2-07-5047/11 - Võlaõigus - Muud kindlustuslepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt toimus 20. oktoobril 2006. a Tartus Riia tn ja Suur-Kaare tn ristmikul liiklusõnnetus, milles osalesid hageja poolt juhitud hagejale kuuluv sõiduk BMW (reg nr XXX XXXX ja Ü.L. juhitud kiirabisõiduk Volkswagen Transporter (reg nr XXX XXX). Hageja soovis sooritada Suur-Kaare tänavalt vasakpööret Riia tänavale, oodates anna teed märgi all, millal Riia tn paremat kätt olevas fooris süttib seal liiklevatele sõidukitele punane tuli. Viimase süttides veendus hageja, et peateel jäid seisma nii vasakul kui paremal olevad sõidukid. Seega ükski sõiduk kusagil läheduses ei liikunud ning hagejal oli õigus sooritada vasakpööret. Vasakul seisid ühes sõidureas tavaline sõiduauto ja tema kõrval teises, tee telgjoone poolses reas maastur. Hageja alustas vasakpöörde sooritamist, veendudes veelkord, et paremalt ei läheneks sõidukeid. Samal ajal ei näinud ta suurel kiirusel vasakust sõidusuunast (vastassuunavööndist) maasturi tagant suunaga kesklinna poole lähenenud kiirabisõidukit. Kiirabisõidukit ei märganud ta põhjusel, et see jäi vasakul pool seisnud maasturi varju. Hageja ei osanud arvata, et vastassõidusuunast võiks sõiduk tulla. Samuti ei kuulnud hageja ristmikule lähenedes kiirabisõiduki sireene ja vilkurit ei näinud ta põhjusel, et maastur varjas vaate. Seega sooritas hageja minimaalsel kiirusel vasakpöörde, andes enda teada teed kõigile peateel liiklejatele. Vahetult peale maasturi tagant väljumist põrkas hageja poolt juhitud sõiduk kokku kiirabisõidukiga. Kuna kiirabiauto sõidukiirus oli liiga suur (70-80 km/h), ei suutnud selle juht kokkupõrget vältida. Hageja arvates ei ole ta liiklusõnnetuse tekkimises süüdi. Hagejal ei olnud võimalust näha või ette arvata, et ristmikule läheneb kiirabiauto vastassuunavööndist. Kiirabiauto juht lähenes suurel kiirusel ristmikule, kus jalakäijatele põles roheline foorituli ja kus Suur-Kaare tänavast on vasakpöörde sooritajal ainus pöörde sooritamise võimalus. Kiirabiauto juht oleks pidanud ette nägema liiklusohtliku situatsiooni tekkimise võimalust. Tema liikus ebatraditsiooniliselt. Kostja ei olnud nõus hagejale hüvitama liiklusõnnetusega tekkinud kahju. Hageja ei nõustunud kostja 14.12.2006. a. otsusega, mille kohaselt oli liikluskahju põhjustamise eest vastutavaks isikuks hageja. Hageja esitas kindlustuse vaidluskomisjonile kaebuse kostja vastu ülalnimetatud kindlustusjuhtumi asjas. Komisjon jättis oma 29. jaanuari 2007. a. otsusega asjas nr 7-1/07/10 hageja kaebuse rahuldamata, mispeale hageja pöördus kohtu poole. Hageja leiab, et ta täitis kõiki liikluseeskirja (LE) nõudeid, oli tähelepanelik ja ettevaatlik. Hageja andis tema suhtes kehtinud liiklusmärgi nr 221 nõude kohaselt Riia tänaval sõitnud sõidukitele teed, oodates ja veendudes, et kõik Riia tänaval sõitnud sõidukid on peatunud punase fooritule taga ning vasakpöörde sooritamine on võimalik. Hageja alustas vasakpöörde sooritamist õigustatult eeldades, et kõik liiklejad järgivad liiklusnõudeid. Kiirabisõiduk võis liiklusseaduse (LS) § 71 lg 2 kohaselt küll eirata LS §-s 47 lõigetes 1-4 nimetatud lubatud suurimat sõidukiirust, kuid sama seaduse § 71 lg 5 kohaselt peab eritalituse sõiduk tagama LS §-s 71 nimetatud õigusi kasutades liikluse ohutuse. Antud juhul ei taganud kiirabijuht liiklusohutust. Kiirabiauto juhi sõitmine vastassuunavööndis kiirusega 70-80 km/h oli otseses põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Kiirabiauto juhil oli võimalus liiklusõnnetust ära hoida. Nimetatud ristmikule lähenedes pidi ta arvestama, et sõidab vastassuunavööndis ning Suur-Kaare tänavalt võib talle ette pöörata vasakpöörde sooritajaid. Kuna ka Riia tänaval, Riia - Suure -Kaare ristmikul põles jalakäijatele roheline tuli, oleks kiirabisõiduki juht pidanud sõitma antud liiklussituatsioonis väiksema sõidukiirusega. Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS teostas arvutused, mille kohaselt hetkel, kui hageja paigalseisust ristmikule sõitu alustas, oli kiirabiauto 80 km/h sõidukiiruse korral vähemalt 61,7 m kaugusel sõidukite kokkupõrkekohast. Hageja ei saanud ette näha maasturi tagant vastassuunast 70-80 km/h sõidukiirusega kiirabiauto lähenemist.

