Võlaõigus › Võõrandamislepingud

reoveepuhasti kompleksi Bioclere 700 BK lepingu p. 1 täpsustatud koosseisus (edaspidi lepingu ese). Lepingu eseme müügihinnaks oli lepingu p. 5 kohaselt 1 537 000,00 krooni, millele lisandus käibemaks summas 276 660,00 krooni, seega oli lepingu esesme maksumus 1 813 660,00 krooni. Lepingu eest tasumine toimus vastavalt lepingu p.-le 6 kahes osasettemaksuna 30% müügihinnast e. 544 098,00 krooni 7 päeva jooksul peale arve esitamist ning ülejäänud 70% müügihinnast e. 1 269 562.00 krooni peale lepingu eseme tarnet. Lepingu p. 8 on sätestatud poolte õigus leppetrahvile teise lepingupoole rikkumise korral arvestusega 0,2 % lepingu üldsummast päevast. Lepingu p. 7 kohaselt tuli fikseerida lepingu eseme üleandmine kirjalikus üleandmise-vastuvõtmise aktis. Hageja esitas kostjale lepingu p. 6 alusel arve nr 69 summas 544 098,00 krooni ettemaksu saamiseks 21.04.2004.a. tasumise tähtpäevaga 28.04.2004.a. Järgnevalt täitis hageja oma lepingust tuleneva kohustuse tarnida kostjale lepingu ese, mille kohase täitmise kohta koostati 30.06.2004.a. üleandmise-vastuvõtmise akt nr 3 ning allkirjastati mõlema poole esindajate poolt (; tl 17 I kd). Seejärel esitas hageja lepingu p. 6 tuginedes 30.06.2004.a. kostjale arve nr 24032 summas 1 269 562.00 krooni tasumise tähtajaga 21.07.2004.a. Tulenevalt lepingu p. 6 kohustus kostja tasuma hageja esitatud ettemaksu arve nr 69 summas 544 098 krooni 28.04.2004.a. Reaalne arve tasumine kostja poolt toimus aga summas 400 000,00 krooni 31.05.2004.a. ja summas 144 098,00 krooni 07.06.2004.a. Arve nr 24032 summas 1 269 562,00 krooni kohustus kostja tasuma lepingu p.-de 6, 7 ja kauba üleandmise-vastuvõtmise akti nr. 3 põhjal 21.07.2004.a. Reaalsed laekumised kostjalt toimusid taas osaliste maksetena 09.08.2004.a. summas 369 562 krooni, 11.08.2004.a. summas 350 000,00 krooni, 30.08.2004.a. summas 350 000,00 krooni ja 06.09.2004.a. summas 200 000,00 krooni. VÕS § 8 lg 2 ja § 76 lg 1 on leping pooltele täitmiseks kohustuslik ning kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Lepingu sõnastuse põhjal tuli kostjal tasuda ülaltoodud summad ühekorraga ja õigel ajal. Hageja on seisukohal, et kostja on rikkunud lepingu p. nr 6 tulenevat kohustust täites raha maksmise kohustuse ositi ning viivitades täitmisega. Hageja hinnangul on tegemist kohustuse rikkumisega VÕS § 100 tähenduses. Lepingu p.8 on sätestatud hageja ja kostja kokkuleppe leppetrahvi tasumise kohta lepingu rikkumise puhul. Vastavalt kokkuleppele on leppetrahvi suuruse määramise aluseks lepingu üldsumma 1 813 660,00 krooni ning hagejal on õigus arvestada lepingu üldsummalt 0,2 % leppetrahvina kuni kohustuse kohase täitmiseni e. arve tasumiseni. Hagejal on seega leppetrahvi nõue summas 3627,00 krooni kostja vastu iga kostja poolt raha maksmise kohustuse täitmisega viivituses oldud päeva eest summas 311 922,00 krooni. Hagejal on tulenevalt VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 õigus arvestada esitatud leppetrahvi nõuete tasumisega viivitamisel leppetrahvi nõuetelt viivist 0,02 % aastas. Viivinõue kokku on 9471,55 krooni. Samuti on hageja lisanud oma 07.04.2006.a. esitatud arvamuses hagi vastusele, et müügilepingu p. 8 on pooled sõnaselgelt väljendanud oma tahet kohaldada just leppetrehvi müügilepingujärgsete kohustuste täitmisel sätestatud tähtaegade ületamise korral hageja või kostja poolt. VÕS § 8 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik ja § 13 kohaselt on lepingu muutmine võimalik üksnes poolte kokkuleppel. Antud juhul on kostja asunud ühepoolselt muutma müügilepingut sooviga vähendada müügilepinguga võetud vastutust, mis ei ole kooskõlas kehtiva õiguse ning tsiviilõiguse üldpõhimõtetega. Müügilepingu p.8 tõlgendamisel ei saa hageja arvates kuidagi järeldada, et hageja ja kostja oleksid soovinud kokku leppida seaduses sätestatust kõrgemas viivitusintressi määra kohaldamises leppetrahvi

asemel. Hageja ühene tahe oli sätestada müügilepingus kõrvalkohustusena leppetrahvi maksmise kohustus juhul, kui üks pooltest sattub viivitusse müügilepingus sätestatud tähtaegade järgimisel. Nii hageja poolt kostjale väljastatud arved kui ka hageja ja kostja vaheline kirjavahetus käsitlevad ja tähistavad nõuet leppetrhavi nõudena , mitte viivisintressi nõudena. Samuti leiab hageja, et seadusest ei tulene, et isikud ei võiks kokku leppida leppetrahvis, mille arvetsamise aluseks on teatav protsent võlgnetavast. Lepingupooled olid müügilepingu sõlmimisel teadlikud müügilepingu maksumusest, kokkuleppest leppetrahvi kohaldamise kohta ning selle arvestamise metoodikast ning kuna hageja nõuab üksnes müügilepingu järgi saada olevat, ei ole hageja hinnagul nõue ebamõistlikult suur. Kostja vastuväited 20.07.2005.a. esitas kostja hagiavaldusele kirjaliku vastuse, milles hagi ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata. Oma vastuväidetes hagile selgitas kostja, et AS F andis reoveepuhastuskompleksi neile üle 10 päevase hilinemisega (lepingu järgi pidi see toimuma hiljemalt 19.06.2004.a., aga tegelikult anti üle 30.06.2004.a. Hageja poolt müüdud reoveepuhastikompleksi puhastusefekt ei vasta ametlikule nõudele ega kindlusta Vabariigi Valitsuse 31.juuli 2001.a. määrusele nr 269, lisas 2 nõutud piirväärtusi ning hageja on sellest teadlik. Oma täiendavates vastuväidetes 14.11.2005.a. selgitas kostja, et 19.04.2004.a. ostumüügilepingus nr 2 punktis 8 on pooled kokku leppinud VÕS § 113 lg-s 1 sätestatust kõrgemas viivitusintressi määras. Tegemist ei ole leppetrahvi kokkuleppega VÕS § 158 tähenduses, vaatamata ekslikule sõnakasutusele. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Arvestades asjaolu, et kuni 1. jaanuarini 2006.a. on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide intressimääraks 2 % aastas, on VÕS § 113 lg 1 järgseks viivisintressi määraks 9 % aastas. Tulenevalt seaduse dispositiivsuse põhimõttest võivad pooled lepingus kokku leppida seaduses sätestatust kõrgemas viivisintressi määras (VÕS § 5). Just seda võimalust pooled ostu-müügilepingu punktis 8 kasutasidki. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määrast kõrgema viivise kokku leppimine ei muuda seda veel leppetrahviks. Tähistus, mida lepingupooled lepingus kasutavad, ei oma tähendust (VÕS § 29 lg 2). Samuti leiab kostja, et hageja viivisenõue summas 311 922 krooni on ebamõistlikult suur ning kostjal on õigus nõuda viivise vähendamist. Hageja viivisenõude ebamõistlik suurus on tingitud ostu-müügilepingu punktis 8 kokku lepitud kõrgest viivise määrast. Lepingu punktist 8 lausest 2 tuleneb, et viivis tellijale arvete mitteõigeaegsest tasumisest on 0,2 % päevas lepingu üldsummast. Järelikult ühes aastas on viivitusintressi määraks 73 %, kusjuures arvestatuna lepingu üldsummalt ehk 1 813 660 kroonilt, mitte võlgnetavalt rahasummalt endalt. Arvude absoluutne võrdlus näitab, et kokku lepitud viivisintressi määr on 9,125 korda kõrgem kui seadusjärgne viivise määr. Kui arvestada asjaolu, et lepingus oli kokku lepitud viivises lepingu üldsummalt, on vahe vähemalt mitmekümnekordne. Tegemist on ebaproportsionaalselt kõrge viivitusintressi määraga, mis muudabki lepingu punkti 8 alusel nõutava viivise ebamõistlikult suureks. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse

täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja leiab, et hageja viivisenõude muudab ebamõistlikult suureks asjaolu, et hagejal ei tekkinud kostjapoolse viivituse tagajärjel märgatavat ega otseselt tuvastatavat kahju. Sellises olukorras tuleb pidada mõistlikuks viivise suuruseks VÕS § 113 lg 1 järgi arvestatud viivist. Seadusjärgse viivise suuruseks on kostja arvates käesoleval juhul 13 730,5 krooni. Kostja on teadlik, et hagejal kahju tekkimine ei ole viivise nõude rahuldamise obligatoorseks eelduseks. Samas on viivise suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel vajalik just võrrelda nõutavat viivise summat reaalselt tekkinud kahjuga. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi ning hageja ei ole seda ka väitnud. Lähtuvalt eeltoodust leiab kostja, et VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määra alusel arvestatud viivis (reaalselt võlgnetavalt summalt, mitte lepingu üldsummalt) on käesoleval juhul mõistlik ning selles osas oleks hageja nõue ka põhjendatud. Seaduses sätestatust kõrgema viivise nõudmine tähendaks käesoleval juhul hageja poolt oma õiguste kuritarvitamist, mis on aga vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 162 lg 1 kohaselt tuleb viivise vähendamisel arvestada ka kohustuse täitmise ulatust. Ka käesoleval juhul tuleb arvestada sellega, et kostja ei jätnud hagejale lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi täitmata. Lepingu objekti hind tasuti hagejale täielikult. Lisaks tuleb arvestada asjaoluga, et kostja ei olnud perioodil, mille eest hageja viivist arvestab, võlgnevuses kogu lepingujärgse müügihinna tasumisega. Kostja täitis hagejale oma kohustusi osamaksete kaupa, mida kinnitab hagiavaldusele lisatud arvete laekumise väljavõte. Sellises olukorras viivise arvestamine lepingu üldsummalt muudab viivise nõude ebaproportsionaalselt suureks. Nimetatud asjaolud tuleb viivise vähendamise üle otsustamisel kahtlemata arvesse võtta. Lähtuvalt eeltoodust palus kostja vähendada hageja viivisenõuet 13 730,5 kroonini. Samuti on kostja oma vastuväidetes väljatoonud asjaolu, et hageja on põhjendamatult nõudnud viivist viiviselt. Hagiavalduses on hageja arvestanud esitatud leppetrahvi nõudelt viivist 9471,55 krooni. Kuna hageja põhinõue ei ole mitte leppetrahvinõue, vaid viivisenõue, siis ei ole võimalik sellelt arvestada ka viivist. Viiviselt viivise arvestamine ei ole VÕS § 113 kohaselt võimalik. Vastuhagi põhjendused 07.12.2005.a. esitas EAS vastuhagi lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 431 222 krooni, mille kohaselt 06.02.2004.a. algatas XXX vald riigihanke XXX aleviku puhastusseadmete rekonstrueerimistööde teostaja leidmiseks (riigihanke viitenumber 011786). Nimetatud riigihankest võttis pakkujana osa ka EAS, kelle pakkumine tunnistati parimaks ning kellega sõlmiti töövõtuleping riigihanke objektiks olevate tööde teostamiseks. Riigihanke pakkumise kutse dokumentidele vastava pakkumise tegemiseks pöördus kostja AS-i F kui keskkonnatehnika ning reoveepuhastusseadmete paigaldamisega tegeleva isiku poole hinnapakkumise saamiseks XXX aleviku reoveepuhastile. AS F, võttes aluseks riigihanke pakkumise kutse dokumentides sisalduvad lähteandmed, arvutas välja, et XXX aleviku biopuhasti jõudlus ei tohi olla väiksem kui 36,9 kgBHT7/d (biokeemiline hapnikutarve ehk hapniku kogus, mis kulutatakse vastava reostuskoguse bioloogiliseks-biokeemiliseks lagundamiseks 20 C juures 7 esimese ööpäeva vältel. Tegemist on reostusnäitajaga) ning kinnitas 04.03.2004.a. tarnepakkumises sobivaks reoveepuhastikompleksi BIOCLERE 700 BK (tl 75-76 I kd). Viidatud hinnapakkumises

kinnitas AS F kostjale, et biopuhasti BIOCLERE 700 BK summaarseks jõudluseks on 42 kgBHT7/d ning et sellega puhastatud vesi tagab Eesti Vabariigis kehtivate reoveepuhastusnõuete täitmise (pakkumise kohaselt BHT7 25 mg/l, HA 35 mg/l, Püld 2 mg/l). BICLERE 700 BK sobivaks tunnistamisel ei küsinud AS F kostjalt muid lähteandmeid, kui fikseeritud pakkumise kutse dokumentatsioonis, ega seadnud biopuhasti sobivust XXX alevikku sõltuvusse täiendavatest asjaoludest või tingimustest. Tarnepakkumises antud andmeid biopuhasti jõudluse ning puhastatud reovee reoainete lubatavate piirväärtuste kohta on hageja kinnitanud ka puhasti BIOCLERE BK 700 passis (tl 81 I kd). 12.04.2004.a. täpsustas AS F pakutava reoveepuhastikompleksi seadmete koosseisu ning korrigeeris kompleksi tarnehinda. Muus osas AS F 04.03.2004.a. tarnepakkumist ei muutnud. 14.04.2004.a. andis EAS hageja 12.04.2004.a. tarnepakkumisele nõustumuse. 19.04.2004.a. sõlmisid EAS ja AS F ostu-müügilepingu nr 2, mille kohaselt kohustus AS F kostjale vastavalt 12.04.2004.a. hinnapakkumisele tarnima XXX asula reoveepuhastikompleksi BIOCLERE 700 BK. 30.06.2004.a. allkirjastasid hageja ja kostja kauba üleandmise-vastuvõtmise akti nr 3. 2004.a. novembris lõpetas EAS XXX aleviku reoveepuhasti-kompleksi rekonstrueerimistööd ning seejärel biopuhasti käivitati. Vahetult pärast biopuhasti käivitamist selgus, et biopuhasti poolt puhastatud reovesi ei vasta hageja poolt 12.04.2005.a. tarnepakkumises lubatud piirväärtustele ega taga Vabariigi Valitsuse 31.07.2001.a. määruses nr 269 lisas 2 kehtestatud heitvee reostusnäitajate piirväärtuste täitmist. Hageja tarnepakkumise kohaselt pidanuks reoveepuhastist väljuva heitvee BHT7 olema 25 mg/l ning Vabariigi Valitsuse määruse nr 269, mille nõuetele pidanuks hageja kinnitusel puhastatud reovesi vastama, kohaselt pidanuks BHT7 olema 15 mg/l. XXX aleviku reoveepuhastikompleksis läbiviidud testmõõtmised aga näitasid, et biopuhastist väljuva heitvee BHT7 osutus kordades kõrgemaks. Tervisekaitseinspektsiooni Keemia Kesklabori poolt läbiviidud heitvee keemiliste analüüside (tl 84-84 I kd). kohaselt on XXX aleviku reoveepuhastuskompleksist väljuva vee BHT7 vahemikus 55-60 mg/l, kusjuures vastavad proovid olid võetud pärast biotiiki, mistõttu on põhjust arvata, et biopuhastist endast väljuva heitvee reostusnäitajad olid veelgi suuremad. Kordades kõrgemad lubatust olid ka muud heitvee reostusnäitajad. Vaatamata EAS-ile korduvatele pretensioonidele ning nõudmistele, ei ole AS F suutnud biopuhasti puudusi kõrvaldada nii, et sellest väljuv heitvesi vastaks VV määruse nr 269 lisas 2 kehtestatud nõuetele. Nimetatud puuduse tõttu ei ole XXX Vallavalitsus senini EAS-ilt biopuhastit vastu võtnud. Vastuseks EAS-i pretensioonidele põhjendas AS F biopuhasti mittenõuetekohasest töötamist sissevoolava vee kõrge reostusega, viidates 15.06.2005.a. võetud veeanalüüsidele, mille kohaselt oli sissevoolava vee BHT7 640-880 mg/l kohta. Järgnevalt esitas AS F kostjale mitmeid ettepanekuid XXX aleviku reoveepuhasti töö parandamiseks, mis seisnesid valdavalt olemasoleva biopuhasti täiendamises läbi mitmesuguste lisaseadmete paigaldamise. Nii tegi AS F 27.06.2005.a. kostjale saadetud kirjas “Arvamused ja ettepanekud XXX asula reoveepuhastusprobleemidest” ettepaneku ehitada reoveepuhastisse korralik mehaaniline võrepuhastussõlm (eelpuhastusseade). Nimetatud puhastussõle olemasolu AS F tarnepakkumises biopuhasti sobivusel XXX alevikku eelduseks seadnud ei olnud. Lisaks võrepuhastussõlmele tegi AS F 01.09.2005.a. toimunud nõupidamisel ettepaneku paigaldada reoveepuhastisse täiendav reatsirkulatsioonisüsteem ning vahetada biofiltri aeratsiooni suurendamiseks välja 4 tsirkulatsioonipumpa ja paigaldada täiendavalt 12 pihustit. AS F avaldas veendumust, et pärast nimetatud täienduste tegemist vastab biopuhastist väljuv vesi VV määruse nr 269 nõuetele. Biopuhasti töö parandamiseks vajalike täienduste eest AS F aga nõus maksma ei olnud. Lisaks sellele tõi hageja välja mitmeid tegureid, mis võivad kahjulikult mõjuda biopuhasti efektiivsusele (kanalisatsiooni

