Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

laenusummast 12 625 krooni; leppetrahvi 1 000 krooni iga intressi maksmise kohustuse rikkumise kohta, st kokku 3 000 krooni; kokku seega 67 816,53 krooni. Menetluse kestel tasus kostja hagejale kogu põhivõla ja intressivõlgnevuse. 15. augustil 2007 kohtuistungil vähendas hageja oma nõuet. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks leppetrahvi 15 625 krooni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

Oma 10. jaanuari 2007 vastuses tunnistas kostja hagi osaliselt. Kostja vastuse kohaselt asus kostja hageja juures esmalt tööle infotehnoloogina, kuid paari kuu pärast hakkas tegelema ka võlanõuetega (võlgade sissenõudmine on hageja peamine tegevusala) ja tegelemine võlanõuetega kujunes ajapikku põhitööks. Suvel 2004 otsustas kostja, et soovib ennast juura valdkonnas täiendada, ja alustas õpinguid Audentese Ülikooli kaugõppes. Tasuliste õpingute eest ei olnud kostjal võimalik tasuda, vanemad ei toetanud teda õpingutes ja kostjal puudus võimalus õppelaenu võtmiseks, sest ta ei leidnud käendajaid. Seega pakkus hageja, et tasub ühe aasta õppemaksu ise, nõudes vastu, et kostja töötaks kogu õppeperioodi (neli aastat) hageja alluvuses; hageja lubas ka palgatõusu vastavalt kvalifikatsiooni tõusule. Kostja võttis pakkumise vastu. Pärast esimese summa laekumist augustis 2004 hakkas hageja kostjale andma raskeid tööülesandeid; kohati selliseid, mis läksid kostja arvates vastuollu eetikaga. Hageja kostja vastuväidetest ei hoolinud. Kostja töötas palju ja tihti ka laupäeviti, muuhulgas oli sunnitud tihti käima Tallinnas ja seda ühistranspordiga oma raha eest. Enne jõule koostas hageja kolm laenulepingut ja nõudis kostjalt nende allakirjutamist. Kõigis laenulepingutes sisaldusid kõrged leppetrahvi ja viivise nõuded. Allakirjutamisest keeldumise korral lubas hageja lõpetada töösuhte või luua kostjale töötingimused, kus ta lahkub ise. Kostja oli sundolukorras – vanemad ei oleks suutnud teda toetada; uut töökohta ei oleks ta kohe leidnud; õppeaasta kestis ja kostja poleks kusagilt leidnud õppemaksu tasumiseks vajalikku raha. Vaatamata kostja palvele ei nõustunud hageja lepingus märgitud leppetrahvi ja viivise määra vähendama. Kostja allkirjastas esitatud laenulepingud õpingute ja töösuhte jätkamiseks. 2005. aasta kevadeks oli olukord tööl veidi paranenud ning kostja teatas hagejale, et ei soovi temalt 2005/2006. aasta õppetoetust terve õppeaasta ulatuses. Kostja oli leidnud käendajad õppelaenu võtmiseks ja küsis hagejalt palgatõusu. Hageja nõustus. Edaspidi hakkas hageja pidevalt halvendama kostja töötingimusi; korduvalt tuletati hagejale meelde, kui kahjulik töötaja ta firmale oli. Hageja majanduslik olukord oli ebastabiilne. 2005. aasta novembris esitati kostjale tööpakkumine. Hageja juures töötamise motivatsioon oli ammu kadunud ja seetõttu lõpetati poolte kokkuleppel tööleping. Hageja esitas seejärel laenulepingute ülesütlemise avalduse ja nõude saadud laen tagastada. Kostja teatas, et ei ole kindlasti võimeline tasuma põhiosa korraga; kõrvalnõudeid ta ei tunnistanud.

kostja asemele pole hageja kostja andmetel uut töötajat värvanud. Kostja leiab, et kõrvalnõuded sellises määras pole mõistlikud – hageja on kujundanud endale kõrvalnõuetest täiendava teenimisvõimaluse eesmärgiga asetada kostjat äärmiselt raskesse olukorda. Kostja oli sunnitud töökohta vahetama halvenenud omavaheliste suhete tõttu hagejaga. Seetõttu ei tunnistanud kostja leppetrahvi nõuet. Kostja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et ta ei ole vältinud nõude tasumist, vaid esitas viivitamatult ettepaneku nõude tasumiseks ja asus ka kohe võlgnevust likvideerima.

