Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Kostja väitel oli hageja üldine veemõõtur mõõteveaga ning kostjal ei ole üldse veevõlga. 11.09.2003 pöördus kostja kirjaga juhatuse poole, milles taotles 0,2 % viiviste arvestamise peatamist, kuna see on vastuolus mittetulundusühingu seadusega. Viivise arvestus peatati, kuid E.Mäevere kirjas selgitati, et viivise arvestus taastatakse, kui veevõlga ei tasuta. 25.04.2005 puudus kostjal tema arvates vee võlgnevus, kuid juhatus rakendas ikkagi viiviseid 0,07 % maksmata jäetud kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates, s.o 01.04.2005.

MAAKOHTU LAHEND

Eeltoodust saab teha järelduse, et poolte vaheline vaidlus on tekkinud aprillis 2003. a esitatud nn täiendava veearve tasumise pinnalt, milline nõue muutus sissenõutavaks 2003. a ja hagi aegumistähtaeg algas 2003. a lõppemisest, st 01.01.2004. Kuna hageja esitas hagi enne kolme aasta möödumist, siis ei ole hagi ka aegunud. KÜS § 151 lg 1 kohaselt on majandamiskulud korteriühistu vajalikud kulud eluruumide ja nende pindala osatähtsusele vastava elamu ja elamu ümbruse osa hoolduseks ja remondiks ning tasu korteriühistu poolt elamu majandamiseks osutatud ja ostetud teenuste eest, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti. Lisaks majandamiskuludele peab eluruumi omanik tasuma veevarustuse, kanalisatsiooniteenuste ja soojavarustuseks vajaliku soojusenergia eest ning maksma maamaksu. Kostja veemõõturi taatlemise akti kohaselt on kostja veearvesti nr 232402 taadeldud 07.11.2002. OÜ Majatek poolt näiduga 0074,1. Kohtule on esitatud akti koopia, poolte väidete kohaselt nende valduses akti originaali ei ole, samas väidab töö teostaja OÜ Majatek kohtule, et välja kujunenud praktika kohaselt antakse taatlemisaktide originaalid töötellijale, koopiaid säilitatakse kuni 1 aasta, mistõttu ei ole töö teostaja valduses kohtu poolt nõutud dokumente. Kuna pooltel ei ole vaidlust selles, et kostjaga ühel ajal paigaldati sama tüüpi veearvesti ka korterisse nr 46, siis on kohtule esitatud ka samal päeval korteris nr 46 toimunud veearvesti nr 232407 taatlemise akt OÜ Majatek sama töötaja poolt, millest nähtub, et veearvesti näit on 00105 (st ilma komakohata viiekohaline näit). 07.03.2002 teatas kostja oma mõõturi näiduks 0059 (ehk neli kohta viiest). Samas on kostja ise juulis ja augustis 1999. a teatanud veenäidud vastavalt 171 m3 ja 183 m3. Pooltel puudus vaidlus selles, et kostja vahetas veemõõturit 13.05.2003 ja vana veemõõturi näit oli vahetamise hetkel 839 (korteriühistu veearvestite taatlemistabel). Nimetatud asjaolu tõendavad ka tunnistaja E. Mäevere ütlused. Kuna pooltel puudus vaidlus, et kostja vana veemõõtur on sama tüüpi korter nr 46 veemõõturiga ja kostja väitel on ta abikaasa vana veemõõturi ära visanud ja hageja on kohtule esitanud foto korter nr 46 analoogsest veemõõturist, siis lähtus kohus vaidluse lahendamisel korter nr 46 veemõõturit iseloomustavatest tehnilistest andmetest. AS Metrosert Tartu labori juhi A. Zoo arvamuse kohaselt on veemõõturi põhinäit viiekohaline, komakoht algab pärast viiendat kohta. Eelnevast tulenevalt ei saanud ka 07.11.2002 veemõõturi näidul olla koma pärast neljandat kohta ja näit 0074,1. Kostja on ise edastanud veemõõturi näitu augustis 1999. a 183 m3. Seega ei saanud tema veemõõturi näit tavapärase tarbimise korral olla novembris 2002. a väiksem kui augustis 1999. a. Samuti ka kostja ise ei eita oma eksimust veemõõturi näidu vaatamisel ja andmete edastamisel. Asjas on tõendatud, et veemõõturi näit tema väljavahetamisel 13.05.2003 oli 839 ja seisuga aprill 2003 830 m3. Kostja esitas kohtule enda poolt peetud veetarbimise raamatu, millest nähtub, et kostja teatas veemõõturi näiduks ühistule 20.04.2003 0083,0 m3, mis tõendab, et kostja teatas oma veemõõturi näitu 10 korda väiksemana tegelikkusest. Kuna kostja ei olnud alates septembrist 1999. a oma veenäitu teatanud ja korteriühistu prognooside alusel oli tasunud selleks ajaks üksnes näiduni 390 m3 ja alates 2002. a veebruarist teatas näitu tegelikkusest kümme korda väiksemana, siis oli hageja õigustatud esitama kostjale aprillis 2003. a seisuga 30.03.2003 nn täiendava veearve 420 m3 vee eest tasumiseks. Arvele lisandus veearve aprill 2003 eest 20 m3 vee tarbimise eest tasumiseks. Kokku tuleb kostjal seega arve nr 42/403 alusel tasuda vee eest 7876 krooni, sellest vee eest aprillis 2003 358 krooni ja veevõlana 7518 krooni. Kostja väited selles, et sellise hulga vee tarbimine ei ole kostja ja tema perekonnaliikmete poolt võimalik, on paljasõnalised. Veemõõturi paigaldamise eesmärk on mõõta tarbitud vee kogust.

