Muud › Muud hagiasjad

mitteolevate töötajate sotsiaalfondi, mille põhimõtted fikseeritakse pooltevahelises kokkuleppes; punktis 1.1.3 lepiti kokku, et sotsiaalfondi maksete tegemine on kõikidele töötajatele vabatahtlik. 17.12.2004 sõlmisid ERAÜ ja EVR kokkuleppe sotsiaalfondi moodustamise põhimõtete osas. Kokkuleppe punktis 1 lepiti kokku, et ametiühinguliikmeks mitteolevad töötajad, kes soovivad, et neile laieneks samuti kehtiv kollektiivleping, maksavad igakuist solidaarsustasu, mis moodustab 0,5% töötaja brutopalgast, kuid mitte rohkem kui 100 krooni kuus, punktis 2 lepiti kokku, et solidaarsustasu peab töötaja avalduse alusel töötaja palgast kinni tööandja, punktis 3 lepiti kokku, et töötajatelt kinnipeetud solidaarsustasu kantakse üle lepingupoolte poolt moodustatud sotsiaalfondi arveldusarvele, punktis 4 lepiti kokku, et lepingu laiendamine töötaja poolt endale ei ole kohustuslik ning punktis 5 lepiti kokku, et kõik ülejäänud sotsiaalfondi puudutavad küsimused (sh maksete ja maksudega seotud) lepitakse kokku täiendavalt kolme kuu jooksul. Tulenevalt asjaolust, et EVR ei ole kolme kuu jooksul sotsiaalfondi moodustanud, vaid on laiendanud sõlmitud kollektiivlepingut ametiühinguliikmeteks mitteolevatele töötajatele ilma, et ametiühinguliikmeteks mitteolevad töötajad oleks kirjutanud vastavasisulise sooviga avalduse või igakuist solidaarsustasu maksnud, leidis hageja, et kostja on rikkunud võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 100 sätestatud kohustust täita lepingut ning nõudis kostjalt kohustuse täitmist vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1. Hageja palus kohustada kostjat asutama 17.12.2004 sõlmitud kollektiivlepingus ja 17.12.2004 sõlmitud sotsiaalfondi moodustamise põhimõtete kokkuleppes kokkulepitud tingimustel sotsiaalfond ja mitte laiendama kollektiivlepingut ERAÜ liikmeks mitteolevatele töötajatele ilma, et nad pole kirjutanud vastavasisulise sooviga avaldust kollektiivlepingu osapooltele ega pole tasunud igakuist solidaarsustasu. Kostja vastuväited ning vastuhagi põhjendus Kostja vaidles hagile vastu. Seaduse kohaselt peab tööandja rakendama kollektiivlepingu sätteid kõigile töötajatele ja mitte ainult ametiühingu liikmetele, mistõttu ei ole hagiavalduses esitatud nõuded põhjendatud. Pärast kollektiivlepingu sõlmimist nõudis hageja kostjalt korduvalt kokkuleppes märgitud kohustuste täitmist, eelkõige keelas kollektiivlepingu laiendamist neile EVR töötajatele, kes ei ole ametiühingu liikmed. Kostja väitel keelab seda teha tal seadus. Töölepingu seadusega on keelatud töötajate ebavõrdne kohtlemine tulenevalt nende kuulumisest ühingutesse (TLS § 10), küll aga lubatud töötaja õiguste laiendamine (§ 14), mida toetab ka töötaja jaoks soodsama sätte kohaldamise põhimõte (§ 17). Seega oli hagejale teada, et kokkuleppes sätestatud tingimused võivad olla ebaseaduslikud. Ka põhiseaduse § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Eeltoodud põhimõte on sätestatud ka palgaseaduses (PaS § 5) ja ametiühingute seaduses (AÜS § 19). Kollektiivlepinguga ei ole võimalik kohustada kostja töötajaid astuma mingi fondi liikmeks ning enda palgast sinna makseid teostama. Kostja väitel ei ole tema esindaja allkirjastanud hageja poolt tõendina esitatud kollektiivlepingu sõlmimise läbirääkimiste 16.12.2004 protokolli nr 11, kuna ei nõustunud hageja poolt koostatud protokolli sisuga. Seetõttu ei saa kohtus nimetatud dokumenti tõendina kasutada, sest selles sisalduvad väited ei pruugi olla