Hageja: Aljona Laaneoks, isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxx xxx xxxxx Hageja esindaja: Anu Talu volikirja alusel
hagi
Ants
Saluste
vastu
kahju
Kostja: Ants Saluste, isikukood xxxxxxxx, elukoht xxxxx xx xxxxx Kostja esindaja: Matti Reinsalu, vandeadvokaat Asja läbivaatamise aeg
23.oktoobril 2007.a avalikul kohtuistungil Paides
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Mõista Ants Saluste’lt Aljona Laaneoks’a kasuks välja 21 860.00 (kakskümmend üks tuhat kaheksasada kuuskümmend) krooni asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva kahju hüvitamiseks.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Menetluskulud tsiviilasjas nr 2-06-21971 kannab Ants Saluste täies ulatuses. Selgitada, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist kohtuotsuses sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisest. Avaldus tuleb esitada Pärnu Maakohtu Paide kohtumajale. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Pooltel on õigus 30 päeva jooksul arvates alates otsuse kättetoimetamisest esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule.
HAGEJA NÕUE
Välja mõista Ants Saluste’lt 21 860 krooni asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva kahju hüvitamiseks.
HAGI ASJAOLUD
22.06.2005.a sõlmisid pooled notariaalse hüpoteegi seadmise lepingu ja kinnisasja müügi- ja asjaõiguslepingu, millega hageja ostis kostjalt xxxxx xxx xxx asuva kinnisasja koos selle oluliste osade ja päraldistega. Lepingu p 1.3. kohaselt paiknevad kinnisasjal selle oluliseks osaks olevad ehitised ja rajatised, mille koosseisus on elamu ja kõrvalhoone. Lepingu p 2.9. järgi ei ole lepingu esemel mingeid müüjale teadaolevaid varjatud puudusi, millest müüja ei ole ostjale teatanud või mida ostja ei saanud märgata ülevaatuse teostamisel. Hageja on lepingujärgse ostuhinna täielikult tasunud. Hageja asus kinnisasjal asuvat elamut kasutama ja valdama lepingu sõlmimise päeval, so 22.06.2005.a. Enne Lepingu sõlmimist tutvus hageja kinnisasja ja sellel asuvate ehitistega ning visuaalsel vaatlusel avastas, et elamu esimesel korrusel asuva ahju vuugivahedes on praod, kivid on katki ning toa laes on tahma. Hageja juhtis kostja tähelepanu avastatud puudustele. Kostja väitis, et nimetatud vead on ainult visuaalsed ega sega ahju sihtotstarbelist kasutamist. Ahi ise on uus ja töökorras. Kostja lubas avastatud visuaalsed vead parandada ja seda ta ka 2005.a septembris oma kulul teha lasi. Novembris 2005.a, kui hageja hakkas ahju kütma, selgus, et ahju ei ole võimalik kasutada – ahi ajas suitsu sisse ning käivitas suitsuandurid. Hageja pöördus Lääne-Eesti Päästekeskuse poole ning sealt soovitati probleemiga pöörduda hr Arvo Täheväli poole. Viimase vaatas ahju üle ja ütles, et ahi on kasutamiskõlbmatu. Hageja teavitas hr Täheväli seisukohast ka kostjat.