Riigikohtus on oma 20.09.2002 otsuses nr 3-1-1-94-02 asunud seisukohale, et liiklusseaduse § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. LE § 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid. Eelnevast lähtudes oli hageja õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad täidavad LE nõudeid. Kiirabiauto tulekut ei olnud võimalik ette näha. Äärmisel juhul võib olla tegemist segasüüga. Hagejale tekkis liiklusõnnetusega materiaalne kahju 24 850 krooni. Hageja on nõus eeldama, et nii tema kui ka kiirabiauto juht on liiklusõnnetuse tekkimises süüdi, kumbki 50% ulatuses. Seega soovib hageja, et kostja hüvitaks hagejale poole tekitatud kahjust, s.o. 12 425 krooni. Kostja seisukoht Kostja vastuse kohaselt tunnistas hageja ka ise oma süüd, kinnitades teatel liiklusõnnetusest oma allkirjaga, et on vastutav liikluskahju põhjustamise eest ning liiklusõnnetuses osalenud juhid pöördusid hageja kindlustusandja Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-i poole. Kahjuks leidis viimane, et liikluskahju põhjustajaks oli kiirabiautot juhtinud Ü.L. ja edastas materjalid kostjale. Kostja keeludus oma 14.12.2006. a otsusega hagejale kahju hüvitamast ning viimane pöördus kaebusega kindlustuse vaidluskomisjoni poole. Komisjoni otsusega jäeti hageja kaebus rahuldamata põhjendusega, et hageja oli ise vastutav temale tekkinud kahju eest. Kostja peab selles otsuses toodud kindlustuse vaidluskomisjoni põhjendusi küllaldasteks vastuväideteks hagile ega pea otstarbekaks neid oma vastuses hagile üle korrata. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik on seisukohal, et kindlustuse vaidluskomisjon on oma 29.01.2007 otsuse nr 7-1/07/10 tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning teinud ebaõigeid järeldusi. Kolmas isik leiab, et vaidluskomisjoni otsus tuleb tühistada täies ulatuses ning teha uus otsus, millega tunnistada liikluskahju põhjustajaks täies ulatuses kiirabisõidukit juhtinud Ü.L. Vaidluskomisjoni otsuse kohaselt isegi juhul, kui kiirabisõidukil ei olnud antud juhul vahetult enne kokkupõrke toimumist sisse lülitatud helisignaal, tuleb liiklusõnnetuse põhjustajaks lugeda kaebuse esitajat (hagejat), kes rikkus LE § 159, liiklusmärgi nr 221, LE § 68 p 2 ja LE § 2 lg 1 nõudeid. LE § 159 kohaselt peab eriliigiliste teede ristmikul kõrvalteel sõitev juht andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed, sõltumata tolle juhi sõidusuunast. LE § 68 p 2 kohaselt peab juht andma teed sõidukile, millel on sisse lülitatud sinine vilkur koos erilise helisignaaliga või ilma. LE § 2 lg 1 kohaselt anda teed (mitte takistada) all mõistetakse nõuet, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat muutma liikumissuunda või -kiirust. Liikleja, kellel on kohustus anda teed, peab sellest selgelt märku andma kiiruse vähendamisega või sujuva peatumisega. Vaidluskomisjon asus oma otsuses seisukohale, et kui kaebuse esitaja vaateväli oli piiratud temast vasakul peatunud sõidukite tõttu, oleks ta pidanud sõiduteede ristumisalale välja sõites olema tähelepanelikum ja hoolsam. Vaidluskomisjon leidis, et kiirabi juht ei rikkunud LS §-s 71 lg 5 sätestatud kohustusi. Vaidluskomisjoni hinnangul ei ole mõistlik eeldada, et kiirabisõiduki juht peab suutma vältida kokkupõrget iga kõrvalteelt peateele ootamatult sõitva sõidukiga. Samas möönab vaidluskomisjon, et eritalituse sõiduki juht peab