Väidetavalt on kostja juba 1999. a septembris saanud aru, et tema veemõõtja ei ole paigaldatud õigesti, samas ei ole ta väidetavat paigaldusviga ka ettenähtud korras kõrvaldanud. Mõõteseaduse (28.09.1994 seadus, redaktsioon perioodil 23.01.1999 – 21.07.2000) § 8 lg 3 kohaselt taadeldud mõõtevahendiga saadud mõõtetulemused loetakse õigeks, kui selle kasutamisel on täidetud käesoleva seaduse § 131 1. lõikes sätestatud nõuded. Sama seaduse § 131 lg 1 kohaselt peab mõõtevahendeid üles seadma, ühendama, käsitsema, hooldama ja hoidma nii, et oleks tagatud mõõtmiste õigsus ja usaldusväärsus. Mõõteseaduse § 14 kuni 21.07.2000 kehtinud redaktsiooni kohaselt teostasid järelevalvet mõõteseaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuetest kinnipidamise üle, tegid ettekirjutusi ja otsuseid oma pädevuse piires ministeeriumide riikliku järelevalve ametnikud, ameti või inspektsiooni peadirektor ning ameti või inspektsiooni ja nende kohalike ametiasutuste riikliku järelevalve ametnikud. Alates 21.07.2000 pani seadus nimetatud kohustused selgesõnaliselt Tehnilise Järelevalve Inspektsioonile, mille järelevalveks volitatud ametnikud võivad oma otsusega keelata mõõtevahendi kasutamise, kui esineb kahtlus, et mõõtevahend ei vasta kehtestatud nõuetele, algatades ühtlasi mõõtevahendi erakorralise taatluse (mõõteseaduse § 14 lg 2). Seega pidi kostja, kui tal esinesid kahtlused veemõõturi valesti paigaldamise osas, esitama vastava kontrollitaotluse pädevale riikliku järelevalve ametnikule. Kuna kostja ei ole seda teinud, siis on tema väited veemõõturi valesti paigaldamise osas paljasõnalised ja tõendamata. Kostja tugineb oma vastuväidetes hagile ka oma 08.08.2003 avaldusele, mille kostja on enda sõnul edastanud juhatusele juhatuse liikme M. Bondarenko kaudu. Kohtule esitatud avalduse koopia on viseeritud M. Bondarenko poolt, kes on avaldusele kirjutanud „nõus“. Avalduses teatab kostja, et ta on rahaliselt vee eest nõus juurde maksma 1323.70 krooni, kuna ta peab mõõturi näitu ebaõigeks ja on nõus tasuma ainult veemõõturi keskmise näidu järgi. Tunnistaja E. Mäevere, kes oli juhatuse esimees 2003. a, ei olnud enne kohtuistungit nimetatud avaldust näinud ja tema ütluste kohaselt ei ole korteriühistu juhatus seda küsimust arutanud. Juhatusel oli praktika, et kõik vastused allkirjastati kõigi juhatuse liikmete poolt. Kohus leidis, et M. Bondareno kui juhatuse liikme nõusolek vähendada kostja veevõlga ei oma õiguslikku tähendust asja lahendamisel. Põhikirja punktide 6.7 ja 6.8 kohaselt oli juhatus pädev otsuseid vastu võtma üksnes siis, kui koosolekust võtab osa vähemalt 2/3 juhatuse liikmetest ja need otsused võetakse vastu kohalolijate lihthäälteenamusega. Liiatigi kuulus põhikirja p 5.2.9 kohaselt sihtotstarbeliste maksete vähendamise küsimus üldkoosoleku pädevusse. Seega puudus kostjal pädeva organi heakskiit oma 08.08.2003 avaldusele. Korteriühistu liikmena pidi kostja olema teadlik korteriühistu põhikirja sisust. Kostjal tuleb arve nr 42/403 aprillist 2003. a tasuda täies ulatuses. Kostja poolt esitatud väited ja asjaolud selles, et korteriühistu Tiigi 8 juhtimises ja raamatupidamises on esinenud probleeme, on esinenud vastuolusid