Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Lukiina Vismann
Määruse tegemise aeg ja koht
03.12.2007, Tallinnas
Tsiviilasja number
2-07-13027
Tsiviilasi
AS HLEavaldus H OÜ pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks. Võlausaldaja: AS HLE, XXX Võlausaldaja esindaja: Hedit Kalmiste, XXX Võlgnik: H OÜ, XXX
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlausaldaja esindaja: Hedit Kalmiste; Võlgniku esindaja: Annika Murulaid; Istungil osalenud isikud
Võlgniku seaduslik esindaja: juhatuse liige ES 22. november 2007. a
Istungi toimumise aeg
Jätta algatamata H OÜ suhtes pankrotimenetlus. Pankrotiavalduse esitaja poolt pankrotimenetluse kulude katteks Rahandusministeeriumi arveldusarvele tasutud 36 000 krooni kuulub lahendi jõustumisel tasujale tagastamisele. Jätta pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud kohtukulud AS HLEkanda. Määruse peale pankrotimenetluse algatamata jätmise osas on avalduse esitanud võlausaldajal õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates avalkult teatavaks tegemisest. Pankrotiavalduses sisalduvad asjaolud AS HLEja H OÜ sõlmisid 16.05.2005.a. liisingulepingu nr 0099625L, mille objektiks oli komposteerimistehas
lisavarustusega vastavalt käesolevale pankrotiavaldusele lisatud müügipakkumisele nr 100192. Liisingueseme ehitusaastaks märgiti Liisingulepingus aasta 2000. Võlausaldaja omandas Liisingueseme Liisinguvõtja huvides Norde Baltic OÜ-lt 549 640,18 Euro eest (maksumus koos käibemaksuga) 16.05.2005. a. sõlmitud müügilepingu nr 0099625L-OM alusel. Liisingusumma maksumuse ekvivalendiks Eesti kroonides oli 8 600 000.- Eesti krooni (summa koos käibemaksuga). Pankrotiavaldusele lisatud Liisingueseme üleandmise-vastuvõtu aktist nähtub, et Liisinguvõtja
on Liisingueseme Liisingulepingus ja Müügilepingus sätestatud kujul (st vastavates lepingutes sätestatud kompleksis ning laitmatult funktsioneerivana) kätte saanud ning Liisingueseme kättesaamist kinnitab Liisinguvõtja allkiri Aktil (Liisinguvõtja seadusliku esindajana allkirjastas Akti Võlgnik). Aktist nähtub, et Liisinguvõtja on Liisingueseme oma valdusesse võtnud 08.07.2005. a. Vastavalt Liisingulepingu üldtingimuste punktile 1.3. oli Liisinguvõtja kohustatud igakuiselt tasuma Liisingueseme kasutamise eest makseid Liisingulepingule lisatud maksegraafiku alusel. Kuna Liisinguvõtja nimetatud kohustust ei täitnud, saatis Võlausaldaja 18.04.2006.a. Võlgnikule Liisingulepingu ülesütlemise teatise ning andis aega võlgnevuse tasumiseks 14 päeva arvates teatise kättesaamisest. Kuna Võlgnik võlgnevust ei tasunud, ütles Võlausaldaja Liisingulepingu ühepoolselt üles 19.06.2006. a. Seega vastavalt Üldtingimuste punktile 8.1 on Liisinguleping lõppenud. Võlausaldaja saatis Võlgnikule 25.07.2006. a. pankrotihoiatuse. Pankrotihoiatuses palus Võlausaldaja Võlgnikul täita Liisingulepingust tulenev kohustus 10 päeva jooksul alates teatise kättesaamisest. Samuti hoiatas Võlausaldaja Võlgnikku nimetatud kohustuse täitmata jätmise tagajärgede eest (pankrotimenetluse algatamine Võlgniku suhtes). Võlgniku Liisingulepingust tulenev võlgnevus Võlausaldaja ees on kokku 7 675 087,87 Eesti krooni, millest vara jääkmaksumus on 3 914 158,46 Eesti krooni, enne Liisingulepingu ülesütlemist tasumata liisingumaksed 1 980 582,82 Eesti krooni, viivised 564 570,47 Eesti krooni, vara realiseerimisega seotud kulud 45 000.