olema tunduvalt hoolsam LS § 71 lg 5 kohaselt olukordades, kus eritalituse sõiduk loob liiklustakistuse sõidueesõigust omavale juhile. Kolmas isik ei nõustu vaidluskomisjoni otsuse ülaltoodud põhjendustega ja leiab, et vaidluskomisjoni otsus on ebaõige. Kolmas isik leiab, et kõnealuse liiklusõnnetuse vastutaja määramisel tuleb hinnata mõlema liiklusõnnetuses osaleja käitumist liiklussituatsioonis. Kolmas isik on seisukohal, et hageja täitis kõiki tema suhtes kehtivaid LE nõudeid. Vastassuunast 70-80 km/h sõidukiirusega lähenenud eritalituse sõiduk võis liiklusseaduse (LS) § 71 lg 2 kohaselt küll

eirata LS §-s 47 lg 1-4 nimetatud lubatud suurimat sõidukiirust, kuid sama seaduse § 71 lg 5 kohaselt peab eritalituse sõiduk tagama LS §-s 71 nimetatud õigusi kasutades liikluse ohutuse. Kolmas isik leiab, et kõnealusel juhul ei taganud eritalituse sõiduk liiklusohutust, vastasel juhul poleks liiklusõnnetust toimunud. Kolmas isik on seisukohal, et eritalituse sõiduki VW juhi ühesuunalisel teel vastassuunas sõitmine kiirusega 70-80 km/h on otseses põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse põhjustamisega. Eritalituse sõidukil VW oli võimalus liiklusõnnetus ära hoida, kuna lähenedes reguleerimata Riia ja Suur-Kaare ristmikule, pidi ta arvestama, et sõidab vastassuunas ja lisaks võib ristmikul Suur-Kaare tänavalt talle ette sõita vasakpöörde sooritajaid. Lisaks eeltoodule pidi ta nägema, et umbes 10 m kaugusel peale ristmikku on jalakäijate liikumist reguleeriv foor, milles põles sõidukitele keelav ja jalakäijatele lubav tuli. Seega pidi ta lisaks eeltoodule ka võimalike sõiduteed ületada soovivate jalakäijate ohutuse tagamiseks sõitma oluliselt väiksema kiirusega. Arvestades asjaolu, et Riia tänav kõnealuse liiklusõnnetuse toimumise kohal on umbes 12 m lai, sõidukite kokkupõrge toimus ligikaudu tee keskel, BMW sõidukiirus oli sõitmist alustades kuni kokkupõrke hetkeni keskmiselt 10 km/h (sõitu alustades 0 km/h kuni kokkupõrkeni 20 km/h), pidi BMW-1 kuluma sõidu alustamisest kokkupõrke hetkeni 2,8 sekundit. Arvestades asjaolu, et eritalituse sõiduk VW sõitis 70 km/h, läbis ta ühes sekundis 19,5 m ning 80 km/h sõidukiiruse puhul 22,2 m/s. Seega hetkel, mil BMW paigalseisust ristmikule sõitu alustas, oli eritalituse sõiduk VW vähemalt 41 m kaugusel ja 80 km/h sõidukiiruse korral vähemalt 61,7 m kaugusel sõidukite kokkupõrkekohast. Kolmas isik on seisukohal, et eeltooduga on täiendavalt leidnud põhjendamist asjaolu, et hageja ei saanud ette näha vastassuunast 70-80 km/h sõidukiirusega lähenevat eritalituse sõidukit. Samas oleks sõiduki VW juhil olnud võimalik liiklusõnnetust vältida, kui ta oleks olnud ettevaatlikum ning sõitnud aeglasemalt, arvestades eelkõige vastassuunas sõitmist, ristmikule lähenemist ning LS §-st 71 lg 5 tulenevat kohustust tagada liiklusohutus. Kolmas isik rõhutab, et vaidluskomisjoni otsuses märgitud etteheide – kui kaebuse esitaja vaateväli oli piiratud temast vasakul peatunud sõidukite tõttu, oleks ta pidanud sõiduteede ristumisalale välja sõites olema tähelepanelikum ja hoolsam – on asjakohatu, kuna sellega paneks kindlustuse vaidluskomisjon hagejale ebamõistliku vastutuse veenduda asjaoludes ja täita hoolsuskohustust sellisel tasemel, mis muudab liiklemise võimatuks. Kolmanda isiku hinnangul hageja ei saanudki ette näha, et maasturi tagant läheneb sõiduk VW 70-80 km/h sõidukiirusega