2-08-28505/17 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Menetlusabi andmise kord TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hageja ja GARMONIIS OÜ sõlmisid 02.01.2004 müügilepingu nr HL23362, millega hageja kohustus GARMONIIS OÜ-le müüma ehitus-, viimistlus- ja sisustusmaterjale. Lepingu järgi kohustus hageja väljastama GARMONIIS OÜ-le kauba kostja suulise või kirjalikul tellimuse alusel, GARMONIIS OÜ kohustus kauba vastu võtma ning tasuma kaupade eest hageja esitatava koondarve alusel 30 päeva jooksul. Arve tasumisega viivitamise korral kohustus GARMONIIS OÜ tasuma viivist 0,15% iga tasumisega viivitatud päeva eest. GARMONIIS OÜ-le oli kehtestatud krediidilimiit 50 000 krooni. 26.03.2004 lepingu lisas nr 1 leppisid hageja ja GARMONIIS OÜ kokku GARMONIIS OÜ krediidilimiidi tõstmises 100 000 kroonini. 12.05.2004 sõlmisid hageja ja Imre Palts käenduslepingu hageja ja GARMONIIS OÜ vahel sõlmitud müügilepingu täitmise tagamiseks. Käenduslepinguga kohustus Imre Palts vastutama hageja ja GARMONIIS OÜ vahelisest lepingust tulenevate GARMONIIS OÜ kohustuste täitmise eest solidaarselt GARMONIIS OÜ-ga. GARMONIIS OÜ oma kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud ja võlgneb hagejale saadud kaupade eest 28 286,10 krooni. Hageja on GARMONIIS OÜ arvete tasumisega viivitamise eest arvestanud viivist hagi esitamise päeva seisuga kokku 14 832,45 krooni. Käendusleping ei ole tühine. Käenduslepingut ei sõlmitud I. Paltsi isiklike või elukondlike vajaduste rahuldamiseks, käendusleping seondus otseselt I. Paltsi kui äriühingu osaniku ja juhatuse liikme majandustegevusega. Imre Paltsiga käenduslepingu sõlmimine oli GARMONIIS OÜ krediidilimiidi suurendamise tingimus, millega I. Palts nõustus. I. Palts sõlmis käenduslepingu huvist GARMONIIS OÜ majandustegevuse vastu. Hageja ja GARMONIIS OÜ vaheline leping nr HL23362 ei ole lõppenud. Pärast 02.01.2006 on GARMONIIS OÜ saanud selle lepingu alusel korduvalt kaupa, suures osas on GARMONIIS OÜ pärast 02.01.2006 müüdud kauba eest esitatud arved tasunud. Lepingupoolte käitumisest võis aru saada, et nad lugesid müügilepingu nr HL23362 enda jaoks siduvaks ka pärast 02.01.2006. Vastavalt hageja ja GARMONIIS OÜ 19.03.2008 kokkuleppele kohustus GARMONIIS OÜ saadud kauba eest tasuma võlgnevuse kahes osas, kusjuures oli vähendatud viivist. 23.04.2008 GARMONIIS OÜ tasus võlast 28 059,10 krooni ja viivised 1662,70 krooni. Tasumata jäi 28 286,10 krooni põhivõlga. Käenduslepingu kohaselt kehtib leping kõigi lepingust nr HL23362 tulenevate nõuete täieliku täitmiseni. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat. Seega nõue ei ole aegunud. Õiged ei ole I. Paltsi väited hageja pahatahtlikkuse kohta. Hageja ja GARMONIIS OÜ on korduvalt pidanud suulisi läbirääkimisi võla tasumiseks, seda tõendab 19.03.2008 kokkulepe võla tasumiseks. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole GARMONIIS OÜ võlga tasunud. Seega on hageja

käitunud hea usu põhimõtte kohaselt. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla 28 286,10 krooni, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 14 832,45 krooni ning alates 03.07.2008 viivised 0,03 % päevas põhivõlast kuni põhinõude täitmiseni. 06.10.2008 kohtuistungil hageja taotles jätta hagi GARMONIIS OÜ vastu läbi vaatamata PankrS § 43 lg 2 alusel ning mõista kogu võlgnevus välja Imre Paltsilt. Kostja vastuväited GARMONIIS OÜ hagile kirjalikult ei vastanud. Imre Palts hagi ei tunnistanud. Käendusleping on tühine. Tegemist on tarbijakäenduslepinguga, kuid lepingus ei ole kindlaks määratud käendaja vastutuse piirsummat. I. Palts ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal GARMONIIS OÜ ainuosanik ega ainus juhatuse liige, kostjal puudus äriühingus valitsev mõju. I. Palts ei vastuta GARMONIIS OÜ võlgnevuse eest. Kuna I. Paltsil puudub hageja ees rahaline kohustus, ei ole hagejal alust nõuda temalt ka viiviseid. Hageja ja GARMONIIS OÜ vaheline leping nr HL23362, mida Imre Palts käendas, on lõppenud. Lepingu p 13 kohaselt kehtib leping 1 aasta allakirjutamisest. 