Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

EELNEV MENETLUS

Hageja esitas 07.02.2007.a kohtule hagiavalduse kostjate vastu 119 191,83 krooni nõudes.

2-07-4940 Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 394 sätetega kohus saatis kostjatele MŠle ja VIle hagiavalduse koos lisadega ja määras 15 päevase tähtaja kirjaliku vastuse esitamiseks. Hagi koos lisadega on MŠle isiklikult allkirja vastu üle antud ning VIle . Vastamise tähtpäev saabus seega M. Š 09.04.2007.a. ning V. I l Kostjad ei ole hagile vastanud ega taotlenud tähtaja pikendamist.

KOHTUOTSUSE ÕIGUSLIK PÕHJENDUS

Vastavalt TsMS § 407 lg 1 võib kohus hageja taotlusel või omal algatusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 444 lg 1 alusel kohus jätab tagaseljaotsusest välja kirjeldava osa ja esitab otsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse. Kohus leiab, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja hagiavaldus tuleb tagaseljaotsusega rahuldada. Kostjatele anti vastamiseks piisav aeg, kostjaid hoiatati, et tähtaegselt vastamata jätmise korral võib kohus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Kostjad ei ole kohtule teatanud mõjuvast põhjusest hagile vastamata jätmiseks. Hagiavaldusest ja selle lisadest nähtuvalt tuleneb hageja nõue kostjate vastu 06.03.2006.a.hageja ja MŠ vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr XXX, mille alusel hageja andis kostjale 60 000 krooni krediiti, ning 06.03.2006.a. hageja ning VI vahel sõlmitud käenduslepingust. Kostjad ei ole oma kohustusi hageja ees täitnud. Kostjate võlg hageja ees on 119 191,83 krooni, s.h. tagastamata krediidisumma 60 000 krooni, 11 010,01 kr sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 5 081,42 kr viivis, 12 000 kr leppetrahv, 30 000 kr kahjuhüvitis ja 1 100 kr võla sissenõudmisega seotud kulu. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võlausaldaja võib võlgniku poolt lepingu rikkumise korral nõuda kohutuse täitmist ning p 6 kohaselt annab võlausaldajale võimaluse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 115 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 1 kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt on varaliseks kahjuks ka saamata jäänud tulu, mis seisneb kasus, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 161 lg 2 sätestab, et kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Tulenevalt VÕS § 158 lg 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

2-07-4940 majandus-või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 416 lg 1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad käendaja ja põhivõlgnik võlausaldaja ees solidaarselt; lg-st 2 tulenevalt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehti solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, siis TsMS § 165 lg 3 alusel vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel kohus kuulutab tagaseljaotsuse omal algatusel viivitamata täidetavaks tagatiseta.

Heli Käpp Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.