK § 462 lg. 1, on eeltoodu aluseks haginõude rahuldamisest keeldumiseks. Kostja on seisukohal , et hageja nõue on temale majanduslikult laastav ning ei võimalda seetõttu haginõude rahudamist. Kostja , tuginedes TsK § 462 lg. 2, taotleb haginõude vähendamist tema vastu. Ka kostja sai liiklusõnnetuses kannatada ning tema sõiduk hävis liiklusõnnetuses. Kostja leiab ,et haginõue on põhjendamatult ning ebamõisikult suur. On kahetsusväärne, et hagejat on tabanud sedavõrd raske tervisekahjustus , samas aga ei saa moraalse kahju nõude eesmärgiks olla hageja rikastumine ning kostjale majanduslikku laostamist põhjustada. Eeltoodust tulenevalt taotles kostja esindaja jätta hagi rahuldamata. Kohtumenetluses leidis kostja esindaja, et kõnesolev maakohtu lahend kriminaalasjas on jõustunud 31.05.2006.a. Kriminaalkohus on jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata. Kehtiva TsMS § 426 lg.1 reguleerib seda. Hagi ei ole seega kohtumenetluses olnud ja hageja võib kohtusse pöörduda samal alusel. Ei saa rääkida tsiviilhagi aegumise peatamise alustest. Isegi kui saaks väita, et aegumine peatus kriminaalmenetluse ajaks, siis hagi on aegunud suuremale nõudele kui 200 000 krooni. Praegu on esitatud täiesti uus hagi 500 000 kroonile. Ei ole tegemist hagi muutmise ega nõude suurendamisega. On algusest peale esitatud uus nõue ja sellele 300 000 kroonisel nõudele tuleks kohaldada aegumist, sest varem ei ole seda nõuet esitatud. Muus osas jäi kostja esindaja varem esitatud seisukohtade juurde.

KOHTU SEISUKOHT

Tartu Maakohtu 15.12.2005 otsusega on tuvastatud, et 14.04.2002 toimunud autoavariis Tartumaal Laeva vallas Kärevere –Kärkna maantee 4,4 km-l on süüdi J.S. Tema kui mootorsõiduki juht pani toime mootorsõiduki ohutu liiklemise ja käituseeskirjade rikkumise, rikkudes LE § 159 nõudeid, millise tegevusega põhjustas kannatanule raske ja üliraske kehavigastuse , s.o. sooritas KrK § 204 lg. 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kriminaalasjas on kohus tuvastanud, et E.V.` juhitava sõiduauto lubatud kiirusest suurem kiirus ei saa olla J.S. kriminaalasja menetlust kõrvaldavaks asjaoluks. Kohtuotsusega on tuvastatud , et just J.S. ettevaatamatu väljasõit peateele põhjustaski avarii. Kriminaalkohus on tuvastanud , et „ ettesõit peateele toimus selliselt, et kohtualune J.S. ei märganudki kaugemale vaadates liikuvat sõidukit, arvates ekslikult , et tegu on nn. mineva sõidukiga„ (Tartu Maakohtu 15.12.2005 kohtuotsuse lk. 7).Kohus on leidnud, et asjas ei esinenud J.S. käitumises vastutust välistavaid asjaolusid; esines kausaalseos tema poolt teele väljasõidu ja toimunud liiklusõnnetuse vahel. Kriminaalasjas teostatud kohtuekspertiisiaktis antud eksperdi arvamus( kriminaaltoimik lk. 44) kinnitab, et peateel liikunud Ford Sierra juhil E.V. `l puudus võimalus ka 90 km/h tunnikiiruse juures ning kainena avariid vältida, kui J.S. peatumata peateele sõitis. J.S. poolt olnuks liiklusõnnetus välditav liikluseeskirjade nõuete täitmisega , st. tee andmisega sõidueesõigust omavale sõidukile –J.S. aga seda ei teinud, rikkudes sellega kehtiva LE § 159 nõudeid. Eelnevast tulenevalt nähtub, et avarii toimumises oli täielikult süüdi J.S. Tartu Maakohtu 15.12.2005 kohtuotsus on jõustunud ning selles tuvastatud asjaolud ei ole vaidlustatavad. Tartu Maakohtu 15.12.2005 otsusega kriminaalasjas on tõendatud kõik vajalikud õigusrikkumise koosseisu elemendid : kahju tekitamise fakt, kahju olemaolu; kahju tekitaja teo õigusvastasus; kahju tekitamise fakti ja kostja teo vaheline põhjuslik seos. Kuivõrd kahju on tekitatud suurema ohu allikaga, siis vastutab kostja J.S. oma süüst sõltumata TsK § 458 alusel. Ka Võlaõigusseaduse § 1056, 1057 näevad ette vastutuse suurema ohu allika valdajale, sõltumat süüst. VÕS § 128 lg. 1 kohaselt tuleb kahju tekitajal hüvitada nii varaline kui ka mittevaraline

