Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.

Asjaolud ja menetluse käik 29.06.2005 esitas OÜ Aktiva Finants hagi Kalle Marttila vastu 7401, 14 krooni saamiseks. Nõue tuleneb AS-i Tele 2 Eesti (AS-i Ritabell õigusjärglane) ja kostja vahel 27.09.2000 sõlmitud tähtajalisest Q GSM Lepingust nr 10072869 (tähtajaga 18 kuud), mille alusel AS Tele 2 Eesti kohustus pakkuma kostjale telekommunikatsiooniteenust ning kostja kohustus saadud teenuste eest õigeaegselt ja regulaarselt tasuma vastavalt esitatud arvetele. Kostja ei ole oma kohustust täitnud, mistõttu seisuga 03.07.2001 oli kostja põhivõlgnevus AS-i Tele 2 Eesti ees summas 3700, 57 krooni. Vastavalt Q GSM-i mobiiltelefonsideteenuste kasutamise tingimuste p-le 7.4 pidi kostja maksmisega viivitamise korral tasuma viivist 0,5% tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid mitte vähem kui 60 krooni kokku. Hageja arvestas viivist määraga 0,15% alates 03.07.2001 - 17.06.2005 (1444 päeva), kokku summas 5849, 43 krooni. Tegutsedes heas usus, vähendab hageja viivise nõuet põhivõla summani ning nõuab kostjalt viiviste tasumist summas 3700, 57 krooni. 30.05.2007 haginõude täpsustuse kohaselt vähendas hageja põhinõuet 224, 95 krooni võrra ning viivisenõuet samas ulatuses. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 3475, 60 krooni, viivise 3475, 60 krooni, riigilõivu 560 krooni ja õigusabikulude katteks 347, 56 krooni. Kostja hagiavaldusele ei vastanud. Esimese astme kohtu otsus Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja Kalle Marttilalt OÜ Aktiva Finants kasuks 2706, 57 krooni, millest põhivõlgnevus on 2475, 60 krooni ja viivis 230, 97 krooni ning menetluskulu 330 krooni. Kohus kohaldas vaidluse lahendamisel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 alusel enne 01.07.2002 kehtinud seadust, so tsiviilkoodeksit (TsK). TsK § 173 lg 1 järgi tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seadusele või lepingule. Hagimaterjalidest nähtuvalt on poolte vahel 27.09.2000 sõlmitud tähtajaline Q GSM leping nr 10072869, mille alusel kostja kasutas telekommunikatsiooniteenust ja kohustus selle eest tasuma. Hagile on lisatud allkirjastamata väljatrükk lepingu lõpetamise 15.04.2001 teatest. 20.04.2005 saldo kinnituse kohaselt on leping kostjaga ühepoolselt lõpetatud 10.05.2001. Saldo kinnitusest nähtuvalt on kostjale väidetavalt 18.06.2001 esitatud lõpparve nr 11730020, milles on põhivõlaks arvestatud telefonimaksed summas 805, 54 krooni, kõneteenused 1895, 03 krooni ja leppetrahv summas 1000 krooni. Hageja ei ole nimetatud lõpparvet kohtule esitanud, ega ka millegagi tõendanud, et nimetatud lõpparve on kostjale väljastatud ja et kostja on selle reaalselt kätte saanud. Kohus jättis tähelepanuta hagi esitamisest 1,5 aastat hiljem kohtule esitatud arvete kordusväljatrükid, kuna ei nähtu nende seos väidetavalt kostjale 18.06.2001 esitatud lõpparvega nr 11730020. TsK § 191 lg 1 kohaselt loetakse leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Seega ei ole leppetrahv põhivõlg, vaid õiguskaitsevahend, mida kreeditoril on õigus kohustise täitmata jätmisel seaduse või lepingu alusel nõuda. TsK § 192 kohaselt peab kokkulepe leppetrahvi (trahvi, viivise) kohta olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kohtule esitatud Q GSM mobiiltelefonsideteenuste kasutamise tingimused leppetrahvi ei kajasta, seega on leppetrahvi nõue põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus leidis, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg tasumata telefonimaksete ja kõneteenuste eest 2475, 60 krooni.

