I.T. hagi I.J. vastu materiaalse kahju 434 250,66 krooni nõudes
Menetlusosalised ja nende hageja I.T. esindaja v.adv Karina Lõhmus-Ein, AB Andrus Lillo, Rüütli 14 esindajad 51007 Tartu; kostja I.J. esindaja adv Valli Murde, Karl Saavo AB, Riia 4 51004 Tartu Kohtuistungi toimumise aeg
1. november 2006
Protokollija
kohtuistungisekretär Regina Rošik
RESOLUTSIOON
Rahuldada I.T. hagi I.J. vastu materiaalse kahju nõudes osaliselt. Välja mõista I.J. I.T. kasuks varalise kahju hüvitis 225 592 (kakssada kakskümmend viis tuhat viissada üheksakümmend kaks) krooni ja 91 senti ning kohtukulu 9318 (üheksa tuhat kolmsada kaheksateist) krooni ja 40 senti. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt toimus 29. septembril 1993 Tartus liiklusõnnetus, kus kostja, olles alkoholijoobes ja omamata juhitunnistust, juhtides sõiduautot VAZ-2101 registreerimisnumbriga XXX XXX, sõitis sellega Tartu linnas Riia maanteel Füüsika Instituudi juures asuvasse basseini. Hageja, kes oli kaassõitja, sai liiklusõnnetuse tagajärjel üliraske kehavigastuse. Hagejal esines VIIVIII-IX roide murd, vasakul vasaku kodarluu tüüpiline koha murd ja küünarluu tikkeljätke murd, parema sarnaluu katkine killunenud murd, näol rebimishaavad, lülisamba ja vaagna põrutus ja peaaju vapustus.
Tartu Linnakohtu 20. oktoobri 1994 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-424/94 tunnistati kostja süüdi KrK § 204 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta ja 7 kuud vabadusekaotust. Samuti mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 15 000 krooni moraalse ja materiaalse kahju eest.
21.veebruaril 2002 tehti hagejale Tallinnas silmakoopa kompuutertomograafia uuring, millest nähtub, et hageja näokujul esinevad trauma- ja lõikusjärgsed muutused. Hageja silma parem orbita on mahult suurenenud, luulised seinad on defomeeritud, esineb parema sarnaluu ja ülalõualuu deformatsioon. Kuna Eesti arstid kinnitasid hagejale, et nemad ei ole võimelised teda enam aitama, pöördus hageja 2000. a kevadel Soomes arstide poole. Kostja poolt toime pandud kuriteoga tekitatud kehavigastuste tõttu toimus hagejal Soomes mitmeid uuringuid ning 2002. a ja 2003. a toimus Soomes asuvas esteetilise kirurgia erakliinikus Siluetti mitu operatsiooni, mille eesmärgiks oli hageja nägemise ja välimuse taastamine ning millega seoses kandis hageja kulutusi. Hagejale tehtud operatsioonid olid vajalikud avariis vigastada saanud silma normaalse nägemise taastamiseks. Tegemist oli äärmiselt keerukate operatsioonidega, mida Eestis ei olnud võimalik teha. Neil asjaoludel nõuab I.T. hagis I.J. vastu TsK § 448 lg 1 alusel materiaalse kahju 434 250,66 krooni väljamõistmist. Menetluse kestel hageja vähendas nõuet ja nõudis kostjalt tekitatud kahju 368 463,35 krooni väljamõistmist (tl 96-97). Kostja vastuväited Kostja kirjalikus vastuses ja kohtuistungitel hagi ei tunnistanud (tl 44-45, 59-63, 117-119, 154-159). Kostja vastuväidete kohaselt:
1.Hageja enda raske ettevaatamatus soodustas kahju suurenemist TsK § 462 lg 1 tähenduses. Tõendatud ei ole, et hageja nägemise ja välimuse taastamine on põhjuslikus seoses kostja poolt 29.09.1993 kuriteo toimepanemisega.
2.Kostja on hagejale tekitatud kahju hüvitanud, tasudes talle moraalse ja varalise kahju katteks 15 000 krooni. 15 000 krooni eest sai 1993-1994 soetada kahe-kolmetoalise korteri. Hageja oleks võinud lasta teostada plastilised operatsioonid Soomes juba 1994. aastal. Kostja poolt tasutud summa on hagejale piisav tekkinud kahju hüvitamiseks.
