Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav, Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. august 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-9649
Tsiviilasi
ORICA EESTI OSAÜHINGU hagi Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS vastu kindlustushüvitise, kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 3. märtsi 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
11 071,12 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja ORICA EESTI OSAÜHING (registrikood 10186632) lepinguline esindaja vandeadvokaat Peeter Viirsalu Kostja Aktsiaselts INGES KINDLUSTUS (registrikood 10089395) lepinguline esindaja Elar Tamme
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 3. märtsi 2017. a otsus muutmata ja Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta ringkonnakohtu menetluskulud Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Orica Eesti OÜ (hageja) esitas hagi AS-i Inges Kindlustus (kostja) vastu kindlustushüvitise, kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt toimus 31. juulil 2014. a Ida-Virumaal Tallinn-Narva maanteel Kukruse viaduktil liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku hagejale kuuluv ning lõhkeainete veoks mõeldud spetsiaalne veoauto Mercedes-Benz Atego (riiklik registreerimismärk XXXXX, edaspidi veok) ja sõiduauto Volvo (riiklik registreerimismärk XXXXXX). Liiklusõnnetuse põhjustas sõiduautot Volvo juhtinud isik, sõites kõrvalteelt peateele, liikudes otsa peateel liikunud hagejale kuuluvale veokile.
3.31. juulil 2014. a liiklusõnnetuse järgselt asus kostja seisukohale, et veoki alusvanker ja lõhkeainete veoks mõeldud pealisehitis on vaadeldavad kahe erineva asjana. Samuti leidis kostja, et veoki alusvanker tuleb lugeda kuni 30. septembrini 2014. a kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) §-i 34 mõttes hävinuks. Kostja maksis 5. novembril 2014. a hagejale välja kindlustushüvitise kokku 63 493 eurot, millest on hüvitis veoki alusvankri eest 39 100 eurot (hageja liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustatud alusvankrit kostjale üle ei andnud). Seejuures asus kostja seisukohale, et uue alusvankri maksumus on 56 800 eurot (käibemaksuta). Kostja esindaja e-kirjast nähtuvalt vähendati kindlustushüvitist alusvankri osas 25% võrra tingituna sellest, et alusvanker oli 4 aastat vana.
4.Hageja selgitab, et liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustada saanud veoki näol on tegemist spetsiifilise veokiga, mis on mõeldud massplahvatusohtlike lõhkematerjalide veoks, mistõttu on selle sõiduki juures nõutav kasutada spetsiaalset alusvankrit lõhkeainete, mis kuuluvad ohtlike veoste klassi ADR klassi I, veoks. Veok ja sealhulgas veoki alusvanker peavad vastama EX III ohutusnõuetele. Kõnealuse alusvankri spetsiifilisus seisneb muuhulgas järgmistes tõikades: alusvankri tagumine osa on standardse suurusega Mercedes-Benz Atego alusvankrist 1885mm võrra pikem; alusvankril peal olema olemas õhkvedrutus tagasillal, mida standardsetel Mercedes-Benz Atego alusvankritel ei ole; alusvankril peab olema generaator 28V/100A, mida standardsetel Mercedes-Benz Atego alusvankritel ei ole; tulenevalt ADR I ohtlike veoste gruppi kuuluvate veoste vedamiseks mõeldud sõidukite suhtes kehtivatest EX III ohutusnõuetest peab kogu alusvankri elektrisüsteem ja kütusesüsteem olema korduvalt isoleeritud ja spetsiaalsete kaitsekatetega ümbritsetud, vältimaks sädeme tekkimise ohtu.
5.Tulenevalt veoki Mercedes-Benz Atego alusveoki suhtes kehtivatest spetsiifilistest erinõuetest ning sõiduki väikesest kasutusajast ja läbisõidust, puudus järelturg sobiliku ning pruugitud alusvankri soetamiseks, millega on nõustunud ka kostja. Seega oli hageja sunnitud ostma uue alusvankri. Kokku läks hagejale veoki liiklusõnnetuse tagajärgede kõrvaldamine maksma 80 979 eurot, mis koosneb järgmistest komponentidest: uue alusvankri, mille kabiin on madaldatud, maksumusega 58 386 eurot (käibemaksuta); pealisehitise ümber tõstmine liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustada saanud alusvankrilt uuele alusvankrile maksumusega 16 113 eurot
(käibemaksuta); liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustada saanud tulekustutussüsteemi asemel uue tulekustutussüsteemi paigaldamine uuele alusvankrile maksumusega 6480 eurot (käibemaksuta).
