Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hageja omandas nõudeõiguse kostja vastu 15.11.1999 nõudeõiguse loovutamise lepinguga AS-lt Livoil. Kostja tasus osaliselt ja mittetäielikult laenu pärast laenulepingu järgse nõudeõiguse loovutamist võlausaldajale, s. o ajavahemikul 1999. a. detsembrist kuni 2000. a. märtsini summas 255 000 krooni, millega kustutas viivise- ja intressivõla osaliselt. Põhivõlga kostja tasunud ei ole. Pärast 2000. a. märtsi lõpetas kostja maksed ning ei ole käesoleva ajani reageerinud ühelegi maksenõudele ega pankrotihoiatusele. Hageja esitas kostja vastu 30.06.2005 Tallinna Linnakohtusse pankrotiavalduse, mis jäeti rahuldamata põhjusel, et nõuet tuleks selgitada hagimenetluses. Laenulepingust tuleneva nõude osas on Tartu Maakohtu menetluses kriminaalasi nr 2-774/02 [peab olema nr 1-774/02], mille kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil vande all kostja kinnitas, et on saanud AS-lt Livoil laenu summas 220 000 krooni. Samas kriminaalasjas on J. O (AS Livoil juhatuse liige) kinnitanud, et andis kostjale laenu summas 220 000 krooni. Kostja on ise tunnistanud võlga (kostja poolt on koostatud võla tagasimakse graafik). Samuti on kostja käsundusalune N. R kinnitanud kostja korraldusel rahaliste vahendite ülekandmist võla katteks hageja arveldusarvele Eesti Ühispangas. Samas ei ole esialgse võlausaldaja AS Livoil seaduslik esindaja J. O edastanud ega kinnitanud hagejale neid tõendeid, mis kinnitaksid laenusumma üleandmist Ain Kelusele. Kostja ei ole 7 aasta jooksul vaidlustanud laenulepingut rahatuse tõttu. Samas on ta teinud toiminguid ning andnud kinnitusi, mis viitavad laenulepingu järgi rahaliste vahendite saamisele. Võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, kohaldatakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt enne nimetatud seaduse jõustumist (01.07.2002) kehtinud seadust. Lähtuvalt eeltoodust ning tuginedes enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS §-le 62, § 64 lg-le 2, § 112 lg 2 p-le 1, TsK §-dele 173 ja 174, § 216 lg-le 1, §-le 219, § 233 lg-le 1, § 276 lg-le 1, palus hageja tunnustada tema nõudeõigust laenu põhisummale, intressidele ja viivisele, mis tuleneb AS Livoil ja Ain Keluse vahel 18.11.1998 sõlmitud laenulepingust ning 15.11.1999 nõudeõiguse loovutamise lepingust kostja Ain Keluse kui laenulepingu järgse võlgniku vastu. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja arvates puuduvad Mehis Adamsonil igasugused rahalised nõuded tema vastu. Kostja väitis, et ei ole AS-ga Livoil sõlmitud laenulepingu alusel raha saanud ning tegu on rahatu laenulepinguga. Lepingus puudub Ain Keluse kinnitus raha saamise kohta, samuti ei ole hageja esitanud tõendeid raha muul viisil kostjale üleandmise kohta. Allkirjastatud laenulepingu järgi ei ole AS Livoil kostjale raha üle andnud. Käesolevas asjas kohaldamisele kuuluva tsiviilkoodeksi sätete kohaselt ei saa laenulepinguga seotud asjaolusid tõendada tunnistajate ütlustega. Hagiavaldusele lisatud maksegraafikus ei ole märgitud, et tegu on AS-lt Livoil saadud laenu tagastamise maksegraafikuga. Kostjal oli suulise lepingu alusel laenusuhe AS Livoil juhatuse liikme J.O kui füüsilise isikuga, kuid kõnesolev võlasuhe on hagi esitamise ajaks lõppenud.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

2(6)