- Eesti krooni ja käibemaks 1 170 776,12 Eesti krooni. Enne Liisingulepingu ülesütlemist tasumata liisingumaksete võlgnevuse suurust tõendab Võlausaldaja teatis, millest nähtub, et Liisinguvõtjal on tasumata 7 temale esitatud arvet. Vara realiseerimisega seotud kulude suurust tõendavad arved nr 360 ja 533, mis on Võlausaldajal tekkinud Liisingueseme hoiustamise tõttu (Liisinguvõtja hülgas Liisingueseme jättes selle kolmanda isiku valdusesse). Võlausaldaja poolt arvestatud viivisevõlgnevuse suurust tõendavad viivisearved, mis Võlausaldaja on Liisinguvõtjale esitanud rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Vastavalt pankrotiavaldusele lisatud hindamisaktile on Liisingueseme väärtus 1 995 000.- Eesti krooni. Ülaltoodust nähtub, et Liisingueseme realiseerimisel jääb katmata 5 680 087,87 Eesti krooni summast, mis Liisinguandja Võlausaldajale vastavalt Liisingulepingule ning praeguseks tasutud arvetele võlgneb. Võlausaldaja tugineb käesolevas pankrotiavalduses toodud nõude esitamisel Võlgniku tasumata arvete võlgnevusele ja viivistele. Tasumata arvete võlgnevus on tekkinud Liisingueseme kasutamisest Liisinguvõtja poolt ning Liisingulepingu alusel esitatud arvete tähtaegselt tasumata jätmisest. Liisinguvõtja tasumata arvete võlgnevus Võlausaldaja ees on kokku 1 980 582,82 Eesti krooni, millele lisandub tähtaegselt tasumata arvete põhiosalt alates 30.11.2005. a. kuni 03.05.2006. a. arvestatud viivis määraga 0,25% päevas (Liisingulepingu p 5.1.) summas 564 570,47 Eesti krooni, kokku võlgnevus summas 2 545 153,29 Eesti krooni. Võlausaldaja tasus kohtu deposiiti kohtu määratud tähtajaks 36 000 krooni menetluse kulude katteks. Võlgniku seisukoht Avalduse kohaselt on võlgniku liisinglepingust tulenev võlgnevus kokku 7 675 087,87 krooni, millest 3 914 158,46 krooni on vara jääkmaksumus, 1 980 582,82 krooni on enne liisinglepingu ülesütlemise päevaks tasumata liisingmaksed ja 564 570.47 krooni on sellelt arvestatud viivised, 1 170 776,12 krooni on käibemaks. Vastvalt pankrotiavaldusele lisatud hindamisaktile on liisingeseme väärtus 1 995 000 krooni. Siit teeb võlausaldaja järelduse liisingeseme realiseerimisel jääb katmata 5 680 087,87 krooni, mis avalduse kohaselt võlgnik peaks võlausaldajale tasuma. Pooltel ei ole vaidlust selles, et liisinglepingu ülesütlemise päevaks oli võlgnikul tasumata liisingmaksed 1 980 582,82 krooni, mistõttu ütles võlausaldaja liisinglepingu üles. Kuid kuivõrd võlausaldaja on liisinglepingu üles öeldud, tuleb antud nõudele kohaldada VÕS § 367 sätestatut, kus on määratud liisinglepingu ülesütlemise tagajärjed. Liisingulepingu lõppemise tagajärgede kohta on seaduses erinorm (VÕS § 367), mis arvestab mõlema
liisingulepingu poole huvisid ning mille sisust tulenevalt tuleb arvestada ka liisinguvõtja nõuet tasutud liisingumaksete tagastamisele. Lähtudes liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest, tuleb liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused VÕS § 367 lg 1 järgi (esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud). Eriregulatsioon tuleneb VÕS § 367 lg 3 järgi juhuks, kui liisinguese jääb pärast ülesütlemist liisinguandjale. Sel juhtumil tuleb tasumata liisingueseme liisingumaksetest maha arvestada ka liisingueseme tagastamisaegne