Võlaõigus › Võõrandamislepingud

„koostöölepingu“ järgi juba 19.12.2003.a. 87 000 krooni ja veel 05.01.2004.a. 18 000 krooni. Hageja on seisukohal, et tasumised toimusid üht võlausaldajat teistele eelistades ning võlgniku lähikondsele. Hageja ja kostja on lähikondsed, kuna hageja juhatuse liige ja endine ainuosanik (ainuosanik kuni 31.08.2004) S M on ühtlasi ka kostja juhatuse liige, asutaja ning ka ainuosanik. Hagejal oli kostjale tasumise hetkel suures mahus teisi tasumata võlgnevusi summas umbes 7 milj krooni. Kostjale on tasutud praktiliselt kõik kostja poolt esitatud arved, kuigi samal ajal oli hageja võlgu mitmetele teistele ettevõtetele. Hageja pankrotimenetluses kaitsti nõudeid kokku summas 16,3 miljonit krooni ning valdav osa nõuetest tekkis 2004 aastal või enne seda. Hageja palub tunnistada tühiseks hageja poolt kostjale 901 017,81 krooni tasumise tehingud ning mõista 901 017,81 krooni kostjalt välja. Kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt (tlk 381) kohaselt palub hageja tunnistada kehtetuks hageja poolt kostjale 901 017,81 krooni tasumise tehingud ning mõista eeltoodud summa kostjalt hageja kasuks välja. Menetluse käigus täiendas hageja hagi (tlk 468). Täienduse kohaselt on lisaks põhinõudele hagejal õigus nõuda ka intressiviivist seaduses sätestatud suuruses. Kostja kohustus tagastada hagejale 901 017 krooni on muutunud sisenõutavaks alates 29.07.2004.a. Seega on kostjal intressiviivise nõue alates 29.07.2004.a.-20.02.2007.a. summas 242 608,05 krooni. Täpsustuse (tlk 510) kohaselt moodustab hageja nõue intressiviiviste osas ajavahemiku 20.07.2004.a.26.04.2007.a. eest kokku 241 086,22 krooni.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja tema vastu esitatud hagi ei tunnista. 21.10.2003.a. sõlmisid OÜ A ja Ukraina Tšernigovi õlletehas „Desna“ lepingu nr 920 õlle tarnimiseks. OÜ A juhatuse liikmeks oli sellel ajal S M ja tema kirjutas ka lepingule alla. Kokku ostis OÜ A õlletehaselt Desna 5 partiid õlut. Kogu tarnitud õlu müüdi peale Eestisse saabumist ja vajalike maksude tasumist edasi OÜ-le Lkogusummas 906 306,24 krooni. Arvestades asjaolu, et OÜ L tasus OÜ-le A 901 017,81 krooni, siis on jooksev saldovõrdlus 5 288,43 krooni OÜ A kasuks. Koostatud tabelist ja OÜ A pangakonto väljatrükist nähtub, et kõik OÜ-lt L laekunud rahasummad on OÜ A kasutanud tehasele Desna kauba eest ettemaksuna tasumiseks, Maksu-ja Tolliametile alkoholiaktsiisi ja käibemaksu ettetasumiseks, transporditeenuse ja maakleriteenuse eest tasumiseks. OÜ Lpoolt müüdi Tšernigovi õlu edasi suurtele hulgifirmadele ja väiksematele klientidele. Suuremad ostjad olid OÜ R, AS S-M , AS A , OÜ D . OÜ-lt D saadud dokumentidest, OÜ A arvetest ja koostatud tabelist nähtub, et OÜ L T õlut kasumlikult. Sellest võib teha järelduse, et OÜ L majanduslik tulukus kasvas seoses õlle ostmisega OÜ-lt A ja selle edasimüügiga kolmandatele isikutele. Seega ei saanud pooltevahelised tehingud kuidagi kahjustada OÜ L võimalike võlausaldajate huve. OÜ L2003.a. majandusaasta aruandest nähtub, et on saadud kasumit 1 940 871 krooni suuruses summas. Peale selle on OÜ-l L majandustegevusest saadud