Võlaõigus › Võõrandamislepingud

OSAÜHING xxx esitas 02.07.2007 kohtule hagi xxx vastu 203 400.40 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt on Aktsiaselts xxx (endine ärinimi xxx OÜ) sõlminud 01.02.2006 hagejaga nõudeõiguse loovutamise lepingu nr 468, mille kohaselt Aktsiaselts zzz loovutas nõude kostja vastu hagejale. Nõude aluseks oli Aktsiaseltsizzz ja Osaühingu zzz vahel sõlmitud müügileping nr 66/08/06. Osaühingu zzz poolt jäi tasumata 165 457.25 krooni. Poolte vahel sõlmiti 12.03.2007 kokkulepe, mille kohaselt võttis kostja käendajana kohustuse tasuda võlgnevus ning leppetrahv, kui põhivõlgnik rikub maksegraafiku järgsete maksete tasumist. Hageja väljastas kostjale leppetrahvi arve. Kostja ei ole võlgnevust tasunud. Hageja palub kostjalt välja mõista 203 400.40 krooni. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei ole käendaja ja hagi on esitatud vale kostja vastu. Nõude loovutamise kuupäeva 23.11.2006 seisuga ei olnud zzz OÜ-l nõudeid zzz vastu. Hageja on kohtule esitanud müügilepingu ja arved, millest nähtub selgelt, et võlgnikuks on Osaühing zzz. zzz puudus võlgnevus zzzOÜ ees ning hageja ei ole seda ka dokumentaalselt tõendanud. Sellest tulenevalt on hageja väide, et zzz OÜ loovutas 23.11.2006 nõude zzz vastu hagejale, väär, sest kostjal puudusid igasugused rahalised (või muud) kohustused xxx OÜ ees. Hageja on nimetatud raha tasumist nõudnud Osaühingult xxx, mitte aga kostjalt. Võlgnevust on tunnistanud Osaühing xxx mitte kostja. Hageja ja Osaühingu xxx vahel sõlmiti 12.03.2007 kokkulepe, milles lepiti kokku võlgnevuse maksmise maksegraafikus. Kokkuleppe punktide 2 ja 3 sõnastus, samuti fakt, et leping sõlmiti just eeltoodud isikute vahel, kinnitab selgelt, et maksegraafikus võttis endale kohustusi Osaühing xxx. Kostjat ei saa kokkuleppe punktis 4 käsitleda käendajana. Käenduskohustuse tekkimiseks ei piisa kostja käendajaks nimetamisest, vaid kostja oleks pidanud lepingus selgelt väljendama oma tahet käendajaks olemiseks. Nimetatud seisukohta kinnitab üheselt ja selgelt Riigikohtu 23.03.2006 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, milles on tuvastatud, et tahe olla käendaja peab olema väljendatud selgelt. Hagejale ei ole kahju tekkinud. Hageja on hagis selgelt väljendanud oma seisukohta, et kahju on väidetavalt kandnud xxx OÜ. Samas on hageja kohtule esitanud ka nõude loovutamise lepingu nr 468, millest nähtub, et loovutatud on põhinõue ja viivisenõue. Kahjunõuet hagejale loovutatud ei ole. Hageja ei ole õigusabiteenust kasutanud. Hageja esindab kohtus ennast ise, s.t. kohtus esindab hagejat tema enda töötaja. Hageja ei ole kasutanud advokaadibüroo, õigusbüroo või õiguslike teadmistega isikute teenuseid, kellele hageja oleks tasunud õigusabi kulusid. Hagejale on makstud õigusabi kulud xxx OÜ poolt kinni. Hageja ei ole tõendanud, et tema on õigusabikulusid kandnud. Sellest tulenevalt on õigusabikulude nõue summas 2 832 krooni alusetu ja pahatahtlik. Kostja sai leppetrahvi nõude koos hagiga. Hageja poolt viidatud kokkuleppe punkt 4 sätestab, et leppetrahv kuulub tasumisele peale vastavasisulist tähitud nõude saatmist. Hageja ei ole tõendanud, et ta on kokkuleppes sätestatud viisil kostjale nõude esitanud. Tuginedes VÕS § 159 lg 2 ei ole leppetrahvinõue summas 10 000 krooni põhjendatud. Hageja viivisenõue on selgusetu. Hageja ei ole viidanud, millele põhineb viivisenõue. Kostja palub jätta hagi kostja vastu täies ulatuses rahuldamata.