tõesed. Hageja väite suhtes nagu oleks kostja rikkunud kollektiivlepingut sellega, et ei ole moodustanud sotsiaalfondi leiab kostja, et on täitnud kollektiivlepinguga võetud kohustusi osas, mille täitmine sõltub kostjast. Kuivõrd sotsiaalfondi kokkuleppe puudutab isikuid, kes ei ole kollektiivlepingu pooleks, ei saa kostja selliste kokkulepete täitmist kuidagi tagada. Ka ei lepitud kokku sotsiaalfondi õiguslikus seisundis, mistõttu ei ole hagejal ka alust kostjat süüdistada selle moodustamata jätmises. Seni, kuni ükski EVR töötaja ei ole avaldanud soovi sotsiaalfondi liikmeks astuda, ei ole mõistlik ega otstarbekas moodustada sotsiaalfond eraldi juriidilise isikuna. Pealegi on käesoleval hetkel kõigil töötajatel võimalik teostada sotsiaalfondi makseid kostja pangakontole sõltumata sellest, kas on asutatud eraldi juriidiline isik või mitte. Ka ei ole kostja väitnud, et ta ei ole nõus sotsiaalfondi moodustamisega. Vastupidi, kostja on alati avaldanud, et ta on nõus sotsiaalfondi moodustama.

Samuti on kostja ja hageja olnud valmis allkirjastama kokkulepet, milles fikseeritakse eriarvamused seoses sotsiaalfondi moodustamisega. Vastuhagis palus kostja tunnistada hageja ja kostja vahel sõlmitud kollektiivlepingu punktide 1.1.1 ja 1.1.2 ning kokkuleppe „Sotsiaalfondi moodustamise põhimõtted“ tühisust. Poolte vahel sõlmitud kollektiivleping laieneb punkti 1.1.1 kohaselt ka nendele ametiühinguliikmeks mitteolevatele töötajatele, kes on kirjutanud vastavasisulise sooviga avalduse käesoleva lepingu osapooltele ning lepingu punkti 1.1.2 kohaselt on tööandja nõus moodustama kolme kuu jooksul alates lepingu kehtima hakkamisest ametiühingu liikmeks mitteolevate töötajate sotsiaalfondi, mille põhimõtted fikseeritakse pooltevahelises kokkuleppes. Kokkuleppe kohaselt maksvad ametiühinguliikmeks mitteolevad töötajad, kes soovivad, et neile laieneks samuti kehtiv kollektiivleping, igakuist solidaarsustasu, mis peetakse töötaja avalduse alusel palgast kinni ja kantakse üle lepingupoolte poolt moodustatud sotsiaalfondi arveldusarvele. Seega sõlmisid pooled kokkuleppe, mille kohaselt kollektiivlepingu sätteid tohib EVR laiendada teistele töötajatele vaid juhul, kui need töötajad astuvad sotsiaalfondi liikmeks ja maksavad igakuist solidaarsustasu (kokkuleppe punkt 2 kohaselt peab solidaarsustasu töötaja palgast kinni tööandja). Kuivõrd seadus keelab isikute ebavõrdse kohtlemise mistahes alusel (TLS § 15 ja § 16) ning seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine (TsÜS § 87), siis palus kostja tunnistada kollektiivlepingu viidatud punktide ja kokkuleppe tühisust. Ka võib töötaja palgast tema nõusolekuta teha vaid seaduses ettenähtud kinnipidamisi (PaS § 36 lg 1), mille alla ei ole võimalik sotsiaalfondi makseid paigutada. Hageja seisukoht vastuhagi osas Hageja ei pea vastuhagi põhjendatuks. Kokkuleppe punkt 2 ei ole vastuolus PaS § 36 lg-ga 1. Nimetatud punktis on pooled kokku leppinud, et solidaarsustasu peab töötaja avalduse alusel töötaja palgast kinni tööandja. Seega toimuks solidaarsustasu kinnipidamine töötaja nõusolekul. Väide, nagu kohtleksid kollektiivlepingu punktid 1.1.1 ja 1.1.2 ja kokkulepe isikuid ebevõrdselt, on alusetu. TLS § 10 lg 3 kohaselt on nimetatud paragrahvi 1. ja 2. lõikes keelatud ebavõrdseks kohtlemiseks töölesoovija või töötaja ebavõrdne kohtlemine soo, rassi, vanuse, rahvuse, keeleoskuse, puude, seksuaalse suundumuse, kaitseväeteenistuse kohustuse, perekonnaseisu, perekondlike kohustuste