6.Seega seisneb hagejale tekkinud kahju selles, et ta kulutas veoki remondiks kokku 80 979 eurot, mida on 17 486 euro võrra rohkem, kui kostja poolt hagejale välja makstud kindlustushüvitis 63 493 eurot.
7.Suhtlemisel Silberauto Eesti AS-iga selgus, et liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustada saanud veoki alusvanker ei ole hävinud ning Silberauto Eesti AS on nõus teostama selle alusvankri remondi kokku hinnaga 48 144,27 eurot. Seega andis kostja kindlustusandjana hagejale ebaõiget teavet selle kohta, et veoki alusvanker tuleb lugeda hävinuks ning kostja on nõus maksma selle alusvankri eest kindlustushüvitist summas 39 100 eurot, kui hageja kahjustatud alusvankrit kostjale üle ei anna. Hageja oli sunnitud ostma uue alusvankri, usaldades kostja väiteid selle kohta, et alusvanker tuleb lugeda hävinuks ning et spetsiaalselt lõhkeainete veoks mõeldud ning alla 4 aasta vanuste Mercedes-Benz Atego sõidukite alusvankrite osas järelturg puudub.
8.Hagi täienduses tõi hageja esile, et ta arvestas kostja 21. septembril 2015. a tasutud 240,30 eurost tasutuks seadusjärgse viivise 4,57 eurot ning kindlustushüvitise 235,73 eurot, mistõttu võlgneb kostja hagejale kindlustushüvitise 4,57 eurot. Hagejale on tekkinud kahju kohtuvälise õigusnõustamise kuludes kokku 768 eurot (käibemaksuta).
9.Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks kahjuhüvitis 17 486 eurot, täiendav kindlustushüvitis 4,57 eurot ja kahjuhüvitis (õigusabikulud) 768 eurot ning seadusjärgne viivis nii kahjuhüvitistelt kui ka täiendavalt kindlustushüvitiselt alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla rahasummana ning seejärel protsendina põhinõudest kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Alternatiivselt palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 13 986 eurot, kui kohus arvab kahjuhüvitisest 17 486 eurot maha hageja omandisse jäänud kahjustatud alusvankri turuhinna 3500 eurot. Kostja vastuväited
10.Kostja tunnistas hagi 240,30 euro ulatuses ja tasus selle summa hagejale 21. septembril 2015. a. Muus osas kostja hagi ei tunnistanud ja palub selle rahuldamata jätta.
11.Vastuväidete kohaselt on hageja hagiavalduses esimest korda esitanud kostjale K FIE kuluga seotud nõude sõiduki pukseerimise eest, mistõttu puudus kostjal varasemalt võimalus nimetatud nõuet rahuldada. Kuivõrd kostja sai nõudest teada alles hagis ning need kulud on nüüdseks kostja poolt tasutud, siis ei ole nendelt kuludelt viivise arvestamine ning selle kulu sissenõudmisega seotud menetluskulud põhjendatud. Kostja vaidleb viivise- ning menetluskuludele vastu täies ulatuses.
12.LKindlS § 34 lg 1 kohaselt võib asja hävinuks tunnistada, kui selle taastusremont ei ole majanduslikult põhjendatud. Sõiduki tehnilist taastamisvõimalust ei pea sellisel juhul hindama. Kostja tellis kahju suuruse tuvastamiseks asjatundja arvamuse, mille kohaselt ei olnud veoki alusvankri taastamine majanduslikult põhjendatud ning alusvankri maksumuseks tuli hinnata 75% uue alusvankri maksumusest. Asjatundja hinnangul tuligi veoki alusvankrit ning pealisehitist vaadelda erinevate asjadena. Pealisehitus oli teisaldatav, ümberpaigaldatav teisele sõidukile, mida kinnitab fakt, et eritehnika paigaldati ümber teisele sõidukile. Seega ei saa pidada väiteid sõiduki tüübikinnituse menetluse kohta asjakohaseks. Mercedes-Benzi ametlik esindus on samuti asunud seisukohale, et kahjustatud sõiduki (alusvankri) väärtus enne liiklusõnnetust moodustas ca 70-75% sellise uue sõiduki väärtusest.
