Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

vähendas 25 250 kroonini; leppetrahvi 50 % laenusummast 12 625 krooni; leppetrahvi 1000 krooni iga intressi maksmise kohustuse rikkumise kohta, st kokku 3000 krooni; kokku 67 816.53 krooni. Menetluse kestel tasus kostja hagejale kogu põhivõla ja intressivõlgnevuse. 15.08.2007 kohtuistungil vähendas hageja oma nõuet ning palus välja mõista kostjalt hageja kasuks leppetrahvi 15 625 krooni. Kostja T. Riivits tunnistas hagi osaliselt ning leidis, et ta oli hagejale sooritanud laenu katteks ülekandeid pärast töölepingu lõpetamist 6000 krooni ulatuses ja eelnevalt tasunud intressi kokku 750 krooni. Intressi tasus kostja kolmel korral 250 krooni kaupa; kaks esimest makset on kostja väitel tasutud viivitusega. Hageja on esitanud kõrvalnõudeid 42 566.53 krooni ulatuses, mis ületavad kõrvalnõuded põhinõude peaaegu kahekordselt. Leppetrahvi eesmärk on kahju hüvitamine, kuid pooltevahelisest töösuhte lõpetamisest ei ole hageja kahju saanud. Kõrvalnõuded sellises määras pole mõistlikud. Hageja on kujundanud endale kõrvalnõuetest täiendava teenimisvõimaluse, eesmärgiga asetada kostja äärmiselt raskesse olukorda. Kuna kostja oli sunnitud töökohta vahetama halvenenud omavaheliste suhete tõttu hagejaga, ei ole leppetrahvi nõue põhjendatud.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus rahuldas 27. augusti 2007 otsusega OÜ Raidman hagi osaliselt, mõistes T. Riivitsalt välja OÜ Raidman kasuks leppetrahvina 3000 krooni, ülejäänud osas hagi ei rahuldatud. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles osas, et hageja andis kostjale laenu summas 25 250 krooni ja kostja tagastas selle menetluse jooksul hagejale. Kostja oli vastavalt laenulepingutele kohustatud kokku maksma intressi 1250 x 4 + 1312.50 = 6312.50 krooni. Kostja on hagejale tasunud kokku 11 250 + 26 374 = 37 624 krooni. Seega on ta lisaks põhivõlale ja lepingujärgsele intressile tasunud hagejale 37 624 -25 250 - 6312.50 = 6061.50 krooni. Hageja luges selle summa tasutuks viivise katteks. Hageja nõudis kostjalt leppetrahvi summas 15 625 krooni tasumist, millest 12 625 krooni moodustab leppetrahv vastavalt laenulepingute p-le 8.5 hageja poolt lepingute p 8.4 alusel lepingute ülesütlemise korral (50 % kogu laenusummast: 50 % 25 250-st = 12 625 krooni) ning 3000 krooni moodustab leppetrahv vastavalt laenulepingute p-le 11.6, mille järgi lepingulise kohustuse mittenõuetekohase täitmise korral on lepingut rikkunud pool kohustatud maksma leppetrahvi 1000 krooni. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-66-05 p-s 24 on märgitud, et tsiviilkoodeksi (TsK) regulatsiooni tõlgendamisel kehtivad põhimõtted on kohaldatavad ka leppetrahvi või viivise nõudmisel võlaõigusseaduse järgi ja nende suuruse vähendamisel VÕS § 113 lg 8 või § 162 järgi. Sama otsuse p-des 16-17 leiab Riigikohus, et leppetrahvi alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Leppetrahvinõude suurust tuleb võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Igasuguse leppetrahvi kokkuleppe puhul ei ole võlausaldaja kahju olemasolu või puudumine leppetrahvi suuruse üle otsustamisel määrav. Leppetrahvi vähendamisel tuleb arvesse võtta ka võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte

osaliste varalist olukorda ja tähelepanuväärivat võlausaldaja huvi. Seega ei õigusta ainuüksi kahju puudumine võlausaldajal alati leppetrahvinõude rahuldamata jätmist. Küll võib kahju puudumine olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Antud juhul on leppetrahv 50 % ulatuses põhivõlast ebamõistlikult suur. Leppetrahv sellises suuruses ei ole õigustatud ka leppetrahvi sanktsioonilise eesmärgiga - eesmärgiga sundida võlgnikku oma kohustuse täitmisele. Seda eesmärki täidaks ka väiksem leppetrahv. Arvestades käesoleva kohtuasja aluseks olevaid asjaolusid, on põhjendatud vähendada leppetrahvi 50 %-lt põhivõlast 10 %-ni põhivõlast, st 2500 kroonini. Sellise suurusega leppetrahv on antud asjaoludel mõistlik hüvitis hagejale kostjapoolse töölt lahkumise eest. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi ka laenulepingute varasemate rikkumiste eest - kolme intressimaksega hilinemise eest. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuste rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja on küll intressimaksetega lepingute alusel hilinenud, kuid 1000 krooni suurune leppetrahv olukorras, kus pool on 250 krooni suuruse maksega suhteliselt lühiajaliselt hilinenud, on ebamõistlikult suur ja selle nõudmine vastuolus hea usu põhimõttega. Arvestades käesoleva kohtuasja aluseks olevaid asjaolusid, hageja õigustatud huvi ja kohustuse täitmise ulatust kostja poolt, samuti rikkumiste ulatust, on põhjendatud vähendada leppetrahvi 3000 kroonilt 500 kroonini. Seega tuleb T. Riivitsalt OÜ Raidman kasuks välja mõista 2500 + 500 = 3000 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS OÜ Raidman esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 27. augusti 2007 otsuse osaliselt ning teha uue otsuse, millega rahuldada OÜ Raidman hagi täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse kohaselt vähenes seoses kompromissi sõlmimisega hageja nõue 67 816.53 kroonilt 30 192.53 kroonini. Kostja oli selleks ajaks nõudest tasunud ise 37 624 krooni, kuid selle summast tasus kostja 26 374 krooni alles 15.08.2007 toimunud kohtuistungil. Hageja loobus selle tõttu viivistest ja nõudis üksnes leppetrahvi 15 625 krooni tasumist. Kuna leppetrahv kuulub üldiselt lepingu tüüptingimuste hulka siis oleks tulnud kohtul käesolevas vaidluses õiguse ühetaolise kohaldamise huvides lahendada ka leppetrahvi tõlgendamise küsimus tulenevalt VÕS § 29 või § 37 lg 3 sätetest. Riigikohtu otsus nr 3-2-1-66-05 p 19 sätestab, et kuna leppetrahvi (viivise) vähendamist taotles kostja siis oli nimelt temal kohustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi tõendada, et leppetrahvi suurus on ebaproportsionaalne ja et hageja ei ole talle laenu andes kahju saanud. TsK § 191 järgi on viivis leppetrahvi alaliigiks, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse mittetäitmisel või mittenõuetekohasel täitmisel. Leppetrahv võimaldab lepingupooltel kohustuse rikkumise juhuks juba eelnevalt kokku leppida sanktsiooni. Leppetrahvi nõude kaudu saab võlausaldaja esmajoones lihtsama võimaluse kohustuse rikkumisest tuleneva eeldatava kahju hüvitamise nõude realiseerimiseks kokkulepitud suuruses. Käesolevas menetluses ei ole vaidlust selle üle, et kostja on oma maksekohustust ja lepingut rikkunud, mille eest on ettenähtud ka viivised ja leppetrahv. Seega on leppetrahvi üldised eeldused täidetud. Seadus ei sätesta leppetrahvi suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi leppetrahvi suurusest lähtuvalt ei saa leppetrahvi kokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega. Sellisele järeldusele on jõudnud Riigikohus oma 22.10.2002 otsuses nr 3-2-1-108-02.