täitmise, sotsiaalse seisundi, töötajate huvide esindamise või töötajate ühingusse kuulumise, poliitiliste vaadete või erakonda kuulumise, usuliste või muude veendumuste tõttu. Töölepingu seadusega on sätestatud aga ka ebavõrdse kohtlemise keelust seadusega lubatud erandid. Ja nimelt § 101 p-i 2 kohaselt ei loeta käesoleva seaduse tähenduses ebavõrdseks kohtlemiseks eeliste andmist töötajaid esindavasse ühingusse kuulumise või töötajate huvide esindamise tõttu. Kuna kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lg 1 kohaselt laieneb kollektiivleping neile tööandjaile ja töötajatele, kes kuuluvad kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ettenähtud teisiti, on eeliste andmine ühingusse kuulumisel lubatud, mis oli ka üheks kollektiivlepingu sõlmimise eesmärgiks. Kollektiivleping on oma sisult ja olemuselt eeliste andmine, mitte aga teiste töötajate õiguste piiramine. Hageja möönab, et tööandjal on õigus laiendada ühepoolse otsusega kollektiivlepingu tingimusi teistele oma töötajatele (töötajad kes ei ole ametiühingu liikmed), kuid see on tööandja õigus, mitte kohustus. Kostja tuginemist vastuhagis TLS §-dele 15 ja 16 peab hageja asjakohatuks. Kuivõrd TLS § 15 eesmärgiks on vältida olukorda, et tööandja ei sõlmiks töötajaga töölepingut halvematel tingimustel kui seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtud ja kollektiivleping ei laiene töötajatele kes ei ole ametiühingu liikmed, on hageja meelest arusaamatu, kuidas saab kollektiivleping rikkuda teiste töötajate õigusi. Ka TLS § 16 eesmärgiks on vältida olukorda, et tööandja ei kehtestaks ühepoolse otsusega tingimusi, mis on vastuolus seaduse, haldusakti, kollektiiv- või töölepinguga. Tööandja pole käesoleval juhul kehtestanud ühepoolse otsusega tingimusi, mis oleks töötajatele seaduse, haldusakti, kollektiiv- või töölepinguga vastuolus.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata, menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohus leidis, et kollektiivlepingu punktid 1.1.1 ja 1.1.2 ning sotsiaalfondi moodustamise kokkulepe ei ole vastuolus seadusega ega tühised ning kostja peab neid täitma. KLS § 2 lg 1 kohaselt on kollektiivleping vabatahtlik kokkulepe kas töötajate, töötajate ühingu või liidu ja tööandja, tööandjate ühingu või liidu vahel, mis reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi töösuhteid. Nimetatud sättest ning ka KLS § 3 lg-st 2 tulenevalt võivad kollektiivlepingu poolteks olla kas kõik töötajad ja tööandja või siis töötajate ühing või liit ja tööandja, nagu on käesoleva vaidluse pooled. Kuna KLS § 3 lg-s 1 sätestatu kohaselt võib kollektiivleping olla kas kahe- või kolmepoolne, võiks kollektiivlepingu poolteks olla nii tööandjate ühing ja/või liit ja tööandja, kui ka töötajad kes ei kuulu liitu või ühingusse. Sellisel juhul oleks tegemist kolmepoolse kollektiivlepinguga. Sellisele seisukohale on asunud Heino Siigur oma artiklis „Kollektiivlepingust” ajakirjas Juridica, 1994, VI. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd KLS § 4 lg 1 kohaselt laieneb kollektiivleping neile tööandjatele ja töötajatele, kes kuuluvad kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti, laieneb ERAÜ ja EVR sõlmitud kollektiivleping ja selle alusel sõlmitud kokkuleppe sotsiaalfondi moodustamiseks vaid ERAÜ liikmetele, teistele töötajatele laieneb see vaid juhul, kui töötaja on täitnud lepingus ja kokkuleppes kokkulepitud lisatingimused. Kohus oli seisukohal, et hageja ei nõua kostjalt töötajate