infiltratsioon, ebaühtlane hetkevooluhulk puhastile). Kuigi kostja likvideeris hageja arvates biopuhasti tööd häirivad tegurid, oodatud efekti biopuhasti töös ei saabunud ning biopuhastist väljuva vee reostusnäitajad püsisid samal tasemel kui enne. Lisaks eeltoodud puudustele avastas EAS, et hageja on andnud 04.03.2004.a. tarnepakkumises biopuhasti sobivuse kohta valekinnitusi. Nimelt on AS F hinnapakkumises kinnitanud, et biopuhastiga BIOCLERE 700 BK puhastatud vesi tagab Eesti Vabariigis kehtivate (VV 31.07.2001.a. määrus nr 269) reoveepuhastusnõuete täitmise, tuues tarnepakkumises vastavate reostusnäitajate piirväärtustena järgmised andmed: BHT7

mg/l, HA 35 mg /l, Püld 2 mg/l. Tarnepakkumise tegemise ajal kehtinud VV määruse nr 269 lisa nr 2 sätestas aga suurusjärkude võrra väiksemad reostusnäitajate piirväärtused, täpsemalt BHT7 15 mg/l, HA 25 mg/l, Püld 1,5 mg/l. Kujunenud olukorras pöördus EAS biopuhasti probleemide selgitamiseks asjatundva isiku Olev Soku (M. Sc, TTÜ Keskkonnatehnika) poole, kes andis pärast XXX aleviku reoveepuhastikompleksiga tutvumist sellele omapoolse arvamuse-hinnangu (tl 87 -94 I kd).. Nimetatud arvamuses on Olev Sokk välja arvutanud XXX aleviku biopuhasti keskmise reostuskoormuse (just selle näitaja põhjal pakkus AS F välja biopuhasti BIOCLERE 700 BK), milleks on 34 kg BHT7/d. Seega osutus seadme tegelik keskmine biokeemiline hapnikutarve isegi väiksemaks, kui AS-i F poolt 04.03.2004.a. tarnepakkumises märgitud 36,9 kg BHT7/d. Arvamuses-hinnangus on Olev Sokk asunud erialasele kirjandusele tuginedes seisukohale, et BIOCLERE tüüpi biofiltrid ei kõlba kasutamiseks seal, kus reoveel on kõrged reostusnäitajad. Näiteks Briti saartel loetakse sobivaks reostuskoormust 0,07 – 0,10 kg BHT/m3 d ja hüdraulilist koormust 0,12 – 0,60 m3/m3 d, kui tahetakse garanteerida biofiltri väljavoolus BHT 20 mg/l ja hõljuvaineid 30 mg/l. Kui koormused on kõrgemad eelpooltooduist, nähakse ette järelpuhastus. Arvamuses on viidatud ka Eesti Veevärgi poolt koostatud ülevaatele, mille kohaselt oli Eestis aastal 2002 30 BIOCLERE biopuhastit, millest 21 seadme töö kohta on toodud andmed. 21-st seadmest 13 töötasid ebarahuldavalt ja üksnes 8 töötasid nõuetekohaselt. Lisatud tabelist 3 nähtub, et BIOCLERE biopuhastite (ilma järelpuhastuseta) väljundvete keskmised reostusnäitajad (BHT7 48,3 mg/l, HA 27,4 mg/l, Püld 7,6 mg/l) ületavad kordades VV määruse nr 269 lisas 2 kehtestatud reostusnäitajate piirväärtusi. Nimetatud uurimusele tuginedes on Olev Sokk soovitanud olla biofiltrite paigaldamisega Eesti tingimustes ettevaatlik. Ühtlasi on ekspert jõudnud järeldusele, et biopuhasti BIOCLERE ei ole suuteline XXX alevikus tagama VV määruses sätestatud nõuete täitmist, sest see eeldaks puhastusefektiivsust 98 % . Käesolevaks hetkeks on selgunud, et AS-i F poolt müüdud biopuhasti ei ole võimeline puhastama XXX aleviku reovett VV määruse nr 269 nõuetele vastavaks. Hageja müüdud seade on selleks jõudluselt kas liiga nõrk või ei sobi Eesti tingimustes kasutamiseks. Selleks et biopuhastiga BIOCLERE BK 700 puhastatud vesi vastaks VV määruse nõuetele, tuleb seda täiendada mehaanilise puhastussõlme ehitamise ning retsirkulatsioonisüsteemi paigaldamisega (seda, et nimetatud tööd on vajalik teostada, on hageja ise korduvalt kinnitanud). Täitmaks võimalikult kiiresti kohustusi oma tellija ( XXX valla) ees, teostab EAS nimetatud tööd ise ning nõuab AS-ilt F tööde maksumuse hüvitamist, mis on käsitletav müügilepingu rikkumisega tekitatud kahjuna. EAS on seisukohal, et AS-i F poolt müüdud biopuhasti ei vastanud 19.04.2004.a. ostumüügilepingu nr 2 tingimustele. VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 217 lg 2 p6

i 1 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Müügilepingu punkti 1 kohaselt pidi reoveepuhastikompleks BIOCLERE 700 BK vastama 14.04.2004.a. AS F hinnapakkumisele. Nimetatud hinnapakkumises kinnitas hageja, et puhastatud biopuhastiga BIOCLERE 700 BK puhastatud reovesi vastab VV määrusele nr 269, 31.07.2001, mille järgi reoainete lubatavad piirväärtused puhastatud vees on järgmised: BHT7 25 mg/l, HA 35 mg/l, Püld 2 mg/l. Seega oli pooltel olemas kokkulepe biopuhasti omaduste kohta, millele müüdud seade aga ei vasta. Järelikult on AS F rikkunud müügilepingut (VÕS § 100). Lisaks sellele, et biopuhastil BIOCLERE 700 BK ei ole müügilepingus kokkulepitud omadusi, takistavad asja kasutamist ka õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Nimelt kinnitas AS F 14.04.2004.a hinnapakkumises, et biopuhasti tagab BHT7 25 mg/l, HA 35 mg/l ning Püld 2 mg/l. Juba müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud VV määruse nr 269 lisa 2 kohaselt pidanuks vastavad näitajad olema alates 31.12.2004 järgmised: BHT7 15 mg/l, HA 25 mg/l ning Püld 1,5 mg/l. Seega ei oleks taganud biopuhasti (isegi siis, kui sellest väljuva heitvee reostusnäitajad oleks olnud vastavuses hinnapakkumises lubatuga) õigusaktides sätestatud nõuete täitmist, mistõttu asi ei vasta lepingutingimustele ka VÕS § 217 lg 2 p-i 3 tähenduses. Samuti leiab EAS oma vastuhagis, et AS F on kohustatud EAS-ile hüvitama müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju. VÕS § 101 lg 1 p-i 3 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. EAS-il on tekkinud hagejapoolse müügilepingu rikkumisega kahju. Kahju seisneb esiteks selles, et biopuhasti töö vastavusse viimiseks müügilepingus ning VV määruses nr 269 sätestatud nõuetele on vajalik ehitada XXX aleviku reoveekompleksi täiendav mehaaniline võrepuhastussõlm, asendada ringluspumbad ning paigaldada täiendavad pihustid ning retsirkulatsioonipumbad koos torustikuga. Nimetatud tööde maksumuseks on kokku 431 222 krooni, mis kujutabki endast EAS-il hagejapoolse müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju. Teiseks väljendub müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju selles, et EAS on kohustatud XXX Vallavalitsusele hüvitama ülenormatiivse reovee eest tasutud saastemaksu. Käesolevaks hetkeks ei ole kostjale nimetatud kahju suurus täpselt veel teada ning nõuet täpsustatakse hilisema kohtumenetluse käigus. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes TsMS § 60 lg-st 1 ja §-st 151 palub EAS mõista AS-ilt F EAS-i kasuks välja müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju summas 431 222 (nelisada kolmkümmend üks tuhat ja kakssada kakskümmend kaks) krooni. Vastuhagi vastus 07.04.2007.a. esitas AS F oma vastuse EAS vastuhagile, milles kostja (vastuhagis) hagi ei tunnista. Kostja leiab, et puudub hageja poolt väidetav müüdud asja mittevastavus lepingutingimustele. Vastavalt ka hageja poolt viidatud Vabariigi Valitsuse 31.07.2001.a. määrusele nr 269 „Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord“ § 5 lg 1 kohaselt peavad veekogusse juhitava heitvee reostusnäitajad vastama määruse lisas 2 esitatud piirväärtustele või reovee puhastusastmele. Seega tuleb puhasti kvaliteedi hindamiseks lähtuda ühest kahest alternatiivsest kriteeriumist- kas kehtestatud piirväärtustest või reovee puhastusastmest. Viidatud määruse § 6 lg 1 p 1 kordab seda põhimõtet, seega on õiguslikult ebakorrektne hageja lähtumine üksnes piirväärtustest puhasti efektiivsuse hindamisel. Kostjale teadaolevalt on kostja poolt hagejale tarnitud puhasti efektiivsus olnud alati suurem, kui VV määruse nr 269 lisas 2 nõutav ning reovee puhastusaste on kehtivaid norme ületanud.