KOHTUISTUNG

KOHTU PÕHJENDUSED

Poolte vahel ei ole vaidlust selles osas, et hageja andis kostjale laenu summas 25 250 krooni ja kostja tagastas selle menetluse jooksul hagejale. Kostja oli vastavalt laenulepingutele kohustatud kokku maksma intressi 1 250 * 4 + 1 312,50 = 6 312,50 krooni. Kostja on hagejale tasunud kokku 11 250 + 26 374 = 37 624 krooni. Seega on ta lisaks põhivõlale ja lepingujärgsele intressile tasunud hagejale 37 624 – 25 250 – 6 312,50 = 6 061,50 krooni. Hageja luges istungil selle summa tasutuks viivise katteks. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi summas 15 625 krooni tasumist, millest 12 625 krooni moodustab leppetrahv vastavalt laenulepingute punktile 8.5 hageja poolt lepingute punkti 8.4 alusel lepingute ülesütlemise korral (50 % kogu laenusummast: 50 % 25 250st = 12 625 krooni) ning 3 000 krooni moodustab leppetrahv vastavalt laenulepingute punktile 11.6, mille järgi lepingulise kohustuse mittenõuetekohase täitmise korral on lepingut rikkunud pool kohustatud maksma leppetrahvi 1 000 krooni. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kostja on taotlenud kohtult leppetrahvi vähendamist. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohtul puudub praktika leppetrahvi vähendamise osas VÕS alusel, küll aga on Riigikohas võtnud korduvalt seisukoha leppetrahvi vähendamise kohta tsiviilkoodeksi (TsK) alusel. Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p-s 24 märgib kolleegium õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et [TsK regulatsiooni tõlgendamisel kehtivad] põhimõtted kehtivad üldiselt ka leppetrahvi või viivise nõudmisel võlaõigusseaduse järgi ja nende suuruse vähendamisel VÕS § 113 lg 8 või § 162 järgi. Sama otsuse p-des 16—17 leiab Riigikohus: Leppetrahvi alandamine on kolleegiumi arvates kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes.

Leppetrahvinõude suurust tuleb /- - -/ võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Kolleegium märgib aga lisaks, et mitte igasuguse leppetrahvi kokkuleppe puhul ei ole võlausaldaja kahju olemasolu või puudumine leppetrahvi suuruse üle otsustamisel määrav. Leppetrahvi eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. /- -/ Leppetrahvi vähendamisel tuleb /- - -/ arvesse võtta ka võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ja tähelepanuväärivat võlausaldaja huvi. /- - -/ Seega ei õigusta ainuüksi kahju puudumine võlausaldajal alati leppetrahvinõude rahuldamata jätmist. Küll võib kahju puudumine olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja on nõustunud, et ta rikkus hageja juurest töölt lahkudes laenulepinguid, kuid ei nõustu maksma leppetrahvi sellises ulatuses. Kohus leiab, et leppetrahv 50 % ulatuses põhivõlast on ebamõistlikult suur ja sellise kokkuleppe pakkumine kostjale raskes olukorras, kus viimane võis tunda end survestatuna lepingule alla kirjutama, on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus ei näe, kuidas võis hagejal tekkida kostjaga töölepingu lõpetamise ja laenulepingu ülesütlemise tagajärjel kahju suurusega 12 625 krooni. Leppetrahv sellises suuruses ei ole õigustatud ka leppetrahvi sanktsioonilise eesmärgiga – eesmärgiga sundida võlgnikku oma kohustuse täitmisele. Seda eesmärki täidaks ka väiksem leppetrahv. Arvestades käesoleva kohtuasja aluseks olevaid asjaolusid, hageja õigustatud huvi, poolte majanduslikku seisundit ja kohustuse täitmise ulatust kostja poolt, leiab kohus, et on põhjendatud vähendada leppetrahvi 50 %-lt põhivõlast ~10 %-ni põhivõlast, st 2 500 kroonini. Sellise suurusega leppetrahv on antud asjaoludel mõistlik hüvitis hagejale kostjapoolse töölt lahkumise eest. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi ka laenulepingute varasemate rikkumiste eest – täpsemalt kolme intressimaksega hilinemise eest. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuste rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kõigile hageja ja kostja vahelistele laenulepingutele oli lisatud maksegraafik, mille alusel kostja pidanuks lepingujärgseid intresse (à 250 krooni) tasuma. Esimese laenulepingu (tl 15—19) alusel pidi kostja tasuma hagejale intressi iga aasta 17. augustil alates 17.08.2005; teise laenulepingu (tl 21—25) alusel iga aasta

kasuks välja

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lõige 2 sätestab, et kui hagi

rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kohtuistungil nõustus kostja maksma leppetrahvi 3 000 krooni, kuid hageja sellise kompromissiga ei nõustunud. Kohus rahuldas OÜ R. hagi 3 000 krooni ulatuses. Sellest tulenevalt jätab kohus menetluskulud hageja kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.