ebavõrdset kohtlemist, nagu kostja ekslikult arvab, vaid kollektiivlepingus kokkulepitud kohustuste täitmist, milleks ta ka VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi õigustatud on. TLS § 101 p 2 kohaselt ei ole eeliste andmine töötajatele, kes kuuluvad töötajaid esindavasse ühingusse, teiste töötajate ebavõrdne kohtlemine. Ka pidas kohus kostja väited sotsiaalfondi moodustamise kohta vastuolulisteks. Kord märgib ta, et sotsiaalfondi moodustamine on võimatu ja kostja ei saa selle moodustamist tagada, samas aga, et ta ei ole kunagi keeldunud sotsiaalfondi moodustamisest ja on selle moodustamisega alati nõus olnud. Kohus leidis, et sotsiaalfondi moodustamise põhimõtetes on pooled kollektiivlepingu punktis 1.1.2 ja selle lisaks olevas sotsiaalfondi moodustamise kokkuleppes kokku leppinud. Kokkulepitud kohustusi tuleb aga vastavalt VÕS § 76 lg-le 1 täita. Kohus ei nõustunud kostjaga selles, nagu oleks poolte poolt kollektiivlepingus ja kokkuleppes kokkulepitu vastuolus TLS §-des 15 ja 16 ning PaS § 36 lg-s 1 sätestatuga ning seetõttu TsÜS § 87 kohaselt tühine. Kohus pidas kostja viiteid TLS §-dele 15 ja 16 käesolevas vaidluses asjakohatuiks. TLS § 15 eesmärgiks on vältida olukorda, et tööandja ei sõlmiks töötajaga töölepingut halvematel tingimustel kui seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtud; TLS § 16 eesmärgiks on vältida olukorda, et tööandja ei kehtestaks ühepoolse otsusega tingimusi, mis on vastuolus seaduse, haldusakti, kollektiiv- või töölepinguga. Käesoleval juhul ei vaidle pooled ei töölepingu sõlmimise üle ega ka tööandja ühepoolse otsuse üle, vaid kollektiivlepingu kehtivuse üle. Ka PaS § 36 lg 1 ei saa olla aluseks kollektiivlepingu punktide 1.1.1 ja 1.1.2 ning poolte vahel sõlmitud kokkuleppe tühisusele, sest nimetatud säte kehtestab, milliseid kinnipidamisi tohib töötaja palgast teha töötaja nõusolekuta. Kokkuleppe punkti 2 kohaselt peetakse solidaarsustasu kinni töötaja palgast tema avalduse alusel. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsus tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi ja tunnustada kollektiivlepingu p 1.1.1 ja sotisaalfondi moodustamise kokkuleppe tühisust. Kohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 442 lg-t 5, mille kohaselt peab otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kaevatava otsuse resolutsioon seda ei ole. Resolutsiooni esimeses osas kohustatakse EVR asutama

17.12.2004 sõlmitud kollektiivlepingus ja sotsiaalfondi moodustamise põhimõtete kokkuleppes kokkulepitud tingimustel sotsiaalfond. Sotsiaalfondi moodustamise põhimõtted ei sisalda sotsiaalfondi asutamiseks piisavat regulatsiooni. Hageja nõue sotsiaalfondi moodustamiseks on põhjendamatu ka seetõttu, et seesugune fond on arveldusarve avamisega kostja poolt juba moodustatud. Eelnimetatud protsessinormile ei vasta ka kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 osas, milles seatakse kollektiivlepingu laienemine ametiühingu liikmeks mitteolevatele töötajatele sõltuvaks sellest, kas nad on „tasunud igakuist solidaarsustasu“. Kohus rikkus ka TsMS § 442 lg-t 8, mille kohaselt peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kohus ei analüüsinud ega andnud õiguslikku hinnangut tõendile, millega on vahetult seotud mõlema poole nõuded – dokumendile pealkirjaga „Sotsiaalfondi moodustamise põhimõtted“. Kohus ei öelnud, kas seda dokumenti tuleks käsitada kui lepingut või pigem kui lepingueelsete läbirääkimiste vahekokkulepet. Selles dokumendis