üldine jaotamata kasum 5 649819 krooni. OÜ L oli kuni septembrikuuni 2004 (s.o. ajani, mil S M oli juhatuse liige) majanduslikult heas seisus. OÜ L sai igakuselt kasumit ja miski ei viidanud sellele, et võivad tekkida majanduslikud raskused. Hageja väide, et OÜ L omas kostjale arvete tasumise ajal kreditoorset võlgnevust teiste firmade ees 7 miljoni krooni suuruses summas võib küll vastata tõele, kuid see on täiesti normaalne situatsioon, kuna samal ajal ulatus debitoorne võlgnevus samuti miljonitesse kroonidesse. Asjaolu, et majanduslik olukord võib muutuda halvemas suunas, sai selgeks 2004.a. augustikuu lõpuks, kui said teatavaks OÜ L endise juhatuse liikme A U ja ühe kauba tarnija firma Obolon teod, mis viisid OÜ L pankrotistumiseni. Kostja on seisukohal, et hagiavalduses märgitud tehingud poolte vahel ei kahjustanud OÜ L võlausaldajate huve ja seetõttu puudub pankrotiseaduses sätestatud tagasivõitmise alus. Kostja vaidleb vastu ka hageja viivistenõudele. Kostjal ei ole tekkinud kohustust tagastada hagejale 901 017 krooni. Hageja on nimetatud summa eest saanud hagejalt kauba ning see kaup on ka hageja poolt realiseeritud. Vale on ka viivise arvestus, kuna hageja arvestab viivist alates 29.07.2004.a.võttes aluseks ajavahemikul 01.07.2006.a.-31.12.2006.a. kehtinud intressimäära. Samuti ei ole kohustus muutunud sissenõutavaks, et hageja üldse viivist nõuda saaks. Kohustus tagastada põhisumma tekib alles siis, kui kohus tunnistab rahalise kohustuse kehtetuks. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, kuulanud ära istungile ilmunud poolte esindajad, tunnistajate ütlused, uurinud ja hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 21.10.2004.a. Tallinna Linnakohtu määrusega algatati OÜ L pankrotimenetlus (tlk 9-10). Asjas puudub vaidlus, et 09.12.2004.a. otsusega tsiviilasjas nr 2/220-8478/04 kuulutas Tallinna Linnakohus välja hageja pankroti. Kostja ja Ukraina õlletehase Desna vahel sõlmiti 21.10.2003.a. leping õlle tarnimiseks (tlk 7781, tõlge tlk 241-245). Hageja ja kostja vahel sõlmiti leping sama kauba edasimüümiseks. Leping poolte vahel sõlmiti suulises vormis ning lepingu kohaselt tuli hagejal kauba saamiseks teha ettemaks sarnaselt nagu see oli sätestatud ka kostja ja õlletehase Desna vahel sõlmitud lepingus. Asjas puudub vaidlus, et hageja tasus kostjale perioodil 19.12.2003.a.-29.07.2004.a. kokku summa 901 017,81 krooni. Nimetatud summa tasuti järgmiselt: 19.12.2003.a. 87 000 krooni; 05.01.2004.a. 18 000 krooni; 12.01.2004.a. 1500 krooni; 12.01.2004.a. 5150 EUR (s.o. 80 580 krooni kursi 1EUR=15,6466 krooni järgi); 20.01.2004.a. 5700 krooni; 27.01.2004.a. 75 000 krooni; 18.02.2004.a. 60 000 krooni; 20.02.2004.a. 14 085,41 krooni; 26.02.2004.a. 54 900 krooni; 01.03.2004.a. 6000 krooni; 22.03.2004.a. 18 000 krooni; 20.04.2004.a. 4500 krooni, 26.04.2004.a. 66 000 krooni; 04.05.2004.a. 49 500 krooni; 05.05.2004.a. 13 600 krooni, 06.05.2004.a. 1500 krooni; 20.05.2004.a. 22 400 krooni; 14.06.2004.a. 72 000 krooni, 28.06.2004.a. 70 000 krooni; 29.07.2004. 