kostja ja endise juhatuse esimehe H. Kilbi vahel, ei saa olla hagi rahuldamata jätmise põhjuseks. Tõendamata on kostja väide, mille kohaselt on tema tasunud 1997. a hagejale 1525 krooni rohkem, kui näitavad hageja andmed. Nimetatud makseid ei tõenda ka Krediidipanga väljavõtted, mille kaudu on kostja enda väitel kõik maksed hagejale tasunud. Hagiavaldusest ja selle lisadest ja täiendustest nähtub, et kostja poolt tasutud summadest on arvatud viiviste katteks 2003. a 812.55 krooni; 2005. a 905 krooni ja 2006. a kuni hagi esitamiseni 525.10 krooni. Kokku 2242.65 krooni. Kostja leiab, et kõik viivised on arvestatud ja viiviste katteks kostja poolt tasutud summadest kinni peetud alusetult.

KÜS § 7 lg 4 kohaselt võib korteriühistu juhatus majandamiskulude maksmisega viivitamisel nõuda korteriomanikult viivist kuni 0,07 protsenti maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates. Hageja on viiviste arvestamisel seadusega lubatud maksimummäärast ka lähtunud. Hageja on kostjale arvestanud viiviseid alates 2003. a veebruarist. Ka kostja ise ei ole vaidlustanud, et seisuga veebruar 2003 võlgnes kostja hagejale 3415 krooni. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. Hageja esitatud andmetest nähtub, et 2003. a alguses arvestati kostjale viivist arvestusega 0,2 % päevas alates 01.01.2003. Juulis 2003. a toimus viivise tagasiarvestus määrale 0,07 % päevas. Sealt edasi on hageja arvestanud viivist määraga 0,07 % päevas. Alates oktoobrist 2003. a vabastati kostja viivise tasumisest juhatuse otsusega, sest kostja asus võlga tasuma. Juhatus otsustas viivise nõude taastada alates 01.04.2005. Kohus ei pidanud põhjendatuks viivise nõuet nn täiendavalt veevõlalt summas 7518.89 krooni päeva eest ei määras 2% ega ka määras 0.07 % päevas. Asjas on tõendamist leidnud, et korteriühistus Tiigi 8 toimus maksete tasumine ühistu liikmetele esitatud arvete alusel. Esimene arve veevõla summas 7518 krooni tasumiseks esitati kostjale alles aprillis 2003. a tasumise tähtajaga 25.05.2003. Seega ei olnud kostja selle kohustuse täitmisega arve nr 42/403 esitamise hetkeks veel viivituses ja seega puudus alus temalt sellelt summalt kohe ka viivist arvestada. On tõsi, et kostja ise oma käitumisega tekitas olukorra, kus talle tuli aprillis 2003. a esitada nn täiendav veearve eelnevate perioodide tarbimise eest. Samas tuleb tõdeda, et ka hageja juhatus ei ole teinud kõik endast sõltuva, et enne 2003. a algust välja selgitada asjaolud, mis tingisid kostja poolse veenäidu mitteteatamise juba alates 1999. a sügisest. Ka juhatus ise on jõudnud oma kirjas kostjale 16.10.2003 samale seisukohale. Samuti on hageja arvutanud kostjale 2003. a viiviseid suuremas määras kui on seadusega ette nähtud, mis tingis ka viiviste tagasiarvestuse, mille tulemusena ei ole hageja esitanud kohtule ka andmeid, kui palju täpselt ikkagi kostjalt nõuti viivist konkreetsete arvete tasumisega viivitamise pealt. Tuleb märkida, et just kostja ise on korduvalt juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et viivise määr 0,2 % päevas ei ole seadusega kooskõlas. Nimetatud asjaoludel tuleb tunnustada kostja õigust viivist summas 812.55 krooni 2003. a eest