kahju. VÕS § 1045 lg. 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka juhul kui kannatanule tekitatakse kehavigastus või tervisekahjustus. Käesoleval juhul see nii on. Kostja saaks vastustusest vabaneda vaid juhul, kui ta tõendaks, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et A.V. soovis tahtllikult endale kahju tekkimist. Samuti ei ole tõendeid, mis kinnitaks vääramatu jõu toimet kahju tekkimisel. Seega vastutab J.S. TsK § 458 alusel A.V. le kahju tekitamise eest. VÕS , TsÜS ja Rahvusvahelise Eraõiguse Seaduse Rakendamise seaduse § 2 kohaselt asjaolule, või toimingule,mis on tekkinud enne 01.07.2002 ,kohaldatakse asjolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Sama printsiibi sätestab sama seaduse § 11. A.V. sai ülirasked kehavigastused-lülisamba 5.kaelalüli keha ja kaare murru, seljaaju kaelaosa vigastuse, peapõrutuse ,ninaluumurru ja põrutushaavad näol on tõendatud kriminaalasjas oleva kohtumeditsiinilise ekspertiisiaktiga. Kriminaalasja toimikus olevate sotsiaalkindlustusameti tunnistusega on tõendatud, et A.V. on praegu sügava puudega käte ja jalgade halvatusega voodihaige ning vajab pidevat kõrvalabi. Tartu Pensioniameti arstliku ekspertiisi 13.06.2006 otsusega nr. 274806 on A.V. l tuvastatud püsiv töövõimetus ja töövõime kaotuse protsent on

tekitatud moraalse(mittevaralise ) kahju peab suurema ohu allika valdaja kannatanule hüvitama valdaja süüst olenemata. Iga kehavigastus on isiku kehalise või vaimse tervise puutumatuse rikkumine, millega võivad kaasneda muutused tema elu kvaliteedis, väljendudes nii materiaalse ja sotsiaalse kui ka psüühilise heaolu languses. Kehavigastuse õigusvastase tekitamisega põhjustatud varaline kahju - nii lauskahju kui ka saamata jäänud tulu - hüvitatakse kannatanule. Kehavigastus võib aga kaasa tuua teisi isikule kahjulikke tagajärgi, mis ei ole temale korvatavad varalise kahju täieliku hüvitamisega. Selliseks tagajärjeks võib olla: püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutumine või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Kehavigastus võib põhjustada muidki kannatusi, füüsilist ja hingelist valu. Püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus, kuuluvad mittevaralise –moraalse- kahjuna hüvitamisele PS § 25 alusel. Moraalse kahju mõistel on kaks väärtushinnangulist aspekti: isiklik ja ühiskondlik. Isiklikust aspektist on moraalseks kahjuks isikule põhjustatud õigustamatud kannatused, mille olemasolu eeldatakse ning see kahju loetakse hüvitatuks rikutud õiguse kaitsega. Ühiskondlikust aspektist väljendab moraalne kahju ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule, talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest. Selles tähenduses kuulub kahju hüvitamisele rahalise hüvitisena. Moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele. Käesolevas menetluses on hageja tõendanud mittevaralise –moraalse- kahju olemasolu. Hageja A.V. on sügava puudega voodihaige, kelle elukvaliteet pärast kostja J.S. põhjustatud autoavariid 14.04.2002 on olulisel määral langenud. Voodihaigena ei saa osaleda ühiskondlikus elus; ta on 100% töövõimetu ning täielikult ülalpeetav. Hagejal puudub võimalus eneseteostuseks, ta ei saa töötada ning samuti puudub tal võimalus sotsiaalseks tavapäraseks suhtlemiseks. Tema meeleolu langus ja psüühilise heaolu langus on ilmne . See on vaieldamatu A.V. mittevaraline kahju ,mille põhjustas temale J.S. . Kohus ei pea õigeks kostja esindaja seisukohta selles, et hageja haginõue on üle paisutatud ning hageja oma nõudega soovib alusetult kostja arvel rikastuda. Praegu kehtiv keskmine palk on 9 tuhande krooni ringis. A.V. l ei ole võimalust töötada ega pere materiaalsest olukorda parandada. Hageja on abielus ning tulenevalt saadud vigastustest ei saa ta täita oma tavapärast sotsiaalsest üleannet - pere majanduslikku olukorda parandada. Ta vajab igapäevaselt kõrvalist hooldust. Tema kõrval peab olema alaliselt keegi ,kes teda aitab – teda toidab ja teda kohendab. Sellist kõrvalist abi ei suuda oma pere liikmed alaliselt osutada ning see tingib vajadust osta hooldusteenust. Arvestades kehtivaid teenuste hindu, ei ole see mitte odav teenus. Samuti vajab A.V. mingeid sidevahendeid ; samuti vajab ta ka liikumiseks mingit abinõu(ratastooli jne), transpordivahendit. Need asjad on aga kallid ning neid asju tema ei pruugi riigi sotsiaalhoolekande vahenditest saada. Seepärast tuleb arvestada võimlusega neid vahendeid omal kulul muretseda. Tulenevalt eeltoodust peab kohus hageja nõuet kostja vastu vastavaks hagejale tekitatud mittevaralisele kahjule ja ühiskonna heaolu tasemele vastavaks. Kohus kaalub mittevaralise kahju tekitamise eest õiglase hüvitise väljamõistmisel, kas hüvitamisele kuulub kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks. Tähtsad on siinjuures kahju tekitamise asjaolud, eelkõige kahju iseloom ja kahju tekitanu süü aste kui ka kahju tekitanu varaline olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kahju tekitati kannatanule –hagejale- kostja poolse ettevaatamatusega. Kohus arvestab siinjuures seda , et J.S. , juhtides mootorsõidukit kui suurema ohu allikat, pidi endale aru andma, et hooletu väljasõit maanteele võib tuua kaasa ülirasked tagajärjed. Ta oleks pidanud käituma kõrgendatud