180 752,40 krooni. Asjas puudub vaidlus selles, et hageja poolt tasutud summade eest sai hageja kostjalt kauba. Hageja palub pankrotiseaduse alusel tunnistada kehtetuks rahaliste kohustuste täitmise kostjale ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 901 017,81 krooni ja viivised. Hageja leiab, et rahalised kohustused täideti kostjale kui hageja oli juba maksejõuetu; kohustused kostja ees, kes oli hageja lähikondne, täitis hageja praktiliselt täielikult – seega eelistas hageja kostjat teiste võlausaldajate ees; kostjalt ostetud kauba edasimüük tõi hagejale kahju. PankrS § 113 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma, p 3 järgi kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Asjas puudub vaidlus, et osaliselt, s.o. summas 180 752,40 krooni, täitis hageja rahalise kohustuse kostja ees PankrS § 113 lg 1 p 2 sätestatud tähtajal, ülejäänud summad tasus hageja kostjale PankrS § 113 lg 1 p 3 sätestatud tähtaja jooksul. Poolte vahel on vaidlus selles kas kostjale rahaliste kohustuste täitmise ajal oli hageja maksejõuetu. Hageja ja ZAO Obolon vahel 25.11.2002.a. sõlmitud lepingu (tsiviilasja 2/307041/04 toimiku I köide lk 9) p 2 kohaselt kohustus hageja tasuma arved 7 päeva jooksul alates kauba saabumisest. Maksekohustuse rikkumise korral kohustus hageja lepingu p.7.2 kohaselt tasuma leppetrahvi 0,3 % kaubapartii maksumusest iga tasumisega viivitatud päeva kohta. Lepingus leppisid hageja ja ZAO Obolon p-s 11.3 kokku, et lepingu mistahes muudatused kehtivad vaid juhul, kui need on vormistatud kirjalikult ning allkirjastatud poolte volitatud esindajate poolt. Asjas puudub vaidlus, et hageja ja ZAO Obolon vahel kirjalikku maksetähtaja pikendamist kokku lepitud ei olnud. Asjas puudub vaidlus, et lepinguga kokkulepitud 7 päeva asemel tasus hageja ZAO-le Obolon umbes 40-90 päeva jooksul. Asja materjalidele lisatud

pretensioonidest (tlk 255-266, tõlked tlk 268-279) nähtub, et maksete hilinemise tõttu on ZAO Obolon arvestanud hagejale ajavahemikul 11.03.2002 kuni 05.07.2005.a. viiviseid kogusummas 495 855, 30 EUR-i. Asjaolu, et nimetatud pretensioonid märgitud kuupäevadel vormistati ja need hageja juhatuse liikmele A.U le edastati on tõendatud tunnistaja A V ütlustega, kes ise pretensioonid koostas ja need üle andis. Seega on tõendamist leidnud, et hageja ei suutnud järgida alates 2002.a. algusest lepinguga kokkulepitud maksetähtaegu. Samas, hoolimata korduvatest lepingu rikkumistest, tarnis ZAO Obolon hagejale kaupa kuni 2004.a. keskpaigani. Nimetatud ajani kestis hageja juures ka aktiivne majandustegevus. Eeltooduga on kohtu arvates tõendatud, et kostjal oli võimalik aktiivset majandustegevust jätkata, kuni 2004.a. keskpaigani seetõttu, et tema peamine võlausaldaja ZAO Obolon jätkas, hoolimata hageja poolt korduvast lepingu rikkumisest, kauba tarnimist, viivisenõuet reaalsele täitmisele ei suunanud. Asja materjalidele lisatud Tallinna Linnakohtu määruse kohaselt tsiviilasjas 2/220-8478/04 (tlk 252254) järgi tunnustati hageja pankrotimenetluses nõudeid üle 16 milj.krooni eest sh. ZAO Obolon nõue tunnustati üle 13 milj.ulatuses. Seega oli hageja juba 2003.a. lõpus sisuliselt maksejõuetu, kuna ta ei suutnud täita oma kohustusi võlausaldajate ees