mitte maksta. Juhatus otsustas viivise nõude kostja suhtes taastada alates 01.04.2005. Kohus juhtis tähelepanu, et hagi lisas ja hagi täienduses viivise arvestused kuude lõikes ei kattu. Nimelt on tl 10 näidatud, et viivist on arvestatud juba märts 2005. a eest summas 102.40 krooni (tasumisega aprillis), samas kui hagilisas tl 161 on näidatud, et viivist (samas summas) on arvestatud alates aprillist 2005. a. Kostja on esitanud vastuväite viivise nõudele märtsis 2005. a enne juhatuse otsuses märgitud tähtaega. Kohus leidis, et hageja ülesanne on esitada kohtule selge ja üheselt arusaadav viivise arvestus. Tekkinud ebaselgused tuleb lahendada kohustatud isiku kostja kasuks ja tunnustada kostja õigust mitte maksta viiviseid märts 2005. a eest summas 102.40 krooni. Kokku tuleb tunnistada kostja õigust mitte maksta viiviseid summas 812.55+102.40 krooni = 914.95 krooni. Ülejäänud osas tuleb hageja poolne viiviste arvestus ja nõue lugeda põhjendatuks. Hagi on esitatud seisuga 31.05.2006 ka viiviste summas 243.90 krooni nõudes. Kuna hageja on kostjalt viiviseks arvestanud õigustamatult 914.95 krooni, siis tuleb lugeda hagis nõutavad viivised kostja poolt tasutuks. Ülejäänud osas (914.95 - 243.90 = 671.05) tuleb vähendada kostjalt väljanõutavat põhivõlga. Seega tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 6348.85 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

käsitleb sihtmakseid. V. Peljuhhovska võla tasumine talle osutatud teenuste eest ei ole mitte ühestki otsast sihtmakse, vaid lihtsalt võlg; 5) ei ole tuvastatud, millisel perioodil väidetav veevõlg üldse tekkis. Vaidlust ei ole vaid selles, et V. Peljuhhovska pani uue veemõõturi 13.05.2003, sest vana mõõtur ei töötanud. See rikkis veemõõtur paigaldati 22.10.1997. V. Peljuhhovska taipas, et veemõõtur ei tööta ja teatas sellest ka ühistu juhatusele. Ja vastastikusel kokkuleppel ühistu juhatusega teda hakati käsitlema kui ilma külma vee mõõturita korteriomanikku, seda kuni juhatuse liikme Danilova külaskäiguni. Pärast seda korteriühistu juhatuse poolt põhjustatud eksitust hakkas V. Peljuhhovska uuesti mõõturi andmeid esitama juhatusele, mis aga osutusid hiljem ebaõigeks. Kuna vahepealsel perioodil maksis V. Peljuhhovska vee eest juhatuse poolt elanike arvu alusel tehtud arvestusele, siis puudub igasugune alus hakata seda arvestust korrigeerima mingi rikkis veemõõturi näitude alusel; 6) ei ole põhjendatud, miks V. Peljuhhovska peab maksma rikkis mõõturi järgi, samas kui majas on korteriomanikke üldse ilma mõõturita ja taatlemata mõõturitega. Maja aastane keskmine vee tarbimine on üldse veidi üle 300 m3. Hageja ja ka kohtu arvates on aga V. Peljuhhovska üksinda mõne kuuga tarvitanud 1,5 korda rohkem vett kui aastas kogu maja. Toimikus olevate materjalide järgi aga juhatuse liige H. Kilp on tarbinud aastas vaid veidi üle 10 m3. Kuna pärast korras veemõõturi paigaldamist on V. Peljuhhovska vee tarbimine kuus alla 10 m3, siis on selge, et ka enne seda ei saanud vee tarbimine oluliselt ületada 10 m3. Kohus aga kahjuks mingit sisulist analüüsi ei üritanudki teha; 7) on tõenditega vastuolus järeldus, et kostja ei teinud pärast seda midagi, kui avastas 1999. a, et