ei ole kokku lepitud ühtegi tingimust, mis reguleeriksid sotsiaalfondi moodustamist (punkti 5 kohaselt lepitakse sotsiaalfondi puudutavad küsimused kokku täiendavalt), mistõttu ei ole see vaadeldav lõpliku kokkuleppena. Kohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1, pannes kostjale kohustused ja keelud, mis on vastuolus VÕS § 108 lg-ga 2 ja TLS §-ga 14. Kostjal ei ole võimalik täita hageja soovitud ning kohtu pandud kohustust kohelda oma töötajaid ebavõrdselt pelgalt nende kuulumise tõttu ametiühingusse, kuna selline nõue on iseenesest ebaseaduslik ning võib kostjale kaasa tuua täiendavaid kulutusi. Kollektiivlepingu automaatne laiendamine on vaba igasugustest lisakulutustest ning ametiühing on saavutanud oma seadusest tuleneva eesmärgi – kõigi töötajate heaolu kasvu. Ka oleks eelnimetatud kohustuse panek vastuolus TLS § 14 lg-ga 2, mille kohaselt võib töötajale kollektiivlepinguga antud õigusi laiendada tööandja ühepoolse otsusega. Seda seisukohta kinnitab ka Riigikohtu otsus nr 3-2-1-103-05. Kohtuotsus on ebaseaduslik ka osas, millega jäeti rahuldamata vastuhagi. Nii hagi kui vastuhagi rajanevad kahel eraldi tehingul – EVR ja ERAÜ vahel sõlmitud kollektiivlepingul ning EVR ja ERAÜ vahel kooskõlastatud dokumendil „Sotsiaalfondi moodustamise põhimõtted“. Kohus ei arvestanud, et sotsiaalfondi moodustamise põhimõtete reguleerimisala on kollektiivlepingust sootuks erinev ja sellele kollektiivlepingu seadus ei rakendu. Kohus kohaldas ebaõigesti KLS § 4 lg-t 1 kui leidis, et kollektiivlepingu punktist 1.1.1 ja sotsiaalfondi moodustamise põhimõtetest (nimetades seda kokkuleppeks) tulenevalt laieneb ametiühingusse mittekuuluvatele töötajatele üksnes siis, kui töötaja on täitnud lepingus ja kokkuleppes märgitud lisatingimusi. KLS § 4 lg-st 1 sellist võimalust ei tulene. See oleks vastuolus ka AÜS §-des 16 ja 17 sätestatud ametiühingu eesmärkide ja pädevuse ning § 19 lg-s 2 sätestatud keeluga. Seesuguse kohustuse panek kollektiivlepingu pooleks mitteolevale töötajale on vastuolus ka VÕS §-s 8 sätestatud lepingu mõistega. Kollektiivlepingu laienemise sõltuvusse seadmine töötaja tahteavalduse tegemisest on tühine TsÜS § 87 alusel, kuna TLS § 14 lg 2 on andnud kollektiivlepingu laiendamise õiguse ainuisikuliselt tööandjale. Sotisaalfondi moodustamise põhimõtted ei kujuta endast lepingut, millest poolte vahel on tekkinud võlasuhe. Põhimõtted ei sea selle allkirjastanud isikutele mingeid konkreetseid kohustusi. Sotsiaalfondi moodustamise põhiküsimused tuli kokku leppida täiendavalt. Seetõttu kujutab nimetatud dokument üksnes üht etappi lepingueelsetel läbirääkimistel VÕS § 14 mõttes. Kuna poolte vahel puudub leping, mis reguleeriks sotsiaalfondi moodustamist, ei saa kohus kostjat kohustada lepingut täitma ja sotsiaalfondi moodustama. Apellandi arvates ei vasta sotsiaalfondi moodustamise põhimõtted seadusele ka seetõttu, et põhimõtete punkt 1 on vastuolus kollektiivlepingu punktiga 1.1.1: esimene neist seab kollektiivlepingu laienemise eelduseks solidaarsusmaksu maksmise, kollektiivleping aga sellekohase avalduse esitamise. Ka ei ole sotsiaalfondi asutamise põhimõtete väljatöötamisel ja allkirjastamisel järgitud kollektiivlepingu punktis 1.2 sätestatud korda (lepingu muutmiseks või täiendamiseks tuleb teha ettepanek teisele lepingupoolele kirjalikult, esitades ettepaneku läbirääkimiste sisu ja alguse aja kohta jne). Seetõttu saab asuda seisukohale, et sotsiaalfondi moodustamise põhimõtetega ei ole kollektiivlepingu punkti

