Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

järjestikust maksetähtaega. Lepingu p-s 3.3. sätestati tasu laenuandja teenuste eest (intress) 3 % kuus tagastamata laenujäägilt alates 28.08.2001.a. Lepingu p-s 3.4. sätestati viivis määras 1 % tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Maksete tasumisel loeti vastavalt laenulepingu p-s

Hageja on väitnud, et kostja ei ole võlgnevust täies ulatuses tasunud ja kostja tasumine nähtub toimikust olevast tabelist (tl 6). Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et kostja pole rohkem makseid laenu tagastamiseks teinud. Kostja laenulepingu kohast täitmist tõendanud ei ole. Laenulepinguga loeb kohus tõendatuks, et lepingu punktis 2.5 leppisid pooled kokku, et maksete laekumisel loetakse tasutuks esmajärjekorras laenuandja teenused ja viivis, seejärel laenu põhisumma. Kokkulepitust on hageja lähtunud kostja laekumiste arvestamisel, nimetatud kokkulepe ei ole vastuolus heade kommete või äritavadega. Laenulepinguga loeb kohus tõendatuks, et laenulepingu punktis 3.3 leppisid pooled kokku, et „laenuandja teenuste hüvitamine käesoleva lepingu alusel moodustab 3% laenujäägilt kuus alates 28.august 2001.a.” ja laenulepingu punktiga 2.1, et laenu tagastamise tähtaeg oli 28.02.2003.a. Seega leppisid pooled kokku laenu tagastamise aja ja sellega koos ka laenu kasutamise aja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub laenulepingust tulenevat raha maksmise kohustust. Võlgnevuse tabeliga loeb kohus tõendatuks, et intressi on hageja arvestanud vastavalt lepingu p-s 3.3 sätestatule ja kuni laenulepingus kokkulepitud lepingu täitmise tähtajani, so kuni 28.02.2003.a. Seadus ei sätesta võimalust intressi kohtu diskretsiooniõiguse alusel vähendamiseks. Seega on hageja nõue intressi summas 66’742 krooni väljamõistmiseks põhjendatud ja kuulub rahuldamisele (TsK § 182, § 274 ja alates 01.07.2002.a VÕS § 397 lg 1). Laenulepingu punktiga 3.4 loeb kohus tõendatuks poolte kokkuleppe, et „Maksete tasumisega viivitamise korral kohustub laenusaaja maksma laenuandjale täiendavat hüvitust viivisena 1% tasumata jäänud summalt iga viivitatud päeva eest.” Viivis on leppetrahvi alaliik, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest, eriti täitmisega viivitamise korral. Leppetrahv võimaldab lepingupooltel eelkõige rahalise kohustuse rikkumise juhuks eelnevalt kokku leppida sanktsiooni. Viivis on leppetrahv eelkõige rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, mida arvestatakse protsendina põhivõlalt (intressina). Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendamine sõltub eelkõige võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb siiski võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada (kuni 01.07.2002.a TsÜS § 108. alates 01.07.2002.a TsÜS § 138). Leppetrahvi saab kohus ka tulenevalt oma diskretsiooniõigusest vähendada. Kostja on taotlenud viivise vähendamist täies ulatuses, väites, et ta on laenusumma tähtaegselt tagastanud. Kostja ei ole tõendanud, et ta pole maksekohustust rikkunud. Viivise vähendamine ei ole käesoleval juhul põhjendatud, kuna üldjuhul ei tohiks vähendada viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (TsK § 231, alates 01.07.2002.a VÕS § 162). Antud juhul ei nõua võlausaldaja põhivõlast suuremat viivist, vaid oluliselt vähem. Muid asjaolusid, mis tingiksid viivise vähendamise, kostja esile toonud ei ole. Kuigi kostja pole selgelt väljendanud, miks ta laenulepingut täitma ei pea, võib kostja vastuväidetest järeldada, et see tuleneb asjaolust, et lepingut on täidetud hageja poolt vastuolus hea usu põhimõttega (järgimata äritavasid). Olenevalt lepingu täitmise ajast (kas enne 01.07.2002.a või pärast seda tehtud toimingute osas) võivad kuuluda kohaldamisele vastavatel ajaperioodidel kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse erinevad redaktsioonid (VÕS, TsÜS ja RvEÕSRS § 12 lg 2). Heas usus toimimise põhimõtet kajastas kuni 01.07.2002.a kehtinud TsÜS § 108 lg-tes 1 ja 2 sätestatu, mille kohaselt tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel tuli toimida heas usus ja õiguste teostamine ei olnud lubatud seadusevastasel viisil, samuti siis, kui õiguse teostamise eesmärgiks oli kahju tekitamine teisele isikule. Sama põhimõte on sätestatud alates 01.07.2002.a kehtivast TsÜS § 138 lg-tes 1 ja 2.