veemõõtur on vigane. Kostja informeeris veemõõturi rikkest korteriühistu juhatust ja arveldamine hakkas toimuma juhatuse poolt määratud summade alusel, mis olid kirjutatud arvetele. Juhatus määras arvetega kindlaks tasumisele kuuluvad summad ja V. Peljuhhovska maksis nende eest ettenähtud korras; 8) ei katke aegumise tähtaeg üksnes sellepärast, et hageja oma raamatupidamises on omavoliliselt paigutanud makstud summad valesse lahtrisse; 9) on paljasõnaline järeldus, et üldkoosoleku otsus heita V. Peljuhhovska korteriühistust välja on kehtetu, sest kohus ei viita oma järelduse normatiivsele alusele. Asjaosalised ei ole seda otsust vaidlustanud; 10) on jäetud kontrollimata hageja poolt esitatud viiviste arvestus. Kuu arve esitatakse korteri omanikele järgmise kuu alguses ja korteriomanik peab selle arve järgi maksma arve saamise kuu 25.-28. kuupäevaks. Viivist saab hakata arvestama alates maksmise kuule järgneva kuu esimesest päevast. Näiteks aprillikuu viivist saab hakata arvestama mai esimesest juunist ja aprillikuu viivise saab näidata juuli arvel. Kui nüüd juunis esitatakse arve, siis seal saab näidata aprillikuu viiviseid vaid 5 päeva eest. Hageja ei suutnud kohtuistungil kirjeldada viiviste arvutamist. V. Peljuhhovska esitas kohtule viiviste arvestamise koondtabeli, kuid kohus ei võtnud seda asja juurde; 11) on ebaõigesti jäetud kohaldamata põhiseaduse (edaspidi PS) §-d 14; § 15 lg 2; § 32 lg 2; § 48. Kohus oleks pidanud tunnistama põhiseaduse vastaseks korteriomandiseaduse § 8 selle osa, mis näeb ette, kui majas on moodustatud korteriühistu, siis rakendatakse korteriühistuseadust; ja korteriühistuseaduse § 5 selle osa, mis kohustab kõiki korteriomanikke kuuluma korteriühistusse. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitsekonventsiooni artikkel 6 punktis 1 nähakse ette, et igal isikul on õigus õiglasele kohtulikule arutamisele. Antud arutamist

ei saa pidada õiglaseks, kui kohus võttis tõendeid vastu valikuliselt, mitmed kostja seisukohast olulised küsimused istungitel võttis kohtulikul ülekuulamisel maha ja mitmeid kostjale olulisi tunnistajaid ei kutsunud üldse kohtusse; 12) on vääralt järeldatud, et V. Peljuhhovskal oli kohustus esitada pretensioon ja hakata mõõturit parandama. Ta võis ka mõõturi näitu mitte arvestada ja teatada sellest korteriühistu juhatusele ja hakata maksma ühistu juhatuse poolt määratud näitude järgi. Mõõturit remontida või asendada võis ta ka siis, kui tekivad täiendavad rahalised vahendid. Mõõteseaduses ei ole määratletud, millal korteriomandi omanikud peavad paigaldama veemõõturi ja millal nad võivad arveldada muudel alustel. See on siiski korteriühistu otsustada. Hageja ei ole aga mingit seda käsitlevat korteriühistu Tiigi 8 otsust esitanud. Pealegi on toimikus Tehnilise järelvalve inspektsiooni peadirektori U. Leitmäe kiri, kes juhib tähelepanu ka sellele, et veemõõturite täpsuse juures on taatlemisest isegi olulisem paigutuse viis. V. Peljuhhovska mõõturi passis ja Maijorova mõõturi passis oli otseselt nõutud, et mõõtur oleks paigutatud horisontaalselt või vertikaalselt. V. Peljuhhovska mõõtur oli paigutatud aga teravnurga all vannitoa seina lähedal asuvatele torudele.