13.Kostja oli Siberauto Eesti AS-ilt saanud kalkulatsiooni kahjustatud sõiduki kallimate varuosade maksumuse kohta, mida hinnates muude kogutud tõenditega võis jõuda järeldusele, et sõiduki taastusremont ei ole majanduslikult põhjendatud. Seda kinnitab ka hageja enda poolt esitatud tõend, Silberauto Eesti AS-i poolt koostatud remondikalkulatsioon summale 48 144,27 eurot, mis ületas alusvankri turuväärtust 42 600 eurot. Vastavalt asjatundja KL ning Silberauto Eesti AS-i arvamusele moodustas kahjustunud sõiduki nö alusvankri väärtus enne õnnetust 75% uue sõiduki maksumusest; uue sõiduki väärtust tõendab Siberauto Eesti AS-i koostatud hinnapakkumine summas 56 800 eurot ilma käibemaksuta. Maakohtu otsus
14.Harju Maakohus rahuldas 3. märtsi 2017. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja täiendava kindlustushüvitise 4,57 eurot, kahjuhüvitise 17 486 eurot ja kahjuhüvitise 768 eurot ning seadusjärgse viivise protsendina nimetatud nõuetest alates hagi esitamisest kuni nõuete täieliku tasumiseni.
15.Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas veoki alusvanker ja lõhkeaine veoks mõeldud pealisehitis on vaadeldavad kahe erineva asjana, kas kostja on rikkunud kohustust teha kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suurus ning maksnud hagejale välja kogu kindlustushüvitise ning kas kostja on tekitanud hagejale otsest varalist kahju õigusabikulude näol.
16.Maakohus asus hageja tõendeid hinnates ja eksperdi hinnangut arvesse võttes seisukohale, et veoki alusvanker ja pealisehitis moodustasid ühe tervikliku asja, kuna tegemist oli lõhkeainete veoks mõeldud erisõidukiga, mille pealisehitise moodustasid lõhkeainete transportimiseks mõeldud seadmed ning mille alusvankrist tulenevalt oli võimalik lõhkeainete transportimiseks mõeldud seadmetega ühest kohast teise sõitmine, et oleks võimalik lõhkeainet transportida. Lisaks nähtub veoki registreerimistunnistusest, et nii sõiduki alusvankrile kui ka pealisehitisele oli väljastatud üks registreerimistunnistus.
17.Maakohus luges lõhkeaineveoks mõeldud sõiduki pealisehitise valmistaja Schrader Verfahernstechnik GmbH poolt väljastatud arvega nr 10/09-0473 ning 15. juuni 2010. a ja 15. oktoobri 2010. a maksekorraldustega arve tasumise kohta tõendatuks, et avariilise sõiduki pealisehitise maksumuseks oli 205 000 eurot. Seega oli liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõiduki alusvankri maksumus tunduvalt väiksem pealisehitise maksumusest. Ekspert hindas liiklusõnnetuse eelse komplektse kahjustamata veoki hinnaks 306 058,63 eurot ja alussõiduki hinnaks 49 416 eurot. Tuginedes eksperdi antud hinnangule moodustas alusvankri väärtus kogu veoki väärtusest ca 16%. Kuivõrd hagejale läks veoki liiklusõnnetuse tagajärgede kõrvaldamine (uue alusvankri ostmisega) maksma 80 979 eurot, mis moodustab veoki hinnast ca 26%, siis ei saa pidada sõidukit tervikuna hävinuks ega selle taastamist majanduslikult põhjendamatuks. Juhul, kui veoki taastamisremondil oleks olnud võimalik kasutada kostjale ekspert KL hinnangus väljapakutud järelturul olevaid alusvankreid, siis oleks suhe veoki remondi maksumuse ja selle hariliku väärtuse vahel olnud veelgi väiksem. Veoki taastamise kasuks otsustamisel omavad tähtsust asjaolud, et veoki registreerimistunnistuselt nähtuvalt olid selle sõiduki esmane registreerimine ja registreerimine Eestis toimunud 19. novembril 2010. a ehk liiklusõnnetuse toimumise hetkeks oli see veok olnud kasutuses veidi üle 3 aasta ja 8 kuu ning veoki Mercedes-Benz Atego läbisõit oli umbes 20 000 kilomeetrit. Seega ei olnud kostja otsus, et hagejale kuulub hüvitamisele üksnes alusvankri väärtus enne õnnetust, kuna veoki alusvanker kui eraldi asi on hävinud põhjendatud, vaid kostja oleks kuni 30. septembrini 2014. a kehtinud LKindlS § 34 lg 2 ja § 35 lg 1 alusel
pidanud hüvitama asja kahjustamisest tekkinud taastamisremondi ja muud otsesed kulud.