kohaselt. Asjas puudub vaidlus, et pooled olid lähikondsed. PankrS § 113 lg 2 järgi võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis. Seega oli hageja kostjale rahaliste kohustuste täitmise ajal teadlik hageja maksejõuetusest. Asjas materjalidest nähtub, et hageja eelistas kostjat teistele võlausaldajatele. Nimelt puudub vaidlus selles, et hageja tasus kostjale praktiliselt kõik arved, samas teistele võlausaldajatele kohustusi kohaselt ei täitnud mh. näiteks ZAO-le Obolon. Eeltoodu alusel on tõendatud PankrS § 113 lg 1 p 2 ja 3 kohaldamise eeldused. Pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 järgi tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Seega tuleneb Pankrotiseaduse §-st 109 lg 1 ja pankrotiseaduse §-st 113, et rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise kõige üldisemaks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. Hageja on võlausaldajate huvide kahjustamiseks sisuliselt pidanud hageja poolt ühe võlausaldaja s.o. kostja eelistamist teistele võlausaldajatele. Kohus on seisukohal, et kui kostjat on talle võla tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, siis ei saa seda iseenesest pidada teiste võlausaldajate kahjustamiseks, kuna see põhjendus kordab üksnes Pankrs § 113 lg 1 p-s 2 nimetatud maksete tagasivõitmise ühte eeldust. Hageja on viidanud ka Riigikohtu lahendile nr 32-1-53-03, mille p.-s 22 on selgitatud, et kui võlgnik valib olukorras, kus ta ei suuda enam täita kõiki oma kohustusi, kohustuste täitmise esmajoones endaga seotud isikutele, siis kahjustab ta oma valikuga eeldatavalt teadlikult nende võlausaldajate huvisid, kelle nõudeid ei rahuldatud. Käesoleva asja juurde lisatud tsiviilasja nr 2/30-7041/04 III köite registri nr 3 juurde lisatud maksekorraldustest nähtub, et hageja on ajavahemikul 02.12.2003.a.- 20.07.2004.a. tasunud ZAO-le Obolon kaupade eest ligikaudu 160 000 EUR-i seega üle 2,5 korra rohkem kui hagejale, kusjuures puudub vaidlus selles, et ZAO-le Obolon on tasutud kõik põhivõlgnevuse arved seisuga 11.05.2004.a. Samuti nähtub asja materjalide juurde lisatud konto väljavõtetest (tlk 528544), et hagejale rahalise kohustuse täitmise ajal on lisaks ZAO-le Obolon tasutud ka teistele võlausaldajatele. Kohus osutab, et käesolevas asjas ei ole hageja täitnud kohustusi ainult kostja s.o. lähikondse ees, seega ei ole hageja viide RK lahendile nr 3-2-1-53-03 asjakohane. Hageja on leidnud, et rahalise kohustuse täitmine oli võlausaldajatele kahjulik ka seetõttu, et kostjalt saadud kauba realiseerimine, hagejale kasu ei toonud. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hagejale oli kostjalt saadud kauba müük kasumlik. Kostja väidete kohaselt nähtub OÜ D kirjast (tlk 144), kostja arvetest (tlk 95-97) ning tabelist (tlk 78), et kauba müügiga OÜ-le D sai hageja kasumit 34 831 krooni (arvestus lk 115). Kuna OÜ-le D õlle müügiga teenis hageja kasumit siis