Harju Maakohus jättis 04.09.2006 vaheotsusega rahuldamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks, kuna aegumine oli peatunud 30.06.2005 kuni 23.09.2005 TsÜS § 160 lg 1 alusel seoses kostja vastu esitatud pankrotiavalduse lahendamisega (pankrotiavalduse lahendanud Tallinna Linnakohtu 12.09.2005 määrus tsiviilasjas nr 2/227-7379/05 jõustus 23.09.2005). Harju Maakohus rahuldas hagi 26.06.2007 otsusega, millega tunnustas Mehis Adamsoni nõudeõigust laenu põhisummale, intressidele ja viivistele, mis tuleneb AS Livoil ja Ain Keluse vahel 18.11.1998 sõlmitud laenulepingust ning 15.11.1999 nõudeõiguse loovutamise lepingust Ain Keluse vastu. TsMS § 368 lg 1 sätestab, et hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on tuvastamise vastu õiguslik huvi. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne

3(6)

tohtinud nimetatud hagi esitatud vormis ja alusel läbivaatamiseks vastu võtta, kuna tsiviilkohtumenetluse seadustiku normid ei näe ette rahalise nõude tunnustamise hagi (välja arvatud erandlikel juhtudel pankrotimenetluses). TsMS § 368 kohaselt on hagejal õigus esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi, kuid tuvastushagi kohta sätestatu hageja nõudele ei kohaldu. Rahalise nõude puhul tuleb esitada hagi konkreetse summa saamiseks ning tasuda hagihinna pealt riigilõivu. Rahalise nõude tunnustamise hagile ei ole võimalik vastu vaielda nõude olemasolu ja selle suuruse pinnalt, mida kostja ei saanudki teha. Samuti ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetele kaevatava kohtuotsuse resolutsioon: tunnustada hageja nõudeõigust laenu põhisummale, intressidele ja viivistele. Kohtuotsus ei ole arusaadav ega too kaasa õiguslikke tagajärgi, sest tunnustatava nõude suurus ei ole määratud. Apellant leiab ka, et esimese astme kohus on rikkunud menetlusõiguse norme tõendite hindamise osas. Kohus on tõendeid vääralt hinnanud ning jätnud hindamata kostja esitatud tõendid ja vastuväited hageja tõenditele. Kohaldatav tsiviilkoodeks paneb laenulepingu rahatuse tõendamise kohustuse kostjale. Kostja poolt on äärmiselt keeruline esitada tõendeid sündmuse kohta, mida tegelikult ei ole toimunud ja mille väidetavast toimumisest on möödunud enam kui 8 aastat. Seega tuleb hinnata põhjalikult ja kaalukalt kõiki asjas olemasolevaid tõendeid. Kostja palus esitada hagejal otseseid või kaudseid tõendeid laenulepingu järgi raha üleandmise kohta. Hageja ei suutnud esitada otseseid tõendeid raha üleandmise kohta. Ainsateks tsiviilkohtumenetluse normide järgi lubatud tõenditeks olid laenuleping ja kostja omakäeliselt koostatud võla tagasimakse graafik. Apellant on seisukohal, et laenulepingu rahatus oli tõendatud raha üleandmise kohta otseste tõendite puudumisega ja kostja vastuväidetega. Kostja väitis: 1) kui äriühing annab laenu, peab selle kohta olemas olema raha liikumist tõendav dokumentatsioon (pangaülekande andmed, kviitung sularaha väljaandmise ja vastuvõtmise kohta); 2) Ain Kelusel oli füüsiliste isikute vaheline võlasuhe AS Livoil juhatuse liikme J. O, mida tõendab laenu tagastamise maksekorraldustele J.O nime märkimine; 3) kostja poolt omakäeliselt kirjutatud maksegraafikul ei ole ühtegi viidet, et tegemist on AS-lt Livoil saadud laenu tagastamise maksegraafikuga. Kostja andis nimetatud maksegraafiku Jaanus Oksalt saadud laenu tagastamiseks. Hageja on hagiavalduses märkinud, et AS Livoil seaduslik esindaja J.O ei ole edastanud ega kinnitanud hagejale neid tõendeid, mis kinnitaksid laenusumma üleandmist Ain Kelusele. Samuti ei ole AS Livoil raamatupidamine kunagi kajastanud nõuet kostja vastu. Kostja selgitas korduvalt kohtule oma laenusuhet J. O, kuid kohus jättis selle ja eelnevad kostja vastuväited tähelepanuta ega hinnanud tõendeid kostja vastuväidete seisukohalt. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et laenulepingu sisust nähtuvalt anti raha üle lepingu allakirjutamise momendil. Nimetatud järeldus on paljasõnaline, kuna see ei vasta tegelikele asjaoludele. Kohtuotsus peab rajanema tõenditele ja selles toodud järeldusi peab olema võimalik tõendite põhjal kontrollida. Käesoleval juhul see nii ei ole. Isegi kui kostja oleks saanud AS-lt Livoil laenulepingu alusel laenu, tuleks asja materjalidest nähtuvalt asuda seisukohale, et kostja on laenu tagastanud. Kostja tagastas Mehis Adamsoni kaudu kogu laenu koos intressidega, teades, et tasub J. O saadud laenu. Hageja esitas kohtusse haginõude enam kui viis aastat pärast kostja poolt J. O saadud laenu tagastamist. Vastuväited apellatsioonkaebusele