Tsiviilasi nr 2-06-21971 2005.a detsembris tuli kostja abikaasa koos ahju ehitanud Toivo nimelise meesterahvaga ahju olukorraga tutvuma. Tutvumise tulemusena leppisid hageja, kostja abikaasa ja ahju ehitanud Toivo suuliselt kokku, et Saluste’d ja ahjuehitajad hüvitavad hagejale uue ahju ehitamisega seonduvad kulud ülekandega hageja pangaarvele. Jaanuaris 2006.a teatas aga kostja, et ei täida seda kokkulepet. 09.03.2006.a tuvastas Lääne-Eesti Päästekeskuse tuleohutusbüroo vanemspetsialist Endel Roosileht paikvaatlusega, et elumaja esimesel korrusel asuv ahi on kasutamiskõlbmatu – ahju müüritus praguneb, ahju ukse karkass on välja kukkumas ja ahi ajab kütmisel tuppa tugevat vingu. 15.03.2006.a tegi Lääne-eesti Päästekeskus hagejale ettekirjutuse nr 177-6/26, millega andis hagejale tähtaja 01.09.2006.a küttekolde (ahju) remontimiseks. 12.04.2006.a saatis hageja esindaja posti teel kostjale pretensiooni kohtuvälise kokkuleppe saavutamiseks lepingutingimustele mittevastava asja eest kahju hüvitamise nõudes. Pärast pretensiooni kättesaamist 13.04.2006.a teatas kostja hagejale telefoni teel, et ei tunnista pretensioonis esitatud nõuet, ei kõrvalda ahjul esinevaid puudusi (ei paranda ahju) ja mingisugusele kokkuleppele ei ole nõus minema. Käesolevaks ajaks on hageja lepingutingimustele mittevastava ahju oma kuludega remontinud (ümber ehitanud). Uue ahju tegemiseks pidi hageja tegema kulutusi summas 21 860 krooni. Hageja leiab, et kostja peab talle hüvitama talle 21 860 krooni varalist kahju.
KOSTJA VASTUVÄITED
Kostja hageja nõuet ei tunnistanud. Kostja 15.09.2006.a vastuväidete kohaselt oli xxx xx elamus asuv küttekolle müümise momendil täielikult korras. Selles veendus ka hageja koos oma vanematega enne müügi vormistamist - ahjule tehti tuli alla hageja juuresolekul ning ahi küdes normaalselt, suitsu sisse ajamata. Ahju välisvoodril olid vuukides mõned praod, kuid need likvideeriti kostja kuludega. Töö anti hagejale üle ning hageja võttis selle vastu. Pooled leppisid kokku, et rohkem pretensioone neil teineteisele ei ole. Ahju vaatas üle ka pottsepp Mati Saarpuu, kes kinnitas peale vuukide parandamist ahju korrasolekut tervikuna. A.Täheväli sai kutsutud ahju vaatama põhjusel, et mingil hetkel hakkas ahi tõepoolest suitsu sisse ajama. Põhjuseks oli, et korstnasse tulekindluse tõstmiseks paigaldatud toru oli valtsi kohalt kuumusega deformeerunud, mistõttu osa toru ja korstna vahelisse pilusse pandud graanulitest pääsesid ahju lepesse ja ummistasid tõmbeava. Pärast graanulite eemaldamist töötas ahi korralikult edasi. A.Täheväli ei öelnud hagiavalduses nimetatud lauset ahju seisukorra kohta. Lääne-Eesti Päästekeskuse ettekirjutuse tegemise ajaks oli müügist möödunud terve kütteperiood ning selle aja jooksul toimunud küttekolde kasutamise tagajärgede eest tema vastutada ei saa. Tegemist võis olla ahju vale ekspluateerimise tulemusega. 21.02.2007.a lisas kostja täiendavalt, et lepingu sõlmimise hetkel ei olnud ahjul kostjale teadaolevaid varjatud puudusi. Ahju edasist kasutamist hageja poolt tuleks vaadelda lepingu p
8.2.valguses. Kuidas hageja ahju pärast lepingu sõlmimist ekspluateeris, on kostjale teadmata. Hageja väitis, et hakkas ahju kütma 2005.a novembris. Pretensioon väidetavate puuduste kohta esitati kostjale 5 kuud hiljem, st 10.04.2006.a.
KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
1.Hageja väitis ja kostja ei vaielnud vastu asjaoludele, et - 22.06.2005.a sõlmisid pooled notariaalses vormis hüpoteegi seadmise lepingu ja kinnisasja müügi- ja asjaõiguslepingu. Müügilepinguga (edaspidi Leping) Ants Saluste müüs ja Aljona Laaneoks ostis xxxxx xxxxx xxx xx asuva hoonestatud kinnisasja koos selle oluliste osade (elamu ja kõrvalhoone) ja päraldistega (kinnistusregistri registriosa nr 12393); - 22.06.2005.a andis kostja hagejale üle müüdud asja otsese valduse ning sellest hetkest hakkas hageja ka ostetud kinnisasjal asuvat elamut kasutama ja valdama; - enne Lepingu sõlmimist tutvus hageja kinnisasja ja sellel asuvate ehitistega. Visuaalse vaatluse käigus avastas hageja, et elamu esimesel korrusel asuva ahju välisvooderdisel on praod vuugivahedes, osa kive on katkised ning et toa laes on tahm. Avastatud puudustest teavitas hageja kostjat ning viimane lubas vead parandada. Kostja likvideeris ahju välisvooderdisel olnud puudused oma vahenditega 2005.a septembris; - 2005.a novembris ilmnes, et ahju kasutada ei ole võimalik, kuna see ajab suitsu ja tahma sisse. Kohus loeb poolte poolt vaidlustamata asjaolud tuvastatuks.
2.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele ning seda muuhulgas ka kvaliteedi osas. VÕS § 217 lg 2 p 1 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi. VÕS § 217 lg 2 p 2 kohaselt ei vasta müüdud asi lepingutingimustele ka siis, kui asi ei sobi otstarbeks, milleks ostja seda vajab või milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. 2 (6)
Tsiviilasi nr 2-06-21971 Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-115-04 väljendanud seisukoha, et korteri ostmisel tuleb Eesti klimaatilisi tingimusi arvestades lugeda endastmõistetavaks, et korterit peab olema võimalik kütta ning teistsugune kokkulepe tuleb selgelt lepingus ette näha. Sama põhimõte kehtib ka kasutatud eluruumide ostmisel, kuid sellisel juhul ei saa eeldada samasugust kvaliteeti, nagu uute eluruumide puhul.
2.1.Hageja väitis, et neil oli kostjaga enne Lepingu sõlmimist juttu, et ta vajab kinnisasjal asuvat elamut elamiseks, tahab elamus asuvat ahju kütta ja tahab, et see ahi sooja annaks (tl 152). Kostja hageja sellekohast väidet ei vaidlustanud. Seega ei ole vaidlust, et hageja soovis kasutada ostetud kinnisasjal asuvat elamut elamiseks, mitte muul eesmärgil, ning kostja oli sellest eesmärgist teadlik. Ostes lepingueseme eesmärgiga hakata sellel asuvas elamus elama, on endastmõistetav, et elamus asuvat ahju peab olema võimalik kütta ja selle kütmisest sooja saada. Teistsugune kokkulepe (näiteks olukord, kus elamus asuval ahjul on üksnes ruumikujunduslik eesmärk) tulnuks sõnaselgelt Lepingus ette näha.
2.2.Hageja väitis, et elamu esimesel korrusel asuvat ahju ei olnud võimalik kütta, kuna see ajas suitsu sisse ja nõgi tuli tuppa. Enne Lepingu sõlmimist vaatas ta ostetava asja, sealhulgas ka elamu, üle ning nägi, et ahju välisvooderdises on praod, osa kive on katki ning toa lagi on tahmane. Kostja väitis täiesti kindlalt, et ahi on uus, vaid kaks aastat vana, „viimase peal“ ja korras. Ühel korral olevat nad pannud liiga palju puid küttekoldesse. Kostja lubas ahju välisvoodril esinevad puudused oma kulul likvideerida. Hageja uskuski kostjat, et ahjul on vaid pindmised vead. 2005.a septembris parandas Mati Saarpuu ahju visuaalsed vead kuid arvas, et kuna ahi on lõhki köetud, siis on seda raske töökorda saada. Väikesel kuumusel ahi esialgu tõmbas, kuid puude koguse suurendamisel hakkas suitsu ja nõge sisse ajama. Hageja pöördus kostja abikaasa poole, et ehk oskavad nemad nõu anda. Käis ka korstnapühkija Tarmo Kappel, kes selgitas, et korstnajala põhjas peab luuk olemas, kust allalangenud nõge kätte saab. Korstnajalg oli aga kipsplaadiga kaetud. 2005.a novembris kutsus ta hr Täheväli, kes vaatas ahju üle ja ütles, et ahi on kasutamiskõlbmatu (tl 1-4,132-135). Kostja vastuväidete kohaselt oli aga Eha 11 eramus asuv ahi müügilepingu sõlmimise ajal täielikult korras ning et selles veendus ka hageja koos vanematega. Tuli tehti ahjule alla ning ahi küdes normaalselt, suitsu sisse ajamata (tl 34).
