2-16-124219/13 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (lühend TsMS) § 405 lg 1 p-le 9 kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Tulenevalt TsMS § 444 lg-st 2 kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Credit.ee OÜ (avaldaja) esitas 17. oktoobril 2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse NXX OXXilt (võlgnik) 1 108,88 euro saamiseks. Pärnu Maakohus 1. detsembri 2016 määrusega lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis avaldaja nõude võlgniku vastu üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses, sest pooled esitasid 25. novembril 2016 kompromisslepingu. Viru Maakohus 13. detsembri 2016 määrusega jättis poolte vahel 25. novembri 2016 sõlmitud kompromiss kinnitamata ja kohustas avaldajat esitama oma nõue ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis. Credit.ee OÜ (hageja) esitas 22. detsembril 2016 Viru Maakohtule NXX OXXi (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 756,03 eurot, intress 208,06 eurot, viivis hagi esitamise päeva seisuga 187,02 eurot ja aastane viivis 448,48 eurot, kokku 1 599,59 eurot. Kuna haginõue on varaline ja lähtudes TsMS §-dest 123, 124 lg-st 1, 133 ja 367 hagihind on 1 599,59 eurot, teeb kohus vastavalt TsMS §-dele 405 ja 444 otsust kirjeldava osata, põhjendavas osas piirdub kohus üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus hindab 2(7)

seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Hageja nõue tuleneb võlasuhetest, mis on tekkinud poolte vahel 18. juunil 2015 interneti vahendusel sõlmitud laenulepingust nr 20150617/30, mille alusel sai kostja hagejalt laenu summas 1000 eurot ning kohustus tagastama laenu ja intressi 729,72 euro (59,32% aastas) vastavalt graafikule hiljemalt 7. juuni 2017. Kostja ei täitnud kohustusi nõuetekohaselt ja 12. augustil 2016 laenuleping oli üles öeldud. Kostja tunnistas hagi osaliselt, nimelt 373 EUR põhinõude osas, 2 EUR intressi nõude osas ning 13,70 EUR viivise nõude osas; kokku 388,70 EUR. Kostja leiab, et hageja laenulepingu üldtingimuste (Credit.ee OÜ, kehtivad alates 15.08.2013) punkti 3.1 kohaselt intressi arvestamise aluseks on 30-päevane kuu ja 360-päevane aasta. Üldtingimused on lepingu nr 201501616/30 lahutamatu osa, mistõttu krediidikulukuse määr 78,42% aastas (sealhulgas intress 59,32% aastas) on arvutatud eeldusel, et 30-päevane kuu ja 360-päevane aasta. VÕS § 406 lg 6 kohaselt krediidi kulukuse määra arvutamise täpsema korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister Euroopa Liidu nõuetest lähtudes. Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise korra § 3 lg 3 kohaselt arvutustes kasutatavaid ajavahemikke väljendatakse täis- või osaaastates. Aasta pikkus on 365 päeva (liigaastal 366 päeva), 52 nädalat või kaksteist võrdset kuud. Võrdses kuus on 30,41666 päeva (ehk 365/12) ka juhul, kui tegemist on liigaastaga. Seega krediidikulukuse määra, sh intressi määramisel on lepingus pooled kõrvale kaldunud, kusjuures kõrvalekaldumine on toimunud kostja kahjuks: hageja arvutuse järgi on päevane krediidikulukuse määr 0,218%; seadusjärgse arvutamise korral on päevane krediidikulukuse määr 0,214%). Seega seadusjärgse krediidikulukuse arvutamise korral kostja kannaks aastas umbes 1% võrra vähem kulud, kui hageja arvutuste järgi. VÕS § 421 esimese lause kohaselt käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuna lepinguga nr 201501616/30 kokku lepitud krediidikulukuse määra osas kokkulepe on tarbija kahjuks kõrvalekalduv, siis selline kokkulepe on tühine. VÕS § 397 lg 2 kohaselt kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr. Kuna krediidikulukuse määra osas, ehk ka intressi määra osas, on kokkulepe tühine, siis kohaldamisele kuulub VÕS 94 lõikes 1 sätestatud suuruses intressimäär. 2015.a selleks määraks oli 0,05%. Lepingu nr 201501616/30 kohaselt viivise määraks on 0,1648% päevas. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Käesoleval ajal seadusjärgne viivisemäär on 0,0219% päevas. Seega lepingus kokkulepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära 7,5 korda. Lepinguga nr 201501616/30 määratud viivisemäär on tühine ning kohaldamisele kuulub seadusjärgne intressimäär. Hageja on andnud kostjale laenu 1 000 EUR 18.06.2015.a. Hageja on lepingu üles öelnud 12.08.2016.a. Laenulepingu üldtingimuste p 4.4 kohaselt lepingu ülesütlemisel maksab Laenusaaja Laenuandjale kõik lepingu lõpetamise päevani maksmisele kuuluvad summad. Laenulepingu kohaselt pidi kostja tasuma intressi 2 aasta eest. Kuna lepinguga määratud intressimäära on tühine, siis seadusjärgse intressimäära kohaselt pidi kostja maksma laenu kasutamise eest intressi 1 EUR aastas. Kostja pidi tagastama laenu 1 000 EUR ning intressi kahe aasta eest 2 EUR, kokku 1002 EUR. Kostja on hagejale tasunud 677 EUR, millest 50 EUR 3(7)

