Kalev Tammiku hagi Valentina Karpova vastu 4174,20 krooni üürivõla ja 860,49 krooni viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.04.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kalev Tammiku apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
18.septembril 2007, avalik kohtuistung Hageja Kalev Tammik, lepinguline esindaja Svetlana Pilden Kostja Valentina Karpova, lepinguline esindaja Tiina Pill
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 25.04.2007 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Menetluskulud kannab hageja. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
Hageja palus kostjalt välja mõista 4174,20 krooni üürivõlga ja 860,49 krooni viivist. Hagiavalduse kohaselt kasutab kostja x asuvat eluruumi 25.08.1994 sõlmitud üürilepingu alusel. Alates 01.06.2002 pidi kostja tasuma üüri 11 krooni m2 kohta, kuid on tasunud 8 krooni. Seega on üürivõla suurus 4174,20 krooni (11 – 8 krooni x 25,6 m2 x 54 kuud = 4174,20 krooni). Seoses võlaga esitas hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel viivisenõude. Hagiavalduses esitatud arvestuse kohaselt on viivise suuruseks 860,49 krooni. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja nõustus sellega, et üüri tuleb tasuda 11 krooni m2 kohta. Selle määra alusel on kostja hagejale üüri maksnud. Kostja on hagejale ekslikult maksnud 1701,40 krooni rohkem. Kuivõrd alates 2006. a augustist on teinud hageja takistusi üüri maksmiseks, siis on kostja hoiustanud üüri notari kontol, kust see on
hagejale kättesaadav. Seega ei ole võlgnevust tekkinud ning puudub alus ka viivise väljamõistmiseks. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
3.Kohus jättis hagi rahuldamata. Kohtule algdokumendina esitatud maksedokumentidest järeldub, et kõikide kuude osas ei ole üüri ja kõrvalkulude tasumine eraldi näidatud. Kohus võttis võlgnevuse tuvastamisel aluseks üüri ja kõrvalkulude liitsumma, mille suuruse on kohus poolte osalusel tõendite uurimise käigus üle kontrollinud. Viidatud maksedokumentide kohaselt tasus kostja vaidlusalusel ajavahemikul kokku 16 334,88 krooni, kuid pidi tasuma 15 705 krooni. Seega on kostja tasunud hagejale 629,88 krooni enam. Viidatud maksedokumentidele on üürnik märkinud üüri suuruseks 8 krooni m2, mitte 11 krooni. Pooltevaheline vaidlus üüri suuruse üle lahenes alles Tallinna Üürikomisjoni 06.12.2005 otsusega. Eeltoodule vaatamata oli kohus seisukohal, et võlgnevuse väljaselgitamise aluseks on üüri faktiline tasumine, mitte kostja avaldused tema poolt õigeks peetava üüri kohta. Perioodi august-detsember 2006 eest tasus kostja üüri 1558 kroonise maksena 20.12.2006 notari arvele, kust see on hagejale kättesaadav. Eeltoodust järelduvalt ei leidnud üürivõlgnevus tuvastamist ning selle väljamõistmiseks puudub alus.
4.Perioodi juuni 2002 kuni juuli 2006 osas on kostja maksedokumentide kohaselt järjepidevalt rohkem tasunud ning viivise väljamõistmiseks puudub alus. Kokku on kostja enam tasunud 629,88 krooni. Perioodi eest august kuni detsember 2006 tasus kostja detsembris ühekordse maksena. Nõutav viivis nimetatud perioodi osas on hageja arvutuste kohaselt 87,70 krooni, mis on kostja poolt enammakstud 629,88 krooniga kaetud. Üürilepingu ülesütlemisest tulenev eluruumi kostjalt väljamõistmise nõue on poolte nõusolekul eraldatud iseseisvasse menetlusse, mistõttu kohus ei pidanud asjakohaseks notari arvele tasumise asjaolusid pikemalt analüüsida.