2.3.Eksperthinnangu nr 1029/065VK lisaks olevalt fotolt on näha, et ahju ukse pealsed tellised ning ahju kohale jääv osa laest on tahmunud ((tl 81 all parempoolne foto). Tunnistaja M.Saarpuu ütluste kohaselt nähtub tl 81 olevalt pildilt, et ahi on tahma sisse ajanud. Tegemist võib olla sama ahjuga, mida tema parandas, st kaks-kolm kivi uutega asendas ning praod savi täis pani (tl 124). Tunnistaja R.Teras’e ütluste kohaselt on hageja tema tütar, ta käis enne ostmist maja vaatamas ja nägi, et ahi oli mõrane ja ukse juurest tahmane. Mingi praht oli ahjus, sellele pani tema tule otsa. Ahi ei tõmmanud hästi ja ajas suitsu sisse. Hr Saluste oli närviline ja jutustas, et ahi on paar aastat vana ja sellega ei ole mingeid probleeme. Tema arvas esialgu, et suitsu sisseajamine on tingitud kuumast ilmast (tl 129). Tunnistaja A.Täheväli ütluste kohaselt on ta FIE korstnapühkija-pottsepp ning käis 2005.a novembris hageja juures korstnapühkimise teenust osutamas. Ta vaatas ahju lähemalt ja avastas, et kolde lae võlvikivid olid lahti, praod ümberringi sees, seejuures ka ahju lael. Toas olid vingugaasid sees. Ta ütles hagejale, et see on „surnult sündinud ahi“, st valesti ehitatud. Ahjul oli 5-käiguline püstlõõristik, mis ei ole töökindel ega sobi sellisele ahjule. Selline lõõristik sobib vaid plekk- ja pottahjudele. Aasta saab kütta, siis hakkavad probleemid (tl 131). Tunnistaja Toivo Vatsel’i ütluste kohaselt ehitati tl 81 alt paremal fotol olev ahi 2000.a või aasta varem; ahju ehitas isa ning tema oli abitööline; tegemist oli kaminahjuga, millega saab ruumi kütta (tl 126-127). 09.03.2006.a esitas FIE A.Täheväli hagejale kirjaliku ettepaneku ahjul avastatud puuduste kõrvaldamiseks, st uue ahju ehitamiseks (tl 16). 09.03.2006.a on vaidlusaluse ahjule paikvaatluse teostanud ka Lääne-Eesti Päästekeskuse vanemspetsialist E.Roosileht, kes tuvastas, et vaidlusalune küttekolle on kasutamiskõlbmatu – ahju müüritus praguneb, ahju ukse karkass on välja kukkumas, ahi ajab kütmisel tuppa tugevat vingu (tl 14-15). 15.03.2006.a tegi Lääne-Eesti Päästekeskus hagejale ettekirjutuse, millega andis tähtaja 01.09.2006.a puudustega ahju remontimiseks (tl 13). Vastupidiselt kostja väitele kinnitavad eeluuritud tõendid kogumis, et Lepingu esemesse kuuluvas elamus asuv ahi ajas suitsu, vingugaasi ja tahma sisse ning et ahju kolde laes olid kivid lahti ja ahjul praod sees. Asjaolu, et ahi ajas suitsu ja vingu sisse ka 2005.a novembris ning 2006.a märtsis, annab tunnistust, et puudused ahjul ei olnud tingitud ahju välisvooderdusel olnud ja kostja vahenditega kõrvaldatud „iluvigadest“. 3 (6)
Tsiviilasi nr 2-06-21971 Üldiselt teadaolev on, et eluruumi eralduv vingugaas ohustab nii inimese elu kui tervist, suits ja tahm kahjustavad eluruumi õhku, viimistlust ja sisustust ning praod ahju müürituses kannavad endas tulekahju ohtu. Olukorras, kus ahju kütmisega kaasnevad eelmärgitud ohud ja ebameeldivused, on ahju kütmine ja sellest sooja saamine igal juhul takistatud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tegemist on puudustega, mis takistavad ahju kütmist üleüldse, seda enam selliselt, et ahi ka sooja annaks. Seega takistavad eeltuvastatud puudused ahju kasutamist vastavalt selle tavalisele otstarbele.