18.Tulenevalt VÕS § 489 lg-st 1 ning kuni 30. septembrini 2014. a kehtinud LKindlS §ist 39 on kahju kindakstegemine kindlustusandja kohustuseks. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et normi kaitse eesmärgiks on kannatanu kaitsmine sellise kahju eest, mis saab tekkida, kui kindlustusandja ei tee viivitamata kindlaks maksmisele kuuluvat hüvitise liiki või hüvitise õiget suurust. Antud juhul ei teinud kostja kindlaks, et veok tervikuna ei ole hävinud ning hüvitada tuleb taastusremondi maksumus ja muud otsesed kulud.
19.Kohus asus seisukohale, et uue alusvankri ostmine oli põhjendatud, kuna spetsiaalselt lõhkeainete veoks mõeldud veoki Mercedes-Benz Atego alusvankri osas järelturg puudus, milline oli ka kostja e-kirjavahetuses väljandatud seisukoht. Maakohtu hinnangul oli tõendatud hageja väide, et ta oli 2014. a oktoobris olukorras, kus ta pidi kostja poolt avaldatud info pinnalt kiiresti otsustama, kuidas tagada oma ettevõtte toimimiseks vajalik ohutu lõhkeaine maanteetranspordi võimekus ning oli sunnitud 20. oktoobril 2014. a uue alusvankri tellima.
20.Silberauto Eesti AS-i hinnapakkumisega on tõendatud, et hageja sai alusvankri remontimise võimalusest teada 3. märtsil 2015. a, kui Silberauto Eesti AS esitas vastava hinnapakkumise. Pooltel ei ole vaidlust, et kostja ei esitanud hagejale enne kui hagejal oli uus alusvanker Silberauto Eesti AS-ilt tellitud, 10. oktoobril 2014. a antud asjatundja arvamust, mis viitas võimalusele, et järelturult võib leida sobivaid alusvankreid hinnaga 42 000 eurot kuni 58 740 eurot ning Silberauto Eesti AS 4. septembri 2014. a pakkumist, millest nähtuvalt oli alusvankri remont võimalik. Seega jättis kostja hagejale avaldamata ning kindlustushüvitise määramisel arvesse võtmata asjas tähtsust omava info nii kasutatud alusvankri soetamise kui ka remontimise võimalikkuse kohta ning lähtus ebaõigest eeldusest, et alusvanker iseseisva asjana on hävinenud. Kostja viivitas kindlustushüvitise väljamaksmisega mitu kuud, kuna õnnetus toimus 31. juulil 2014. a ja kindlustushüvitis maksti välja 5. novembril 2014. a.
21.Kohus asus seisukohale, et on tõendatud, et kostja on rikkunud VÕS § 489 lg 1 sätestatud kindlustusandja kohustust teha viivitamata kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suurus ning käitunud VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi õigusvastaselt. Kohus on seisukohal, et kui kostja oleks täitnud VÕS § 489 lg 1 sätestatud kohustuse ning välja selgitanud hagejale tekkinud hüvitamisele kuuluva kahju suuruse, ei oleks hageja pidanud tegema kulutusi uue alusvankri hinnaga 58 356 euro ostmiseks ja veoki liiklusõnnetuse eelsesse seisu viimiseks kulutama kokku 80 979 eurot. Seega esineb põhjuslik seos kostja poolse rikkumise ning hagejale kahju tekkimise vahel. Järelikult on kostja tekitanud oma tegevusega hagejale otsese varalise kahju 17 486 euro suuruses summas. Kohus leidis, et viivise nõue kahjuhüvitise maksmisega viivitamise eest on põhjendatud.
