Võlaõigus › Võõrandamislepingud

soovide järgi. Märgitud garantiilepingus ei ole sätestatud, et kostja vastutab põhivõlgniku kohustuste ees pärast põhivõlgniku lõppemist. Esitatud garantiilepingu puhul on tegemist kostja kui OÜ H juhatuse liikme kinnitusega OÜ H nimel, millega OÜ H kinnitas hagejale võlgnevuse tasumist. Füüsiline isik ei saa anda garantiikirja VÕS § 155 järgi. Kostja tahe ei olnud suunatud sellele, et täita isiklikult OÜ H poolseid kohustusi. Tõendid: Kotja tõendeid ei esitanud, tugines hageja tõenditele, vande all ülekuulamisest loobus (lk 209) Kohtuotsuse põhjendused TsMS § 230 lg 1 järgi peavad hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti ja lg 2 järgi esitavad tõendeid menetlusosalised. TsMS § 230 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaselgelt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. 19.09.2003 sõlmisid OÜ S(endine ärinimi MSEOÜ) ja H OÜ müügilepingu 3765, mille järgi müüs hageja H OÜ-le ehitusseadmeid ja kaupa, kes sai kauba kätte. Hageja esitas müüdud ja üleantud kauba eest tasumiseks perioodil 24.09.03-26.01.04 tasumiseks 119052,30 krooni. Märgitud kauba eest on H OÜ-l hagejale tasumata. Lepingu p 5.9 järgi on viivise suuruseks 0,15% päevas, so 54% aastas, kokku on viivis 90588,84 krooni, millest hageja nõuab viivist 20947,70 krooni. Nende asjaolude üle puudus vaidlus, seega saab eelmärgitud asjaolusid TsMS § 230 lg alusel pidada tõendatuks ja seega ei pea kohus andma eraldi täiendavat hinnangut hageja esitatud müügilepingule, selle tingimustele ning esitatud arvetele, saatelehtedele. Kohus kasutab hageja poolt esitatud ja vaidluse all olevat kohustust (tõend tlk 134) lihtsuse huvides garantiikirjana nagu see on ka pealkirjastatud. Hageja on esile toonud asjaoludena selle, et kostja VB on isiklikult võtnud endale kohustuse hageja ees tasuda ära OÜ H võlgnevuse 119052,30 krooni, ta on seda võlga käendanud, võtnud kohustuse üle, ühinenud kohustusega. Kostja leidis, et tema ei ole võtnud endale mingit kohustust, tegemist on OÜ H kohustusega. Kohus ei ole seotud poolte poolt antud õiguslike hinnangutega märgitud vaidlusalusele kohustusele. VÕS § 2 lg 1 sätestab, et võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja kooskõlas VÕS § 2 järgi võib võlasuhe võib tekkida lepingust. Esitatud garantiikirjas on sätestatud: „Käesolevaga garanteerin mina, VB, OÜ H (registrikood XXX, aadress XXX) võlgnevuse tasumise MSEOÜ-le (registrikood XXX) summas 119052,30 krooni alljärgnevatel kuupäevadel ja osades: 01.09.2004 19842,05 kr, 01.10.2004 19842,05 kr, 01.11.2004 19842,05 kr, 01.12.2004 19842,05 kr, 01.01.2005 19842,05 kr, 01.02.2005 19842,05

kr.” Märgitud garantiikirjale on alla kirjutanud VB. Kostja väitis, et märgitud garantiikiri on tema poolt alla kirjutatud kui OÜ H juhatuse liikmena, temal ei olnud mingit tahet ega huvi endale isiklikult võtta sellist kohustust ning vaid keele tõttu on tekkinud selline eksitus märgitud garantiikirjas. Vaidlusaluse garantiikirja sisu on äärmiselt täpselt määratletud: nimetatud on isikute registriandmed, konkreetsed kuupäevad, millal mingi rahasumma tuleb tasuda, sj on tehtud parandus kahes kohas aastaarvaus (2004 on parandatud 2005), mistõttu kostja väited sellest, et ta eksis eelkõige selles osas, et pidi kirjutama alla kui juhatuse liige kuid ekslikult kirjutas alla füüsilise isikuna, ei ole millegagi kostja poolt tõendatud. Märgitud vastuväite ja ka selle, et kostjal ei olnud tahet sellist OÜ H kohustust endale võtta, tõendamise kohustus oli kostjal, kuid kostja ei ole oma väiteid tõendanud ega ole seega ümber lükanud hageja väidet sellest, et kostja võttis endale isiklikult kohustuse tasuda hagejale märgitud garantiikirjas nimetatud OÜ H kohustuse. Eeltoodu alusel on kohtu arvates tõendatud hageja väide, et kostja on võtnud endale kohustuse tasuda hageja ees OÜ H võla ning seega on kostjal tekkinud VÕS § 2 lg 1 alusel kohustus hageja ees. Kostja väitis oma vastuses, et OÜ H bilansis kajastus