3.Kostja väited selles, et vaidlusalune ahi polnud mitte põhi- vaid lisakütteallikas, ei oma asjas tähtsust. Nii põhi- kui lisakütteallikas on siiski kütteallikas, st ette nähtu kütmisel sooja andma. Ka tunnistaja T.Vatsel ütluste kohaselt pidi vaidlusaluse ahjuga saama ruumi kütta (tl 126). Seega – vaidlusaluse ahju otstarbepäraseks kasutamiseks pidi olema võimalik seda kütta selliselt, et see sooja annaks. Asjas uuritud tõendid kinnitavad, et vaidlusalusest ahjust ei olnud võimalik sooja saada.
3.1.Kostja seadis kahtluse alla tunnistaja A.Täheväli ütluste usaldusväärsuse ja seda põhjusel, et tunnistaja, rääkides korrast, mil ta esmakordselt vaidlusaluse ahjuga kokku puutus, ei nimeta sõnagagi, et tegemist olnuks „surnud ahjuga“ vms probleemiga. Kohtu arvates ei anna ainuüksi eelmärgitud asjaolu alust kahelda tunnistaja A.Täheväli ütluste usaldusväärsuses. Oma esimesest kokkupuutest vaidlusaluse ahjuga ning probleemist graanulitega rääkis tunnistaja vastates hageja esindaja küsimustele. Seetõttu on põhjust arvata, et tunnistaja sellekohased ütlused on vaid otsesed vastused hageja esindaja küsimustele. Kuna hageja esindaja selle korra kohta muud ei küsinud, siis kostja ka rohkemat ei rääkinud. Kohus on seisukohal, et kui kostjal ja tema esindajal jäi tunnistaja eelmärgitud ütlustes midagi ebaselgeks ja/või kui neil tekkisid tunnistaja ütluste suhtes kahtlused, oli neil õigus ja võimalus tunnistajale täpsustavaid küsimusi esitada. Tunnistaja vastustest kostja esindaja küsimustele nähtub, et kostja esindaja ei ole esitanud väidetava vastuolu kõrvaldamiseks täpsustavaid küsimusi. Lisaks - tunnistaja ütluste kohaselt ta ahju tegelikku seisukorda vaidlusalusel esimesel korral väga ei näinudki ning ahju puhastada ta ka ei saanud. 2005.a novembris käies vaatas ta aga ahju ligemalt ja selle vaatluse käigus avastaski tema poolt nimetatud puudused.