Sama kinnitab ka hageja poolt tellitud asjatundja arvamuses hr. Olev Sokk, kes oma arvamuse lk. 6 eelviimasel real kiidab XXX biofiltri efekti, mis on võrdne või ületab 90%. VV määruse nr 269 lisa 2 kohaselt vastab selline puhastusefektiivsus kehtestatud normile. XXX alevi kanalisatsioonivõrkude väljaehitamiseks korraldatud riigihanke võitjaks osutunud hagejal lasus kohustus teostada kõik vajalikud tööd hankelepinguga võetud kohustuste täitmiseks, sealhulgas teostada viia läbi projektieelsed uuringud ning teostada projekteerimine vajalikus mahus. Kostja esitas omapoolse pakkumise hagejale biopuhasti tarnimiseks tulenevalt temale hageja poolt edastatud andmetest, kuivõrd ei müügilepingust nr 2. ega seadusest ei tulene kostja kohustus teostada eelnevaid katsetusi, analüüse või uuringuid tuvastamaks eelnevalt hageja poolt tellitud seadme sobivust kohalikele oludele. Kostja on edastanud kõik vajalikud materjalid hagejale enne müügilepingu sõlmimist ning hageja on neile tuginedes müügilepingu sõlminud. Kostja ei ole ei müügilepingus, hinnapakkumistes ega ka muudes dokumentides soovitanud hagejale biopuhastit BIOCLERE BK700 või selle sobivuse üle otsustanud. Kostja tegi omapoolse hinnapakkumise hagejale puhasti osade: septik, biofilter ja järelpuhasti tarneks ning hageja aktsepteeris selle lähtudes enda kui väga suurte kogemustega veemajandusehitiste rajaja otsusest. Oma täiendavas seisukohas AS Facio Ehitus vastuhagi suhtes 25.05.2006.a.märgib AS F muuhulgas ka seda, et 13.04.2006.a. istungil esitasid AS Facio Ehitus esindajad väite, et praktikas nõutakse VV 31.07.2001.a. määruse nr 269 § 5 lg 1 sätestatud piirväärtuste ja puhastusastme saavutamist üheaegselt e. kumulatiivselt, mitte alternatiivselt, milline oli AS F seisukoht. Vastupidiselt AS Facio Ehitus 22.05.2006.a. avalduses esitatule on Keskkonnainspektsioon lükanud ümber just AS Eseisukoha ja selgelt väljendanud, et piirväärtused ja puhastusastmed ei pea ühe konkreetse reostusnäitaja osas olema täidetud üheaegselt. Selline oli ka AS F kirjalikus vastuses vastuhagile esitatud seisukoht. Samuti märgib AS F, et nii Keskkonnaministeeriumi kui ka Keskkonnainspektsiooni esitatud tõlgendused on antud lähtuvalt VVm 31.07.2001 nr 269 kehtivast redaktsioonist, mitte 19.04.2004.a. ostu-müügilepingu nr. 2 sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonist. 16.02.2006.a. vastuvõetud ning 01.03.2006.a. jõustunud muudatustega muudeti muuhulgas VVm 31.07.2001 nr 269 § 5 lg 1 ning lisati sinna lause: „piirväärtuste või reovee puhastusastme valik sõltub keskkonnakaiste vajadustest ning majanduslikest kaalutlustest, mille määrab vee erikasutusloa andja“. Kuni 01.03.2006.a. kehtinud kõnealuse määruse redaktsioonis selline täpsustus puudus. Seega tuleb Keskkonnainspektsiooni ja Keskkonnaministeeriumi antud tõlgenduste hindamisel suhtuda reservatsiooniga just vee erikasutusloa puudutavas osas. AS F hinnangul ei ole AS Facio Ehitus esitatud tööde maksumuse kalkulatsioon adekvaatne ning tõendamata on sellises mahus tööde tegemine ja materjalide soetamine. Ühepoolne tööde maksumuse kalkulatsioon ei saa olla tegeliku kahju kindlakstegemise aluseks ning AS F teadaolevalt olid AS Facio Ehitus poolt tehtud tööd oluliselt madalama maksumusega. AS F hinnagul peab AS Facio Ehitus oma väidetava kahju tõendamiseks esitama kuludokumendid, mnillest nähtuks üheselt, kui suures mahus on lisatöid tehtud, samuti põhjendama, kuidas on need tööd põhjustanud AS F poolt tarnitud Bioclere 700 biopuhasti töö. 10.04.2007.a. esitas kostja EAS täiendavad seisukohad hageja poolt vastuhagile esitatud vastuväidetele. Kostja leidis, et hageja väide, et biopuhasti vastab müügilepingu tingimustele, kuna puhastusefektiivsus vastab VV määruse nr 269 lisa 2 nõuetele, on ebaõige ning meelevaldne. Müügilepingu kohaselt peab reoveepuhasti BIOCLERE 700 BK vastama tarnepakkumisele. Viimase kohaselt vastab puhastiga puhastutud vesi VV määruse nr 269 nõuetele ka reostusnäitajate piirväärtuste osas, mis on tarnepakkumise kohaselt BHT 25 mg/l, HA 35 mg/l, Püld 2 mg/l (määruse kohaselt vastavalt BHT 15 mg/l, HA 25 mg/l, Püld 1,5 mg/l).