3.Hageja nõue on aegunud. TsK § 81 sätestas, et nõue aegub kolme aasta pärast tervisekahjustuse tekitamise momendist. Alates 01.09.1994 TsÜS § 178 lg 2 kohaselt, kui enne 01.09.1994 kehtinud aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja üldosa seaduses sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. TsÜS § 113 lg 1 kohaselt kehtis 10-aastane aegumistähtaeg. Alates 01.07.2002 kehtima hakanud TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. VÕSRS § 9 lg 3 kohaselt kohaldatakse aegumistähtaega 10 aastat, millise aegumistähtaja kulg algab päevast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teda sai või pidi teada saama. Tekitatud kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust sai hageja teada 29.09.1993. Hageja nõue on aegunud hiljemalt 29.09.2003. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, tehtud järeldused ja põhjendused Kohus leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
1.Esmalt leiab kohus, et esitatud kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud. Kahju põhjustanud sündmus – liiklusavarii - leidis aset 29.09.1993. Varaline kahju, mida hageja kostjalt nõuab, tekkis 2001-2003, s.o siis kui hagejale tehti Soome Vabariigis operatsioonid ja kui ta pidi kandma seoses tekitatud tervisekahjustusega kulutusi. 1. septembril 1994 ja 1. juulil 2002 jõustunud TsÜS sätted kehtestasid kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja. 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 redaktsiooni järgi oli kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg 10 aastat. Vastavalt 1. juulil 2002 jõustunud TsÜS § 153 lg-le 1 on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai. VÕSRS § 9 lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud
seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Hageja on esitanud hagiavalduse enne 1. juulit 2005, mistõttu nii enne 1. juulit 2002 tekkinud varalise kahju kui ka pärast 1. juulit 2002 tekkinud varalise kahju nõue on esitatud tähtaegselt, s.o kolme aasta jooksul alates TsÜS kehtiva redaktsiooni jõustumisest 1. juulil 2002 ja kolme aasta jooksul alates selle varalise kahju tekkimisest, mis tekkis pärast 1. juulit 2002. TsÜS § 153 lg 2 kehtestab kehavigastuse tekitamisest tuleneva nõude aegumise maksimumtähtaja, s.o hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.
2.Hagi on esitatud seoses 29.09.1993 toimunud liiklusõnnetusega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudes. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 22 lg 1 kohaselt kuuluvad antud asjas kohaldamisele ENSV tsiviilkoodeksi kahju tekitamisest tulenevad sätted, sest kahju põhjustanud sündmus leidis aset enne
1.juulit 2002. Kahju hüvitamise üldalused sätestab TsK § 448 lg 1, 2. Hageja peab tõendama, et talle kahju tekitati, et kahju tekitajaks on kostja ning et kostja tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi.
3.Tartu Linnakohtu 20.10.1994 otsusega (tl 8-10) kriminaalasjas on tõendatud, et I.J. juhtis 29.09.1993 kella 03.00 paiku sõiduautot, sõitis sellega Tartu linnas Riia maanteel Füüsika Instituudi juures asuvasse basseini, olles alkoholijoobes ja omamata juhitunnistust ning arvestamata kiiruse valikul lisaks vastaval teelõigul lubatud suurimale kiirusele tee- ja ilmastikuolusid, nähtavust pärija külgsuunas, maastiku reljeefi ning oma sõidukogemusi. Autos kaasasõitnud I.T. sai üliraske kehavigastuse. Nimetatud kohtuotsusega on kostjat karistatud KrK § 204 lg 1 järgi vabadusekaotusega tingimuslikult. Hageja oli kriminaalasjas kannatanuks ja tsiviilhagejaks. Tema kasuks mõisteti kostjalt välja 15 000 krooni. Eeltoodud asjaolude üle ka pooled ei vaidle. Seega loeb kohus tuvastatuks, et hagejale tekkis 29.09.1993 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel kehavigastus ja õigusvastase teo toimepanijaks, mille tagajärjel see kehavigastus tekkis, oli kostja. Kohus leiab, et kostja väited selle kohta, et hageja tervisekahjustused ei ole põhjuslikus seoses kostja poolt toimepandud kuriteoga, on põhjendamata ja tõendamata. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et hagejal esinenud kehavigastused oleksid põhjuslikus seoses muu sündmuse või teoga, kui 29.09.1993 toimunud liiklusõnnetus. Asjaolu, et kehavigastused, mille ravimiseks hageja oli sunnitud pöörduma Soome meditsiiniasutuste poole ja kandma märkimisväärseid kulutusi, tekkisid hagejal kostja põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel, on tõendatud kriminaalasja materjalidega. 19.10.1994 eksperdi arvamusest (kriminaalasja nr 1-424/94 toimiku lk 68-72) nähtub, et kohtumeditsiinilise läbivaatuse käigus on ekspert objektiivselt leidnud, et I.T. paremal otsmikul kulmust alates alla külgmisele valkjas arm, parema silma alalaul ja paremal sarnal pikisuunas ja selle alumisest otsast keskmisele üles samasugused armid. Nägu deformeerunud, lapik, parema sarnaluu ja ülalõualuu piirkond sissesurutud suunaga taha, keskmisele. Parem silm ei liigu vasaku silmaga ühtlaselt. Parem silmamuna paikneb võrreldes vasakuga sügavamal silmakoopas. Ekspert on jõudnud järeldusele, et muu hulgas esinevad I.T. parema sarnaluu lahtine killunenud murd, näo rebimishaavad, peaaju vapustus ning esinevad kehavigastused kuuluvad üliraskete kehavigastuste liiki, kuna näovigastuste tõttu on tekkinud näo parandamatu rike, s.t näo deformatsiooni kõrvaldamiseks on vajalik plastiline operatsioon. Sarnased näovigastused on sedastatud I.T.21.02.2002 kompuutertomograafia käigus (tl 11). Plastikakirurgi meditsiini- ja kirurgiadoktor Matti Pakkase selgitus 20.05.2002 ja 31.05.2003 toimunud operatsioonide kohta (tl 109-112), epikriis (tl 113-114) ja ka esitatud Siluetti kliiniku arved (tl 12-15, 20-23, 28-29) tõendavad, et hagejal Soomes läbiviidud uuringud ja operatsioonid olid tehtud just tema parema silmakoopa luu ja asenduskoe siirdamiseks paremas oimupiirkonnas ja orbita piirkonnas. Lõikuse tagajärjel on saavutatud see, et hageja silma luustik on rahuldava kujuga. Endiselt on enoftalm ja silm on pisut siseservas, kuid silma nägemisvõime on alles ja on kõõrsilmsus, mis tuleneb osaliselt silmakoopale tehtud protseduuridest. Patsiendi seisukorda parandaks enim silmakoopa lateraalse osa pehmekoe rekonstruktsioon koe siirdamise teel. Lisaks on vajalik alalau asendi korrigeerimine ja armidest tekkinud pinguloleku leevendamine. Kohus leiab, et hagejal oli õigus valida omale sobiv raviasutus tervishoiuteenuse osutamiseks ning antud juhul oli põhjendatud ja vajalik tema ravi väljaspool
Eestit. Nähtuvalt Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatisest (tl 54) opereeriti hagejat 1999 Tartus ja Moskvas ning parema tulemuse saavutamiseks Eestis taolist operatsiooni komplitseeritud juhtumi tõttu teostada ei saa. Tähtsust ei oma kostja poolt viidatud asjaolu, et Eestis oleks raviteenuse eest tasunud Haigekassa. Ravikindlustuse seaduse § 26 lõike 1 kohaselt on Haigekassal tagasinõudeõigus isiku vastu, kes vastutab kindlustusjuhtumi toimumise eest, mille tõttu sai kindlustatud isik ravikindlustushüvitisi. Seega ei oleks kostja kahju hüvitamise kohustusest vabanenud ka juhul, kui hageja ravimine oleks toimunud Eestis.
4.Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud esitatud arvete (tl 12-15, 20-23, 28-29) ja selgitusega (tl 98-99) talle teenuste osutamist 368 463,348 krooni eest, sest 02.05.2000 arve nr 1001050 (tl 20-21) on esitatud hagejale soome markades mitte eurodes. Seega tuleb 23 549,10 eurost maha võtta 930 eurot, mis on 22 619,10 eurot (353 912,01 krooni). Eesti Panga 02.05.2000 kursi 1 FIM = 2,631576 EEK järgi on 930 soome marka 2447,36 krooni. Hageja kahju on esitatud arvetega tõendatud 356 359,37 krooni (353 912,01 kr + 2447,36 kr) ulatuses.
