Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

tsiviilseadustiku üldosa seaduse kehtiva redaktsiooni jõustumisest 1. juulil 2002 ja kolme aasta jooksul alates selle varalise kahju tekkimisest, mis tekkis pärast 1. juulit 2002. VÕSRS § 22 lg 1 kohaselt kuuluvad asjas kohaldamisele ENSV tsiviilkoodeksi kahju tekitamisest tulenevad sätted, sest kahju põhjustanud sündmus leidis aset enne 1. juulit 2002. Kahju hüvitamise üldalused sätestab TsK § 448 lg 1, 2. Hageja peab tõendama, et talle kahju tekitati, et kahju tekitajaks on kostja ning et kostja tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Tartu Linnakohtu 20.10.1994 otsusega kriminaalasjas luges kohus tuvastatuks, et hagejale tekkis 29.09.1993 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel kehavigastus ja õigusvastase teo toimepanijaks, mille tagajärjel see kehavigastus tekkis, oli kostja. Asjaolu, et kehavigastused, mille ravimiseks hageja oli sunnitud pöörduma Soome meditsiiniasutuste poole ja kandma märkimisväärseid kulutusi, tekkisid hagejal kostja põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel, on tõendatud kriminaalasja materjalidega, sh 19.10.1994 eksperdi arvamusega (kriminaalasja nr 1-424/94 toimiku lk 68-72). Sarnased näovigastused on sedastatud hagejal 21.02.2002 kompuutertomograafia käigus. Plastikakirurgi meditsiini- ja kirurgiadoktor Matti Pakkase selgitus 20.05.2002 ja 31.05.2003 toimunud operatsioonide kohta, epikriis ja ka Siluetti kliiniku arved tõendavad, et hagejal Soomes läbiviidud uuringud ja operatsioonid olid tehtud just tema parema silmakoopa luu ja asenduskoe siirdamiseks paremas oimupiirkonnas ja orbita piirkonnas. Kohus leidis, et hagejal oli õigus valida omale sobiv raviasutus tervishoiuteenuse osutamiseks ning antud juhul oli põhjendatud ja vajalik tema ravi väljaspool Eestit. Nähtuvalt Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatisest opereeriti hagejat 1999. a Tartus ja Moskvas ning parema tulemuse saavutamiseks Eestis taolist operatsiooni komplitseeritud juhtumi tõttu teostada ei saa. Tähtsust ei oma kostja viidatud asjaolu, et Eestis oleks raviteenuse eest tasunud haigekassa. Ravikindlustuse seaduse § 26 lg 1 kohaselt on haigekassal tagasinõudeõigus isiku vastu, kes vastutab kindlustusjuhtumi toimumise eest, mille tõttu sai kindlustatud isik ravikindlustushüvitisi. Seega ei oleks kostja kahju hüvitamise kohustusest vabanenud ka juhul, kui hageja ravimine oleks toimunud Eestis. Hageja kahju on esitatud arvetega tõendatud 356 359.37 krooni ulatuses. Kohus ei nõustunud kostja vastuväidetega, et ta on tekitatud kahju hüvitanud, tasudes hagejale moraalse ja varalise kahju katteks 15 000 krooni, ja et see summa on piisav hagejale tekkinud kahju hüvitamiseks. Kui kehavigastuse saanud kannatanu tervis ei parane ja ta peab seetõttu tegema üha uusi kulutusi meditsiinilise abi saamiseks, võib ka varaline kahju jätkuvalt suureneda. Sellised asjaolud annavad kannatanule aluse esitada kahju hüvitamise hagi ka juhul, kui kulutuste kohta on juba tehtud kohtulahend. Hageja on selgitanud, et ta ei olnud 1994. aastal teadlik oma olukorra tõsidusest ja tervisekahjustuse ulatusest. Kuna Eesti arstid kinnitasid hagejale, et nemad ei ole võimelised teda enam aitama, pöördus hageja 2000 kevadel Soomes arstide poole. Nähtuvalt kriminaalasja nr 1-424/94 tl 57 esitas hageja kriminaalasjas kuriteoga tekitatud füüsilise, moraalse ja materiaalse kahju hüvitamiseks hagi 15 000 krooni väljamõistmiseks, mis kohtuotsusega ka rahuldati. Nähtuvalt hagile lisatud Mustamäe Haigla teatisest lk 58 kulub hageja täiendavaks kirurgiliseks raviks veel ca 11 980 krooni. Lähtudes hagist kriminaalasjas pidas kohus põhjendatuks arvestada kostja poolt hagejale hüvitatuks tulevikus tehtavate operatsioonide eest varalise kahjuna 11 980 krooni, mille võrra tuleb väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada. Ülejäänud ulatuses on hagejale kriminaalasjas hüvitatud muu kahju. Põhjendatud ei ole hüvitatud summa arvestamine tänasel päeval kolme- või neljatoalise korteri turuhinnasse, sest 20.10.1994 otsusega hüvitati hagejale kahju, mitte ei pandud talle selle summa ulatuses kasumit teenivat investeerimiskohutust.