02.01.2004 leping pidi seega lõppema 02.01.2005. Lepingu p-s 13 nägid pooled ette, et leping pikeneb automaatselt 1 aasta võrra, kui kumbki pool ei teata teisele poolele lepingu ennetähtaegselt lõpetamise soovist ette vähemalt 1 kuu. Eelnimetatu alusel sai leping maksimaalselt kehtida kuni 02.01.2006. Nõude aluseks olevad väidetavad tehingud teostati 30.05.2007–03.07.2007, mistõttu tehinguid ei teostatud mitte lepingu nr HL23362 raames, vaid uute kokkulepete alusel. I. Palts kohustus käenduslepinguga tagama üksnes lepingust nr HL23362 täitmisest või täitmata jätmisest tulenevaid hageja nõudeid GARMONIIS OÜ vastu. Hagiavalduse kohaselt puuduvad hagejal GARMONIIS OÜ vastu lepingu kehtivuse ajal kuni 02.01.2006 tekkinud nõuded, mistõttu ei saa hagejal olla solidaarset nõudeõigust I. Paltsi vastu. Hageja käenduslepingust tulenev nõue on aegunud. Arved, mille tasumist hageja nõuab, koostati vähemalt 3 aastat pärast käenduslepingu sõlmimist ning hagiavaldus esitati vähemalt 4 aastat pärast käenduslepingu sõlmimist. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat, seega on hageja nõue I. Paltsi vastu aegunud ja kostja palus kohaldada aegumist. Hageja on käitunud pahatahtlikult, sest ei järginud hageja ja GARMONIIS OÜ vahelises müügilepingus sätestatud vaidluste läbirääkimiste teel lahendamise korda. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi GARMONIIS OÜ (pankrotis) vastu PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kohus rahuldas hagi ja mõistis Imre Paltsilt AS-i ESPAK kasuks välja põhivõla 28 286,10 krooni, sissenõutavaks muutunud viivised 14 832,45 krooni ja viivised protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 03.07.2008 kuni põhinõude 28 286,10 krooni täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud Imre Paltsi kanda. Harju Maakohtu 25.09.2008 otsusega kuulutati välja GARMONIIS OÜ pankrot. Kohus jättis hagi GARMONIIS OÜ vastu PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata ning menetles üksnes AS ESPAK hagi I. Paltsi vastu. Hageja nõue I. Paltsi vastu põhineb hageja ja GARMONIIS OÜ vahel 02.01.2004 sõlmitud müügilepingul ja hageja ning I. Paltsi vahel 12.05.2004 sõlmitud käenduslepingul.

Käenduslepinguga I. Palts kohustus käendajana vastutama hageja ees hageja ja GARMONIIS OÜ vahel sõlmitud lepingust nr HL23362 ja nende lepingute võimalikest lisadest tulenevate GARMONIIS OÜ kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt võlgnikuga. Käenduslepingu p 4 kohaselt käendusleping jõustus allakirjutamise momendist ja kehtib lepingu HL23362 järgsete kohustuste ja sellest tulenevate nõuete täieliku täitmiseni. VÕS § 142 lg 1, § 145 lg-te 1 ja 2 ning § 65 lg 1 alusel on hageja õigustatud nõudma Imre Paltsilt kohustuse täitmist täies ulatuses. Vaidlus on selles, kas hageja ja I. Paltsi vahel sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping. VÕS § 143 lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. VÕS § 143 lg 2 järgi tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Tarbija on võlaõigusseaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 34). Tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 p 1 järgi on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. I. Paltsi ei saa käsitada tarbijana VÕS § 34 mõttes. Leping, mille täitmist I. Palts isiklikult tagas, seondub otseselt tema kui äriühingu ühe osaniku ja juhatuse liikme majandustegevusega. I. Paltsi väide, et ta sõlmis käenduslepingu üksnes seetõttu, et soovis hagejalt saada oma isiklike või elukondlike vajaduste rahuldamiseks kaupu GARMONIIS OÜ-ga samadel soodustingimustel, on paljasõnaline ega anna alust pidada käenduslepingut tarbijakäenduseks. On üldteada, et kaubandusettevõtetel, sh hagejal, on kliendiprogrammid nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele. Hageja kinnitusel piisanuks I. Paltsil füüsilise isikuna soodustingimustel kaupade saamiseks hageja kliendikaardi omandamisest ning käenduse näol täiendavate kohustuste võtmine selleks ei olnud vajalik. VÕS § 143 lg-st 1, §-st 34 ja TKS § 2 p-st 1 ei tulene, et füüsilise isiku puhul tuleb tarbijaks olekut igal juhul eeldada ning et hagejal tuli tõendada, et I. Palts sõlmis käenduslepingu majandus- või kutsetegevuses. Asjaolu, et käenduslepingus puuduvad viited I. Paltsile kui GARMONIIS OÜ juhatuse liikmele, ei anna alust järeldada, et tegemist on tarbijakäenduslepinguga. Müügilepingu nr HL23362 allkirjastas GARMONIIS OÜ nimel juhatuse liikmena I. Palts. Seega oli hagejale teada, et I. Palts on GARMONIIS OÜ juhatuse liige. I. Palts ei lükanud ümber hageja väidet, et käendusleping sõlmiti seetõttu, et GARMONIIS OÜ soovis müügilepingus nr HL23362 kokkulepitud krediidilimiiti kahekordistada, kuid hageja ei olnud nõus seda täiendava tagatiseta tegema. Tähtsust ei oma, et I. Palts ei ole kunagi olnud GARMONIIS OÜ ainuosanik ega ainus juhatuses liige. Äriregistri teabesüsteemi andmetel on (ja oli käenduslepingu sõlmimise ajal) GARMONIIS OÜ-l kaks osanikku, 40 000 kroonisest osakapitalist kuulub I. Paltsile osa nimiväärtusega 16 000 krooni. Teiseks osanikuks ja juhatuse liikmeks oli I. Paltsiga sugulussidemetes olev Tiit Palts. Juhatuse liikme tarbijaks liigitamisel ei oma tähtsust tema osa suurus. GARMONIIS OÜ juhatuse liikmetel on igaühel võrdne õigus iseseisvalt osaühingut esindada. Üksnes osa nimiväärtuse järgi ei saa järeldada, et I. Palts ei olnud osaühingu juhtimisel valitsevat mõju. Valitseva mõju puudumine ei näita, et juhatuse liikmel puuduks huvi osaühingu majandustegevuse vastu. I. Palts oli pädev sõlmima vaidlusalust ostu-müügilepingut ja selle lisa nr 1, millega suurendati GARMONIIS OÜ krediidilimiiti. Samuti andis I. Palts ainuisikuliselt volikirja, millega volitas GARMONIIS OÜ töötajaid ja iseennast hagejalt vaidlusaluse müügilepingu alusel kaupu vastu võtma. Arvestades eeltoodut, sõlmis I. Palts juhatuse liikmena käenduslepingu üksnes huvist tema esindatava äriühingu majandusliku käekäigu vastu, tarbijakäenduselepingut reguleerivad

seadusesätted I. Paltsile ei laiene ja seega käendusleping ei ole tühine. Hageja nõue ei ole aegunud. Kostja on ekslikul seisukohal, et nõude aegumist tuleb arvestada käenduslepingu sõlmimisest. Käenduslepingu p 1 kohaselt leping kehtib kuni müügilepingust nr HL23362 ja selle lisadest tulenevate kohustuste kohase täitmiseni. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi 3 aastat. Vaidlusalused arved on GARMONIIS OÜ-le esitatud 30.05.2007–03.07.2007. Seega nende arvete osas algas aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg-te 1, 2 ja 3 kohaselt kulgema 01.01.2008 kell 00:00 ning 3-aastane aegumistähtaeg lõppenuks 31.12.2010 kell 23.59. Hagi on esitatud tähtaegselt 02.07.2008. Õige ei ole I. Paltsi väide müügilepingu lõppemise kohta. Müügilepingu nr HL23362 p-s 13 pooled leppisid kokku, et leping jõustub sellele allakirjutamise hetkest ning kehtib 1 aasta; pooltel on õigus teatada lepingu katkestamise soovist enne lepingu tähtaja lõppu kirjalikult teisele poolele vähemalt 1 kuu ette; kui kumbki lepingupooltest ei ole teisele poolele lepingu lõpetamise soovist kokkulepitud vormis ja viisil ette teatanud, loetakse leping pikendatuks järgnevaks üheaastaseks tähtajaks. Lepingu pikendatuks lugemisel pikenesid kõik lepingu punktid, sh p 13, mis sätestab, et kui lepingu lõpetamisest teisele poolele ette ei teatata, pikeneb leping automaatset. Kuna kumbki pool lepingu lõpetamise teadet vastaspoolele ei esitanud, pikenes leping automaatselt igal aastal uuesti. Lepingu nr HL 23362 kehtivust tõendab ka asjaolu, et mõlemad pooled täitsid lepingut ka pärast 02.01.2006: hageja väljastas GARMONIIS OÜ töötajatele kauba ning