3.2.Asjaolu, et hageja pärast 2005.a novembrit püüdis ahju jätkuvalt kütta, ei tähenda iseenesest, et hageja sellest ahjust ka sooja sai, st sai ahju otstarbekohaselt kasutada. Hageja väitel püüdis ta ahju küll kütta, kuid see ajas suitsu sisse. Muud ei jäänud üle, kui kütsime elektriga. Elektriga kütmine oli kallis. Vahel ka külmetati (tl 132). Hageja väiteid elektriga kütmise osas toetavad AS-i Eesti Energia väljastatud dokumendid, millest nähtuvalt hageja elektrienergia tarbimine 2005.a-2006.a talveperioodil oli oluliselt suurem võrreldes muu ajaga (tl 86). Kostja hageja väidetega ei nõustunud ja väitis vastu, et hageja ise „küttis ahju lõhki“. Ühtegi tõendit hageja väidete ümberlükkamiseks ja oma vastuväidete tõendamiseks kostja ei esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt lasus kostjal oma vastuväidete tõendamise kohustus. Samas – praod ahju müüritises ja lahtised kivid kolde võlvilaes tuvastati juba novembris 2005.a. Hageja väitis ja kostja ei vaidlustanud hageja väidet selles, et enne Lepingu sõlmimist ahjust rääkides ütles kostja, et ühel korral olevat nad pannud liiga palju puid koldesse. Tunnistaja M.Saarpuu möönab, et võis 2005.a septembris hagejale öelda, et vaidlusaluse ahju puudused on tekkinud ülekütmisest (tl 124). Nimetatud tõendid kogumis viitavad pigem asjaolule, et vaidlusalune ahi võis tõepoolest olla kahjustunud ülekütmise tagajärjel, kuid seda teostatuna mitte hageja vaid hoopis kostja poolt.
4.Eksperthinnangu nr 1029/065VK aluseks olnud hindamine teostati ajavahemikus 02.0608.06.2005.a (tl 73). Nimetatud eksperthinnangu lisaks olevalt pildilt (tl 81 all parempoolne foto) on näha, et ahju ukse pealne ja ahju kohal olev lae osa on tahmunud. Nimetatud asjaolu annab tunnistust, et vaidlusalune ahi ajas suitsu ja tahma sisse juba enne Lepingu sõlmimist. Asjaolu, et ahi kütmisel suitsu sisse ajab ja seda määral, et ära tahmast kahjustatud saavad nii ahju välisvooderdis kui toa lagi, ei saanud majas elanud kostjale olla teadmata. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et nimetatud puudused küttekoldel olid olemas ka müügilepingu sõlmimise kui lepingueseme üleandmise ajal ning et kostja oli nende puuduste olemasolust Lepingu sõlmimise ajal teadlik.
5.Hageja väitis, et kostja ei rääkinud talle enne Lepingu sõlmimist, et ahi ajab kütmisel suitsu sisse. Kostja kinnitas kogu aeg, et ahi on „viimase peal ja korras (tl 132-133). Nii eelmenetluses kui kohtuistungil kinnitas kostja ka kohtule, et vaidlusalune ahi oli Lepingu sõl4 (6)
Tsiviilasi nr 2-06-21971 mimise ajal täiesti korras. Olukorras, kus kostja pidas ja peab vaidlusalust ahju töökorras olevaks, on usutav hageja väide, et kostja ei rääkinud talle enne Lepingu sõlmimist ahjul esinenud puudustest. Kõike eeltuvastatut arvestades asub kohus seisukohale, et kostja müüs hagejale lepingutingimustele mittevastava asja; et asjal esinevad puudused olid olemas ja kostjale teada juba enne Müügilepingu sõlmimist ning et kostja ei teavitanud hagejat enne Lepingu sõlmimist asjal esinevatest puudustest.
6.VÕS § 218 lg 1 kohaselt müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhuliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Lepingu p 8.3. teise lause kohaselt läks juhusliku hävimise riisiko või juhusliku halvenemise oht ostjale üle valduse üleminekuga. Selles, et lepingueseme otsene valdus läks kostjalt hagejale üle 22.06.2005.a, pooled ei vaidle. Tuvastatud asjaolu, et küttekoldel esinevad puudused olid olemas juba enne Lepingu sõlmimist, st enne 22.06.2005.a, kinnitab, et nimetatud puudused olid olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale. Seega vastutab kostja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 218 lg 1 alusel. Kuna kostja ei teavitanud hagejat küttekoldel esinevatest puudustest enne Lepingu sõlmimist, ei vabane ta vastutusest ka VÕS § 218 lg 4 alusel.
7.Kostja vastuväidete kohaselt teavitas hageja kostjat ahju puudustest alles 2006.a märtsis, st viis kuud pärast puuduste avastamist, st mitte mõistliku aja jooksul. VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama.