hageja ees võlg. Hageja ei ole sellele vastu vaielnud, veelgi enam kinnitas hageja, et ta ei saanud OÜ H pankrotimenetluses oma nõuet üldse esitada, sest menetlus lõppes raugemisega enne pankroti väljakuulutamist, mille kinnituseks esitas ka vastavad kohtulahendid. VÕS § 2 lg 1 mõttest tulenevalt ei teki õigused, kohustused küll sellest, mida kajastab äriühing oma raamatupidamisdokumentides, küll aga on kostja, kes oli OÜ H juhtiv isik (juhatuse liige), sellega sisuliselt möönnud, et OÜ-l H oli müügilepingust tulenev võlg hageja ees, mis kinnitab kohtu arvates asjaolu, et nii kostja kui OÜ H olid hageja suhtes mõlemad sama võla osas võlgnikud ehk kohustatud isikud; teisisõnu ei lugenud OÜ H oma võlga hageja ees hoolimata kostja poolt võetud kohustusest lõppenuks. VÕS § 175 sätestab kohustuse ülevõtmise ning lg 1 kohaselt võib 3. isik võtta võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel või lg 2 järgi võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel üle võlgniku kohustuse ning kohustuse ülevõtmise sisuks on eelkõige kohustatud isikute vahetus võlasuhtes seniselt võlgnikult uuele võlgnikule, mis tähendab sisuliselt vana võlgniku suhtes kohustuse lõppemist. Kuivõrd kostja märkis, et OÜ H kajastas oma tegevuses võlga hageja ees, millele hageja vastuväiteid ei esitanud ja möönis võimatust esitada oma nõuet OÜ H pankrotimenetluses seoses viimase raugemisega, ei saa seetõttu rääkida VÕS § 175 tähenduses kostja poolt OÜ H kohutuse ülevõtmisest, sest OÜ H kohustus ei lõppenud pärast seda, kui kostja võttis märgitud garantiikirjaga 29.07.2004 ülalmainitud kohustuse hageja ees. Kohus ei nõustu hageja väitega selles osas, et hageja andis nõusoleku kohustuse ülevõtmiseks. Kõigepealt on asjas leidnud tõendamist, et OÜ H kohustus hageja ees ei lõppenud pärast seda kui kostja võttis kohustuse tasuda OÜ H võlg sumas 119052,30 krooni hageja ees, teiseks eeldab kohustuse ülevõtmine kas kokkulepet hagejaga, mida kostja eitab ja mida hageja ei ole tõendanud, või seda, et võlgnik ja kolmas isik oleksid taotlenud teatud tähtaja jooksul hagejalt sellise nõusoleku andmist, mida hageja oleks jaatanud, mida aga kostja eitab ja mida hageja ei ole ka ümber lükanud. Veelgi enam ei tähenda kohtu arvates hagi asjaoludes märgitud nn vaikiv nõusolek sellise võla ülevõtmiseks nõusoleku andmist, kuivõrd kostja ei ole seda taotlenud ja teiseks, kui olekski taotlenud, siis vaikimine tähendaks VÕS § 175 lg 3 järgi hoopis nõusoleku andmisest keeldumist. Eeltoodu alusel leiab kohus, et vaidluses ei ole leidnud tõendamist OÜ H kohustuse ülevõtmine kostja poolt. Nimetatud põhjustel ei pea kohus andma hinnangut kostja vastuväidetele selles osas, mis seostuvad võla ülevõtmise võimatusega seoses OÜ H lõppemisega. VÕS § 178 sätestab kohustusega ühinemise ning § 178 lg 1 kohaselt võib kohustuse üle võtta nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuga senise võlgniku kõrvale ning lg 3 kohaselt võib kohustuse ühinemine toimuda võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, sellisel juhul kohaldatakse vastavalt VÕS § 144 sätestatud vorminõudeid. VÕS § 178 lg 4 järgi tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus ja kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude

tagamiseks, kohaldatakse lisaks VÕS §-des 145, 149, 152 sätestatut. VÕS § 178 lg 2 kohaselt võib kolmas isik kohustusega ühinemise kokku leppida nii võlausaldaja kui võlgnikuga. Eeltoodu tähendab seega isikute omavahelist kokkulepet, st tahtevalduste vahetamist ja vastavat nõustumist. Pooled ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et kolmas isik, märgitud OÜ H ja hageja oleks vahetanud tahteavaldusi ja vastavalt nõustunud sellega, et kostja ühineb OÜ H kohustusega hageja ees. Esitatud garantiikiri, milles kostja võtab kohustuse tasuda OÜ H võlg hageja ees, on vaadeldav kostja ühepoolse tahteavaldusena. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et tegemist pole kostja poolt OÜ H kohustusega ühinemisena VÕS § 178 lg 1, 3 tähenduses nn kokkuleppe alusel. VÕS § 142 sätestab käenduse mõiste ning lg 1 järgi kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning § 144 lg 1 kohaselt eeldatakse võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks. Nimetatud VÕS § -s 144 lg 1 sätestatu on erand, mis tähendab, et kui käendaja on teinud võlausaldajale tahteavalduse, mis sisaldab käendajapoolset pakkumust käenduslepingu sõlmimiseks, eeldatakse, et võlausaldaja, kes on tahteavalduse kätte saanud, on andnud ka sellele oma nõusoleku. Teisisõnu piisab käenduslepingu sõlmimiseks käendaja ühepoolse avalduse üleandmisest võlausaldajale, millega käendaja võtab endale kohustuse põhivõlgniku kohustuse käendamiseks. Selles vaidlust polnud, et märgitud garantiikiri, mis sisaldab endas kostja ühepoolset tahteavaldust tasuda OÜ H võlg hagejale, on hagejale ka üle antud. Kostja on oma kirjalikus vastuses möönnud, et tegemist võib olla käenduslepinguga, kuid eitas seda põhjusel, et see on kas lõppenud, selles kui tarbijakäenduslepingus puudub viide vastutuse maksimumsummale, mistõttu on käendus tühine. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et märgitud garantiikirja näol on tegemist käenduslepinguga, millega kostja tagas OÜ H võla tasumise hagejale ja sellel põhjusel ei ole tegemist kostja poolt viidatud väidetava OÜ H saldoteatisega hagejale. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega ning § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 järgi vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses nii kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Kostja väitis, et tema on juhul kui tegemist on käendusega, tarbija ja sellisel juhul on tegemist tarbijakäendusega ja kuivõrd vastutuse maksimumsumma on piiritlemata, on käendus tühine. Hageja leidis, et kui tegemist on tarbijakäendusega, siis on vastutus piiratud 119052,30 krooniga. Kohus ei nõustu sellega, et kostja on tarbija antud õigussuhtes ja et tegemist oleks justkui tarbijakäendusega ning kohus ei nõustu sellega, et vastuse maksimumsumma on määratlemata. Vastavalt VÕS § 143 lg 1 järgi on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija ning lg 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutust rahalises maksumuses. Esiteks leiab kohus, et kostja vastuväited sellest, et käendaja vastuse maksimumsumma on piiritlemata, on vastuolus selles lepingus endas märgituga. Nimetatud lepingus on kostja kohustuse suuruseks, mida ta on nõus käendama, just 119052,30 krooni ning selles käenduslepingus ei ole mingeid muid viiteid muudele kohustustele, sh tulevikuks tekkida võivatele ja määratlemata kohustustele. Juba ainuüksi selle tõttu, et kohustuse suurus on täpselt fikseeritud ehk vastutuse maksimumsumma on märgitud, ei ole käendusleping tühine vaid on kehtiv. Teiseks ei ole kostja tarbija antud õigussuhtes. VÕS § 34 kohaselt on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega ning Tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1 järgi on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust

eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Juhatus on osaühingu üks juhtimisorganitest ning ÄS § 180 mõtte kohaselt juhib osaühingu majandustegevust ja korraldab ühingu juhtimist. Seega korraldab juhatus ühingu majandustegevust oma pädevuse piires ning seega on juhatuse liikme tegevus otseselt seotud äriühingu majandustegevuse ja ühingu majanduslike huvidega. Eeltoodu tõttu ei ole võimalik kostjat kui OÜ H juhatuse liiget käsitleda VÕS § 34 mõttes tarbijana vaidlusaluse käenduslepingu järgi ühingu kohustuste täitmise tagajana. Nimetatud kaalutlustel ei ole kohtu arvates tegemist tarbijakäendusega ning seega ei ole vaidlusaluse käenduslepingu puhul tegemist VÕS § 143 lg 1 järgi tarbijakäenduslepinguga ning vaidluses ei oma tegelikult üldse kaalu see, kas kostja vastutuse maksimumsumma on märgitud käenduslepingus või mitte. Antud juhul on see märgitud ning kostja vastus saab piirneda vaid 119052,30 