GARMONIIS OÜ tasus kauba eest kuni hagi aluseks olevate 2007 maist juulini väljastatud arveteni. Samuti tõendab lepingu kehtivust GARMONIIS OÜ juhatuse liikme Rein Tominga poolt 19.03.2008 sõlmitud kokkulepe (tl 67), milles GARMONIIS OÜ tunnistab lepingust nr HL23362 tulenevat võlgnevust ja kohustus selle osamaksetena tasuma. Eeltoodu alusel ei ole müügileping lõppenud. Hageja ei käitunud lepingulistes suhetes pahatahtlikult. Hageja esitatud 20.02.2008 meeldetuletus (tl 20), 19.03.2008 kokkulepe (lk 67) ja 02.07.2008 meeldetuletus arve (tl 19) tõendavad, et hageja püüdis vaidlust lahendada kohtuväliselt. Põhiseadusliku õiguse - pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole - kasutamine ei saa olla hea usu vastane käitumine, mis tooks kaasa nõudeõiguse kaotamise. Kohus hea usu põhimõtte hagejapoolset rikkumist ei tuvastanud. Hea usu põhimõtte rikkumist oleks alust ette heita I. Paltsile, kes arvas, et käendusleping on tühine, kuid hagejat sellest ei informeerinud ning võimaldas sellega GARMONIIS OÜ-l saada suuremat krediiti. I. Paltsi käenduslepingu näol antud täiendava tagatiseta ei oleks hageja GARMONIIS OÜ krediidivõimalusi suurendanud. Arvetega nr 513488/30.05.2007, 513906/30.06.2007; 600004/01.07.2007, 600932/04.07.2007; 606375/15.07.2007; 609763 ja 609916/26.07.2007; 610621/27.07.2007 ja 700633/02.08.2007 (tl 10–18) on tõendatud hageja poolt GARMONIIS OÜ-le kaupade üleandmine: arvetel kinnitasid GARMONIIS OÜ volitatud isikud allkirjadega kauba kättesaamist. Kokku võlgneb GARMONIIS OÜ nende arvete järgi hagejale 28 286,10 krooni, mis tuleb I. Paltsilt kui käendajalt hageja kasuks välja mõista. I. Palts vaidles viivise nõudele vastu põhjendusel, et hagejal puudub põhinõue tema vastu. Viivise arvestusele I. Palts sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Hageja soovib I. Paltsilt välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised summas 14 832 krooni. Hageja arvestas viiviseid lepingu p-s 9 kokkulepitud määraga 0,15 % iga arve tasumisega viivitatud päeva eest. Viiviste arvestuse näitas hageja ära 02.07.2008 arves nr 35 (tl 19). Hageja nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Hageja palus I. Paltsilt TsMS § 367 alusel välja mõista viivised seaduses sätestatud viivisemääraga 0,03 % päevas (so 11 % aastas) põhivõlast alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Viivisnõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused Imre Palts palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et hageja ja I. Paltsi vahel sõlmitud tarbijakäendusleping oli tühine kohustusliku vorminõude täitmata jätmise tõttu ning müügileping, mille käendamiseks esitas hageja I. Paltsile allkirjastamiseks käenduslepingu, on lõppenud. Seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Otsus ei ole põhjendatud, kohus hindas tõendeid ebaõigesti. Otsus põhineb menetlusõiguse ja materiaalõiguse normide rikkumisel. Kohus tõlgendas ja võttis arvesse ainult hageja väiteid toetavad asjaolud ja eiras poolte võrdõiguslikkuse põhimõtet. I. Palts ei nõustunud maakohtuga, et hageja ei oleks suurendanud käenduslepingu sõlmimiseta GARMONIIS OÜ-le antavat krediidilimiiti ning et I. Palts hageja väidet ümber ei lükanud. Hageja ja maakohtu seisukoht ei ole kooskõlas faktiliste asjaolude ja tõenditega. Hagi ja maakohtu otsuse kohaselt on tuvastatud, et hageja suurendas GARMONIIS OÜ krediidilimiiti 100 000 kroonini 26.03.2004 lepingu lisas nr 1, samuti, et hageja esitas I. Paltsile allkirjastamiseks ning I. Palts allkirjastas käenduslepingu 12.05.2004, seega ca 1,5 kuud hiljem. Seega hageja väide, et käendusleping sõlmiti krediidilimiidi saamise eeltingimuse täitmiseks, ei ole õige ja ei vasta faktilistele asjaoludele. I. Palts ei nõustunud maakohtuga, et teda ei saa käsitleda tarbijana VÕS § 34 mõttes. Käenduslepingu allkirjastamise eesmärgiks oli saada hagejalt soodustusi juriidilise isikuga võrdsustatud