5.Kohus jõudis kokkuvõtva järelduseni, et kostja on enne hagi esitamist põhivõla hagejale tasunud ning alus selle ja viivise väljamõistmiseks puudub. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
6.Hageja palus kohtuotsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohus ei põhjendanud, millele tuginedes ta jõudis järeldusele, et kostja oleks pidanud tasuma 15 705 krooni. Nimetatud summast lähtudes on võimalik eeldada, et kohus arvutas üürisumma välja ilma kõrvalkuludeta. Seega kohus ei võtnud arvesse maksekviitungitel ära näidatud ning kostja allkirjaga kinnitatud kõrvalkulusid ning üürilepingu p 4.2, mille kohaselt kohustub üürnik tasuma ka temale osutavate teenuste eest. Kohus hindas tõendeid ühekülgselt, kuna jättis tuvastamata, mille eest kostja hagejale makseid teostas. Kohut ei veennud ka asjaolu, et üürivaidluskomisjon tuvastas kostja poolt üüri maksmise arvestusega 8 krooni m2 eest. Kohus on valesti tõlgendanud üürivaidluskomisjoni otsuses märgitud üürniku avaldust. Nimelt ei andnud üürnik hinnangut üüri määra õigsuse kohta, vaid kinnitas seda, et tasus üüri arvestusega 8 krooni m2 eest. Selline kinnitav teave on samastatav omaksvõtuga, mille tagasilükkamine kohtu poolt ei ole lubatud.
7.Omal algatusel ja kinnitamata andmetele tuginedes arvutas kohus välja, et kostja poolt enammakstud summa on 629,88 krooni. Vaatamata möönmisele, et kostja tasus nelja kuu üüri ühekordse maksena detsembris notarile, ei hakanud kohus omaalgatuslikult välja arvestama kostja võlgnevust üüri ja viivise osas, mis tal tekkis alates 2006. a juulist kuni hagiavalduse esitamiseni. Sellega rikkus kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 7 sätestatud poolte võrdõiguslikkuse printsiipi. Ilma vastuhagita tegi kohus tasaarvestuse, eirates sealjuures TsMS § 5 lg 1. Kohus vähendas ilma põhjenduseta
hageja poolt nõutud viivist 87,70 kroonini. Kohus küll märkis, et hageja arvestustabelis on selline viivis arvutatud perioodi juuni-detsember 2006 kohta, kuid jättis sealjuures mainimata, et viivisearvestuse aluseks oli võetud mitte kogu üürisumma, vaid vahe, mis tulenes hageja poolt nõutud üürimäärast (11 krooni m2 eest) ja kostja poolt tegelikult tasutud määrast (8 krooni m2 eest).
8.Kohus jättis käsitlemata asjaolu, et vahetult enne hagiavalduse esitamist hakkas kostja üüri maksma notari deposiitkontole, sellest hagejale teatamata. Ehkki otsuse põhjendamisel jätab kohus kõrvalkulud üldse analüüsimata, tugineb ta kokkuvõtvate järelduste tegemisel kõrvakulusid käsitlevatele ES §-le 37 ja VÕS § 88 lg-le 1. Antud õigusliku põhjendusega kohus möönis, et kostja poolt hagejale üle antud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks. Kohus järeldas, et kostja on põhivõla tasunud, jättes sealjuures selgitamata, mida on põhivõla all silmas peetud. TsMS sõnastusest lähtudes võib olla tegemist põhi- ja kõrvalnõudega viivise näol. Kui kohus on tuvastanud, et põhivõlg on tasutud, siis jääb arusaamatuks, mis alusel ei rahuldanud kohus kõrvalnõuet viivise osas. Juhul kui kohus ilma hageja taotluseta määras, et käesoleva ajani tasutud summadega täitis kostja üksnes üüri tasumise, mitte kõrvalkulude tasumise kohustust, siis ületas kohus oma kompetentsi, rikkudes sellega ka TsMS § 5 ja § 7. Sellise lähenemise korral on kohus jätnud tähelepanuta kostja allkirjad maksekviitungitel, kus oli näidatud, et üüri eest makstud summa on tasutud arvestusega 8 krooni m2 eest. Hageja nõudis kostjalt vähemmakstud üüri, jättes sealjuures kõrvalkulud nende rohkuse tõttu üldse arvestusest välja. Üürivõlgnevuse arvutamise ja seega ka kohtumenetluse lihtsustamiseks lähtus hageja valemist 11 krooni – 8 krooni x 25,6 m2 x 54 kuud, jättes sealjuures kõrvalkulud ja osaliselt ka üüri perioodi august 2006 – jaanuar 2007 eest välja nõudmata. Vastus apellatsioonkaebusele
9.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
10.Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
11.Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
12.Vaidlust ei ole asjaolude üle, et kostja kasutab üürnikuna hagejale kuuluvat eluruumi asukohaga J. Vilmsi 31 – 1 25.08.1994 sõlmitud üürilepingu alusel ja kostja on kohustatud tasuma hagejale üüri 11 krooni m2 kohta ning kandma kõrvalkulud. Vaidlus on selle üle, kas kostjal on tekkinud hageja ees üüri- ja viivisevõlg.