Hageja on oma seisukohtade esitamisel tuginenud üksnes VV määruse nr 269 § 5 lg-le 1, kuid jätnud teadlikult tähelepanuta müügilepingus ja selle aluseks olevas tarnepakkumises fikseeritud tingimused, mille kohaselt peab reovesi pärast puhastist väljumist vastama ka reostusnäitajate piirväärtustele. Kuigi tarnepakkumise tõttu ei oma VV määruse nr 269 § 5 lg 1 tõlgendamine sisulist tähendust, peab kostja vajalikuks lükata ümber hageja ebaõiged väited nimetatud sätte sisustamisel. Alates 01.03.2006.a. sätestab § 5 lg 1 ls 1, et veekogusse juhitava heitvee reostusnäitajad peavad vastama lisas 2 esitatud piirväärtustele või reovee puhastusastmetele. Lause 2 kohaselt sõltub piirväärtuste või reovee puhastusastmete valik keskkonnakaitse vajadustest ning majanduslikest kaalutlustest, mille määrab vee erikasutusloa andja. Hageja on püüdnud kohtule luua ettekujutust, et määruse nõuete täitmiseks piisab üksnes sellest, kui on alternatiivselt täidetud üks kahest näitajast. Selline seisukoht on ekslik. Selle, kas peavad olema täidetud reostusnäitajate piirväärtused või saavutatud puhastusaste, määrab vee erikasutusloa andja. Viimast on kinnitatud ka Keskkonnainspektsiooni 26.04.2006.a. vastuses kostja esindaja 17.04.2006.a järelepärimisele (tl 131-132 I kd).. Hageja, kes kinnitas tarnepakkumises, et puhastatud vesi tagab Eesti Vabariigis kehtivate reoveepuhastusnõuete täitmise, pidi arvestama sellega, et vee erikasutusloa väljastaja võib XXX asulas määruse nõuete täitmise seada sõltuvusse reostusnäitajate piirväärtusest (nagu see tegelikkuses vee erikasutusloast nähtuvalt ka toimus). Hageja ei saa tugineda sellele, et temale ei olnud XXX asula vee erikastusloa tingimused müügilepingu sõlmimisel teada, kuna ta pidi arvestama mõlema variandiga. Hageja vastupidine väide on pahatahtlik ning meelevaldne. Asjakohane ei ole hageja väide ka selle kohta, et kuni 01.03.2006.a. kehtinud redaktsioonis puudus VV määruse nr 269 § 5 lg-s 1 täpsustus “piirväärtuste või reovee puhastusastme valik sõltub keskkonnakaitse vajadustest ning majanduslikest kaalutlustest, mille määrab vee erikasutusloa andja”, mistõttu piisas omal valikul ühe näitaja nõuete täitmisest. Selline tõlgendus on ebaõige. Ka enne 01.03.2006.a. muudatuste jõustumist määras vee erikasutusloa andja, kumb näitajatest peab olema täidetud (kusjuures võimalik oli variant, et mõlemad tingimused pidid olema täidetud üheaegselt). Seda seisukohta kinnitab muuhulgas asjaolu, et ka XXX Kommunaal OÜ-le 01.04.2005.a. väljastatud vee erikasutusloas on Ida-Virumaa Keskkonnateenistus valinud kohustuslikuks reostusnäitajate piirväärtuste täitmise. 01.03.2006.a. jõustunud muudatuses üksnes täpsustati määruse sõnastust, sisulist muudatust selle parandusega ei kaasnenud. Hageja väide, mille kohaselt piirdus tema osa XXX asula reoveepuhasti väljaehitamisel reoveepuhastusjaama seadmestiku osa, s.o septiku, biopuhasti ja keemilise järelpuhasti tarnimises, on õiguslikult asjakohatud. Loomulikult oli hageja kohustuseks tarnida reoveepuhastikompleks, kuid üksnes selline, mis vastab müügilepingu tingimustele. Asjaolu, et reoveepuhastikompleksi projekteerimistööd viidi läbi kostja enda poolt (täpsemalt allhanke korras OÜ-le E), ei oma õiguslikku tähendust selle hindamisel, kas müüdud reoveepuhasti vastab omaduste poolest müügilepingu tingimustele. Hageja ei müünud kostjale mitte lihtsalt septikut, biopuhastit ja keemilist järelpuhastit, vaid sihtotstarbeliselt XXX asula reoveepuhasti, mis nähtub üheselt ka tarnepakkumise pealkirjast endast. Ka tarnepakkumise sisu viitab otseselt sellele, et müügilepingu esemeks on XXX asula reoveepuhasti, kusjuures hageja ise pakkus lähteandmete põhjal välja reoveepuhastikompleksi BIOCLERE 700 BK ning kinnitas, et sellega käideldud vesi vastab reostuskoormuse 42 kgBHT7/d juures Eesti Vabariigis kehtivatele reoveepuhastusnõuetele. Veelgi enam, hageja andis tarnepakkumises juhise rajada XXX reoveepuhasti kahe paralleelselt toimiva liinina, st paigutada biofiltrid kõrvuti, mitte järjestikku. Järelikult vastutaks hageja asja mittevastavuse eest müügilepingule isegi juhul, kui müügilepingus

puudunuks kokkulepe asja omaduste kohta (VÕS § 217 lg 2 p 2), kuna hageja oli teadlik, millisel otstarbel hakatakse tarnitud seadmeid kasutama. Väär on ka hageja viide sellele, justkui valinuks kostja suurte kogemustega veemajandusehitiste rajajana ise välja reoveepuhastikompleksi BIOCLERE 700 BK ning hageja osa piirdus üksnes kostja soovitud seadmete tarnimises. Samas kontekstis viitab hageja ka sellele, et kostja ise projekteeris ja planeeris XXX asula reoveepuhastikompleksi. Esiteks, kostja ei ole suurte kogumustega veemajandusehitiste rajaja. Hageja sellekohane väide on ebaõige ning paljasõnaline. Kostja on tegutsenud veemajanduse valdkonnas peaasjalikult kanalisatsioonitorustike rekonstrueerimisega, mitte reovee puhastuskomplekside rajamisega. XXX asula reoveepuhastikompleksi rekonstrueerimine oli esimene sellelaadne töö, mistõttu on hageja väited asjakohatud. Kostja tegutseb ehituse peatöövõtjana ning tellib valdkonnaspetsiifiliste projektide puhul, nagu seda on XXX asula reoveepuhastikompleksi rekonstrueerimine, tööd alltöövõtjatelt ja – hankijatelt (seadmed AS-ilt F, projekt Eesti Veeprojekt OÜ-lt ja OÜ-lt E, ehitustööd AS-ilt A). Erinevalt AS-ist F, kes on keskkonnaseadmete alal tegutsev alates 1992.a. ja tarninud koduleheküljel XXX olevate andmete kohaselt kompaktveepuhasteid rohkem kui 200-le objektile Eestimaal ning on vanim sellel alal tegutsev erafirma Eestis (vt AS F 06.09.2006.a. järelepärimine Tallinna Tehnikaülikoolile), puudusid EAS-il müügilepingu sõlmimisel spetsiifilised erialased oskused ja teadmised reoveepuhastite alal. Teiseks, reoveepuhastikompleksi BIOCLERE 700 BK ei valinud välja kostja, vaid selle pakkus sobiva lahendusena välja AS F, mis nähtub üheselt ka reoveepuhasti tarnepakkumisest endast. Kolmandaks, XXX asula reoveepuhasti rekonstrueerimise ehitusprojekti (Eesti Veeprojekt OÜ töö nr 28-04, Tartu juuni 2004, alltöövõtja E OÜ) koostamisele asuti alles pärast reoveepuhasti müügilepingu sõlmimist (kuna projekti koostamine kuulus riigihanke mahtu), kusjuures ehitusprojekti koostamisel lähtuti nendest jõudlusnäitajatest, mida oli tarnepakkumises ja seadme tehnilises passis garanteerinud AS F. Lisaks jõudlusnäitajatele arvestati seadme projekteerimisel hageja juhist paigutada biofiltrid paralleelselt, mitte järjestikku, ning hageja poolt koostatud dokumenti “ XXX valla XXX asula reoveepuhastuskompleksi BIOCLERE 700 BK paigaldus- ja hooldusjuhendid, tehnilised lisad. Tallinn 2004”. Projekteerija OÜ E valiti aga otseselt AS F soovitusel kui tema põhiline ja usaldusväärne koostööpartner. Samuti leiab kostja, et hageja väide, et piirväärtuste mittesaavutamine XXX reoveepuhastis on põhjustatud AS F poolt tarnitud biopuhasti välistest asjaoludest, on ebaõige ning paljasõnaline. Hageja väited seoses võrekaevuga on ebaõiged ning asjakohatud. Pärast müügilepingu sõlmimist koostatud reoveepuhastikompleksi ehitusprojektis nähti enne septikut ette heitvee täiendavaks mehaaniliseks eelpuhastuseks võrekaevu rajamine, kuigi selle rajamine ei olnud iseenesest vältimatult vajalik, kuna heitvee mehaaniline eelpuhastus toimub hageja poolt tarnitud spetsiaalseptikus. Tarnepakkumises on hageja märkinud, et puhastikompleksi ette on võimalik paigaldada ka võrekaev, samuti sisaldab võret eelpuhastamiseks mõeldud spetsiaalseptik. Ka reoveepuhasti paigaldusjuhendis ei ole ettenähtud võrekaevu rajamist. Eeltoodu kinnitab, et võrekaevu rajamine ei olnud kohustuslik, rääkimata võrepuhastussõlmest, mille puudumist on hageja asunud kasutama puhasti ebarahuldava toimimise põhjendamiseks. Samuti on reoveepuhasti hooldusjuhendi lk 2 märgitud, et mehaanilise puhastamisega eraldatakse reoveest praht, liiv, heljum jms ning et BIOCLERE’il on selleks septik, millest reovesi enne biofiltrisse jõudmist läbi voolab. Hageja väide, et kostja

