Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

tasumise tähtpäevaks kontol maksenõude rahuldamiseks vajaliku summa olemasolu. Kostja rikkus korduvalt lepingus sätestatud maksenõude tähtaegse tasumise kohustust. Pooled sõlmisid 03.09.2001 kokkuleppe nr RA030901SL krediitkaardi kasutamisest tuleneva võlgnevuse tasumise kohta, mille kohaselt kostja kinnitas maksevõlgnevust hageja ees ja kohustus likvideerima võlgnevuse igakuiste osamaksetena, tähtpäevaga 10.06.2002. Vastavalt eelnimetatud kokkuleppe tingimustele arvestas hageja tasumata summa jäägilt alates 03.09.2001 intressi määraga 16 %. Vaatamata hageja antud täiendavale tähtajale kostja kohustust ei täitnud. Lepingu lõpetamise seisuga võlgnes kostja hagejale põhivõlana 9 595,07 krooni ning intressidena 348,10 krooni. Vastavalt 03.09.2001 lepingu p-le 2.3 on hageja arvestanud põhivõlalt viivist 0,5 % tähtaegselt tasumata summalt päevas (s. o 180 % aastas) perioodi 11.02.2003–26.07.2006 eest. Seisuga 26.07.2006 on viivisevõlg 59 729,31 krooni. Lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, vähendas hageja viivise nõuet 9 594,07 kroonini. Lähtuvalt eeltoodust ning TsK § 173 lg-st 1, §-st 174, § 190 lg-st 1, § 191 lg-st 1, §-st 192 ja § 231 lg-st 1, palus hageja kostjalt enda kasuks välja mõista kokku 19 537,24 krooni, millest 9 595,07 krooni moodustab põhivõlg, 9 594,07 krooni viivis ning 348,10 krooni intress. Hagi aegumise hindamisel palus hageja kohaldada 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 146 lg 4, mis sätestab nõude aegumise tähtajaks kümme aastat juhul, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. 03.09.2001 sõlmitud krediitkaardi kasutamisest tuleneva võlgnevuse tasumise kohta sõlmitud kokkuleppega kostja tunnistas maksevõlgnevust hageja ees ning võttis ühtlasi kohustuse maksta hagejale raha vastavalt maksegraafikule. Kostja oli teadlik igakuiste osamaksete tasumise kohustusest, kuid ei täitnud võlgnevuse likvideerimise kohta koostatud kokkulepet. Hageja leidis, et sõlmitud maksegraafikust tulenevate igakuiste osamaksete mittemaksmine on tahtlik rikkumine. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja taotles hagile aegumise kohaldamist. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 9 lg-le 1 kohaldatakse enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele 01.07.2002 jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) sätestatut. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegub tehingust tulenev nõue kolme aasta jooksul. Aegumistähtaja algust hakatakse lugema nõude sissenõutavaks muutumisest. Hagejale sai nõude sissenõutavus teatavaks hiljemalt 10.06.2002. Tulenevalt rakendussätetest ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse vastavatest normidest oli hageja nõude aegumistähtaeg 01.07.2005. Hageja esitas hagi kohtusse rohkem kui aasta pärast selle tähtpäeva saabumist, seega on nõue aegunud ja hageja on kostja seisukohalt nõudeõiguse minetanud. Kostja kinnitas, et ei ole tahtlikult rikkunud rahalisi kohustusi hageja ees. Kostja teada oli ta tasunud oma võlgnevuse AS-le Sampo Pank, ka pangateller kinnitas talle 2004. a. suvel, et Sten Leivatil ei ole hageja ees võlgnevust. AS Sampo Pank krediidiosakond teatas vastuseks kostja järelepärimisele hagi esitamise põhjuste kohta, et pank soovib saada aja möödumisel suureks kasvanud viiviseid, samuti saada kohtulahendit nõude aegumise suhtes.

2(6)

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 15.12.2006 otsusega, millega mõistis Sten Leivatilt AS Sampo Pank kasuks välja 19 537,24 krooni. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel täies ulatuses kostja Sten Leivati kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus 03.09.2001 krediitkaardi kasutamisest tuleneva võlgnevuse tasumiseks sõlmitud kokkuleppest tuleneva nõude aegumise üle. Kostja kohustis tuleneb seega poolte vahel 03.09.2001 sõlmitud kokkuleppest nr RA030901SL, kuna pooled vormistasid krediitkaardi lepingust tuleneva võlgnevuse ümber laenulepinguks. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (edaspidi VÕSRakS) § 9 lg-le 1 kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne

3(6)

võla tunnistamist tõendava teo tegemisest. Kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega uuesti alanud aegumistähtaja hulka ei arvata. Samuti sätestab 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 158 lg 1, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos (TsÜS § 158 lg 2). Poolte 03.09.2001 kokkuleppe p-s 2.1 viidatud, lepingujärgsete maksete tegemiseks ettenähtud pangakonto väljavõtte kohaselt on kostja kontolt tehtud võlgnevuse katteks osalisi makseid kuni 01.02.2003. Seega on kostja osalise makse tegemisega TsÜS § 158 tähenduses nõuet tunnustanud (kehtiv tsiviilseadustiku üldosa seadus kohaldub VÕSRakS § 12 lg 1 kohaselt). Eeltoodust tulenevalt jõudis maakohus järeldusele, et hagi aegumine on katkenud ja alanud uuesti 01.02.2003 kõigi graafikujärgsete osamaksete osas. Maakohus leidis, et hageja nõue krediitkaardi lepingust tuleneva ja 03.09.2001 laenuks ümbervormistatud võla saamiseks on tõendatud ja põhjendatud. Võla tasumata jätmine nähtub kostja nimel Sampo Pangas oleva konto nr 335092160005 väljavõttest. Eeldades, et pangateller annab võla olemasolu või puudumise kohta infot võlaga seotud pangakonto alusel, ei saa tõene olla väide, et pangateller 2004. a. suvel kostjale kinnitas, et kostjal panga ees võlgnevust ei ole. 28.12.2004 on kostja kontolt teostatud nõuete mahakandmine. Asjaolu, et pank on pikaajaliselt tasumata nõude lootusetu nõudena oma raamatupidamise korrastamiseks maha kandnud, ei tähenda, et nõuet enam olemas ei ole. Võla tasumist tõendab maksedokument. Kostja ei ole esitanud maksedokumenti ega ühtegi muud tõendit võla tasumise kohta. Põhivõlg 9 595,07 krooni tuleb tasuda TsK § 173 lg 1 ja § 174 alusel ning viivis hageja nõutud suuruses 9 594,07 krooni tuleb tasuda TsK § 190 lg 1 ja § 231 lg 1 alusel, kuna hageja ja kostja olid 03.09.2001 kokkuleppe p-s 2.3 kokku leppinud, et lepingujärgsete maksete nõuetekohaselt tasumata jätmise eest kohustub kostja maksma viivist 0,5 % päevas nõuetekohaselt tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest. TsK §-st 182 tulenevalt oli krediidiasutustel lubatud nõuda rahalise kohustuse järgi intressi ning kostja intressivõlg on 348 krooni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 15.12.2006 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta AS Sampo Pank hagi Sten Leivati vastu aegumise tõttu rahuldamata. Apellant palub kohtukulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus jätnud ebaõigesti kostja taotletud aegumise kohaldamata. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja nõude aegumistähtaeg on vastavalt TsÜS § 146 lg-le 4 kümme aastat. TsÜS § 146 lg 4 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Eeltoodust tulenevalt on aegumistähtaja saabumise seisukohalt oluline tuvastada kohustust rikkunud isiku tahtlus. VÕS § 104 lg 5 kohaselt tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kaevatavast otsusest nähtub, et kohus tuvastas kostja väidetava tahtluse ainuüksi hageja väidete ning kohustuse täitmatajätmise fakti alusel, heites samas kostjale ette, et ta ei ole tõendanud vastupidist. Kohus ei ole otsuses piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ta loeb hageja väited kostja tahtluse kohta tõendatuks ja kostja vastupidised väited tõendamatuteks. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg 8. Apellant leiab, et jättes kostja tegeliku tahte välja selgitamata ning sisuliselt eelistades hageja väiteid kostja omadele, on kohus rikkunud poolte võrdsuse põhimõtet, mis annab aluse kaevatava

4(6)