2(4)

Kohus leidis, et viivis kuulub kostjalt väljamõistmisele TsK § 231 lg 1 alusel, mille kohaselt on kohustiste täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga pole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivised 230, 97 krooni ulatuses (3% x 2475, 60 krooni x 3,11 aastat). TsMS § 60 lg 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv 280 krooni. TsMS § 61 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt esitatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast. Hageja õigusabikulude katteks peab kohus vajalikuks ja põhjendatuks kostjalt välja mõista 50 krooni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt viivise osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi 2475, 60 krooni viivise saamiseks. Kohus mõistis ebaõigesti kostjalt viivise välja TsK § 231 lg-s 1 sätestatud määras (3% aastas), jättes tähelepanuta, et poolte vahel oli Q GSM lepinguga kindlaks määratud teistsugune viivisemäär. Seega kohus kohaldas kohtuotsust tehes materiaalõiguse normi vääralt ja kohtuotsus põhineb õigusnormi rikkumisel. Hageja tugines viivisenõuet esitades mobiilsideteenuste kasutamise tingimuste p-le 7.4, mille kohaselt pidi kostja maksmisega viivitamise korral tasuma viivist 0,5% tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest, kokku vähemalt 60 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust lepingu sõlmimise, selle lahutamatuks lisaks olevate mobiiltelefoniteenuste kasutamise tingimuste ja nendega kindlaksmääratud viivise protsendimäära osas. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta jättis poolte kokkuleppe viivise protsendimäära kohta arvestamata. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hagiavaldusele, selles märgitud viivise nõudele ega vaidlustanud pooltevahelist kokkulepet viivise protsendimäära kohta. Vaidluse all ei ole, et kostja oma maksekohustust rikkus ja selle eest oli lepingus ette nähtud viivise arvestamine 0,5% päevas (Q GSM lepingu tingimuste p 7.4). Seega on viivisenõude üldised eeldused täidetud ja need ei olnud vaidluse all. Hageja vähendas viivisenõuet põhisummani, seega käitus ta viivise arvestamisel heauskselt ja mõistlikult. Põhjendatud on viivise väljamõistmine maakohtu tuvastatud põhivõla suuruses, so 2475, 60 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu täismäär 560 krooni, so vastavalt hagiavalduse rahuldatud põhisumma ja viiviste osale kokku. Kostja apellatsioonkaebusele vastust ei saatnud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-le 1 kontrollis ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas, so viivisenõude osalise rahuldamata jätmise ja menetluskulu väljamõistmise osas. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessinormi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. TsK § 191 lg 1 järgi loetakse viiviseks seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus mõistis kostjalt ebaõigesti välja viivise TsK § 231 lg 1 alusel. Nimetatud sätte kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik

3(4)

kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Vaidluse all ei ole asjaolu, et antud juhul oli Q GSM lepinguga kindlaks määratud teistsugune protsendimäär – 0,5% võlgnetavast summast iga viivitatud päeva eest, kuid mitte vähem kui 60 krooni. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta jättis kokkuleppe viivise suuruse kohta arvestamata, millega rikkus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Maakohus ei lugenud viivise kokkulepet tühiseks, mille tulemusena võiks tõusetuda seadusejärgse viivise väljamõistmise küsimus. Ringkonnakohus leiab, et kuna antud juhul oli kokku lepitud TsK § 231 lg-st 1 erinevas viivise suuruses ja see kokkulepe on kehtiv, tuleb viivisenõude lahendamisel võtta aluseks leping. Et hageja vähendas viivisenõuet põhivõla suuruseni, tuleb kostjalt välja mõista viivisevõlg maakohtu tuvastatud põhivõla – 2475,60 krooni suuruses. Kostja viivise vähendamise taotlust ei esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS 60 lgte 1, 8 ja 11 alusel peab kostja hüvitama hagejale kohtukulud – hagi rahuldatud osalt tasutud riigilõiv 280,00 krooni, apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 250 krooni. Kokku seega 530,00 krooni. Apellatsioonkaebus rahuldada.

R. Allikvere

U. Loonurm

U. Reinola

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.