6) on arusaamatu väide, et ühistu esitas kohtule foto, kuid fikseerimata on, millisest mõõturist, millal ja kuidas see on tehtud, apellant leiab, et tegemist on kohtu mahitusel tõendite hävitamisega. Vastustaja ei saa aru, mida apellant täpsemalt öelda tahab, veemõõturi fotolt on selgelt näha veemõõturi number, mis ühtib korterisse 46 veemõõtja paigaldusaktil märgituga. Apellant ei esitanud sellele istungil mingeid vastuväiteid; 7) on kohus õigesti leidnud, et vastavalt korteriühistu põhikirjale (p 6.7. ja 6.8.) oli juhatus pädev otsuseid vastu võtma siis, kui koosolekust võtab osa vähemalt 2/3 juhatuse liikmetest ja nende otsused võetakse vastu lihthäälteenamusega. Apellant ei ole kaebuses kohtu järeldusele sisuliselt vastu vaielnud. Väide, et juhatuse liige oli õigustatud võtma vastu otsuseid jooksva asjaajamisega seoses, ei ole põhjendatud, põhikirja kohaselt oli reguleeritud igasuguste otsuste vastuvõtmise kord; 8) on apellant arvestanud käesoleva menetluse raames ja võttes aluseks perioodi 1997 kuni 2006 keskmiseks tarbimiseks 4,35 m3 vett ja enda poolt makstuks 1324.70 krooni. Vastustaja juhib tähelepanu, et suurused 17 kuud, 4,35 m3 ja summa 1323.70 krooni on kajastatud juba 08.08.2003 kuupäeva kandvas avalduses, kuid nimetatud kuupäeval (s.o 08.08.2003) ei saanud apellandil olla andmeid aastate 2003-2006 kohta. Seega on 08.08.2003 avaldus ilmselgelt koostatud tagantjärgi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Maakohus ei ole aga põhjendanud, miks ta arvestas hageja juhatuse tegevust mõjuva põhjusena kostjale viivise mittearvestamiseks ja tunnustas kostja õigust mitte maksta viivist ainult 2003.a eest. Kuna kostja võlgnevus 7019.90 krooni on tingitud suures osas 2003. a aprillis esitatud nn. täiendavast veearvest ning maakohus on leidnud, et hageja juhatus ei teinud endast kõike, et selgitada välja kostja poolt õige veenäidu mitteteatamiset pika ajavahemiku jooksul, siis on põhjendatud tunnustada kostja õigust mitte maksta viivist kogu nõutud ajavahemiku eest. Siinjuures arvestab ringkonnakohus ka sellega, et KÜS § 7 lg 4 kohaselt on korteriühistul õigus, mitte kohustus, viivise nõudmiseks ning ühistu 08.10.2003 otsuse alusel on apellant alustanud võlgnevuse vähendamist igakuuliselt 200 krooni ulatuses. Kuna hageja on arvestanud kostja poolt tasutud summadest viiviste katteks kokku 2242.65 krooni, siis tuleb lugeda tuvastatuks, et nimetatud summas on kostja võlgnevus hagejale vähenenud. Hageja nõue on põhjendatud seega 4777.25 (7019.90-2242.65) krooni ulatuses. Hagis nõutud viivised summas 243.90 krooni on tingitud samuti nn. täiendavast veevõlast ning seetõttu tuleb hageja nõue viiviste väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Seoses kohtuotsuse osalise tühistamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust. Maakohus rahuldas hagi ca 90 % ulatuses ning sellest tulenevalt jättis kostja kanda 90 % menetluskuludest. Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi 62,4 % ulatuses ning seetõttu tuleb jätta kostja kanda 62,4 % menetluskuludest ja hageja kanda 37,6 % menetluskuludest.

õigusvõime tekkimisest alates korteriühistu seaduse järgi. Eelmises lauses sätestatud juhul kohaldatakse kaasomandi eseme valitsemise suhtes käesolevat seadust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus korteriühistuseadusega. KÜS § 5 lg 1 sätestab, et korteriühistu liikmeks on kõik ühe või mitme korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud, kui korteriühistu moodustamise otsus on tehtud käesolevas seaduses sätestatud korras. Teised isikud ei saa olla korteriühistu liikmeks. TsMS § 356 lg 2 kohaselt kohus võib menetluse peatada Riigikohtu menetluses oleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise ajaks kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni, kui see võib mõjutada tsiviilasjas kohaldamisele kuuluva õigustloova akti kehtivust. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 alusel kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Nimetatud sätetest tulenevalt saab kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet vaid siis, kui vaidlustatud õigusakt on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Kohus peab kohtuasja arutamisel jõudma järeldusele, et kohaldamisel kuuluv seadus või õigusakt on vastuolus Põhiseadusega. Säte, mille põhiseaduspärasust põhiseaduslikkuse järelevalve kohus kontrollib, peab olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Apellandi poolt viidatud KOS § 8 lg 1 ja KÜS § 5 lg 1 ei ole antud kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad. Seetõttu ei saaks kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ja puudub alus hinnata, kas viidatud sätted on või ei ole vastuolus Põhiseadusega.

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.