tingimustel. Kohus ei arvestanud, et füüsilisele ja juriidilisele isikule kohaldatavad tingimused soodustuste saamise osas on kordades erinevad ega ole seetõttu võrreldavad. I. Palts on füüsiline isik ja ning käendusleping ei olnud seotud tema iseseisva majandus- või kutsetegevusega, kuna tal puudus iseseisev majandus- või kutsetegevus VÕS § 34 mõttes. „Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaanne“ 2006 lk 123 kohaselt autorid leidsid, et: „Tarbijaks ei loeta ka ettevõtjat, kes teeb tehinguid oma ettevõtluse edasiarendamiseks või uue ettevõtlusega tegelemiseks. Kuid nt äriühingu tegevjuht on tarbija, kui ta käendab äriühingu poolt võetud laenu või võtab kohustuse üle täitmise tagamise eesmärgil.“ Ettevõtja on ÄS § 1 kohaselt füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks. Seega ei ole ÄS kohaselt juhatuse liige käsitletav ettevõtjana, sest ÄS § 180 lg 1 kohaselt on juhatus osaühingu juhtimisorgan, mis esindab ja juhib osaühingut, mitte ei paku kaupu ja teenuseid oma nimel. Juhatuse liikme õigused ja kohustused ning roll sarnanevad pigem ettevõtte esindamise ja juhtimise rolli läbi tegevjuhi omaga, mistõttu tuleks I. Paltsi käsitleda käenduslepingu sõlmimisel tarbijana VÕS § 34 mõttes ning hageja ja I. Paltsi vahel sõlmitud käenduslepingut tarbijakäenduslepinguna VÕS § 143 lg 1 mõistes. I. Palts ei oma GARMONIIS OÜ-s valitsevat mõju. Kõnesolev asjaolu omab tähendust selgitamisel, kas I. Palts apellant sõlmis käenduslepingu tarbijana. „Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaanne“ autorid leidsid, et kui juhtorgani liige on isik, kellel on valitsev mõju äriühingu üle, näib § 143 mõtte kohaselt olevat võimalik ka äriühingu kohustuste lugemine seotuks käendaja kui äriühingu suhtes valitsevat mõju omava isiku majandustegevusega. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-8-06, et ainuosanikust juhatuse liikme käendus osaühingu kohustuse täitmise suhtes ei ole tarbijakäendus. GARMONIIS OÜ osakapitali väärtus oli käenduslepingu sõlmimise ajal 40 000 krooni ning GARMONIIS OÜ-l oli 2 osanikku - Tiit Palts, kelle osa väärtus oli 24 000

krooni (60%) ja I. Palts, kelle osa väärtus oli 16 000 krooni (40%). On ilmne, et Imre P. sõlmis hagejaga käenduslepingu tarbijana ning tema suhtes kohalduvad VÕS tarbija kohta käivad sätted. Käenduslepingu tühisusele tuginemine I. Paltsi poolt ei ole käsitletav vastuoluna hea usu põhimõttega, kuna lepingu dokumendid valmistas ette hageja ning I. Paltsil puudus reaalne võimalus nende muutmiseks. Vastutus käenduslepingu õigusliku sisu eest lasub hagejal. Tarbija õiguste rakendamine ei sõltu sellest, kas hageja teadis või pidi teadma, et ta sõlmib käenduslepingu tarbijaga („Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaanne“ lk 123 viimane lõige ja lk 124 esimene lõige). Tallinna Ringkonnakohus asus 12.06.2008 kohtuotsuses nr 2-05-24194 (p 24) seisukohale, et: „[...] hinnangu andmisel, kas käenduse andnud füüsilise isiku näol on tegemist tarbijaga või mitte, on määrav asjaolu, kas füüsilisest isikust käendaja peab kandma ise sõlmitud lepingust tulenevaid riske. Äriühingu juhatuse liikmeks olek ei ole iseseisev majandus- ega kutsetegevus ning seetõttu tuleb juhatuse liikme poolt ettevõtte kohustuste isiklikku tagamist lugeda tarbijakäenduseks. Teisisõnu – isikliku käendusega võetud kohustusi täidab juhatuse liige ise, mitte äriühing, mille juhatusse ta kuulub ning seetõttu tuleb juhatuse liikme poolt antud isiklikku käendust pidada tarbijakäenduseks.“ Samadel alustel on ka I. Palts käsitletav tarbijana ning käendusleping on käsitletav tarbijakäendusena. VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Hageja ja I. Paltsi vahel sõlmitud tarbijakäenduslepingus on käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma kindlaks määramata. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuna apellandil puudub hageja ees rahaline kohustus, on ka hageja viivisenõuded apellandi vastu alusetud. Seega puuduvad apellandil igasugused kohustused hageja ees ning hagiavaldus I. Paltsi suhtes tuleb jätta rahuldamata. I. Palts ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja ja OÜ GARMONIIS vahel sõlmitud müügileping nr HL23362 ei ole lõppenud. Lepingu p 13 kohaselt kehtib see 1 aasta allakirjutamisest. Leping sõlmiti 02.01.2004, seega pidi leping lõppema 02.01.2005. Lepingu p-s 13 nägid hageja ja GARMONIIS OÜ ette, et lepingut on võimalik lõpetada ennetähtaegselt. Selleks pidi üks lepingupool teatama lepingu katkestamise soovist teisele poolele ette vähemalt 1 kuu. Lepingu sama punkti kolmas lause nägi ette võimaluse lepingu automaatseks pikendamiseks veel 1 aasta võrra, kui lepingupool ei ole teisele poolele sellest teatanud. Lepingu p 13 sõnastusest tulenevalt sai leping poolte vahel kehtida maksimaalselt kuni 02.01.2006. Nõude aluseks olevad väidetavad tehingud teostati pärast lepingu nr HL23362 kehtivuse lõppu 30.05.2007-03.07.2007. Seega ei teostatud haginõude aluseks olevad tehingud lepingu nr HL23362 raames, vaid uute kokkulepete raames. I. Palts kohustus käendama ainult lepingust nr HL23362 tulenevaid hageja nõudeid GARMONIIS OÜ vastu. Asjaolu, et 30.05.2007-03.07.2007 GARMONIIS OÜ poolt väidetavalt ostetud kaubad osteti mitte lepingu nr HL23362 või selle lisade raames, kinnitab, et lepingus nr HL23362 leppisid hageja ja GARMONIIS OÜ kokku (p 11), et hageja arvestab GARMONIIS OÜ-le püsikliendi hinnasoodustust kuni 8% jaehinnast. Hagiavaldusele lisatud arvete kohaselt oli GARMONIIS OÜ hinnasoodustus 24,3-27,6%. Selliste lepingute sõlmimise esmane eesmärk on saada müüjalt hinnasoodustust. Soodustuse määr viitab, et tehingud, millest tulenevalt võis GARMONIIS OÜ-l tekkida kohustus hageja ees, ei toimunud 02.01.2004 lepingu nr HL23362 raames. Tehingud tehti 3,5.a pärast lepingu sõlmimist, kuid lepingu kehtivuse ajaks määrasid pooled 1 aasta.

Hagejal puuduvad GARMONIIS OÜ vastu nõuded, mis tekkisid lepingu nr HL23362 kehtivuse perioodil 02.01.2004-02.01.2006, mistõttu ei ole hagejal tekkinud solidaarset nõudeõigust I. Paltsi vastu, sest VÕS § 153 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb käendus käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. VÕS § 145 lg 4 kohaselt ei laienda käendaja kohustust tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist. Hageja ei tõendanud VÕS § 146 lg-s 2 toodud kohustuse täitmist. I. Palts ei nõustunud maakohtuga, et hageja käitumine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingu p-s 12 leppisid hageja ja GARMONIIS OÜ kokku, et pooltevahelised lahkarvamused lahendatakse läbirääkimiste teel. Hageja ja I. Paltsi vahel ei toimunud läbirääkimisi võimalike nõuete osas. Hageja rikkus lepingutingimusi ja jättis I. Paltsi võimalikust nõudest teavitamata. Samuti ei täitnud hageja VÕS § 146 lg-st 2 tulenevat kohustust esitada oma nõue Garmoniis OÜ pankrotimenetluses ega teatanud I. Paltsile GARMONIIS OÜ pankrotimenetlusest viivitamatult. Teatamiskohustused on VÕS-is reguleeritud kui tarbija õigus saada teavet lepingu eseme kohta ning ka oma õiguste kohta lepingust taganemisel või lepingu rikkumisel või kohustuste tekkimisel käendajana. Teatamiskohustuse tekkimist tarbija kui nõrgema poole suhtes eeldatakse ka seaduses reguleerimata juhtudel. Hageja ei täitnud teavituskohustust ja käitus seetõttu pahauskselt, sest I. Paltsil puudus võimalus lahendada tekkinud erimeelsused hageja ja I. Paltsi vahel kohtuväliselt ja oluliselt väiksemate kuludega. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt käendusleping sõlmiti seetõttu, et AS-l ESPAK puudusid tõendid GARMONIIS OÜ maksevõime kohta ning müüja soovis vähendada riske võla tekkimisel. Vastasel juhul ei oleks sellist suurt krediidilimiiti edasiselt võimaldatud. Tegemist ei ole tarbijakäendusega, sest kostja äriühingu osanikuna ja juhatuse liikmena oli huvitatud äriühingu edukast majandus- ja kutsetegevusest. Käenduslepingu sõlmis Imre Palts huvist osaühingu majandustegevuse vastu. Kostja Imre Palts allkirjastas kõik osaühingu dokumendid, mis esitati hagejale ning ta omas valitsevat mõju äriühingu üle vaatamata sellele, et tema osade väärtus oli väiksem teisest omanikust. Müügileping ei lõppenud 02.01.2006 ning leping pikenes automaatselt edasi. Lepingus oleva hinnasoodustuse rakendamine on kauba valiku küsimus ja erineb kaubagruppide osas. GARMONIIS OÜ (pankrotis) apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Maakohus on otsust põhjendatud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuete kohaselt ning kolleegium ei tuvastanud materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normide olulist rikkumist, seda ka poolte võrdse kohtlemise põhimõtte osas. Toimiku materjalide kohaselt tekkis poolte vahel õiguslik vaidlus selle üle, kas hageja ja kostja I. Paltsi vahel sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping ning kas vaidlusaluste arvete esitamise ajal kehtis 02.01.2004 sõlmitud müügileping. Maakohus võttis seisukoha vaidlusküsimustes, hinnates seejuures ka kostja vastuväiteid ning esitatud tõendeid, ning asus põhjendatult seisukohale, et GARMONIIS OÜ ja AS ESPAK 02.01.2004 müügileping kehtis ka nõude aluseks olevate arvete esitamise ajal ning I. Paltsiga sõlmitud käendusleping ei ole tarbijakäendusleping ning ei ole tühine. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud ning kolleegium nõustub sellega. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea kolleegium kordama otsuses olevaid põhjendusi.

Vastuseks apellandi väidetele märgib kolleegium järgnevat. Apellandi väidetel sai müügileping maksimaalselt kehtida kuni 02.01.2006. Toimikus olevad tõendid tõendavad vastupidist, et lepinguline suhe jätkus GARMONIIS OÜ ja AS ESPAK vahel ka pärast 02.01.2006. Pärast nimetatud tähtaega müüdi kaupu edasi GARMONIIS OÜ-le. Hageja on viidanud menetluses 08.05.2006 arve-saatelehele nr 0503218, mille järgi võttis kauba vastu GARMONIIS OÜ nimel I. Palts ning arve ka tasuti (t.lk.60). Vaidlus puudub selle üle, et hagis märgitud arvete järgi on GARMONIIS OÜ kaupu saanud ning võlg hageja ees on 28 286,10 krooni. Seda asjaolu ei ole apellant vaidlustanud. Maakohus on põhjendatult tuginenud GARMONIIS OÜ ja AS ESPAK vahelisele 19.03.2008 kokkuleppele, mille kohaselt GARMONIIS OÜ kohustus likvideerima tekkinud võlgnevuse, kusjuures on viidatud 02.01.2004 lepingule HL 23362. Seega on GARMONIIS OÜ ise lugenud lepingut HL 23362 jätkuvaks ka pärast apellandi poolt märgitud aega. Asjaolu, et hagi aluseks olevatel arvetel on hinnasoodustus lepingus kokkulepitust erinev, ei saa tõendada lepingu lõppemist. Vastustaja juhtis tähelepanu sellele, et kaubagruppide puhul võib hinnasoodustus olla erinev. Vaidlusaluses käenduslepingus kohustus I. Palts käendajana vastutama AS ESPAK ja GARMONIIS OÜ vahel sõlmitud lepingust HL 23362 ja nende lepingute võimalikest lisadest tulenevate GARMONIIS OÜ kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt võlgnikuga, kusjuures lepingus puudus käendaja vastutuse piirsumma. Kostja vastuväidete kohaselt VÕS § 143 lg 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Maakohus põhjendas, miks ta leiab, et tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga ning et käendusleping ei ole tühine. Käesoleva tsiviilasjas ongi õiguslikuks küsimuseks see, kas I. Paltsi saab lugeda tarbijaks VÕS § 34 mõttes. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostja I.Palts ei ole tarbijakaitseseaduse (TKS ) § 2 p 1 ja VÕS § 34 mõttes tarbija. VÕS § 34 kohaselt on tarbija võlaõigusseaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbija definitsioon ei ole universaalne igasuguste lepingute jaoks, vaid igal konkreetsel juhul tuleb kindlaks teha, kas isik konkreetses võlasuhtes vastab tarbija tunnustele või mitte. Oluline on see, et tarbija peab olema füüsiline isik ja tehing peab olema tehtud väljaspool majandus- ja kutsetegevust. Õige on, et äriühingu juhatuse liikmeks olek ei ole iseseisev majandus- ja kutsetegevus ning ainuüksi äriühingu juhatuse liikmeks olemisest ei piisa selleks, et lugeda käendajat tarbijaks VÕS § 34 mõttes. Hinnangu andmisel, kas käenduse andnud füüsilise isiku näol on tegemist tarbijaga või mitte, on määrav asjaolu, milline on tema seotus äriühinguga ja tema majanduslik huvi äriühingu tegevuse suhtes. Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.03.2006 otsuses nr 3-2-1-8-06 asus seisukohale, et kui isik tagab kohustuse täitmist seonduvalt tema kui äriühingu osaniku ja juhatuse liikme majandustegevusega, siis ei saa seda isikut lugeda tarbijaks VÕS § 34 mõttes. Kolleegium leiab, et ka käesolevas tsiviilasjas tagas I. Palts äriühingu kohustuse täitmist seonduvalt äriühingu osaniku ja juhatuse liikme majandustegevusest. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et I. Palts täitis üksnes esindusfunktsiooni. Käesolevas tsiviilasjas oli kostja I. Palts käenduslepingu sõlmimise ajal nii GARMONIIS OÜ osanik kui ka juhatuse liige. Seega I. Paltsi huvid ei piirdunud üksnes juhatuse liikme ülesannete täitmisega. Osaühingus oli kõigest kaks osanikku, 40 000 kroonisest osakapitalist kuulub kostjale 2 osa nimiväärtusega 16 000 krooni.

Äriseadustiku (ÄS)§ 148 lg 5 järgi osa annab osanikule õiguse osaleda osaühingu juhtimises ning kasumi ja osaühingu lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses ja põhikirjas ettenähtud õigused. Maakohus tuvastas, et I. Palts oli huvitatud äriühingu majanduslikust käekäigust ning tegutses selle nimel. Vastustaja juhtis tähelepanu sellele, et I. Palts äriühingu osanikuna ja juhatuse liikmena oli huvitatud krediidilimiidi kasutamise jätkamisest, mistõttu ongi käendusleping sõlmitud pärast krediidilimiidi suurendamist. Apellandi väide on põhjendatud, et maakohtu seisukoht on ekslik, et käendusleping sõlmiti seetõttu, et äriühingu sooviks oli krediidilimiiti suurendada. Käenduslepingu sõlmimise ajaks oli juba krediidilimiit suurendatud ning küsimuseks sai olla krediidilimiidi kasutamise jätkamine. Kolleegium leiab, et kui I. Paltsil puuduks huvitatus äriühingu majanduslikust käekäigust, siis puuduks tal ka vajadus käenduslepingut sõlmida olukorras, kus krediidilimiiti oli eelnevalt juba suurendatud. Tulenevalt lepingu nr HL 23362 punktist 13. oli pooltel õigus lepingu lõpetamisest teatada üks kuu enne lepingu tähtaja lõppu. Seega sai I. Paltsi huvi olla selles, et lepingulised suhted jätkuksid ning osaühing saaks kasutada krediidilimiiti ka edaspidi. Seega käendusleping on sõlmitud seonduvalt majandus- ja kutsetegevusega. Maakohus leidis, et hagi ei ole aegunud ning hageja ei käitunud kostja suhtes pahatahtlikult ning ei ole eiratud hea usu põhimõtet. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Maakohus rahuldas ka viiviste nõude, tuginedes lepingu punktile 9 ning VÕS § 113 lg- le 1. Kolleegium nõustub maakohtu otsusega ning ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Apellandi väidetel ei ole hageja esitanud võlgniku vastu nõuet pankrotimenetluses. Vastustaja vastuse kohaselt on avaldus nõude tunnustamiseks esitatud 15.10.2008. Apellandi väidetel vastustaja ei üritanud lahendada vaidlusküsimust kohtuväliselt, kuid see ei saa olla otsuse tühistamise aluseks. Toimiku materjalide kohaselt pöördus hageja võlgniku poole võla meeldetuletusega 20.02.2008 (t.lk. 20) ning palus ühendust võtta. Võlgnevust ei tasutud, I. Palts osaühingu osanikuna pidi olema teadlik äriühingu võlgadest. Arvestades eeltoodut on maakohtu otsus põhivõla ja viiviste väljamõistmiseks kostjalt I. Paltsilt kui käendajalt VÕS §-de 142 lg 1, 145 lg 1, 2 ja § 65 lg 1 alusel seaduslik ja põhjendatud. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.