pidanuks reoveepuhastikompleksile rajama täiendavalt võrepuhastussõlme, on eeltoodud asjaolude pinnalt ebaõige. Teiseks on hageja piirväärtuste mittesaavutamist põhjendanud XXX asula biofiltri ülekoormamisega. Kostja sellise seisukohaga ei nõustu. Eriteadmistega isiku Olev Soku arvamuse “ XXX asula reovete koormuskarakteristikute määratlemine ja sellest tulenevad soovitused reoveepuhasti töö parandamiseks” (I kd lisa) kohaselt on puhasti reostuskoormus 18 kgBHT7/d, mis on ligikaudu 2,3 korda väiksem hageja poolt tarnepakkumises kinnitatud 42 kgBHT7/d-st. Vaatamata üle kahe korra madalamale reostuskoormusele ei suuda hageja poolt tarnitud reoveepuhasti tagada VV määruse nr 269 nõuete täitmist. Hageja viited kõrgele reostuskontsentratsioonile ei ole asjakohased, kuna hageja ei seadnud tarnepakkumises reoveepuhasti poolt piirväärtuste saavutamist sõltuvusse mitte konkreetsetest reostuskontsentratsioonide suurustest või nende vahemikest (nt seade tagab piirväärtused üksnes juhul, kui reostuskontsentratsioon ei ületa 400 mgBHT7/d), vaid reostuskoormusest. Hageja ei seadnud reoveepuhasti toimimist sõltuvusse tingimusest, et reoveepuhasti suudab nõuetekohaselt töötada üksnes madalatel reostuskontsentratsioonidel. Kostja on seisukohal, et olukorras, kus reostusnäitajate piirväärtuste saavutamine sõltunuks veel muudest näitajatest kui reostuskoormus ja hüdrauliline koormus, pidanuks hageja sellest kostjat tulenevalt mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest teavitama (VÕS § 6 ja § 7, VÕS § 14 lg 2). Kuna hageja oli kohustatud kostjat vastavatest asjaoludest teavitama, on sellele asjaolule tuginemine käesolevas vaidluses õiguste kuritarvitamine ning seetõttu hea usu põhimõttest tulenevalt välistatud, kuna hageja pidi oma erialase kogumuste ja teadmiste tõttu olema teadlik sellest, millised on Eesti maapiirkondades reostuskontsentratsioonid ning milline on selle mõju reoveepuhasti jõudlusele. Viimast väidet tuleb hinnata muuhulgas Eesti Veevärk uurimustöö “Eestis kuni 2000 ie suuruste reostusallikate reovee puhastustehnoloogiate ja reoveesette käitlemise soovitusliku juhendmaterjali koostamise parima võimaliku tehnika tunnuste määramiseks” valguses, mille kohaselt töötas 2002.a. Eestis 30-st BIOCLERE puhastist vaid 8, s.o 26,7 %. AS F pidi BIOCLERE seadmete müüjana olema Eesti Veevärk uurimustööst ning selles tehtud järeldustest teadlik, mis kinnitab tema käitumise (müügitaktika) pahatahtlikkust. Kostja on seisukohal, et hageja ei tohtinud seadme müüjana anda kinnistust, mille kohaselt tagab reoveepuhasti Eesti Vabariigis kehtivate nõuete täitmise, kui tegelikkuses sõltus selle tingimuse täitmine mitmetest täiendavatest teguritest. Olukorras, kus hageja siiski sellise kinnituse andis, on see tema risk ning just hageja peab kandma sellest tulenevad õiguslikud ja majanduslikud tagajärjed. Samas ei ole hageja väited XXX asula kõrgete reostuskontsentratsioonide kohta õiged ega tõendatud. Olev Soku poolt läbiviidud uuringute kohaselt on XXX asula reoveepuhastisse siseneva heitvee keskmine BHT7 451 mg/l, mida ei saa Eesti maaoludes, kus vett kasutatakse võrreldes linnadega oluliselt vähem, pidada keskmisest kõrgemaks. Seda seisukohta kinnitavad ka Eesti Veevärk uurimustöö “Eestis kuni 2000 ie suuruste reostusallikate reovee puhastustehnoloogiate ja reoveesette käitlemise soovitusliku juhendmaterjali koostamise parima võimaliku tehnika tunnuste määramiseks” lk 52-56 toodud tabelid (vt tulp “Sisenev BHT7 mg/l” asulate ja alevike reostuskontsentratsioonid; tl 208-210 I kd). Seega on hageja etteheited ülimalt kõrgete reostuskontsentratsioonide kohta tagantjärele otsitud põhjendused müügilepingu rikkumisele. Igal juhul pidi hageja kogenud ja tunnustatud eksperdina reoveepuhastite alal ja BIOCLERE seadmete müüjana olema teadlik Eesti maapiirkondade võimalikest kõrgematest keskmistest reostuskontsentratsioonidest võrreldes linnadega. Samuti pidi hageja asjatundjana olema teadlik Ida-Viru maakonna kõrgematest reostuskontsentratsioonidest, mida kinnitab VV määruse nr 269 § 17: Ida-Viru maakonnas võib vee erikasutusloa andja lubada määruses toodud heitvee reostusnäitajate määrusekohaste

piirväärtuste ületamist või reovee madalamaid puhastusastmeid 30. aprillini 2004. a reostusallikate puhul, mille reoveest on rohkem kui 25% tööstusreovesi ja mis ei põhjusta suublaks oleva veekogu või pinnase reostumist. Hageja väited kanalisatsioonitorustike infiltratsiooni kohta on ebaõiged ning tõendamata. OÜ E projekteerija EK’i 02.05.2006.a. vastus AS-i F järelepärimisele ei tõenda kanalisatsioonitorustike infiltratsiooni olemasolu. Nimetatud dokumendis üksnes viidatakse võimalusele, et torustiku või odavate plastikkaevude püstikute liitmikute veepüsivusega on/võib olla suuri probleeme. Ka dokumendi lõppjäreldus viitab pigem sellele, et vigu tuleks otsida kanalisatsioonist, kuid samas ei ole EK’i poolt tuvastatud, et vead kanalisatsioonitorustikus ja kaevudes on tõepoolest ka tegelikkuses olemas. Nimetatud dokument ei ole tõendina ka usaldusväärne, kuna EK ei ole XXX asula reoveepuhasti ehitusprojekti koostajana antud küsimuses erapooletu isik: 02.05.2006.a. dokumendis väljendatust vastupidise seisukohale asumine tähendaks tema poolt sisuliselt projekteerimisvigade tunnistamist. Kostja rõhutab, et tegelikkuses ei esine kanalisatsioonitorustiku ja kaevude infiltratsiooni ega eksfiltratsiooni, mida kinnitab muuhulgas asjaolu, et XXX asula reoveepuhasti reostuskoormus on tavapärase suurusega (ligikaudu kaks korda väiksem kui arvestatud AS-i F tarnepakkumises). Hageja väited reoveepuhasti tööd takistavatest teguritest (võrekaevu mittenõuetekohasus, kõrge reostuskontsentratsioon, torustike- ja kaevude infiltratsioon, hüdrauliline ülekoormus jne) ei ole asjakohased, mida kinnitab asjaolu, et reoveepuhastikompleks kui seade töötab: seadme puhastusefektiivsus on üldjuhul kõrgem kui 90 %. Biopuhastil kui seadmel ei ole puudusi ning seda ei ole kostja kunagi ka väitnud. Vaatamata asjaolule, et reoveepuhasti ise on seadmena töökorras, ei vasta ta siiski müügilepingu tingimustele. Müügilepingu tingimuste mittevastavus tuleneb sellest, et müüdud seade ei suuda XXX asula reovett puhastada VV määruse nr 269 lisas 2 sätestatud reostusnäitajate piirväärtustele vastavaks, mida ta müügilepingu tingimuste kohaselt pidanuks tegema. Selleks on müüdud seade XXX asula reoveepuhastiks oma jõudluselt liiga nõrk. Hageja poolt tarnepakkumises kinnitatud BIOCLERE 700 BK jõudlusnäitajad ei vasta selles osas tegelikkusele, millega on hageja rikkunud müügilepingu tingimusi. 24.05.2007.a. esitatud täiendavates selgitustes selgitas hageja AS F, et biopuhasti nõuetekohase ekspluatsiooni korral on tagatud 04.03.2004.a. tarnepakkumises osundatud reostusnäitajate piirväärtuste saavutamine. Viidatud tarnepakkumises (samuti nagu ka biopuhasti passis) on reostusnäitajate piirväärtusena peale puhastamist nimetatud BHT7<25 mg/l; hõljuvained < 35 mg/l ja Püld < 2mg/l. Nähtuvalt lisatud 23.03.07 ja 08.05.07 kaitseprotokollidest on vastavad piirväärtused saavutatud. Hageja hinnagul on eelnevalt piirväärtuste saavutamata jäämine olnud üheselt tingitud puhasti ebaõigest ekspluatsioonist ning samuti XXX asula toorreovee tavatult kõrgetest reostusnäitajatest. Puhasti väärale ekspluatsioonile on hageja kostja tähelepanu juhtinud juba 24.01.2005.a. kirja ning sellele lisatud materjalidega, millest üheselt nähtub puhasti hoolimatu käitamine. Veelkord on kirjalikult juhitud probleemidele tähelepanu 19.04.2005.a. ja 22.08.2005.a. ning tehtud ka konkreetseid ettepanekuid puhasti töö parandamiseks. Samuti on hageja saatnud omapoolsed seisukohad AS-le A kui kostja alltöövõtjale 27.06.2005.a., kuid ka 02.11.2006.a. hagejapoolsel puhasti ülevaatuse teostamisel olid täitmata elementaarsed hooldusnõuded ning puhasti oli ülekoormatud. Olukord paranes alles 2007.a. alguses kui võeti kuulda hageja poolt soovitusi. Eeltoodut möönnab ka kostja 08.01.2007.a. taotluses tõendite ja seisukohtade esitamise tähtaja pikendamise avalduses. Hageja leiab, et oluline on toonitada, et kõiki puhatsi töö parandamise ettepanekuid, s.h. raudsulfaadi asendamine alumiiniumsulfaadiga, oli hageja

