Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number
2-06-8549
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. oktoober 2007, Jõhvi
Kohus
Viru Maakohus
Kohtunik
Helgi Vinni
Kohtuasi
A N hagi M F`i vastu 100 300 krooni nõudes.
Kohtuistungi toimumise aeg
26. september 2007
Menetlusosalised
Hageja:
A N (IK xxx, elukoht: xxx)
Hageja esindaja:
Epp Landberg (volikirja alusel)
Kostja:
M F (IK xxx, elukoht: xxx)
Resolutsioon
A N hagi rahuldada osaliselt. Välja mõista M F`lt A N kasuks 100 000 (ükssada tuhat) krooni. Ülejäänud osas, s.o. kahjutasu 300 krooni väljamõistmise osas, jätta hagi rahuldamata. Jätta hageja menetluskulud 99,7 % ulatuses kostja kanda.
Kohtuotsus on tehtud avalikult teatavaks 11. oktoobril Jõhvi kohtumaja kantselei kaudu.
Edasikaebamise kord
2007 kell 16.00 Viru Maakohtu
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.
E N esitas 19. mail 2006 Viru Maakohtule hagiavalduse M F vastu võlgnevuse 100 000 krooni ja kahju 300 krooni nõudes. Menetlus peatus seoses E N surmaga xxx.a. E N õigusjärglane A N esitas 15.02.2007 kohtule taotluse menetluse jätkamiseks. 02. märtsi 2007 määrusega kohus uuendas menetluse ja lubas üldõigusjärgluse alusel hagejana menetlusse astuda A N ́l. Hagiavalduse kohaselt kirjutas kostja 11. oktoobril 2003.a alla võlakirjale, milles tunnistab, et ta on E N ́le võlgu 105 000 krooni. Võlakirja kohaselt on võlg tagatiseta ja äramakstav osade kaupa maksegraafiku alusel. Maksegraafikust mitte kinnipidamisel arvestatakse viivist 1% päevas maksmata summalt. Hageja palub hagi rahuldada, välja mõista kostjalt võlgnevuse 100 000 krooni, lepingu mittetäitmisest tuleneva kahju 300 krooni ning menetluskulud.
Kostja oma 29.06.2006 esitatud vastuses hagi ei tunnista, kuna ei ole hagejalt rahalisi summasid võlgu võtnud ega pole andnud mingeid allkirju rahalistele dokumentidele. Kostja palub asjas tunnistajana üle kuulata A F ́i ja menetluskulud jätta hageja kanda.
Kohtuistungil 10. septembril 2007 jäi hageja esindaja hagi nõude juurde, selgitades, et kostja on laenulepinguga võtnud endale rahalise kohustuse, mingeid riideid ei ole lepingusse märgitud. Kostja hagi ei tunnistanud, kuna raha ta võlgu ei võtnud. Kostja tunnistas, et kirjutas võlakirjale alla. Võlakiri oli koostatud kaubale (kasutatud riided), mille E N toimetas kohale, aga hiljem dokumente kauba kohta ei esitanud. Sellepärast ei saanud kostja seda kaupa müüa ja hageja ei olnud nõus seda tagasi võtma. Kohtuistungil 26. septembril 2007 jäi hageja esindaja hagiavalduse ja rahalise nõude juurde. Kostja jäi seisukohale, et võlgnevus ei ole rahaline, vaid mitterahaline. Kohus kuulas tunnistajana üle A F ́i, kes tunnistas, et võlakirjale kirjutas alla M. F peale kauba vastuvõtmist. Kuna E. N kauba kohta dokumente ei esitanud, siis ei saanud kaupa realiseerida. Kaup on käesoleva ajani alles. Kaup ei vastanud hinnale.
Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tunnistaja A. F ́i ütlused, tutvunud hagiavaldusega ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtu poolt on tuvastatud, et M B (F) ja E N vahel on 11.10.2003 sõlmitud võlakiri (tl.6, 25), mille alusel on kostja hagejale võlgu 105 000 krooni. Võlakirjas on ära toodud tagasimakse graafik, mille kohaselt tuli kostjal võlg tasuda:
Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Toimiku kirjalikest materjalidest (tl 61- 62, 67-76, 79,81), samuti tunnistaja A. F ütlustest (tl 85) nähtub, et hageja õiguseellase E. N ja kostja vahel oli suuline kasutatud riiete müügileping. Nimetatud lepingu kohaselt kohustus müüja andma ostjale asja (kauba) üle, ostja aga kohustus müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu (VÕS § 208). Seega puudub poolte vahel laenulepingust (VÕS 396) tulenev nõue ning poolte viited laenulepingule või selle rahatusele on asjakohatud. Samuti saavad vastavalt VÕS §-ile 396 laenulepingu objektiks olla asendatavad asjad, milleks kasutatud riided, kui liigitunnustega piiritletavad asjad, olla ei saa. VÕS § 30 lg 1 ja 2 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 11.10.2003.a võlakirja näol on võla tunnistamise osas tegemist nn deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormuse muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja kohtule tõendeid, millest nähtub, et võlga ei ole või see on lõppenud, esitanud ei ole. Kooskõlas VÕS § 76 lg 1 kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 3 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja, nõuda kohustuse täitmist ja nõuda kahju hüvitamist. Kostja kohtule tõendeid, et ta oleks müügilepingust VÕS § 188 sätestatud korras taganenud, esitanud ei ole. Seetõttu on kostja väide, et ta on nõus ostetud kauba tagastama, asjakohatu. Samuti puuduvad asjas igasugused tõendid saadud kauba sortimendi, kvaliteedi, koguse jms kohta. Kostja vastuväide, et hageja ei ole vastavalt pärimisõiguse tunnistusele pärijale kuulunud varalisi õigusi vastu võtnud, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Pärimisseaduse § 121 lg2 kohaselt kui pärija on pärandi vastuvõtmiseks asunud valdama, kasutama või käsutama kas või osa pärandvarast, loetakse, et ta on kogu pärandi vastu võtnud. Kohus, hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et asja arutamise käigus leidis tõendamist, et kostja on jätnud omapoolsed 11.10.2003.a sõlmitud võlakirjast tulenevad kohustused täitmata ning tema võlgnevus hagejale moodustab 100 000 krooni. Hageja on nõudnud kostjalt lepingu mittetäitmisest tuleneva kahju, milleks on võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste summas 300 krooni väljamõistmist. Nendeks kulutusteks on kulutused autosõitudele, ajalehe kuulutustele ning hageja või tema töötaja isiklik ajakulu, mis on kulunud eelnevale võlanõudlusele. Samas ei ole hageja kohtule esitanud kahju arvestust, samuti selle suurust kinnitavaid tõendeid. Seega leiab kohus, et hageja kahjutasu nõue on põhjendamatu ja kuulub rahuldamata jätmisele.
Menetluskulud Hageja taotleb hageja kantud menetluskulude hüvitamist. Kooskõlas TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotusemenetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning lg 3 menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt 99,7% ulatuses, siis lähtuvalt TsMS §-ist 162 lg 1 ning § 163 lg1 kuuluvad asjas esinenud hageja menetluskulud kostja poolt tasumisele 99, 7 % ulatuses. TsMS § 174 lg1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eelpooltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 434, § 442, § 452 § 467, § 468 lg 3, § 632 rahuldab kohus hagi osaliselt.
Helgi Vinni Kohtunik:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.