22.Maakohus tuvastas, et kostja hüvitas hagejale menetluse kestel 240,30 eurot, s.o kulu, mis tekkis hagejal liiklusõnnetuse tagajärjel avariilise veoki teelt ära vedamisega liiklusõnnetuse toimumiskohalt Silberauto Eesti AS-i teenindusse, et oleks võimalik selle veoki ülevaatamine ja kahjustuste tuvastamine ning hindamine. Kostja ei tasunud nimetatud summalt viivist põhjusel, et hageja ei olnud nimetatud nõuet varem esitanud. Kohus asus seisukohale, et viivise nõue on põhjendatud. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 35 lg 1 ja VÕS § 491 lg 1 alusel lasub kostjal kohustus maksta hagejale välja kindlustushüvitis avariilise veoki liiklusõnnetuse kohalt äraviimise ning Silberauto AS-i toimetamise kulud. VÕS § 489 lg 1 on sätestatud kindlustusandja mitte kannatanu kohustus teha viivitamata kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju
suurus. Seetõttu ei lasunud hagejal kohustust hakata kostjat kui kindlustusandjat eraldi teavitama sellest, et hagejal on tekkinud rahalised väljaminekud seonduvalt avariilise sõiduki liiklusõnnetuse kohalt äraviimisega ja toimetamisega Silberauto AS-i. Kuna pooltel ei ole vaidlust, et avariiline veok toimetati AS-i Silberauto kostja suuniste kohaselt, siis teadis kostja veoki transpordist ning pidi kindlaks tegema ka selle kulu suuruse. Kostja oleks pidanud 240,30 euro suuruse kindlustushüvitise hagejale välja maksma samaaegselt 63 493 euro suuruse kindlustushüvitise välja maksmisega. Kuna ta seda kohustust rikkus, siis on hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel viivist. Seega mõistis maakohus perioodi 26. juunist kuni 21. septembrini 2015.a eest seadusjärgset viivise 4,57 eurot (240,30 eurolt).
23.Maakohtu hinnangul on tõendatud ka kostja õigusvastase käitumise tulemusena hagejale tekkinud VÕS § 128 lg-s 3 sätestatud otsene varaline kahju õigusabikulude näol 768 eurot, kuna kostja rikkus VÕS § 489 lg 1 sätestatud kindlustusandja kohustust teha viivitamata kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suurus, mistõttu oli hageja sunnitud kasutama oma õiguste kaitseks professionaalset õigusabi. Kohus on seisukohal, et ka viivise nõue kahjuhüvitise maksmisega viivitamise eest on põhjendatud. Apellatsioonkaebus
24.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ulatuses, milles kostja ei ole hagi õigeks võtnud. Menetluskulud palub kostja jätta TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja kooskõlas TsMS § 163 lg 1 jätta menetluskulud poolte endi kanda.
25.Kostja hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 489 lg 1, mille kohaselt peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Kostja tegi kindlustusandjana toiminguid kahju suuruse tuvastamiseks ning hüvitas kahju tuvastatud suuruses. Hageja leidis, et kostja hüvitas vale summa, tegelikust kahjust väiksema summa. Asjaolu, et hilisemalt kohtumenetluses tuvastatakse, et kindlustusandja poolt hüvitati ebaõige summa, ei anna alust VÕS § 489 lg 1 kohase etteheite tegemiseks. VÕS § 489 lg 1 rikkumise etteheide oleks asjakohane siis, kui kindlustusandja poleks teinud ühtegi toimingut kahju suuruse tuvastamiseks ning seetõttu on kindlustusandja jätnud hüvitise välja maksmata. Sellist asjaolu aga käesolevas vaidluses ei esine.
26.Kostja hinnangul on täiendava kindlustushüvitise (transpordikulud) viivis välja mõistetud seadusevastaselt. VÕS § 76 lg 2 kohaselt tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Õnnetuse ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse § 41 lg 5 kohaselt kui kannatanu oskab hinnata tekkinud kahju rahalist väärtust, esitab ta selle nõudes. Kostja küsis 5. novembri 2014. a kirjas hagejalt, millised nõuded hagejal on kostja vastu, kuid kostja ei esitanud vastavasisulist transpordikulude nõuet enne hagiavaldust. Kostja ei teadnud, kas ja millises ulatuses on hageja transpordikulusid kandnud. Esitades transpordikulude nõude ning nõude suurust tõendava dokumendi esimest korda alles hagimenetluses on kostja käitunud VÕS §-s 6 ja 7 märgitud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte vastaselt. Kostja sai hageja transpordikuludest teadlikuks 3. septembril 2015. a ning tasus selle nõude 18. septembril 2015. a, st kostja rahuldas hageja nõude kooskõlas VÕS § 82 lg 3 mõistliku aja jooksul. Transpordikulude hüvitamine viibis üksnes hagejast tingitud asjaoludel, mistõttu puudub alus nendelt kuludelt viivise väljamõistmiseks kostjalt. Antud juhul ei andnud hageja alust transpordikulude nõude esitamiseks ning transpordikulude sissenõudmisega seotud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda (TsMS § 168 lg 6).