hoolsusega ning veenduma , et tema teele väljasõit ei taksita teisi liiklejaid ning on ohutu; vajadusel tulnuks peatuda, et veenduda teele väljasõidu ohutuses. J.S. aga selliselt ei käitunud, jättes täitmata hoolsuskohustuse. Kriminaalasjas on tuvastatud, et J.S. teele hooletu väljasõit põhjustas raske liiklusõnnetuse, milles A.V. sai üliraskeid kehavigastusi ning on selle tõttu sügava puudega voodihaige. Hüvitise väljamõistmisel J.S. lt A.V. le arvestab kohus ka seda, et ka A.V. ei järginud kaasreisijana hoolsuskohustust. Ta asus kaassõitjana sõidukisse, mida juhtis alkoholijoobes isik E.V. Sõites oli tal võimalus kutsuda sõidukijuhti E.V. korrale ning kohustada tal sõitma lubatud sõidukiirusega. Selline tegevus ei ole küll õigusnormidega kaassõitjale ette kirjutatud, kuid seda tuleb mõista tavapärase hoolsuskohustusena, millest ka kaassõitja juhinduma peab, et tagada ohutu liiklus. Kohus arvestab eelkirjeldatud asjaolu kostja poolt kahju tekitamist soodustavaks asjaoluks ning vähendab J.S. lt väljamõistetava hüvitise määra 400 000 kroonini. Kohus on käesoleva asja lahendamisel tutvunud kostja J.S. majandusliku olukorraga ning on seisukohal, et J.S. l on piisavalt kinnisvara ja varalisi õiguseid äriühingutes. J.S. on mitmete äriühingute osanik. Tsiviilasja toimiku lk. 58 olev elektoonilise kinnisturaamatu päringusüsteemi andmed kinnitavad, et J.S. l on Tartumaal 10 kinnistut. Sellest tulenevalt on ka tõendatud, et J.S. ei ole varatu isik ning 400 000 kroonise hüvitise väljamõistmisega temalt ei pane kohus teda ega tema peret majanduslikesse raskustesse, sest kinnisvara realisatsioonihinnad on senini hüppeliselt tõusnud.

KOHTUKULUD

Kohtukulud tuleb panna kostjale, sest kostja - poolse süülise käitumisega on hagejale kahju tekitatud ning hageja ei ole olnud nõus kahju vabatahtlikult hüvitama. See on aga tinginud kohtumenetluse ning kaasnenud on kulud. Kohus lähtub kulude väljamõistmisel TSKMS §162(4), § 173, § 174 ,§ 175 sätetest. TsKMS § 173 kohaselt kohus märgib otsuses kohtukulude jaotuse, mitte kulude suuruse. TsKMS § 174 lg.1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Riigile kantavad kohtukulud , sh. riigilõiv, millest hageja osaliselt vabastati , nõuda sisse kostjalt J.S. lt riigieelarvesse kohtukulude sissenõude menetluses, tulenevalt TsMS § 173- 178.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.