Hageja väited, et ta istus kostja autosse, et temaga ainult rääkida, kuid kostja käivitas auto ja sõitis minema nii, et hageja ei jõudnud turvavööd kinnitada, ei ole kooskõlas kriminaalasja materjalidega. Kriminaalasja nr 1-424/94 materjalidest nähtub, et pooled tähistasid sünnipäeva ja tarvitasid alkoholi. Kostja väljus majast, käivitas auto ja lasi signaali, et hageja ka autosse tuleks. Hageja tuli autosse ja kostja sõitis minema, kusjuures sõideti pikemalt ja korduvalt peatudes: sõbra töökohta Turu tänaval, Elva suunas Henri baari ja edasi Riia mnt Füüsika Instituudi juures asuvasse basseini. Turvavöösid ei kinnitatud. Hageja vigastused näo- ja oimupiirkonnas on põhjustatud klaasikildude tagajärjel, mis annab alust arvata, et turvavöö kinnitamata jätmise tõttu paiskus hageja avarii tagajärjel auto esiklaasi sisse. Joobes juhiga sõitma minekut ja turvavöö kinnitamata jätmist võib pidada TsK § 462 lg 1 järgi kannatanu raskeks ettevaatamatuseks, mis annab aluse kahjuhüvitise vähendamiseks. Kannatanu pidi aru saama ja ette nägema oma taolise tegevuse tagajärje võimalikku ohtlikkust oma elule ja tervisele. Kohus leidis, et on õiglane ja põhjendatud vähendada väljamõistetavat kahjuhüvitist 1/3, s.o 118 786.46 krooni võrra ja lugeda hageja varalise kahju hüvitiseks 237 572.91 krooni, millest arvata maha 20.10.1994 kohtuotsuse alusel tasutud 11 980 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista varalise kahju hüvitis 225 592.91 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

kasutanud kriminaalasja toimikus olevat Mustamäe Haigla teatist, kus leiti, et hageja kirurgiliseks raviks kulub hinnanguliselt veel 11 980 krooni. Selle summa võrra on kohus käesolevas asjas kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendanud. Kohus on asunud õigele seisukohale, et kui kehavigastuse saanud kannatanu tervis ei parane ja ta peab seetõttu tegema üha uusi kulutusi meditsiinilise abi saamiseks, võib ka varaline kahju jätkuvalt suureneda, mis annab talle õiguse esitada hagi ka siis, kui kulutuste kohta on juba tehtud kohtulahend. Tsiviilhagi esitamisel kriminaalasja raames ei teadnud ega osanud hageja ette näha, milliseks ja kui kulukaks kujuneb tema ravi tulevikus. Sel ajal ei suudetud Eestis kindlaks teha isegi kehavigastuste kogu ulatust. Saadud vigastuste suure ulatuse ja ravi keerukuse tõttu ei suudetud hagejat aidata ei Eestis ega Venemaal, kuigi mõlemas riigis tehti talle operatsioone (neid kulutusi ei ole hageja kostjalt nõudnud). Alles Soomes suudeti hagejat ravida nii, et see andis oodatud tulemusi. Kostja vastutuse vähendamine rohkem kui 1/3 võrra seoses hageja raske ettevaatamatusega ei oleks põhjendatud. Kuriteo, mille tagajärjel hageja sai üliraskeid kehavigastusi, pani toime kostja. Juhtides sõiduautot joobeseisundis, pani kostja teadlikult ohtu hageja elu ja tervise, ning põhjendatud ei ole, et tal ei lasu kohustust hüvitada hagejale tekitatud kahju. Hüvitise vähendamine 1/3 võrra põhjusel, et hageja ise läks joobes juhiga sõitma ja ei