Hea usu põhimõtte kasutamise eelduseks on asjaolu, et õigus ise on kehtivalt tekkinud, kuid selle kasutamine pooltevahelistes suhetes tekitab ebaõiglust. Kohus on seisukohal, et õiguse kasutamine vastuolus hea usu põhimõttega võib kaasa tuua õiguse kasutamise keelu, kuid ei muuda tühiseks õiguse aluseks olevat lepingut või selle tingimust. Kuivõrd hageja nõuab kostjalt lepingust tulenevate kohustuste täitmist, on kostja käsitlus hageja käitumisest mitte heas usus põhjendamatu. Kuivõrd kostja on tuginenud tehingu heade kommete vastasusele, analüüsib kohus kostja vastuväidete valguses ka seda, kas vaidlusalune laenuleping on tühine liigkasu võtmise tõttu (heade kommetega või seadusega vastuolu tõttu). Nimetatud osas kuulub kohaldamisele tehingu tegemise aja seadus (VÕS, TsÜS ja RvEÕSRS § 2), seega kuni 01.07.2002.a kehtinud TsÜS § 66 lg 1, mille kohaselt tehing, mis on vastuolus põhiseadusliku korra või heade kommetega, on tühine. Lepingu vastuolu heade kommetega tuleks kõne alla, kui tehing ei oleks seadusega keelatud, kuid ühiskondlike väärtushinnangute taustal ei oleks lepingus kokkulepitu mõistlikult aktsepteeritav. Tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02 on Riigikohus juhtinud analoogses asjas tähelepanu asjaolule, et vaidluse lahendamisel ei kuulu kohaldamisele tehingu tegemise ajal kehtinud tehingu tühisust vastuolu tõttu heade kommetega sätestanud TsÜS § 66 lg 1. Olemuslikult katab TsÜS § 66 lg 1 muuhulgas TsÜS §-des 69, 70, 72-74 sätestatud koosseise, sest heade kommetega kooskõlas olevaks ei saa pidada näilikku või teeseldud tehingut, samuti pettuse, sunni või raskete asjaolude kokkusattumise mõjul tehtud tehinguid. TsÜS § 66 lg 1 tuleb seega kohaldada neil juhtudel, mis ei ole kaetud TsÜS §-dega 69, 70, 72-74, kuid oluliselt on eiratud teisi moraalinorme. Selle tõttu tuleb TsÜS §-st 3 lähtudes käesoleval juhul kohaldada TsÜS § 74 erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes. Kuna TsÜS § 74 nõuab kolme koosseisulise elemendi üheaegsust, ei piisa laenulepingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks lugemiseks üksnes sellest, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel, vaid oluline on tuvastada ka poole raske olukord lepingu sõlmimisel ja selle ärakasutamine. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võiksid olla aluseks laenulepingu või selle osa tühisusele. Seega on põhjendatud hageja nõue kostjalt laenusummade põhivõlgnevuse summas 79’537.-, intressi summas 66’742.- krooni ja viivise summas 30’529.- krooni väljamõistmiseks (TsK § 173 lg 1, § 174 ja § 272 lg 1, ) ja hagi kuulub rahuldamisele. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi rahuldatakse, seega on otsus tehtud kostja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Hagejal on õigus nõuda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Ele Liiv Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.