kohtuotsuse tühistamiseks. Kuna nõude tõendamise koormus lasub hagejal, oleks hageja pidanud esitama üheselt mõistetavad tõendid kostja tegeliku tahte kohta või oleks kohus pidanud tõendite puudumisel rahuldama kostja esitatud hagi aegumise taotluse. Negatiivse asjaolu, s. o tahte puudumise tõendamist ei saa kostjalt nõuda. Kuna kostja tahtlus lepingulist kohustust mitte täita ei ole tõendatud, oleks asjas tulnud kohaldada aegumist vastavalt kostja esiletoodud õigusnormidele. Kostja ei vaidlustanud, et 01.07.2002 ei olnud nõue aegunud. Tulenevalt VÕSRakS § 9 lg-st 2, enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg-st 1 ja kehtiva TsÜS § 146 lg-st 1, oleks tulnud kohaldada nõude kolmeaastast aegumistähtaega alates 01.07.2002. Selle järgi on 27.07.2006 esitatud haginõue aegunud. Ka juhul, kui eeldada, et aegumise kulgemise tähtaeg algas väidetavast kostjapoolsest nõude tunnustamisest 01.02.2003, oleks ka sel juhul hagi TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud 01.02.2006, s. o enne hagi esitamist. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja palub jätta menetluskulud apellandi kanda. Hageja vastuväidete kohaselt apellatsioonkaebusele on Harju Maakohtu 15.12.2006 otsus hagi rahuldamise kohta seaduslik ja põhjendatud. Hageja leiab, et kostjapoolse kohustuse tahtliku rikkumise tõttu on kohus õigesti kohaldanud TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast nõude aegumise tähtaega. VÕS § 104 lg-s 5 toodud tahtluse definitsioonis sisalduv õigusvastane tagajärg tähendab igasuguse õigusvastase tulemuse ilmnemist ühiskonnas, olenemata sellest, kas ja milline tegevus või tegevusetus õigusvastasuse esile kutsub. Õigusvastase tagajärje soovimine hõlmab otsest ja kaudset tahtlust, millest viimasel juhul isik peab möönma sellise tagajärje saabumist. Järelikult kui rahalist kohustust rikkuv isik möönab ehk teab ja tunnistab rikkumist, siis on tegemist kohustuse tahtliku rikkumisega. Vastavalt 03.09.2001 poolte vahel sõlmitud kokkuleppele krediitkaardi kasutamisest tuleneva võlgnevuse tasumise kohta kostja tunnistas maksevõlgnevust hageja ees ning võttis ühtlasi kohustuse tasuda võlgnevus maksegraafiku alusel igakuiste osamaksetena. Osamaksete tasumata jätmine kostja poolt on käsitatav kohustuse tahtliku rikkumisena. Harju Maakohus on seda järeldust otsuses piisava põhjalikkusega põhjendanud. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Pooled ei taotlenud tsiviilasja läbivaatamist kohtuistungil, mistõttu kolleegium peab võimalikuks apellatsioonkaebus läbi vaadata kirjalikuks menetluses TsMS § 647 lg 1 alusel. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. Maakohus on asunud ekslikule seisukohale, et maksegraafiku osamaksete tasumata jätmine on kohustise tahtlik rikkumine, mille puhul tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg 4 järgi kümneaastast aegumistähtaega. TsÜS § 146 lg 1 järgi on üldine aegumistähtaeg 3 aastat ja TsÜS § 146 lg 4 toodud 10aastast aegumistähtaega kohaldatakse siis, kui kohustatud isik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Vaidlust ei ole selles, et Sten Leivat lepingust tulenevat kohustust rikkus, jättes täitmata temaga 10.03.2000 sõlmitud rahvusvahelise krediitkaardi lepingu ning 03.09.2001 kokkuleppe nr

5(6)

RA030901SL krediitkaardi kasutamisest tuleneva võlgnevuse tasumise kohta osamaksetena tähtpäevaga 10.06.2002. Selleks, et hagejal oleks õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist kümne aasta jooksul, peab kostja olema kohustust rikkunud tahtlikult. VÕS §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Eeltoodust järeldub, et kohustuse mistahes rikkumine ei ole automaatselt kvalifitseeritav tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Süü, s.h. tahtluse olemasolu eeldab eraldi tuvastamist lisaks rikkumise tuvastamisele. Tahtlus kohustuse rikkumisel on sisustatud VÕS § 104 lg-s 5, s.o õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega pidanuks hageja tõendama, et lepingut sõlmides (või täites) olid kostja kavatsused suunatud sellele, et hagejal jääksid saamata lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad. Vastavalt TsÜS § 138 lg-tele 1 ja 2 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Tahtlik kohustuste rikkumine oleks ilmses vastuolus hea usu põhimõttega, kuid kostja pahauskset käitumist tuleks hagejal tõendada. Hageja seda teinud ei ole. Arvestades eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks eeldused puuduvad, sest hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul kohaldada kümneaastast hagi aegumise tähtaega. Järelikult kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, mis algas 01.07.2002. Maakohus tuvastas, et kostja kontolt tehti osalisi makseid 01.02.2003 ning asus seisukohale, et hagi aegumine tulenevalt TsÜS § 158 lg-st 2 algas uuesti 01.02. 2003 kõigi graafikujärgsete osamaksete osas. Samas, kohaldades ekslikult TsÜS § 146 lg 4, maakohus leidis, et hagi ei ole aegunud. Apellatsioonkaebuses on apellant asunud põhjendatult seisukohale, et isegi sel juhul, kui lugeda aegumise kulgemise tähtaja algust 01.02.2003, on ka sel juhul hagi tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 aegunud, kuivõrd hagiavaldus esitati kohtusse 27.07.2006, see on pärast kolmeaastast tähtaega. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et hagi esitamise ajaks oli hagi aegunud. Kuivõrd kostja taotles aegumise kohaldamist, siis tulnuks hagi jätta rahuldamata. Kuivõrd hagi tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad kohtukulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Kai Kullerkupp

Mare Merimaa

Malle Seppik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.