7.1.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai ahjul esinevatest puudustest teada 2005.a novembris. Hageja väidete kohaselt teavitas ta pärast hr Täheväli käimist ahju puudustest koheselt ja suuliselt kostja abikaasat. 2006.a jaanuaris käis kostja abikaasa koos ahju ehitanud T.Vatsel’iga ahju vaatamas. Räägiti sellest, et uus ahi tuleb ehitada. Lepiti pr Saluste ja hr Vatsel’iga kokku, et Salusted ja ahju ehitajad hüvitavad hagejale uue ahju tegemisega seotud kulutused. Kuna pr Saluste ütles, et tal pole korraga niipalju raha välja anda, siis lepiti kokku, et maksmine toimub osade kaupa. Jaanuaris 2006.a helistas aga hr Saluste ja ütles, et me võime asjaga kohtusse minna (tl 133). Tunnistaja T.Vatsel kinnitas, et pr Saluste kutsus teda hageja juurde ahju vaatama, kuna hagejal oli ahju suhtes pretensioone; et tema käis koos pr Salustega hageja juures ning seal oli juttu, et olemasoleval ahjul on praod sees ja ahi ajab suitsu sisse ning et vaja on teha uus ahi. Hageja, pr Saluste ja tema leppisid kokku, et Saluste’d ja ahjutegijad maksavad kahe peale hagejale uue ahju tegemise kinni (tl 126). Eeluuritud tõendid kogumis annavad tunnistust, et hiljemalt 2006.a jaanuaris oli kostja nö „kätte saanud“ (kostja oli teada saanud) hageja poolt talle 2005.a detsembris kostja abikaasa kaudu edastatud teate ahju puuduste kohta. Seega võib lugeda, et hageja teatas kostjale suuliselt viimase abikaasa vahendusel ahju puudustest 2005.a detsembris. Sellist aega puudustest teatamiseks võib pidada igati mõistlikuks.
7.2.Kostja pidas puudustest teatamise ajaks 2006.a aprillikuud, st kirjaliku pretensiooni esitamise aega ning leidis, et hageja ei teatanud ahjul esinevatest puudustest mõistliku aja jooksul. Õige on, et hageja esitas esindaja kaudu kostjale kirjaliku pretensiooni ahjul esinevate puuduste eest kahju hüvitamiseks aprillis 2006.a, so ca 5 kuud pärast puudustest teadasaamist. Isegi kui lugeda kirjaliku teate saamise aeg puudustest teatamise ajaks ning hinnata, et hageja ei teatanud kostjale esinevatest puudustest mõistliku aja jooksul, ei välista see kostja vastutust. VÕS § 221 lg 1 p 2 kohaselt võib ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Kohus on tuvastanud, et kostja pidi teadma ahjul esinevatest puudustusest juba enne lepingu sõlmimist, kuid ei teavitanud sellest hagejat.
5 (6)
Tsiviilasi nr 2-06-21971
8.Kuna kostja rikkus Lepingut, andes hagejale üle lepingutingimustele mittevastava asja, on hageja õigustatud nõudma temalt lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 115). Hageja kui ostja õigus nõuda asja lepingutingimustele mittevastavuse korral kahju hüvitamist on sätestatud ka Lepingus (p 11.16). Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamisena 21 860 krooni, st summat, mille ta kulutas uue ahju tegemisele (materjalid, töötasu). Seega nõuab hageja otsese varalise kahju hüvitamist (VÕS § 128 lg 3). Uuritud tõendid kinnitavad, et hageja on teinud kulutusi seoses uue ahju tegemisega kokku summas 21 860 krooni (tl 20-23). Kostja ei ole kulutuste tegemist hageja väidetud viisil ja ulatuses vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja kandis uue ahju tegemisega seoses otsest varalist kahju 21 860 krooni ning kostja on kohustatud selle kahju hagejale hüvitama. Hageja hagi tuleb rahuldada.
9.VÕS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, st kostja.
Sirje Lahesoo Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.