teinud kostjale juba 2005.a., kuid kostja ei olnud neid rakendanud. Juba asjaolu, et vastavate meetmete elluviimisel paranes oluliselt puhastist väljuva vee koostis, näitab selgelt, et esinenud probleemid ei olnud põhjustatud Bioclere biopuhasti ebakvaliteetsusest või kõlbmatusest kohalikele oludele, vaid ellkõige selle ebaõigest ekspluatatsioonist Hageja poolt tarnitud puhasti on mõeldud kasutamiseks olmereovee puhastamisel ning tarnepakkumises ega ka müügilepingus ei kinnitanud hageja, et tema poolt tarnitav puhasti tuleb toime toorreovees normaalsest kordades kõrgemate reostusnäitajatega. Puhasti õige ekspluatatsiooni korral on aga võimalik k akõrgete reostusnäitajate korral saavutada ka piirväärtuste savutamine. Hageja praktikas on selliste reostusnäitajate esinemine esmakordne ning hageja tegi kostjale tarnepakkumise lähtudes viimase poolt talle esitatud andmetest. Tarnepakkumises on otseselt viidatud sellele, et puuduvad lähtenõuded reoveepuhasti hüdraulilise jõudluse ja reostuskoormuse kohta, seega pidi kostja olema teadlik, et tarnepakkumises ei ole nimetatud asjaoludega arvestatud. Kohtu põhjendused Kostja esitas 14.juuni 2007 avalduse vastuhagi eseme muutmiseks, taotledes tuvastada AS F poolt 19.04.2004 ostu-müügilepingu nr 2 alusel tarnitud reoveepuhasti BIOCLERE 700 BK mittevastavus 19.04.2007müügilepihngu nr 2 tingimustele, mis seisneb selles, et reoveepuhasti ei taga 19.04.2004 müügilepingus kokkulepitud ja Eesti Vabariigis kehtivate reovee reostusnäitajate piirväärtuste saavutamist ja tuvastada AS F poolt 19.04.2004 ostumüügilepingu nr 2 rikkumine eelnimetatud mittevastavuse tõttu ning AS F vastutus nimetatud rikkumise eest. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja pole vaidlustanud hageja väidet, et kostja oli viivituses. Küll on aga kostja väitnud, et tegemist ei ole leppetrahvi vaid viivistega ja viiviseid (leppetrahvi) tuleks hagi rahuldamise korral vähendada. Kohus hindab esmalt, kas tegemist on leppetrahvi või viivisega. VÕS § 113 lg1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama lõike teise lause kohaselt viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Sama lõike kolmanda lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuni 1. 01. 2006 lisandus viivisele 7 protsenti aastas. VÕS § 158 lg1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Sama paragrahvi

Kuivõrd kohus on seisukohal, et tegemist on leppetrahvi ja mitte viivisega, on kohus ka seisukohal, et hageja nõue viiviste 9471,55 krooni saamiseks on põhjendatud. Võlaõigusseadus ei välista viiviseid leppetrahvi tähtajaks tasumata jätmiselt. Järgnevalt vaeb kohus kostja taotlust leppetrahvi vähendamiseks. TsMS §162 lg1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal, et kostja taotlus leppetrahvi vähendamiseks on põhjendatud. Kohus arvestab, siinjuures asjaoluga, et kostja on ostumüügilepingust tuleneva nõude täitnud. Samuti pole hageja tõendanud kahju tekkimist temal. Hageja on küll teavitanud kostjat raske majandusliku olukorra tekkimisest, seoses kostja viivitusega, kuid tõendeid ta sellise olukorra tekkimise kohta esitanud ei ole. Vastupidi, hageja majandusaasta 2004 (s.t aasta, kui kostja oli viivituses) aruandest nähtub, et hageja majandusnäitajad on võrreldes aastaga 2003 paranenud. Seega on kohus seisukohal, et leppetrahv kuulub vähendamisele. Kohus on seisukohal, et kostjalt kuulub väljamõistmisele viivis 100 000 krooni ja viivised 9471,55 krooni. Kostja on olnud seisukohal, e temale müüdud puhastusseade ei vasta lepingutingimustele. VÕS § 217 lg1 kohaselt ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. Sama paragrahvi 2. lõike punkti 1 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi ja sama lõike p3 kohaselt asja kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Kohus on seisukohal, puhastusseadme lepingule mittevastavus ei ole tõendamist leidnud. Kohus on seisukohal, et tarnepakkumises nimetatud reovee piirväärtused tähendavad piirväärtusi heitvete suublas, mitte pärast puhastusseadet. Puhastusseadme puhastusvõime on olnud üle 90% või enam. Kohus on seisukohal, seadme võimetus saavutada määruses sätestatud piirväärtusi on tingitud seadmevälistest asjaoludest, eelkõige kõrgetest reostuskontsentratsioonist. Nii on 11.10 2004 15.06.2005 ja 11.01.2006 proovi kohaselt on BHT7 kõikunud vahemikus 640-880 mgO2/l, heljum 127-611 mg/l, ja fosfor 16- 26,1 mg/l (tl 120-123 I kd). Sellist kontsentratsiooni on lugenud kõrgeks hüdraulikainsener EK (tl 157 I kd). 11.01 2007 on BHT näitaja saavutanud taseme 1400 mgO2/l (tl 419 I kd). Kostja on seisukohal, et hageja väited ebanormaalselt kõrgest reostuskontsentratsioonis on ebaõige. Kohus sellega ei nõustu. Kõrget reostuskontsentratsiooni on näidanud paljud proovid, seega ei saa rääkida kõrgest reostuskontsentratsioonist juhuproovi alusel. Nii on ka eriteadmistega isik leidnud keskmiseks reostuskontsentratsiooniks 451 mg/l. Erialakirjanduses on avaldatud arvamust, et keskmised reostusnäitajad on heljumi puhul 200 mg/l, BHT puhul 200 mg/l, fosfori puhul 10 mg/l, erialakirjandus loeb kontsentreerituks reovett vastavate näitajatega 350, 300 ja 20 mg/l ( tl 110-111 II kd). Hageja poolt võetud kaheksa proovi ja O. Soku arvestatud keskmise keskmine on BHT puhul 606, fosfori puhul 24 ja heljumi puhul 555 (tl 112 II kd). Seega on kohus seisukohal, et tegemist on keskmist reostuskontsentratsiooni tunduvalt ületavate näitajatega. Müügilepingu ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 31.07.2001 määrus nr 269 „Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord“ § 5 lg1 kohaselt veekogusse juhitava heitvee reostusnäitajad peavad vastama lisas 2 esitatud piirväärtustele või reovee puhastusastmetele. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt reostusnäitaja piirväärtuse all mõistetakse käesolevas määruses vee reoainesisaldust, mille ületamisel vesi loetakse üle kahjutuspiiri rikutuks ehk