13.Asja materjalist nähtuvalt kontrollis kohus ajavahemikul 01.06.2002 kuni hagiavalduse esitamiseni hageja esitatud arveid ja kostja poolt tasutud summasid ning tegi nende alusel kindlaks, et kostja on tasunud hagejale vaidlusalusel perioodil 16 334, 88 krooni,
kuigi oleks pidanud tasuma 15 705 krooni. Seega on kostja tasunud hagejale üüri ja kõrvalkulude eest kokku 629, 88 krooni rohkem. Selle asjaolu võttis hageja kohtuistungil õigeks (t/lk 52). Kohus tuvastas ka asjaolu, et perioodi august-detsember 2006 eest tasus kostja ühekordse maksena 20.12.2006 notari kontole, kust see oli hagejale kättesaadav. Selle perioodi maksetega hilinemise tõttu oleks hageja arvestuse kohaselt kostja viivisevõlg 87, 70 krooni, kuid kohus luges selle kostja poolt enammakstud summaga hagejale hüvitatuks. Eeltoodud asjaoludel tegi maakohus põhjendatult järelduse, et kostjal ei olnud hagi esitamise ajaks hageja ees põhi- ega viivisevõlga, mistõttu hagi ei kuulu rahuldamisele.
14.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu ei oleks maakohus põhjendanud, millele tuginedes ta jõudis järeldusele, et kostja oleks pidanud tasuma vaidlusalusel perioodil hagejale 15 705 krooni ja on tasunud 629, 88 krooni rohkem. Samuti ei ole põhjendatud hageja etteheide, nagu oleks kohus teinud arvutused omal algatusel ja kinnitamata andmetele tuginedes. Kuna kõikidel maksedokumentidel ei olnud üüri- ja kõrvalkulude tasumine eraldi näidatud, võttis kohus võla tuvastamisel põhjendatult aluseks nende liitsumma, mida kohus ka otsuses märkis. Kohus pidi vaidluse lahendamiseks kostja võla olemasolu tuvastama ning selleks oli vaja maksedokumente kontrollida, mida antud juhul tehti kohtuistungil poolte osavõtul. Hageja nõustus arvutuste tulemustega (t/lk 52).
15.Ebaõige on ka hageja väide, nagu oleks kohus jätnud kõrvalkulud (tasu üürnikule osutatud teenuste eest) arvestamata. Maakohus leidis õigesti, et vaidluse lahendamisel on oluline kostjapoolne tegelik maksete tasumine, mitte kostja avaldused tema poolt õigeks peetava üüri suuruse kohta. Üürikomisjoni otsuses märgitud kostja seisukohad üüri suuruse kohta ei ole TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 järgi tõlgendatavad kostja omaksvõtuna, nagu hageja ekslikult leiab.
16.Maakohus märkis otsuses, et ta võttis viivisevõla kindlakstegemisel aluseks hageja viivisearvestuse perioodi juuni - detsember 2006 kohta. Kohus ei vähendanud ilma mingisuguse põhjenduseta hageja viivisearvestuses märgitud summat ega teinud ilma vastuhagita tasaarvestust, nagu leiab apellant. Kohus tuvastas õigesti enammakstud summa olemasolu ja võla puudumise enne hagi esitamist kohtusse. Võla puudumise tuvastas maakohus nii üüri- ja kõrvalkulude (põhivõlg) kui ka viivise osas.
17.Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o antud juhul hageja.
T. Kollom
I.Nõmm
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.