1.1.1 muudetud, millest omakorda tuleneb, et ametiühingusse mittekuuluvaid töötajaid ei saa siduda põhimõtete punktis 1 nimetatud tingimuste täitmisega. Seejuures peab apellant vajalikuks rõhutada, et need põhimõtted käivad üksnes ühe kitsa küsimuse, s.o sotsiaalfondi moodustamise kohta ega seondu kollektiivlepingu punkti 1.1.2 kohaselt kogu kollektiivlepingu laienemisega ametiühingu liikmeks mitteolevale töötajale. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja tugines vastuväidetes hagile ja vastuhagis nimelt sellele, et kollektiivlepingu punkt 1.1.1 ja sotsiaalfondi moodustamise põhimõtted on tühised vastuolu tõttu võrdse kohtlemise põhimõttega. See, kui kollektiivlepinguga ettenähtud soodustused laienevad ametiühingu liikmeks mitteolevale töötajale vaid siis, kui ta seob end sotsiaalfondiga, samas kui ametiühingu liige ei pea sotisaalfondi makseid tegema, on vastuolus töötajate võrdse kohtlemise põhimõttega. See oleks töötajale ebaproportsionaalselt koormav ja mittevajalik: ei saa ju ametiühingu liikmeks mitteolevad töötajad ei ERAÜ-lt ega ka nn sotsiaalfondilt mingeid vastuteeneid. Kohus kohaldas ebaõigesti TLS § 101 p 2, tõlgendades seda ekslikult laiendavalt. Nimetatud sätte kohaste eeliste andmist töötajaid esindavasse ühingusse kuulumise või töötajate esindamise tõttu tuleks tõlgendada selliselt, et lubatud eelisteks on seaduse mõtte kohaselt ainult soodustused ja kaitse (eelised), mis on vajalikud ametiühingu liikmetele ja töötajate esindajatele seadusega sätestatud ülesannete täitmise tagamiseks. Seda seisukohta kinnitab ka Euroopa Sotsiaalharta. Euroopa sotsiaalõiguste komitee järeldus Eesti kohta 2006.a: „komitee võtab teadmiseks, et AÜS § 19 kaitseb töötajaid ametiühingusse mittekuulumisest tuleneva ebavõrdse kohtlemise eest“. Sama seisukohta on avaldanud ka mitmed õigusteadlased. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Kohus kohaldas seadust õigesti ega rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leidis, et kaevatav kohtuotsus tuleb seaduse ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 peab ringkonnakohus võimalikuks teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada osaliselt vastuhagi (kollektiivlepingu punkti 1.1.1 ja kokkuleppe „Sotsiaalfondi moodustamise põhimõtted“ tühisuse tunnustamise nõudes). Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Sama põhimõtet järgivad ka töösuhteid reguleerivad seadused, eelkõige töölepingu seadus ja palgaseadus, samuti ametiühingute seadus. Töösuhteid reguleerivatest seadustest tulenevalt on kollektiivlepingu sõlmimise eesmärgiks anda töötajatele lisaks seadusest tulenevatele õigustele täiendavaid tagatisi. Käesoleva vaidluse lahendamiseks tuli kohtul eelkõige tuvastada, kas pooltevahelise kollektiivlepingu sätted, mis piiravad lepingu laienemist ametiühingusse mittekuuluvatele töötajatele, on seadusega kooskõlas või mitte. Maakohus on seda ka teinud, kuid leidnud ebaõigesti, et kollektiivlepingu laienemise sidumine teatud tingimusega (kollektiivlepingu pooltele avalduse esitamisega) ei ole ebaseaduslik. Kohus on tõlgendanud kohaldatavat seadust ebaõigesti ning leidnud, et kollektiivlepingu punktis 1.1.1 sisalduv tingimus ei ole vastuolus seadusega. Kuigi kohus möönis, et TLS § 10 keelab töötajate ebavõrdse kohtlemise tulenevalt nende kuulumisest ühingutesse, leidis ta, et sama seaduse § 101 p 2 võimaldab teha selles osas erandeid, mistõttu eeliste andmine töötajatele, kes kuuluvad töötajaid esindavasse ühingusse, ei ole teiste töötajate ebavõrdne