5.Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega, et ta on hagejale tekitatud kahju hüvitanud, tasudes talle moraalse ja varalise kahju katteks 15 000 krooni ja et see summa on hagejale piisav tekkinud kahju hüvitamiseks. Kui kehavigastuse saanud kannatanu tervis ei parane ja ta peab seetõttu tegema üha uusi kulutusi meditsiinilise abi saamiseks, võib ka varaline kahju jätkuvalt suureneda. Sellised asjaolud annavad kannatanule aluse esitada kahju hüvitamise hagi ka juhul, kui kulutuste kohta on juba tehtud kohtulahend. Hageja on kohtule selgitanud, et ta ei olnud 1994. aastal teadlik oma olukorra tõsidusest ja tervisekahjustuse ulatusest. Kuna Eesti arstid kinnitasid hagejale, et nemad ei ole võimelised teda enam aitama, pöördus hageja 2000. aasta kevadel Soomes arstide poole. Nähtuvalt kriminaalasja nr 1-424/94 toimiku lk 57 esitas hageja kriminaalasjas toimepandud kuriteoga tekitatud füüsilise, moraalse ja materiaalse kahju hüvitamiseks hagi 15 000 krooni nõudes, mis kohtuotsusega ka rahuldati. Nähtuvalt hagile lisatud Mustamäe Haigla teatisest lk 58 kulub hageja täiendavaks kirurgiliseks raviks veel ca 11 980 krooni. Lähtudes hagist kriminaalasjas peab kohus põhjendatuks arvestada kostja poolt hagejale hüvitatuks tulevikus tehtavate operatsioonide eest varalise kahjuna 11 980 krooni, mille võrra tuleb väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada. Ülejäänud ulatuses on hagejale kriminaalasjas hüvitatud muu kahju. Põhjendatud ei ole hüvitatud summa arvestamine tänasel päeval kolme- või neljatoalise korteri turuhinnasse, sest 20.10.1994 otsusega hüvitati hagejale kahju, mitte aga ei pandud talle selle summa ulatuses kasumit teenivat investeerimiskohutust.
6.TsK § 462 lg 1 kohaselt kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest tuleb hüvise suurust vähendada või keelduda hüvisest kahju eest. Hageja väited selle kohta, et ta istus kostja autosse, et temaga ainult rääkida, kuid kostja käivitas auto ja sõitis minema nii, et hageja ei jõudnud turvavööd kinnitada, ei ole kooskõlas kriminaalasja materjalidega. Kriminaalasja nr 1-424/94 materjalidest (poolte endi ütlustest) nähtub, et pooled tähistasid sünnipäeva ja tarvitasid alkoholi. Kostja väljus majast, käivitas auto ning lasi signaali, et hageja ka autosse tuleks. Hageja tuli autosse ja kostja sõitis minema, kusjuures sõideti pikemalt ja korduvalt peatudes: sõbra töökohta Turu tänaval, Elva suunas Henri baari ja edasi Riia mnt Füüsika Instituudi juures asuvasse basseini. Turvavöösid ei kinnitatud. Hageja vigastused näo- ja oimupiirkonnas on põhjustatud klaasikildude tagajärjel, mis annab alust arvata, et turvavöö kinnitamata jätmise tõttu paiskus hageja avarii tagajärjel auto esiklaasi sisse. Joobes juhiga sõitma minekut ja turvavöö kinnitamata jätmist võib pidada TsK § 462 lg 1 järgi kannatanu raskeks ettevaatamatuseks, mis annab aluse väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamiseks. Kannatanu pidi aru saama ja ette nägema oma taolise tegevuse tagajärje võimalikku ohtlikkust oma elule ja tervisele. Kohus leiab, et on õiglane ja põhjendatud vähendada väljamõistetavat kahjuhüvitist 1/3 võrra, s.o 118 786,46 krooni võrra ja lugeda hageja varalise kahju hüvitiseks 237 572,91 krooni, millest arvata maha 20.10.1994 kohtuotsuse alusel tasutud 11 980 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista varalise kahju hüvitis 225 592,91 krooni.
7.Vastavalt „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse“ §-le 3 kohaldatakse enne seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus
tehtud teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega. Hageja on taotlenud kohtukuluna kostjalt välja mõista õigusabikulu 17 937,25 krooni (tl 150-153). TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Hagi oli esitatud 434 250,66 krooni nõudes ja kohus rahuldas hagi 225 592,91 krooni ulatuses, s.o 51,95% ulatuses. Arvestades TsMS § 60 lg-s 1 sätestatut, loeb kohus hageja vajalikuks ja põhjendatud kuluks õigusabi eest, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 9318,40 krooni. Kostja ei ole taotlenud kohtult kohtukulude väljamõistmist. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 11 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamisel.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.