järeldab kostja, et kostjalt saadud kauba edasimüük oli hagejale kasumlik, kuigi täpset kasumi suurust kostja puuduvate raamatupidamisdokumentide tõttu öelda ei oska. Hageja arvestuse järgi sai hageja OÜ-le D õlle müümisega kahjumi summas 30 533,02 krooni (arvestus tlk 174) ja AS Livikole õlle müümisega kahjumi summas 17 135,87 krooni (arvestus tlk 178). OÜ-le D õlle müügiga saadud kahjumi on hageja arvestanud OÜ D 28.02.2006.a. kirjast (tlk 176) saadud andmete põhjal, mille kohaselt tagastati hagejale kaup kogusummas 52 341,68 krooni. 19.04.2006.a. kirjaga teatab OÜ D , et on 28.02.2006.a. kirjaga esitanud ekslikult valed andmed ja täpsustab, et tagastas hagejale kauba summas 6 395,25 krooni. Seega on tõene kostja väide, et OÜ-le D kauba müügiga sai hageja kasumit, kuigi mitte sellisel määral nagu kostja seda on väitnud. Samas nähtub, et AS-ile Liviko kauba müümisega sai hageja kahjumi. Asjas puudub vaidlus, et kauba realiseerimisega seoses kandis hageja ka kulusid - kostja enda arvestuse järgi vähemalt 6914,701 krooni (tlk 215). Kuna asjas ei ole tõendamist leidnud, et suuremate hulgimüüjate poolt tagastatud kaup (hageja hinnangul umbes 60 000 krooni väärtuses) müüdi enne realiseerimistähtaja lõppu väikestele kauplustele maha, siis leiab kohus, et pigem sai hageja kostjalt ostetud kauba realiseerimisega kahju kui kasu. Kohus leiab siiski, et see asjaolu ei ole piisav põhjendus võlausaldajate huvide kahjustamise tõendamiseks PankrS § 109 lg 1 mõttes. Kohus osutab, et võlausaldajate huvisid võis kahjustada põhitehing ise - hageja ja kostja vahel sõlmitud kauba ostu-müügileping, mille tingimuste kohaselt kohustus hageja tasuma kauba saamiseks ettemaksu, kusjuures kauba realiseerimata jäämisest tekkinud kahju jäi üksnes hageja kanda. Võlausaldajate huvide kahjustamine võis seisneda ka selles, et hageja üldse õlletehase Desna toodangu realiseerimiseks ostu-müügilepingu sõlmis. Hageja esindaja on ka ise väitnud, et hageja pankrotistumise põhjustas eelkõige asjaolu, et hageja hakkas ostma kostjalt Ukraina Õlletehase Desna toodangut olles samal ajal Desna konkurendi Obolon ainuesindaja Eestis (tlk 173). Asjaolu, et ZAO Obolon ei oleks kunagi nõustunud sellega, et hageja müüb teise firma, pealegi konkurendi, õlut kinnitas ka tunnistaja A V . Seega võis võlausaldajate huvisid kahjustada kauba ostu-müügitehing. Antud asjas pooltevahelise ostu-müügitehingu kehtetuks tunnistamise nõuet esitatud ei ole. Kuna asjas ei ole tõendamist leidnud rahalise kohustuse täitmise tõttu võlausaldajate huvide kahjustamine, on täitmata tehingu tagasivõitmise üks peamisi eeldusi. Seega tuleb hageja rahaliste kohustuste täitmise kehtetuks tunnistamise nõue ja 901 017,81 krooni nõue jätta rahuldamata. Kuna põhinõue tuleb jätta rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka viivisenõue. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31.12.2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hageja õigusabikulud moodustavad esitatud arve järgi 41 300 krooni. Kostja õigusabikulud moodustavad 40 000 krooni, esitatud arve alusel. Arvestades asjaolu, et hagi tuleb jätta rahuldamata juhindudes kehtinud TsMS §-st 60 lg 1 ja TsMS § 61 lg 1 p 1 leiab kohus, et Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista kohtukulude katteks 40 000 krooni.

Krista Kirspuu Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.