vastassuunast. Kolmas isik on seisukohal, et liiklusõnnetusele vahetult eelnenud liiklussituatsioonis oli hageja õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad LE nõudeid. Kolmandale isikule jääb arusaamatuks, millele tuginedes tõlgendab kindlustuse vaidluskomisjon LS § 71 lg 5 järgnevalt: vaidluskomisjon möönab, et eritalituse sõiduki juht peab olema tunduvalt hoolsam LS § 71 lg 5 kohaselt olukordades, kus eritalituse sõiduk loob liiklustakistuse sõidueesõigust omavale juhile. LS § 71 lg 5 kohaselt peab eritalituse sõiduki juht käesolevas paragrahvis nimetatud õigusi kasutades tagama liikluse ohutuse. Seega leiab kolmas isik, et nimetatud sättest lähtudes on eritalituse sõiduki juhile sõnaselgelt pandud kohustus tagada liiklusohutus kõikidel juhtudel, kui ta oma eriõigusi kasutab. Kolmas isik märgib, et liiklusõnnetuse osapoolte sündmuskohal täidetud liiklusõnnetuse vorm „Teade liiklusõnnetusest“ ei ole vastustaja suhtes siduv. Hageja tunnistas liiklusõnnetuse sündmuskohal oma süüd, andes allkirja vormile „Teade liiklusõnnetusest“. Kolmas isik märgib, et LKindlS § 53 kohaselt ei kehti liiklusõnnetuse puhul kindlustusvõtja poolt kannatanu liikluskahju nõude suhtes antud võlatunnistus või nõude täitmine kindlustusandja suhtes vastavalt VÕS-i §-le

Hageja jäi kohtuistungil varem esitatud nõude ja seisukohtade juurde. Hageja esindaja leiab, et kiirabisõiduki juht oleks saanud meetri võrra kõrvale tõmmata ja õnnetust ei oleks juhtunud. Hageja ei kuulnud kiirabiauto helisignaali. Helisignaali mittetöötamist eeldas ka vaidluskomisjon. Hageja selgituste kohaselt tunnistas ta end sündmuskohal süüdi, sest pärast seda, kui politseinik oli kiirabisõiduki juhiga vestelnud, tuli politseinik hageja juurde ja andis viimasele mõista, et avarii on põhjustanud hageja. Hageja oli šokis, mistõttu ta kuulas seda, mida talle öeldi. Kostja esindaja jäi samuti oma vastuses toodud seisukohtade juurde ja leidis, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Kostja esindaja ei nõustu väitega, et kiirabiautol sireen ei töötanud. Kiirabisõiduki juhi väitel töötasid nii vilkurid kui helisignaal. Viimast väidet ei ole millegagi ümber lükatud. Kostja esindaja leiab, et hageja oleks võinud oodata sobivat momenti, see tähendab, et ta oleks võinud jätta selle peatustsükli ja teha vasakpöörde järgmise tsükli ajal. Lisaks märgib kostja esindaja, et ainult uskumisest, et sõiduki tagant midagi ei tule, ei piisa. Sealt oleks võinud tulla mõni jalgrattur või muu liikluseeskirju rikkuv sõiduk. Kostja esindaja ei jaga hageja seisukohta, et kiirabisõiduki juht oleks võinud kõrvale tõmmata, sest inimesed käituvad ohu puhul erinevalt ja ei saa eeldada, et juht oleks rallisõitja osavusega suutnud ohule reageerida. Kostja esindaja nõustub hageja poolt esitatud remondikalkulatsiooniga, kuid palub jätta nõude rahuldamata. Menetluskulud palub jätta poolte endi kanda. Kolmas isik jäi oma varem esitatud seisukohtade juurde, leides, et kiirabisõiduki juht tekitas liiklusohtliku olukorra, mistõttu põhjustas liiklusõnnetuse. Kolmanda isiku arvates on õnnetuse põhjustamises süüdi ainult kiirabisõiduki juht. Kohtu seisukoht Pooled ega huvitatud isik ei vaidle kahju tekkimise ja selle suuruse üle, küll aga ollakse erinevatel seisukohtadel tsiviilvastutuse tekkimise ja kindlaksmääramise osas. Kiirabiauto juhi kaasamist kas siis kolmanda isikuna või tunnistajana pole pooled vajalikuks pidanud . Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1057 kohaselt on suurema ohu allikaks mootorsõiduki otsene valdamine. Antud juhul tuleks mootorsõiduki mõiste sisustamisel lähtuda liiklusseaduse (LS) § 12 lg-st 2. Seega olid mõlemad liiklusõnnetuses osalenud juhid suurema ohu allika valdajateks. Tulenevalt kohtupraktikast leiab kohus, et mitme suurema ohu allika valdaja poolt ühiselt neile endile kahju tekitamise korral omab suurema ohu allikate valdajate tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel tähtsust iga suurema ohu allika valdaja süü kahju tekitamisel. Vaidluse lahendamiseks tuleb anda hinnang liiklusõnnetuses osalenud juhtide tegevusele (Riigikohtu10. septembri 2004. a lahend nr 3-2-1-81-04). Kindlustuse vaidluskomisjon on oma 29. jaanuari 2007. a otsuses asunud seisukohale, et kiirabiauto juht ei rikkunud LS § 71 lg-s 5 sätestatud kohustusi ning muuhulgas märkinud, et eritalituse sõiduki juht peab olema tunduvalt hoolsam LS § 71 lg 5 kohaselt olukordades, kus eritalituse sõiduk loob liiklustakistuse sõidueesõigust omavale juhile (kindlustuse vaidluskomisjoni toimiku lk 6). Kohus nõustub kolmanda isikuga, leides, et eelnimetatud vaidluskomisjoni tõlgendus LS § 71 lg-st 5 on liiga kitsas ning seda sätet tuleks tõlgendada selliselt, et eritalituse sõiduki juhil on kohustus tagada liiklusohutus kõikidel juhtudel, kui ta oma eriõigusi kasutab. Kuigi LS § 71 lg 2 lubab alarmsõiduki juhil, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur koos erilise helisignaaliga või helisignaalita, ametiülesannete täitmisel eirata LS § 47 lõigetes 1–4 nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust, tuleb viimasel lähtuda ka LS § 47 lg-s 5 sätestatust. Eelnimetatud sätte kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. LS § 71 lg 2 käib üksnes lubatust suurema kiirusega sõitmise kohta. Alarmsõiduki juhi õigus eirata liikluseeskirja nõudeid ja liigelda vastassuunavööndis on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määruses nr 69 „Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord“. Viimatinimetatud määruse § 15 kohaselt tohib alarmsõiduki

juht, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur koos erilise helisignaaliga või ilma, kõrvale kalduda liikluseeskirjas sätestatud nõuetest. Sama määruse § 18 kohustab aga eritalituse sõiduki juhti liikluseeskirja nõuetest kõrvale kaldumisel tagama liikluse ohutuse. Kohus on seisukohal, et kuna kiirabiauto juht sõitis vastassuunavööndis ja lubatust suurema kiirusega, siis oleks ta pidanud olema eriti hoolas ja arvestama võimalusega, et ristmikul võib olla muuhulgas vasakpöörde sooritajaid, mis tähendab, et ta oleks pidanud kohandama oma sõiduki kiiruse selliselt, mis arvestab LS § 47 lg-s 5 sätestatut. Järgmiseks selgitab kohus välja, kas hageja tegevus oli õiguspärane. Hageja tugineb Riigikohtu 20. septembri 2002. a otsusele nr 3-1-1-94-02, leides, et ta oli õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad täidavad LE nõudeid. Kohus üldjuhul nõustub hageja väitega, kuid samas leiab, et hageja pidi olema teadlik ka kiirabiauto juhi õigusest eirata teatud juhtudel LE nõudeid. LE § 159 kohaselt peab reguleerimata eriliigiliste teede ristmikul kõrvalteel sõitev juht andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed, sõltumata tolle juhi sõidusuunast. Seega nõustub