arvutatud sissenõudmiskuluna. Muu summa vastavalt lepingule katab laenu põhinõuet. Seega kostjal on tasumata laen koos intressidega summas 375 EUR. Nimetatud summa muutus sisenõuetavaks 12.08.2016.a. Seadusjärgse viivisemäära järgi arvutamise korral kostja on kohustatud tänase päeva seisuga tasuma viivist 13,70 EUR. Hageja on seisukohal, et viivis kuulub väljamõistmisele hagiavalduses märgitud mahus ja määras. Vastavalt VÕS §-le 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna poolte vahel sõlmitud laenulepingu puhul ei ole krediidikulukuse määr ebamõistlikult suur (ei ületa 3-kordset Eesti Panga poolt avaldatud keskmist krediidi kulukuse määra üle kolme korra), ei ole ebamõistlikult suur ka intressimäär ning siit tulenevalt ei ole ebamõistlikult suur ka viivisemäär. Hageja leiab, et riigikohtulahend tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 ei kuulu kohaldamisele antud tsiviilasjas. Riigikohtu lahendis on hagejaks Abi Kapital Grupp OÜ. Lepinguga ei olnud ette nähtud intressimäära ning seega ei oleks antud juhul viivisemäära puhul rakendada intressimäära. Kuna Credit.ee OÜ ja NXX OXXi vahel sõlmitud lepingus on intressimäär ette nähtud, tuleb viivise arvestamisel sellest ka lähtuda. Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele rahuldamisele. Poolte seisukohtadest nähtuvalt ja kooskõlas TsMS § 231 lg 4 ei ole poolte vahel vaidlust selles, et:  poolte vahel internetikeskkonna vahendusel 18. juunil 2015 on sõlmitud laenuleping nr 20150617/30, mille alusel sai kostja hagejalt laenu summas 1000 eurot ning kohustus tagastama laenu ja intressi 729,72 euro (59,32% aastas) 24 osamaksetena vastavalt graafikule hiljemalt 7. juuni 2017; krediidi kulukuse määr on 78,42%, viivise määr on 0,1648% päevas (toimiku lk 27-28)  hageja kandis 18. juunil 2015 kostjale üle 1000 eurot (toimiku lk 33)  kostja ei täitnud kohustusi nõuetekohaselt ja 12. augustil 2016 laenuleping oli üles öeldud (toimiku lk 36). Kuna 18. juuni 2015 laenuleping on sõlmitud krediiditeenust osutava äriühingu ja füüsilise isiku vahel, siis kohalduvad tarbijakrediidilepingu sätted. Kohtu seisukoht lepingu kehtivuse osas Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel 4(7)

tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 3 sätestas, et kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 406 lg 1 sätestab, et krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise korra (rahandusministri määrus nr 51, vastu võetud 13.10.2010) § 2 lg 1 sätestab, et määra arvutamise baasvõrrand väljendab tarbija kasutusse võetud krediidi ajatatud kogusumma, mis on krediidiandja ja tarbija vahel kokku lepitud, ning krediidi tagasimaksete ja krediidiga seotud kulude nüüdisväärtuste võrdust. 18. juuni 2015 laenulepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määraks on 78,42%. Krediidi andmise ajal (18.06.2015) Eesti Panga viimati avaldatud (31.05.2015) keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 26,57% (toimiku lk 81), seega ei ületa poolte laenulepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr VÕS § 406 lg-s 1 sätestatud ülempiiri (3*26,57=79,71%), mistõttu ei ole tühine poolte laenulepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr 78,42% (s.h intress 59,32%). Kohtu seisukoht viivise nõude osas Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 18. juuni 2015 laenulepingus kokkulepitud viivisemääraks on 0,1648% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Riigikohus on 10.05.2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset 5(7)