27.Kohus on otsuse punktis 19 asunud seisukohale, et tõendamist on leidnud asjaolu nagu kostja oleks väitnud, et alusvankri remont ei ole võimalik. Kostja ei ole eeltoodud väidet esitanud. Vastupidi, kostja kirjutas hagejale 16. oktoobril 2014. a, et alusveoki remont ei ole remonditöökodade hinnangul majanduslikult põhjendatud (I kd, tl 23). Kostja ei ole väitnud, et remont ei ole tehniliselt võimalik või et remondi maksumus ületaks uue veoki väärtuse. Silberauto Eesti AS-i hinnangul saab kahjustunud alusvankri liiklusõnnetuse eelseks väärtuseks pidada 39 760 - 42 600 eurot. Silberauto Eesti AS-i 3. märtsil 2015. a esitatud remondipakkumise kohaselt maksab alusvankri remont 48 144,27 eurot. Kui võrrelda Silberauto Eesti AS-i hinnangut alusvankri väärtuse kohta (kõige rohkem 42 600 eurot) ning alusvankri remondi maksumuse kohta (48 144,27), siis ületas alusvankri remondi maksumus alusvankri väärtust ning kostja järeldus kogutud tõendite põhjal oli õige – alusvankri remonti ei olnud nende tõendite põhjal majanduslikult põhjendatud teostada. Kostjal puudus alus kahelda Silberauto Eesti AS-i arvamuses, kes igapäevaselt tegelebki nii uute kui ka kasutatud veokite müügi ja remondiga.
28.3. veebruari 2016. a istungil kinnitas hageja, et alusvankri asendamine uuega oli hageja otsus. Hageja on ka teistes menetlusdokumentides asunud seisukohale, et alusvankri remontimine ei ole mõistlik. Kuivõrd uue alusvankri ostmine oli hageja äriline otsus, siis ei ole kostja poolt VÕS § 489 lg 1 rikkumise etteheide asjakohane.
29.Veoki remondi maksumuse ja väärtuse tuvastamiseks tehtud eksperthinnangu kohaselt oleks veoki põhjendatud remondi maksumus seisuga 5. november 2014. a olnud 70 737,28 eurot (sisaldab nii lisavaruse mahavõtmise kui ka hilisemaid paigaldamise kulusid) ning veoki väärtus oli 31. juuli 2014. a liiklusõnnetuse eelselt 49 416 eurot. Kuigi ekspertiisi hinnangu põhistavas osas ei ole arvestatud kostja esitatud tõendeid, on kostja otsustanud kahju hüvitamisel aluseks võtta ekspertiisis märgitud remondi maksumuse summas 70 737,28 eurot.
30.Faktiliselt hüvitas kostja kahjustatud isikule 63 493 eurot ja veoki transpordikulud 240,30 eurot. Eksperthinnangu kohaselt oleks saanud veokit remontida 70 737,28 euro eest. Hageja otsustas ohutuse mõttes veokit mitte remontida ning osta uue veoki. Uue veoki soetamise ning eritehnika paigaldamise kulud kokku olid 80 979 eurot. LKindlS § 47 lg 3 lause 2 kohaselt tuleb hüvitada kindlustusjuhtumieelse taastamise mõistlikud kulud. Eksperdi hinnangule tuginedes saab endise olukorra taastamise mõistlikeks kuludeks pidada 70 737,28 eurot (remondi summa).