4(6)

Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse tühistamata. Vastustaja palub jätta apellatsioonimenetluse kulud täielikult apellandi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, ära kuulanud vastustaja, menetlusosaliste esindajad, ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. Hageja esitas hagiavalduse 23.09.2005 ning sel ajal kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 2 järgi vara hagis määrati hagihind hagetava vara väärtusega. Hagiavalduse esitamisel tasus hageja riigilõivu 200 krooni, milline määr kehtis hagiavalduse esitamise ajal mittevaraliste nõuete osas. Antud tsiviilasjas on hageja esitanud hagi nõudeõiguse tunnustamiseks laenu põhisummale, intressidele ja viivistele, mis tuleneb AS Livoil ja Ain Keluse vahel 18.11.1998 sõlmitud laenulepingust. Hagiavalduses on toodud, et kostja võlg hageja ees on 220 000 krooni ja viivised moodustavad 3 289 000 krooni. Seega hagiavalduse sisust ilmneb, et tegemist on varalise nõudega, kusjuures hageja on jätnud märkimata, millisele summale põhivõlast, intressidest ja viivistest ta tunnustamist taotleb. Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.09.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-75-06 asus seisukohale, et kui varalist nõuet püütakse „ rüütada“ riigilõivu tasumata jätmise eesmärgil mittevaraliseks, siis tuleb seda lugeda tsiviilkohtumenetluse eesmärkidega vastuolevaks ja taunitavaks ning sellist poole toimimist tuleb kohtul tõkestada. Vastustaja väidetel on tegemist tuvastushagiga ning kohtul puudus alus selle menetlemisest keeldumiseks. Õige on, et seadus ei keela esitada ka õiguse tunnustamise hagi, kuid sel juhul tuli määratleda hagihind. Kolleegium nõustub apellandiga, et hagejal on õigus esitada tuvastushagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Tsiviilasja materjalidest ilmneb, et hageja ei soovi mitte tuvastada õigussuhte olemasolu või selle puudumist, vaid sisuliselt vabaneda riigilõivu maksmisest, seejuures jättes tähelepanuta, et sellist kohtulahendit ei ole võimalik täita. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus ei oleks tohtinud hagiavaldust menetlusse võtta ning oleks pidanud välja selgitama hageja nõude ja nõudma hagejalt hagiavalduses selge nõude formuleerimist ja riigilõivu maksmist.

5(6)

Kolleegium leiab, et tegemist on olulise menetlusõigusnormi rikkumisega, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Seetõttu tuleb tsiviilasi saata esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks tulenevalt TsMS § 656 lg-st 2 . Kohtukulude jaotus Kuivõrd tsiviilasi tuleb saata esimese astme kohtule uueks menetlemiseks, siis tuleb ka kohtukulude jaotus otsustada uuel menetlemisel.

Mare Merimaa

Iko Nõmm

Rein Pokk

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.