Kohtu põhjendused Käesolevas vaidluses omab tähtsust 12.03.2007 kokkuleppele antav õiguslik kvalifikatsioon. Vaidlus puudub selle üle, et Osaühing xxx (käeoleval ajal pankrotis) võlgnes hagejale 18.08.2006 sõlmitud müügilepingu nr 66/08/06 alusel ostetud betooni eest 165 457.25 krooni (t lk 8-12). Nimetatud võlgnevus koos viivisenõudega loovutati 01.02.2006 nõudeõiguse loovutamise lepingu nr 468 alusel 23.11.2006 hagejale (t lk 4-7). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Nimetatud võla kustutamiseks sõlmisid pooled 12.03.2007 kokkuleppe, mille eesmärgiks oli tagada Betoonimeister OÜ võlgnevuse tasumine hageja ees (t lk 13). Kokkuleppe kohaselt võlgneb Osaühing xxx hagejale kokku 193 400.40 krooni ning kohustub selle tasuma osamaksetena nelja kuu jooksul. Pooled ei vaidle, et 12.03.2007 kokkuleppe näol on tegemist võla tunnistamisega Osaühingu Filbi Grupp poolt ning nimetatud kompromissiga asendasid hageja ja Osaühing xxx senised õigused ja kohustused (t lk 52). Seega leiab kohus, et tegemist on võla tunnistamisega kompromissi raames ning käsitatav VÕS § 578 sätestatud kompromissilepinguna. VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping, millega muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Tulenevalt poolte tahtest on kompromissilepingu sõlmimisega lõppenud hageja ja Osaühingu xxx algsed nõuded ning need on asendatud kompromissilepingus kokkulepituga (t lk 52). Seega puudub käesolevas asjas kohtul vajadus anda õiguslik hinnang kokkuleppes sätestatud viivise ja kahju nõuetele eraldi, kuna kohustuse suuruses summas 193 400.40 krooni (mis sisaldab endas nii viivist kui kahjunõuet) on pooled kokku leppinud kompromissilepingus. Järgnevalt tuleb kohtul võtta seisukoht, kas kostja on kompromissilepingu käendaja. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. 12.03.2007 kokkuleppe p 4 sõnastuse kohaselt „maksegraafiku järgse makse hilinemisel rohkem kui 5 tööpäeva on hagejal õigus alustada kogu võlasumma sissenõudmist täies ulatuses käendaja xxx või Osaühingult xxx ja esitada Osaühingule xxx või käendaja xxx ühekordne leppetrahvi arve summas 10 000 krooni, mis kuulub tasumisele viie tööpäeva jooksul peale vastavasisulise tähitud nõude saatmist ettevõtte või käendaja aadressile“. Kostja leiab, et 12.03.2007 kokkuleppes puudub kostja tahteavaldus, mis on suunatud hageja nõuete tagamisele. Kohus sellega ei nõustu. Hageja lepingulise esindaja selgituste kohaselt oli hagejal kahtlus, et võib tekkida põhivõlgniku maksejõuetus, mistõttu sõlmiti eraisiku käendus ning

kostjal selle vastu midagi ei olnud (t lk 52). Kokkuleppe sõlmimisel esindas kostja samal ajal ka Osaühingut xxx. Kostja on kokkuleppele alla kirjutanud eraisikuna kui käendaja ning kokkuleppes sisaldub punkt kostja kui füüsilise isiku kohustuste kohta. Seega on kostja teinud kehtiva tahteavalduse ning kostja allkiri lepingul kinnitab tema tahteavaldust (Riigikohtu lahend nr 3-2-18-06). 12.03.2007 kokkulepe on kostja poolt sõlmitud huvist äriühingu majandustegevuse vastu, mistõttu kostja ei ole tarbija ning vastutab põhivõlgniku kohustuste rikkumise korral käendajana. Põhivõlgniku suhtes on välja kuulutatud pankrot ning hageja lepinguline esindaja on istungil avaldanud, et pankrotimenetluses on samasisuline nõue esitatud (t lk 45). Kostja sellisele asjaolule vastu ei vaielnud. VÕS § 145 lg 2 kohaselt peab võlausaldaja põhivõlgniku pankroti korral esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Arvestades asjaolu, et käendajaks on äriühingu seaduslik esindaja, peab ta olema pankrotimenetlusest teadlik. Kostja on esitanud vastuväite leppetrahvile summas 10 000 krooni. Puudub vaidlus, et kokkuleppes märgitud makseid ei tasutud ning seega tekkis hagejal kokkuleppe p 4 alusel õigus nõuda kostjalt leppetrahvi. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt ei ole kostjale leppetrahvi nõuet esitatud ning kostja sai leppetrahvi nõude kätte koos hagiavaldusega. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoolele kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud poole õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Pooled olid kokku leppinud, et leppetrahvi arve tuleb esitada tähitud kirjana. Hageja on esitanud 16.04.2007 leppetrahvi tasumiseks arve nr 856 kostja nimele, mis on adresseeritud xxx Tallinn aadressile (t lk 14). Kohus leiab, et nimetatud arvega ei ole tõendatud hageja poolt arve saatmine ega selle kättesaamine kostja poolt. Kostja on sellele juhtinud tähelepanu 29.08.2007 vastuses (t lk 32-33), kuid hageja ei ole täiendavaid tõendeid leppetrahvi arve saatmise ega kättesaamise kohta esitanud. Seega saab lugeda tõendatuks, et kostja sai leppetrahvi arve kätte koos hagiavaldusega 24.08.2007 (t lk 28). Hageja sai kohustuse rikkumisest teada pärast esimese osamakse mittetasumist 25.03.2007. Arvestades asjaolu, et hageja näol on tegemist võlgade sissenõudmisega tegeleva äriühinguga, siis kohus leiab, et tulenevalt VÕS § 159 lg 2 on hageja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna kostjale ei ole pärast kohustuse rikkumist mõistliku aja jooksul teatatud leppetrahvi nõudmisest. Kohtu arvates peab mõistlik aeg leppetrahvi nõudmisest teatamiseks olema lühem kui viis kuud. Sellest tulenevalt jätab kohus hageja leppetrahvi nõude kostja vastu rahuldamata. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades. Kuna kohus jätab 5 % ulatuses hagi rahuldamata, jäävad hageja menetluskulud 95 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.