väärtus. Vastavalt OÜ H ja HLE vahel sõlmitud liisinglepingu p. 14. kohaselt läheb omandiõigus liisingu esemele üle liisinguvõtjale alles peale kõigi lepingust tulenevate maksete tasumist ja liisingueseme omandiõiguse üleminekut tõendab poolte poolt sõlmitud sellekohane kokkulepe. OÜ H ei ole tasunud kõiki lepingust tulevaid makseid, samuti ei ole OÜ H ja liisinguandja sõlminud kokkulepet liisingu eseme omandi OÜ H üleandmise kohta. Seega kuulub liisingu ese liisinguandjale. Seega jäi liisingu ese peale liisinglepingu ülesütlemist AS HLE. Seega kuulub antud juhul kohaldamisele VÕS § 367 lg 3. Seega tuleb tasumata liisingueseme liisingumaksetest maha arvestada ka liisingueseme tagastamisaegne väärtus. Avalduse kohaselt on liisingu eseme väärtus tehtud kindlaks pankrotiavaldusele lisatud 28.09.2006 koostatud hindamisaktiga nr. 1453, mille kohaselt on liisingu esemeks oleva vara väärtus pärast liisingu eseme ülesütlemist 1 995 000 krooni. See on vastuolus avaldaja enda poolt varem koostatud hindamisaktiga nr. 176, 21.06.2005., millest nähtuvalt on vara väärtus 8,6 milj. Viimati nimetatud hindamisakt on koostatud liisinglepingu sõlmisel. Mõlemad hindamisaktid on koostatud sama hindaja poolt aastase vahega. Võlgnik liisingu eset kasutama ei asunud, see on samas seisundis, millises see oli liisinglepingu sõlmisel. Kuna sama hindaja poolt liisingu eseme väärtuse kohta koostatud hindamisaktid on erinevad, kusjuures erinevus on väga suur, ei ole võlausaldaja poolt nimetatud liisingueseme väärtus usaldusväärne. Võlausaldaja poolt esitatud hindamisaktis ei ole põhjendatud, mis ühe aastase vahega sama liisingu eseme kohta koosatud hindamisaktides esitatud väärtuse vahe on ligi 7 milj krooni. Siia juurde peab võlgnik vajalikus selgitada veel, et vastavalt ost-müügilepingule oli liisingu eseme ostuhind 8,6 milj. Võlgnik on müügihinnast tasunud 2 187 031 krooni. Liisingu ese jäi peale ülesütlemist liisinguandja omandisse. Vastavalt hindamisaktile nr. 176 on liisingu eseme väärtus 8,6 milj. Seega ei ole õige ja on arusaamatu, et kui liisinguandja on teinud vara ostule kulutusi 8,6 milj krooni, millest 2,1 milj on OÜ H poolt tasutud, samuti jäi talle liisingu ese väärtusega 8,6 milj.. Seega kokku 2,1 milj + 8,6 milj = 10,7 milj. Samas väidab liisinguandja, et tal on OÜ H veel saada 5 680 087,87 miljonit. Selline nõue ei ole kooskõlas VÕS § 367 lg 3 ning on seega põhjendata. Liisingleping on oma olemuselt krediidileping, kus liisinguandja on krediteerija rollis. Seda kinnitab liisinglepingu kui eri tüüpi lepingu eriregulatsioon Võlaõigusseaduses. Lisaks kinnitab seda VÕS § 401 lg 2, mille järgi on liisingleping ühtlasi krediidilepinguks. Sätete mõtteks on tagada liiguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisingauandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja liisingu ese oleks ostetud laenuga, st. müügileping oleks sõlmitud otse müüja ja laenusaaja vahel ning liisingu ese oleks laenu tagatiseks. Liisinguandja ei vali ostetavat eset ning tal puudub sellega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Seega on liisingu esemeks olev komposteerimistehas vara, mille suhtes võib liisinguandja teostada pandiõigust. Õige ei ole pankrotiavalduses märgitu, et võlausaldaja on liisinglepingu üles öelnud 18.04.2006. Ülesütlemisavaldus on esitatud 