kinnitanud turvavööd, on piisav arvestamaks hageja enda tegevusega kahju tekkimise soodustamisel. TsMS §-dest 5 lg 2 ja 230 lg 1 tulenevalt oli kostjal valida, milliseid vastuväiteid ta hagile esitab ja milliste tõenditega neid vastuväiteid tõendab. Apellant on esitanud uue väitena kostja majandusliku võimetuse maksta hagejale hüvitist maakohtu otsusega määratud ulatuses ja esitanud selle tõendamiseks kaks uut tõendit. Seejuures ei ole apellatsioonkaebuses põhjendatud vastavalt TsMS § 633 lg 5, miks varanduslikku seisundit puudutavat vastuväidet ja lisatud tõendeid ei olnud võimalik esitada esimese astme kohtus. Vastustaja on seisukohal, et apellandil ei esinenud mingeid takistusi esitamaks nimetatud vastuväidet ja tõendeid maakohtus. Uute väidete ja tõendite esitamine alles ringkonnakohtus on teist poolt üllatav ja ei ole kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevate põhimõtetega. Seetõttu vaidleb vastustaja nimetatud tõendite asja juurde võtmisele vastu. Samas ei nõustu hageja kostja varalist seisundit puudutava vastuväitega ka sisuliselt. Kostjalt välja mõistetud 225 592 krooni ei ole tänapäeva mõistes selline summa, mida töötaval ja sissetulekut omaval isikul ei oleks võimalik hüvitada. Samuti ei tõenda esitatud tõendid kostja võimetust kohtuotsust täita. Kostja huvide arvestamise kõrval ei tohiks unustada, et just kostja oli see, kes pani toime kuriteo, seadis ohtu hageja elu, kahjustas oluliselt tema tervist ja tekitas talle suurt moraalset ja varalist kahju. Noore naisena kaotas hageja kostja tegevuse tulemusena oma välimuse, pidi viibima pikka aega haiglas, taluma valu ja ebamugavusi. Hageja on pidanud läbima palju operatsioone ja peab neid veel läbima, et taastada oma välimus ja nägemine. Kõiki neid asjaolusid arvestades on põhjendatud ja õiglane, et kostja peab hagejale hüvitama tekkinud varalise kahju vähemalt osaliselt ja et hageja ei jää kahju hüvitamisest ilma üksnes seetõttu, et kostja varanduslik seis ei ole väidetavalt piisavalt hea.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 436 lg 4 ei saa maakohus reeglina tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses esitatud ega arutatud. Käesolevas asjas ei toonud kostja esile asjaolusid, mis oleksid viidanud tema halvale varalise olukorrale ning arvestades, et kostjal oli menetluses esindaja vandeadvokaat ning pooled arutlesid TsK § 462 lg 1 kohaldamise üle, samuti seda, et kostja on tööealine ja töövõimeline isik, siis puudus sellises olukorras kohtul kohustus omal algatusel ilma kostja poolt ühegi võimaliku asjaolu esiletoomiseta asuda analüüsima kostja varanduslikku seisu. Ringkonnakohtu arvates piirdub kohtu algatus sellega, et kohus omal algatusel kohaldab vastavat materiaalõigusnormi, ilma et pool sellele tuginenud oleks ning sellekohast sõnaselget taotlust esitanud, kuid pool peab olema esitanud asjaolud, mis annavad aluse kahelda kostja maksevõimes või näitavad kostja varalise või tervisliku seisundi halba olukorda. Pooled ei vaidle selle üle, et maakohtus selliseid asjaolusid ei esitatud. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuses on apellant küll esitanud väite, et tema varanduslikku olukorda oleks kohus pidanud arvestama, kuid apellatsioonkaebuse lisana märgitud tõendeid – pangakonto väljavõtted ja kinnistusraamatu väljavõtted – apellant ei esitanud. Ringkonnakohtu istungil soovis apellant esitada pangakonto väljavõtted kahe kuu kohta ja lapse sünnitunnistuse, millised üksnes formaalselt võis pidada asjakohasteks ja millised ringkonnakohus tagastas TsMS § 331 lg 1 arvestades. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei esitanud ka ringkonnakohtus ühtegi asjaolu, mis saaks olla tema varandusliku olukorra tõttu kahjuhüvituse vähendamise aluseks. Kostja ei tuginenud väitele, et väljamõistetud kahju suurus seab teda eluks ajaks hüvitise tasumisega seoses sõltuvusse või et see pärsib tema töötamist ja eneseteostust, samuti ei soovinud kostja ka apellatsioonimenetluses esitada ühtegi arvestatavat tõendit oma varandusliku olukorra kohta – ei käesoleva aja töötasu suuruse, viimaste aastate sissetulekute, kinnis- ega vallasvara kohta. Samal ajal rikkus apellandi arvates maakohus tõendite esitamise ettepanekut tegemata jättes menetlusnorme ning sel põhjusel taotles apellant asja uueks läbivaatamiseks saatmist. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja käitunud menetluses oma seisukohtade esitamisel ja tõendamisel heas usus, kuna maakohtus ei esitanud ta asjaolusid, millest maakohus oleks võinud tuletada kahju vähendamise TsK § 462 lg 2 aluseid. Apellatsioonkaebuses aga ei soovinud kostja esitada ei asjaolusid ega arvestatavaid tõendeid, kuid samas jäi taotluse juurde, et asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks just kostja varandusliku olukorra kohta puuduvate tõendite tõttu. Ringkonnakohus möönab, et ei nõudnud omal algatusel välja kostja varandusliku seisu kohta andmeid. Ringkonnakohus leiab, et olukorras kus kostja on esitanud materiaalõigusnormi kohaldamise taotluse, kuid jätnud seejuures esitamata normi kohaldamise eelduseks olevad asjaolud ja tõendid, ning arvestades, et ringkonnakohus ei näe käesolevas asjas selliseid asjaolusid, mis annaksid põhjust kostja rasket varanduslikku olukorda kahju hüvitise suuruse juures arvestada, ei olnud täiendavate tõendite kogumine kohtu algatusel põhjendatud. Ringkonnakohtu arvates ei saa menetlusosaline piirduda etteheidete tegemisega kohtule, vaid kooskõlas TsMS § 200 lg 1 peab, omalt poolt kasutama menetlusõigusi, sh realiseerima menetlusõiguste käsutusõigust TsMS § 4 lg 1 alusel. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud põhjustel ja arvestades konkreetse kahju tekkimise asjaolusid, sh kostja vastutuse iseloomu, hageja tehtud kulutuste suurust ja suhet väljamõistetavasse kahju suurusesse, samuti ka seda, et kostja isikut arvestades ei ole tema suhtes väljamõistetud kahju hüvitamine äärmiselt ebaõiglane, puudub alus TsK § 462 lg 2 alusel kahjuhüvise vähendamiseks.

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.