31.Lisaks eelnevale on kohus jätnud kindlustushüvitise väljamõistmisel õigusvastaselt kohaldamata LKindlS § 37, mille kohaselt läheb hüvitatud asja omandiõigus kindlustusandjale, kui kindlustusandja hüvitab asja hävimise või kahjustamise korral asja tavalise hinna täielikult. Kui asja kindlustusandjale üle ei anta, siis omandiõigus üle ei lähe ja hüvitist vähendatakse asja kindlustusjuhtumi järgse hinna võrra. Antud juhul ei andnud hageja kahjustatud veokit ehk jäänukit kostjale üle. Hageja ostis uue veoki ning nõudis uue veoki väärtuse hüvitamist. Faktiliselt mõistis maakohus välja uue veoki väärtus arvestamata LKindlS-i §-s 37 teises lauses sätestatut. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Kostja hinnangul oli kahjustatud veoki väärtus 3500 eurot, mis tuleb hüvitisest maha arvestada. Vastus kaebusele
32.Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud palus jätta kostja kanda.
Ringkonnakohtu seisukoht
33.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja esiletoodud ja tõendatud asjaolud annavad aluse lugeda nõuet tervikuna põhjendatuks.
34.Apellatsioonkaebuses on kostja valdavalt korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Erinevalt kostjast, leiab kolleegium, et maakohus on käsitlenud kõiki vaidluse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks hagi kuulub vaatamata kostja vastuväidetele rahuldamisele. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega, hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtust erinevale seisukohale. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud.
35.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et nõustub maakohtu seisukohaga, mille järgi tuleb vaidlusaluse veoki alusvankrit ja pealisehitist pidada üheks terviklikuks asjaks ehk lõhkeainete veoks mõeldud erisõidukiks, millele oli väljastatud üks registreerimistunnistus. Õige on maakohtu seisukoht, et uue alusvankri ostmine oli kõnealusel juhul põhjendatud, kuna tuvastatud asjaolude järgi sarnastel alusvankritel järelturg puudus ning võimalusest alusvankrit remontida sai hageja teada ligi viis kuud hiljem. Sellises olukorras oli hageja poolt endise olukorra taastamiseks kokku 80 979 eurot suuruste kulude tegemine möödapääsmatu ning kostjal tuleb kahjuhüvitise seni maksmata osa hagejale välja maksta. Maakohus on õigesti järeldanud, et kostjal on kohustus kuni 30. septembrini 2014. a kehtinud LKindlS § 34 lg 2 ja § 35 lg 1 alusel kohustus hüvitada asja kui terviku kahjustamisest tekkinud kogu kahju. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
36.Ringkonnakohus on maakohtuga ühte meelt ka selles, et tulenevalt VÕS § 489 lg-st 1 ning kuni 30. septembrini 2014. a kehtinud LKindlS §-ist 39 oli kahju kindakstegemine kindlustusandja kohustuseks. Selle kohustuse rikkumise tõttu on maakohus põhjendatult mõistnud kostjalt välja hageja poolt enda õiguste jalule seadmiseks tehtud kohtueelsed kulutused õigusnõustamisele. Samuti kuulub vajalike kulutuste hulka vigastada saanud sõiduki transpordikulu. Tegemist on kuluga, mis on VÕS § 128 lg 3 järgi samuti hüvitatav (vt selle kohta nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 21). Kahjuhüvitise õigeaegse maksmata jätmise tõttu on maakohus pidanud hageja viivisenõuet VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel õigesti põhjendatuks.
37.Kuna esimese astme kohus on eeltoodu põhjal kõigile hageja seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata.
38.Apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimuse osas, mis puudutab alusvankri saatust, on kostja ise õigest viidanud LKindlS § 37, mille kohaselt läheb hüvitatud asja omandiõigus kindlustusandjale, kui kindlustusandja hüvitab asja hävimise või kahjustamise korral asja tavalise hinna täielikult. Hageja ei ole menetluses kostja õigust jäänukile vaidlustanud ega kahjustada saanud alusvankri kostjale loovutamisele
vastuväiteid esitanud. Seepärast on maakohus jätnud põhjendatult jäänuki väärtuse hüvitisest maha arvestamata.
39.Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
40.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
41.Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas selgitab ringkonnakohus, et TsMS § 174 lg 3 järgi määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus juhul, kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lg 4 järgi määrab juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, menetluskulude rahalise suuruse kindlaks tsiviilasja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu otsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Seega määrab antud juhul menetluskulude rahalise suuruse vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
42.Seoses kohtunik Reet Allikvere ja kohtunik Margo Klaari eemalviibimisega asendasid neid apellatsioonkaebuse lahendamisel vastavalt ringkonnakohtu tööjaotusplaanile kohtunik Ande Tänav ja kohtunik Mati Maksing.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.