reoveeks. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt reovee puhastusastme all mõistetakse käesolevas määruses reoveepuhastis reoainete kõrvaldamise määra, mis väljendatakse protsentides. Sama määruse § 6 lg1 kohaselt väikese reostuskoormusega (vähem kui 2000 ie) reostusallikatest pärinev reovesi tuleb enne veekogusse juhtimist puhastada nii, et: 1) see vastaks vee erikasutusloas nõutavatele heitvee reostusnäitajate piirväärtustele või reovee puhastusastmetele, mis ei tohi olla karmimad lisas 2 esitatud tabeli viimases veerus nõutud näitajatest reostusallikast lähtuva reostuskoormuse 2000–9999 ie kohta; 2) oleks tagatud fosforiärastus reostustundlikku suublasse juhitavast heitveest. Kohus nõustub kostjaga siinjuures selles, et Vabariigi Valitsuse 31.07.2001 määrus nr 269 kehtestas rangemad normid, kui nimetatud tarnepakkumises ja seadme passis, kuid märgib, et suublas peavad need vastama erikasutusloas nõutavale. Määruse lisa 2 viimase veeru kohaselt reostusnäitajate piirväärtused ja puhastusastmed on: biokeemiline hapnikutarve, BHT7 korral reostusnäitaja piirväärtus 15 mg/l, reovee puhastusaste suurem / võrdne 90%; heljuvainesisalduse korral reostusnäitaja piirväärtus 25,0 mg/l, reovee puhastusaste suurem / võrdne 80 %; üldfosforisisaldus korral reostusnäitaja piirväärtus 1,5 mg/l, Reovee puhastusaste suurem / võrdne 80%. Kohus on seisukohal, et kostja väide, et asja kasutamist takistavad õigusakti sätted, on ebaõige. Vabariigi Valitsuse 31.07.2001 määruse nr 269 kohaselt määratakse kuni 2000 inimekvivalendiga reostuskoormuse saasteainete piirväärtused ja puhastusastmed kindlaks veekasutusloas. Veekasutusloa kohaselt on piirväärtusteks BHT7 25 mg/l, heljum 25 mg/l ja üldfosfor 1,5 mg/l (tl 142 I kd). Kostja on viidanud ka Eesti Veevärgi uurimusele, mille kohaselt vaid 27% töötab nõuetekohaselt. Samas on asutud ka seisukohale, et sellise tulemuse taga võib olla ebarahuldav hooldus (tl 239 I kd). Samas on arvamuse kohaselt (tl 253 Ikd) peetud BIOCLARE tüüpi puhasteid sobivateks just kasutamiseks meie klimaatilistes tingimustes. Kohus on seisukohal, et hageja on esitanud tarnepakkumise vastavalt esitatud lähtetingimustele. Nii on tarnepakkumises märgitud, et „Pakkumis dokumentatisoonis puuduvad reoveepuhasti hüdraulilise jõudluse ja reostuskoormuse kohta.“ ning arvutused on tehtud Vabariigi Valitsuse 31.07.2001 määrus nr 269 alusel. Kostja on leidnud et lepingule mittevastavus nähtub ka sellest, et tarnepakkumises (tl 75-76 I kd) on märgitud 4-6 väljavedamiskorda aastas, mida tuleb hageja hilisemal hinnangul teha 1-2 kuu tagant. Samuti on fosforiärastuskemikaali kulu on suurem kui tarnepakkumises toodud 100-200 grammi reovee kuupmeetri kohta. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Hageja on tarnepakkumises avaldanud seisukohta, et ärastuskemikaali tuleb lisada vastavalt vajadusele. Kohus on seisukohal, et isegi juhul kui septikut on vaja tühjendada tihedamini, kui 4-6 korda aastas ei saa siin tegemist olla lepingu rikkumisega. Kohus märgib, et septiku tühjendamine 2 kuu tagant tähendabki selle tühjendamist 6 korda aastas. Isegi kui seda tuleks teha sagedamini, ei ole siin tegemist lepingurikkumisega. Selleks, et puhasti töötaks on vaja seda hooldada. Hageja on juhtinud tähelepanu vajadusele puhastusseadet hooldada (tl 68 II kd). Esitatud hooldustööde päevikust (tl 44-54 II kd) nähtub, et septiku tühjendusi on toimunud 5.04.2005, 13.07.2005 (kantud 15.07 reale), 18.10.2005. 17.03.2006, 15.01. 2007, 11.03. 2007 ja 16.04.2007. Hoolduspäevikust nähtuvalt on septiku tühjendamise seega perioodil 21.02.2005 kuni 17.05.2007 seitsmel korral. Andmed hooldustöödest 2004 aastal puuduvad. Puudustele hooldustöödes viitab ka „ XXX reoveepuhasti Bioclere 700 BK tehniline seisukord 20.jaanuar 2005“ (tl 71-72 II kd). mille kohaselt septik ääreni täis (pole tühjendatud) probleemid biofiltritega, järelpuhastisse sisestamata kemikaal, hüdrauliline ülekoormus. Nimetatud dokument on allkirjastanud ka OÜ XXX Kommunaal juhataja AN. Seda, et hooldustööd ei ole vastanud nõuetele kinnitab ka asjaolu, et septikusse sisenev vesi on väiksema reostusega kui septikust väljuv. Nii on olnud 2.11.2007 võetud proovides

septikusse sisenev reovesi näitajatega BHT7 430 mg/l, heljum 400 mg/l ja üldfosfor 16,0 mg/l , septikust väljuv aga BHT7 895 mg/l, heljum 755 mg/l ja üldfosfor 24 mg/l (tl 305-306 I kd). Kohus peab vajalikuks märkida, et hageja tarnis kostjale puhasti Bioclere 700 BK. Nimetatud puhasti seati üles projekti alusel, milline nägi ette ka võrekaevu rajamise. Projektikohast võrekaevu ei ole ehitaja rajanud ei ole, seega on projektist kõrvale kaldutud. Asjakohatu on siinjuures kostja väide, et võrekaevu rajamise korral ei saaks enam rääkida puhastusseadmest Bioclere 700 BK. Kohus on seisukohal, et puhastusseade BK 700 Bioclere on osa puhastuskompeksist ja siia juurde kuuluvad ka biotiigid. Kohus on seisukohal, et Vabariigi Valitsuse 31.07.2001 määruses nr 269 toodud heitvee reostusnäitajate piirväärtused ja puhastus astmed tuleb määrata peale biotiike. Nimetatud määruse §15 lg 1 kohaselt peab esinduslikke proove olema võimalik võtta proove reoveepuhastisse sisenevast reoveest ja suublasse juhitavast reoveest. Kohus on seisukohal, et tegemist on lepingukohase seadmega ja selle kasutamist ei takista ka õigusaktide sätted. Nii on kostja esitanud ka kohtukõne teesides andmed proovide kohta peale puhastit Bioclere 700 BK alates 11.01 2007 – 28-03. 2007. Nimetatud proovide kohaselt vastavavad kolm proovi täielikul veekasutusloa nõutule, kaheksal proovil on fosfor kõikunud vahemikus 1,8-7,6 mg/l, BHT taset pole ületatud. Ning heljumi tase on ületatud 2 korral (34 ja 36 mg/l). Sellised tulemused on saadud enne biotiike, mis on osa puhastussüstemist. Tarnepakkumises on hageja kirjutanud, et fosforiärastuskemikaali lisamine toimub vastavalt fosfori sisalduse reovees. Isegi kui asuda seisukohale, et puhastatud vesi peab vastama Vabariigi Valitsuse 31.07.2001 määrus nr 269 sätestatud nõuetele peale puhastit Bioclere 700 BK (s.t enne biotiike), saab asuda seisukohale , et puhasti on võimeline puhastama iseseisvalt, ilma biotiike arvestamata, vee veekasutusloas näidatud piirväärtusteni õige ekspluatatsiooni ja hoolduse korral. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS §-de 60 lg1 ja 61 lg1 p1 ja 2 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast ja hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse.. Seega kuulub hageja kasuks väljamõistmisele hageja poolt esitatud õigusabikulud 4130 krooni hinnaga hagi eest ja hinnata hagi puhul kohtu määramisel 15000 krooni. Riigilõivu on hageja tasunud 17000 krooni. Hagi on rahuldatud 34 protsendi ulatuses 109 471,55/ 321 393,55. Seega kuulub riigilõiv väljamõistmisele 34% ulatuses: 17 000x0,34=5780 krooni. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 24910 krooni. Kostja on tasunud riigilõivu 23000 krooni. Menetluse käigus on hageja oma nõuet muutnud ja esitanud hinnaga hagi asemel tuvastushagi. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kostja poolt enam tasutud riigilõivu 22000 krooni.

Jaanus Saaremõts Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.