kohus vaidluskomisjoni otsuses märgitud seisukohaga, et kuna hageja vaateväli oli piiratud temast vasakul peatunud sõidukite tõttu, oleks ta pidanud sõiduteede ristumisalale välja sõites arvestama sellega ja olema tähelepanelikum. Eelpool nimetatud Vabariigi Valitsuse määruse §-s 13 on reguleeritud erisignaalide kasutamine, mille kohaselt võib eritalituse sõiduki juht kasutada erisignaale ainult kiireloomulise ameti- või tööülesande täitmisel, samuti teel toimuva möödapääsmatu või teistelt liiklejatelt tema suhtes suuremat tähelepanu nõudva tööülesande täitmisel. Arvestades, et kiirabiauto juht lähenes vastassuunas 70-80 km/h sõidukiirusega reguleerimata ristmikule, kus sel hetkel viibis ka mitmeid teisi sõiduautosid, oleks pidanud kiirabiauto juht kasutama helisignaali. Viimase väitel ta seda ka tegi (kindlustuse vaidluskomisjoni toimiku lk 53). Samas hageja leiab, et kiirabiauto juht sõitis helisignaalita (tlk 4 ja 48). Poolte väited on paljasõnalised ja ei ole kohtus tõendamist leidnud. Antud kaasus on sarnane olukorraga, mida Riigikohus analüüsis oma 13. aprilli 2005. a otsuses nr 3-2-1-26-05, kus üks juht soovis sõita kõrvalteelt ühesuunalisele peateele. Juht veendus, et lubatud sõidusuunast teisi sõidukeid ei lähene, mispeale asus pööret sooritama. Pärast pöörde sooritamist selgus, et vastassuunavööndis sõitis teine auto, mistõttu kokkupõrget vältida ei õnnestunud. Riigikohus nõustus madalama astme kohtute seisukohtadega, leides, et pööret sooritanud juht rikkus LE § 159 nõudeid. Nimelt on kõrvalteelt peateele sõitval juhil kohustus anda teed peateel liiklejale ka siis, kui tegemist on ühesuunalise peateega, kus liigub sõiduk sõidusuunale vastupidises suunas. LE § 91 kohaselt lasub juhil kohutus enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist veenduda, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. Samas leidis Riigikohus, et eeltoodu ei välista liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 44 lg 2 aluste olemasolul liikluskahju hüvitamist ka pöörde sooritanud autojuhile. Selleks on vaja kindlaks teha, kas vastassuunas sõitnud juht rikkus liikluseeskirja ja jaatava vastuse korral teha kindlaks, kas rikkumine põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju tekkimise. Tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel omab tähtust mõlema juhi süü kahju tekkimisel. Kohus leiab , et ka kiirabiauto juht rikkus LS § 47 lg-s 5, LS § 71 lg-s 5 ning varemnimetatud Vabariigi Valitsuse määruse § 18 sätestatud kohustusi. Kui kiirabiauto juht oleks järginud temal lasuvaid kohutusi, siis oleks jäänud liiklusõnnetus toimumata ja hagejal kahju tekkimata. Hageja leiab, et kuna kiirabiauto jäi maasturi varju, siis ei osanud ta arvata, et vastassuunast võiks sõiduk tulla. Kohus nõustub, et hagejal võis olla raske aimata, et vastassuunast võiks sõiduk tulla, kuid seda võimalust ei saanud hageja täielikult ka välistada, sest hagejale pidi olema teada, et kiirabiauto juhil on teatud juhtudel õigus eirata LE nõudeid. Seega võib hagejale ette heita hooletust, et ta alustas vasakpöörde sooritamist ajal, mil ta vaateväli oli piiratud. Ei piisa üksnes sellest, kui autojuhi arvates ei oleks tohtinud vastassuunast teist sõiduautot tulla. Juht peab igakordse sõidumanöövri sooritamisel veenduma manöövri ohutuses, vältimaks võimalikku liiklusohtlikku olukorra või liiklusõnnetuse tekkimist.