krooniga. Kuigi hageja väitis, et juhul kui tegemist on tarbijakäendusega, on kostja vastutus 119052,30 krooni, millest võib järeldada, et muudel juhtudel ei oleks kostja vastutus piiratud, siis sellega kohus ei nõustu. Ülalpool on kohus tuvastanud, et käenduslepingus on VÕS § 142 lg 3 alusel piiritletud kostja vastutuse rahaline ulatus vastavalt 119052,30 krooni ning seega ei vastuta ta enamas ulatuses. VÕS § 149 lg 2 võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Kostja väitis, et käendus on lõppenud, sest võlgnik on lõppenud ning hageja ei esitanud nõuete OÜ H pankrotimenetluses, kostjal tekkis kahju. Kostja väitis, et käenduslepingust ei tulene, et ta vastutab hageja ees pärast põhivõlgniku lõppemist. VÕS § 146 lg 2 sätestab, et põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses sätestatud korras ning võlausaldaja peab teatama pankrotimenetlusest teadasaamisel sellest viivitamata käendajale. Nimetatud nõude rikkumisel väheneb VÕS § 143 lg 3 alusel võlausaldaja nõue kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. PankS § 93 alusel peavad võlasusaldajad teavitama haldurit oma nõuetest, kuid seda saab teha alles siis kui kohus on pankroti välja kuulutanud. Kohtule esitatud Tallinna Linnakohtu määrusest 12.04.2005 (nr 2/30-2643/05) nähtub, et pankrotiavalduse esitas OÜ H ise ning 01.06.2005 määrusest nähtub, et pankrotimenetlus lõppes raugemisega ilma et pankrot oleks välja kuulutatud. Seega oli kostja kui võlgniku juhatuse liige ise teadlik OÜ H pankrotimenetluse algatamisest ja selle raugemist. Eeltoodu alusel on hageja tõendanud, et ta ei saanud VÕS §146 lg 2, PankS § 93 alusel esitada nõuet OÜ H pankrotimenetluses, kuivõrd pankrot rauges enne selle väljakuulutamist, ega sellest teavitada kostjat. Kostja ei ole tõendanud seda, et OÜ H pankrot oleks olnud välja kuulutatud ja antud võlausaldajale võimalus oma nõue menetluse esitada, veelgi enam, kostja ei ole tõendanud ka seda, et temal oleks tekkinud hageja poolt VÕS § 143 lg 2 sätestatud ja väidetava kohustuse rikkumise tõttu kahju, mis oleks võrdne hageja nõudega ja mille võrra oleks võimalik hageja nõuet vähendada § 143 lg 3 alusel. VÕS § 153 lg 1 p 1-3 järgi lõpeb käendus põhikohustuse lõppemisega, kohustuse ülevõtmisega kui käendaja ei andnud nõusolekut uue võlgniku eest vastutada, tähtajalise käenduse korral tähtaja möödumisega. VÕS § 186 p1-8 sätestab võlasuhte lõppemise, milles võib olla kohane täitmine, tasaarvestus, kokkulangemine, kokkulepe, lepingust taganemine, ülesütlemine, füüsilisest isikust võlgniku surm kui kohusust ei saa täita tema isikliku osavõtuta, füüsilisest isikust võlausaldaja surm kui kohustus tuli täita isiklikult võlausaldajale, muu seadusest või lepingus ettenähtud juhtum. Eelmärgitud asjaolusid, mis viitaksid kohustuse lõppemisele hageja ja OÜ H vahel, mis omakorda tingiksid käenduse lõppemise, ei ole kostja esile toonud. Ka pankrotiseadusest ei tulene, et seoses võlgniku lõppemisega lõpevad kohustused, seega ei ole lõppenud ka VÕS § 153 lg 1 p 1 alusel käendus. Kostja ei ole ka esile toonud, et käendus oleks lõppenud VÕS § 153 lg 1 p 2-3 alustel. Eeltoodu alusel leiab kohus, et käendus on kehtiv, ei ole lõppenud ning kuivõrd vaidlus selles puudus, et põhikohustus on täitmata, vastutab käendaja käendusega määratletud ulatuses kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 1, § 142 lg 1, 3,§ 145 lg 1 vastavalt 119052,30 krooni. Eeltoodu alusel kuulub hagi seega vaid osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista vastavalt 119052,30 krooni.

Mis puutub kostja väitesse, et märgitud garantiikirja puhul ei ole tegemist garantiiga, siis seda, ei ole hageja kordagi väitnud, vastupidiselt on hageja kinnitanud, et tegemist ei ole garantiiga VÕS § 155 tähenduses. Kuivõrd kohus leidis, et tegemist oli käendusega, ei pea kohus andma hinnangut kostja väidetele ja argumentatsioonile garantii osas VÕS § 155 tähenduses. Kohtukulud

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.