Kostja töölt lahkumise ja hagejal kahju tekkimise vahel on otsene seos, kuna kostja asutas pärast hageja juurest lahkumist tööle konkureerivas firmas OÜ Lõunalaenud, mille tegevjuhina ta töötab tänaseni. Põhjusliku seose olemasolu kinnitab ka see, et olles hageja alluvuses tööl mõtles kostja samal ajal välja plaani ja töötas välja skeemi, kuidas rakendada hagejalt saadud koolitust ja kogemusi konkureeriva firma asutamiseks ja kasumi saamiseks. Arvestades käesoleva kohtuasja aluseks olevaid asjaolusid, hageja õigustatud huvi ja eeltoodud faktilisi asjaolusid ei saa nõustuda seisukohaga, et leppetrahvi normaalseks suuruseks on 3000 krooni. Antud juhul on tegemist kolme eraldiseisva lepinguga. T. Riivits vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ületab hageja nõue kõrvalkohustustes laenu põhiosa nõuet. Eesti Vabariigi kohtupraktikas puuduvad otsused, mille kohaselt on nõutud kohustatult poolelt välja nõudja kasuks summa, milles kõrvalkohustused ületavad nõude põhiosa. Kostja sai laenu kogusummas 25 250 krooni. Tänase päeva seisuga on kostja tasunud hagejale kokku 37 874 krooni. Sellele summale lisandus esimese astme otsusega veel 3000 krooni. Seega on kostja tasunud kokku 40 874 krooni. Hageja on täiendavalt lisaks laenu põhiosale teeninud kokku 15 624 krooni (40 874-25 250 krooni). Hageja majandus- ja kutsetegevuseks pole laenude väljastamine, laen oli antud oma töötajale teadmisega sellelt mitte rahalist kasu teenida. Hagejale ei saanud tekkida töösuhte ja laenulepingu ülesütlemise tagajärjel kahju. Olulisim nõue konfidentsiaalse teabe säilitamiseks on töötajale eraldi konfidentsiaalsustasu maksmine. Seda aga hageja kordagi kostjale ei tasunud. Seega püüdis hageja panna kostjale kohustust, millist kostja ei pidanudki täitma.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu vaidlustatud otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus on käsitlenud kõiki poolte esitatud asjaolusid ja tõendeid, kohaldanud õigesti materiaalõigust ning põhjendatult vähendanud kostjalt väljamõistetavat leppetrahvi 3000 kroonini. Asjas ei ole pooltel vaidlust, et nende vahel sõlmitud laenulepingutes oli ette nähtud kostjale leppetrahv laenulepingute ülesütlemisel kostjaga töösuhte lõppemise tõttu (laenulepingute p 8.5) ning kostjapoolsel lepingu rikkumisel (laenulepingute p 11.6), et nimetatud lepingusätted on kehtivad ning et formaalselt on olemas need eeldused, mis võimaldavad hagejal kostjalt nende lepingusätete alusel leppetrahvi nõuda (kostja lahkumine hageja juurest töölt 14.12.2005 ning sellega seoses hageja poolt laenulepingute ülesütlemine, kostja viivitamine 3-l korral laenuintresside tasumisega). Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja on maakohtu otsuse tegemise ajaks tasunud ära laenulepingute järgse põhivõla 25 250 krooni, intressid 6 312.50 krooni ning hageja poolt nõutud viivise 6 061.50 krooni. Pooltel on vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses on kostja õigustatud VÕS § 162 lg 1 alusel nõudma pooltevaheliste laenulepingute p-des 8.5 ja 11.6 ettenähtud leppetrahvi vähendamist. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Nimetatud sättest tuleneb, et kohus võib leppetrahvi vähendada vaatamata sellele, et pooltevaheline leping leppetrahvi osas kehtib ja et formaalselt esinevad lepingus ettenähtud alused leppetrahvi kokkulepitud ulatuses sissenõudmiseks. Leppetrahvi vähendamise põhieelduseks on, et leppetrahv on ilmselt ebaproportsionaalne võrreldes võlgniku poolse lepingurikkumise ning selle tagajärgedega. Kohtu õigus leppetrahvi vähendada on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Poolte huve kaaludes arvestab kohus eelkõige võlgniku poolset kohustuse täitmise ulatust, võlausaldaja õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Tulenevalt VÕS § 158 lg 1 ei välista võlausaldajal kahju puudumine iseenesest leppetrahvi nõudmist, kuid samas võib kahju puudumine olla