19.06.2006. Võlausaldaja ei ole oma pankrotiavalduses märkinud, et võlgnik on pankrotiavalduse vaidlustanud. Maakohtu põhjendused PankrS § 15 lg 2 p 1 järgi ei algata kohus pankrotimenetlust kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 2 p 2 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui nõue on pandiga täielikult tagatud. Märgitud avalduse kohaselt võlgneb OÜ H AS-ile HLE7 675 087,87 krooni, mis tuleneb liisingulepingust nr 0099625L. Märgitud võlgnevus koosneb vara jääkmaksumusest
3 914 158,46 krooni, enne liisingulepingu ülesütlemist tasumata liisingumaksetest 1 980 582,82 krooni, viivistest 564 570,47 krooni, vara realiseerimisega seotud kuludest 45 000 krooni ja käibemaksust 1 170 776,12 krooni. Kohus ei saa anda pankrotimenetluse algatamise küsimuse raames hinnangut sellele, kas võlgnik on võlausaldajale võlgnevuse tasunud. Nimetatu on lahendatav ja hinnatav tsiviilkohtumenetluses hagimenetluse raames. Ka Riigikohus on 20.12.2004.a. otsuses nr 3-2-1-150-04 leidnud, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei tohi toimuda sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendab kohus hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Samuti on Riigikohus oma 06. märtsi 2002.a. lahendis nr 3-2-1-17-02 leidnud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Seega on võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetluse algatamine võimalik vaid olukorras, kus avalduses toodud nõuete osas puuduvad võlgnikul sisulised vastuväited. Samuti pole piisavalt põhistatud väide võlgniku püsiva maksejõuetuse kohta. Kuigi Riigikohtu 22.03.2005.a. lahendis nr 3-2-1-20-05 on leitud, et olukorras, kus võlausaldaja nõue ei ole selge, puudub vajadus edasiseks võlgniku maksejõulisuse kontrollimiseks, juhib kohus siiski võlausaldaja tähelepanu asjaolule, et ainuüksi võlgniku täitmata kohustused ei näita veel võlgniku püsivat maksejõuetust ning seda, et ta ei suuda võlausaldaja nõudeid rahuldada. Võlgnik lihtsalt ei tunnista nimetatud nõudeid ja vaidleb neile vastu. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Seega on pankroti väljakuulutamise aluseks võlgniku püsiv suutmatus majanduslike vahendite puudumise tõttu võlausaldaja nõudeid rahuldada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et AS HLEon oma väidetavate õiguste kaitseks valinud ebakohase viisi. Eeltoodu tõttu ei ole võimalik PanksS § 15 lg 2 p 1 ja 2 järgi pankrotimenetlust algatada. Pankrotiavalduse asemel tulnuks väidetava võla väljamõistmiseks esitada hagiavaldus. PankrS § 15 lg 4 kohaselt kui kohus ei algata võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlust, kannab avalduse läbivaatamisega seotud kohtukulud pankrotiavalduse esitaja. PankrS § 3 lg 2 tulenevalt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 173 lg 1 alusel määrab kohus käesolevas lahendis ära vaid menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Pankrotiavalduse esitaja poolt pankrotimenetluse kulude katteks Rahandusministeeriumi arveldusarvele tasutud 36 000 krooni kuulub lahendi jõustumisel tasujale tagastamisele. Pankrotiavalduse esitajal või tema esindajal tuleb kohtule esitada vastavasisuline taotlus summa tagastamiseks, kus on ära märgitud arveldusarve number, kuhu summa tagastada. Lukiina Vismann Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.