kohtlemine. Selle käsitlusega kolleegium ei nõustu. Nimetatud säte ei võimalda teha kitsendusi kollektiivlepingu kehtivuse ulatuse osas. Eeliste andmine TLS § 101 tähenduses ei ole samastatav kollektiivlepingu tingimuste kohaldamisega. Kollektiivlepingu rakendamine vaid ametiühingu liikmeteks olevate töötajate suhtes ei ole selle sätte mõte. Sama põhimõtet kinnitavad ka TLS §-d 15 ja 16, mis ei luba tööandjal kohaldada kehtivast kollektiivlepingust halvemaid tingimusi ühegi töötaja suhtes. Ka AÜS § 19 kaitseb töötajaid ametiühingusse mittekuulumisest tuleneva ebavõrdse kohtlemise eest (§ 19 lg-st 2 tulenevalt ei või piirata töötaja õigusi sõltuvalt tema mittekuulumisest ametiühingusse). Teistsugune käsitlus oleks vastuolus AÜS §-des 16 ja 17 sätestatud ametiühingu eesmärkide ja pädevusega. Seadus keelab isikute ebavõrdse kohtlemise mistahes alusel. TsÜS § 87 sätestab, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral kaasa tuua tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kuna kollektiivleping on kollektiivlepingu seadusest tulenevalt lepingu pooleks olnud tööandjale täitmiseks kohustuslik, ei ole tal õigust kohaldada lepingut töötajate suhtes valikuliselt ega seada seda sõltuvusse mingitest täiendavatest tingimustest. Eelnimetatud seaduste mõttest tuleneb üheselt, et neis viidatud norme rikkuv kokkulepe on tühine. Kuigi kollektiivlepingu punkt 1.1.1 ei sisalda sõnaselget keeldu laiendada lepingut neile töötajaile, kes ei ole ametiühingu liikmed ega ole esitanud vastavasisulist sooviavaldust lepingu osapooltele, tõlgendavad nii hageja kui kostja seda punkti sellekohase keeluna, mistõttu on kollektiivlepingu punkt 1.1.1 vastuolus seadusega ja seega tühine. Samal põhjusel on seadusega vastuolus ja tühine ka poole vahel 17.12.2004 sõlmitud kokkuleppe „Sotsiaalfondi moodustamise põhimõtted“. Ametiühingu liikmeks mitteolevate töötajate suhtes kollektiivlepingu laienemise sidumine nn solidaarsustasu maksmisega ei ole kooskõlas seadusega. Pealegi ei saa lepinguga panna kohustusi lepinguvälistele isikutele ega siduda nende seadusest tulenevate õiguste rakendumist täiendavate tingimustega. Kuna nii kollektiivlepingu punkt 1.1.1 kui kokkulepe „Sotsiaalfondi moodustamise põhimõtted“ on tühine, ei ole võimalik rahuldada hageja nõuet kohustada kostjat mitte kohaldama kollektiivlepingut ametiühingu liikmeteks mitteolevate töötajate suhtes (vastava avalduse esitamiseta). Kollektiivlepingu punkt 1.1.2, mille kohaselt on tööandja nõus moodustama sotsiaalfondi, ei ole iseenesest seadusega vastuolus, kuid sellele tuginevat hageja nõuet rahuldada ei ole võimalik Nimetatud punktist ei tulene kostja kohustust, mida saaks ilma täiendavate läbirääkimisteta kohtu sunni abil realiseerida. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, hagi osalisel rahuldamisel mõistetakse kohtukulud välja võrdeliste rahuldatud nõuete suurusele või jäetakse kummagi poole kohtukulud tema enda kanda; lg 8 kohaselt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab esimese astme kohtu otsuse osaliselt, jätab hagi rahuldamata ja rahuldab osaliselt vastuhagi, siis jätab ta esimeses kohtuastmes kantud kulud kummagi poole enda kanda. Apellatsioonimenetluse kulud peab vastustaja apellandile hüvitama. Apellant tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 1000 krooni, mis tuleb vastustajalt välja mõista.

Ü.Jänes

G.Kivinurm

M.Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.