VÕS § 162 lg 1 mõtte kohaselt aluseks leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni, sest sellisel juhul ei ole võlausaldaja poolne nõude esitamine leppetrahvi saamiseks kokkulepitud ulatuses kooskõlas hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja poolt laenulepingute p 8.5 alusel nõutav leppetrahv 50 % ulatuses põhivõlast, s.o 12 625 krooni, on ebamõistlikult suur, kuivõrd kohtule ei ole nähtav, kuidas võis hagejal kahju sellises suuruses kostjaga töölepingu lõpetamise ja laenulepingu ülesütlemise tagajärjel tekkida, ning et leppetrahv sellises suuruses ei ole õigustatud ka leppetrahvi sanktsioonilise eesmärgiga – eesmärgiga sundida võlgnikku oma kohustuse täitmisele. Maakohus on õigesti poolte huve kaaludes vähendanud kostjalt laenulepingute p 8.5 alusel väljamõistetavat leppetrahvi 2500 kroonini ning apellandi väited ei anna põhjust mõista leppetrahvi välja suuremas ulatuses. Apellandi poolt esile toodud asjaoludest, et kostja rikkus töölepingut, kuivõrd tegi juba hageja juures koostööd hageja konkureerivate firmadega (Rakvere Laenukontor jt) ja soovis saada hageja juures omandatud teadmistest ja kogemustes omakasu (võlgnikule M. Mirkale abi pakkumine viimase kinnistu müümisel) ning asutas temaga töölepingu lõpetamise järgselt samuti laenu- ja inkassoteenuseid pakkuva firma OÜ Lõunalaenud, ei saa ka nende tõendatuse korral teha järeldust, et hageja oleks saanud kahju kostjapoolse laenulepingute rikkumise tõttu, sest need andnuksid aluse tööandjale kohaldada kostja suhtes üksnes neid õiguskaitsevahendeid, mis tulenevad pooltevahelisest töölepingust, TLS-st ja VÕS kahju hüvitamist puudutavatest sätestest. Pooltevaheliste laenulepingute p 8.5 nägi ette leppetrahvi maksmise vaid lähtudes asjaoludest, et pooltevaheline tööleping lõpeb ja tööandja ütleb seetõttu laenulepingud üles, mitte sellest, kas ja milliseid töölepingu sätteid on kostja töösuhtes oleku ajal või pärast seda rikkunud ning kas nende rikkumistega on hagejale tekkinud kahju. Maakohus on hinnanud õigesti tõendeid ka osas, mis puudutavad hageja poolt laenulepingute p 11.6 alusel nõutava leppetrahvi kui ebaproportsionaalselt suure vähendamist. Maakohus on õigesti leidnud, et 1 000 krooni suurune leppetrahv on olukorras, kus pool on 250 krooni suuruse maksega suhteliselt lühiajaliselt hilinenud, ebamõistlikult suur ja selle nõudmine on seetõttu vastuolus hea usu põhimõttega. Apellandi väited ka selles osas ei anna põhjust hinnata asjaolusid ja tõendeid teisiti ning järeldada, et mõistlik leppetrahvi suurus peaks olema maakohtu poolt väljamõistetud 500 kroonist suurem. Lisaks eeltoodule peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et põhjendatud ei ole apellandi väide, et kohtul oleks tulnud käesolevas vaidluses õiguse ühetaolise kohaldamise huvides lahendada ka leppetrahvi tõlgendamise küsimus tulenevalt VÕS § 29 või § 37 lg 3 sätetest, kuna leppetrahv kuulub üldiselt lepingu tüüptingimuste hulka. Kuna pooled ei ole maakohtus asja läbivaatamisel tõstatanud küsimust laenulepingute p-des 8.5 ja 11.6 sätestatud leppetrahvi tüüptingimuseks olemisest ja sellega seonduvast, siis ei olnud ka maakohtul põhjust anda hinnangut asjaoludele, kas poolte vahel kokkulepitud leppetrahvide näol võib olla tegemist tüüptingimusega ning kuidas tuleks sellest lähtuvalt pooltevahelist lepingut leppetrahvi osas tõlgendada.

Põhjendatud ei ole samuti apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti tuginenud leppetrahvi vähendamise põhjendamisel käesoleval ajal mittekehtiva ENSV TsK sätetele. Maakohus on oma otsuse põhjendamisel siiski tuginenud VÕS §-le 162, kuigi nimetatud sättest tulenevad leppetrahvi vähendamise põhimõtted ei erine sisuliselt varasemalt kehtinud TsK-s sätestatust. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud apellatsiooniastme kohtus jätta TsMS § 162 lg 1 alusel apellandi kanda.

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.