Võlaõigus › Seltsingulepingud

Lepingus ettenähtud ajaks OÜ Henriksen (pankrotis) katust valmis ei teinud, seisuga 31.01.2004 oli tegemata töid 364 826 krooni eest. 17.03.2004 läbi viidud elamu katusetööde ülevaatusel selgus, et ehitaja ei ole teostanud töid ettemaksuna saadud 438 765 krooni eest. Alates oktoobrist 2003 saatis hageja OÜ-le Henriksen (pankrotis) korduvalt meeldetuletusi ja pretensioone. 03.06.2004 teavitas OÜ Henriksen (pankrotis) hagejat, et tal on makseraskused ja ei saa seetõttu ehitustöid lõpetada. OÜ Ehitusekspert arvamuse kohaselt moodustab hageja nõudeõigus kokku 857 031 krooni (ebakvaliteetsete tööde maksumus 446 040 krooni, tegemata tööde eest tasutud 410 991 krooni). Ühtlasi peab hageja maksma liisingumakseid. VÕS § 128 lg 3 kohaselt on tulevikus kaotsiminev vara kahju. Ühistul on kohustus maksta AS-le Hansa Liising Eesti lisaks 1 380 000 kroonile 374 682 krooni intresse. Arvutuse kohaselt moodustab ebakvaliteetselt tehtud ja tegemata tööde maksumus 62% tööde maksumusest, mille vastavad intressimaksed - 232 302 krooni – on hagejale põhjustatud kahju. Kokku on hagejal nõue OÜ Henriksen (pankrotis) vastu 1 309 528 krooni. Hageja esitas hagi OÜ Henriksen ja osaühingu juhatuse liikme Haakon Nõmme vastu ning palus neilt solidaarselt välja mõista tekitatud kahju 200 000 krooni. OÜ Henriksen pankrot kuulutati välja 21.02.2005 ning nõue tema vastu jäeti läbi vaatamata PankrS § 43 lg 2 alusel. Hageja palus kostjalt Haakon Nõmmelt välja mõista kahju hüvitamiseks 200 000 krooni. Haakon Nõmme on OÜ Henriksen (pankrotis) seaduslik esindaja, kes sõlmis hagejaga lepingu ja korraldas lepingu täitmist. Kostja ei täitnud tavalise oodatava hoolega juhtorgani liikme kohustusi (TsÜS § 35). Kostja ei selgitanud hagejale, mis põhjusel jäi katuse ehitus lõpetamata. Kostja kui juriidilise isiku juhtorgani liige rikkus tahtlikult oma kohustusi, viivitades lepingu täitmisega, jättes katuse ehitamise pooleli staadiumis, mis eeldab ilmselt tööde jätkamist: katusest ulatuvad välja ärasaagimata roovitiste otsad, katuse kattepleki ääred on jäetud kinnitamata. Kostjat teavitati puudustest töös ajal, mil ta ei olnud haige, s.o 22.10.2003. Katuse valmimise lõpptähtaeg saabus enne kui kostja väidetavalt haigestus. Kostja jätkas hageja arvel pangast raha väljavõtmist, kuigi ta ei teostanud väljavõetud raha mahus töid. Kostja on andnud korduvaid lubadusi tööde lõpetamise osas. Käesoleva ajani on tegemata katuse soojustustööd, plekitööd, korstnatööd, otsaseinatööd, ehitamata on käiguteed, paigaldamata on turvasiinid, katuseluugid, vahetamata on pööninguluugid. Eelnimetatud tööde ja materjalide maksumuse osas on kostja pangast hageja nimel raha välja võtnud. Kostja vastutus tuleneb TsÜS §st 37 ja ÄS §-st 187, mis näevad ette juhatuse liikme vastutuse kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest. Kostjal kui juhatuse liikmel lasus tulenevalt TsÜS §-st 36 ja ÄS § 180 lg-st 51 pankrotiavalduse esitamise kohustus. Kostja varjas hageja eest 27.09.2004 otsust osaühingu likvideerimise kohta. Kostja on hagejale põhjustanud kahju kokku 667 968 krooni ulatuses. Hageja täienduste kohaselt oli juba lepingu sõlmimise ajal kostjale teada osaühingu halb majanduslik olukord, kuid sellele vaatamata sõlmis ta hagejaga lepingu. Kostja ei kasutanud hageja arvel ettemaksuna saadud raha sihtotstarbeliselt Pikri 8 elamu katuse ehitamiseks. Kostja ei korraldanud töid vastavalt koostatud ehitusgraafikule: tööpäevad olid poolikud, puudus vajalik materjal. Kostja hoidus hagejaga suhtlemisest kõrvale. Õigusliku alusena tugines hageja VÕS §-le 1043, ning, viidates Riikohtu praktikale, leidis, et võlausaldajal on võimalik nõuda äriühingu juhatuse liikmelt kahju hüvitamist otse endale (kahju on tekitatud pärast 01.07.2002). Antud juhul on kostja tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja väitel on ta täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt ja kahju ei ole tekitatud hagejale tahtlikult. Kostja haigestus detsembri lõpus 2003 ja viibis mitu kuud haiguslehel. Kostja püüdis organiseerida tööde lõpetamist, kuid see ei õnnestunud rahaliste raskuste tõttu, millele lisandus töömeeste lahkumine firmast. Septembris 2004 otsustas kostja osaühingu majandustegevuse lõpetada. Kohtuistungil kostja selgitas, et ehituse käigus olid hagejaga pidevad erimeelsused, mistõttu tema korraldusel lõpetati ehitustegevus novembri lõpus või detsembri alguses. Kostja asus seisukohale, et juhtunu eest vastutab OÜ Henriksen (pankrotis), mitte tema.

Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis Haakon Nõmmelt välja kahju hüvitist 200 000 krooni. Kohus oli seisukohal, et kahju olemasolu on tõendatud OÜ Ehitusekspert arvamusega, mille kohaselt on osa töid teostatud ebakvaliteetselt ning nende ümbertegemine maksab 446 040 krooni; ehitaja on ettemaksuna saanud 410 991 krooni, kuid töid ei ole eelnimetatud summas tehtud. Nimetatud summad moodustavad hageja otsese kahju, s.o kokku 857 031 krooni. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja juhatuse liikmena tekitas oma kohustuste rikkumisega hagejale kahju või mitte. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju hüvitamise eelduseks on kahju olemasolu hagejal, põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja kahju tekitanu (kostja) teo (tegevus või tegevusetus) vahel ja kahju tekitanu (kostja) teo õigusvastasus. VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8 sätestavad, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega ja heade kommete vastase tahtliku käitumisega. 31.03.2003 kehtinud TsÜS § 35 kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja vastavalt § 37 lõikele 1 ja 2 vastutavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju juriidilisele isikule, juriidilise isiku ees solidaarselt ja kahju hüvitamist juriidilisele isikule võib nõuda ka juriidilise isiku võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada juriidilise isiku vara arvel. Vara puudumist tõendab eelkõige OÜ Henriksen (pankrotis) pankroti välja kuulutamine. ÄS § 187 sätestab juhatuse liikme vastutuse kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest. Kostja, olles ainus juhatuse liige ja ainuosanik, ei korraldanud ehitustöid vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule, ei kulutanud Pikri 8 ehituseks ettenähtud makseid sihtotstarbeliselt, jättes kasutamata 410 991 krooni. Kostja oli osaühingus ainus isik, kellel oli pädevus rahaliste vahendite kasutamiseks või kasutamise delegeerimiseks. Kostja selgituse kohaselt ei olnud tal kavatsust saadud raha koheselt kasutada sihtotstarbeliselt, vaid suunas raha kasutuse üldisesse osaühingu tegevusse. Eeltoodu põhjal leidis kohus, et kostja tegevus oli teadlik 05.09.2003 töövõtulepinguga võetud kohustuste rikkumisel. Asja menetluses leidis tõendamist, et ehitustegevus katkestati kostja korraldusel. Kostja korraldus jätta elamu katuse ehitamine pooleli talve hakul, on käsitletav heade kommete vastase tahtliku käitumisena VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses. Kostja käitumine ei ole vabandatav ka juhul, kui pooltel tekkisid erimeelsused (seda reguleerib lepingu punkt 17.2). Seega on kostja tegevus (korraldus katkestada katuse ehitustööd) otseses põhjuslikus seoses hagejale põhjustatud kahjuga 410 991 krooni, kuna kostja ei andnud korraldust kulutada hageja eest tasutud raha sihtotstarbeliselt Pikri 8 katuse ehitustöödeks. Vastupidisel juhul oleks katus valmis saanud. Kostja on osaühingu juhatuse liikmena rikkunud oma kohustusi, käitunud tahtlikult vastuolus heade kommetega ning sellega põhjustanud hagejale kahju. Viivise osas märkis kohus, et seda ei ole õige antud vaidluses kahjuna käsitleda, sest tuleneb võlaõiguslikust suhtes tellija ja töövõtja vahel. Ka intress ei ole käsitletavad kahjuna, sest selle maksmine ei ole seotud kostja käitumisega. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palus apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada. Kohus on kohaldanud ebaõigesti juhatuse liikme vastutust reguleerivaid õigusnorme. ÄS 2003.a kehtinud redaktsiooni § 187 lg 1 kohaselt vastutavad oma kohustuse rikkumisega osaühingule kahju tekitanud juhatuse liikmed selle hüvitamise eest solidaarselt. Sama sätte 2. lõike kohaselt võib nimetatud kahju hüvitamist osaühingule nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Ka tulenevalt TsÜS § 37 lg-test 1 ja 2 vastutavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed, kes on oma

kohustuse rikkumisega tekitanud kahju juriidilisele isikule, juriidilise isiku ees solidaarselt ja kahju hüvitamist juriidilisele isikule võib nõuda ka juriidilise isiku võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada juriidilise isiku vara arvel. Kohus on jätnud tähelepanuta, et võlausaldaja võib kahju hüvitamist nõuda üksnes osaühingule, mitte iseendale. Kohtuotsusest ei nähtu, milliseid osaühingu ees lasuvaid kohustusi kostja rikkus ja milline on selle rikkumise tagajärjel osaühingule tekkinud kahju. Eeltoodud vastutuse põhimõtte kohaselt on OÜ Henriksen (pankrotis) juhatuse liikmel juhtorgani liikme kohustused juhitava osaühingu ees. Ta peab tegutsema osaühingu esindamisel ja juhtimisel viisil, mis tema mõistliku arvamuse kohaselt on ühingu parimates huvides. ÄS § 306 lg 2 kohustab aktsiaseltsi juhatust tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kostja on seisukohal, et tööde ajutine peatamine ja hilisem katkestamine oli lepingu täitmise tingimusi arvestades osaühingu parimates huvides. Tulenevalt hageja juhatuse liikme pidevast sekkumisest faktiliste ehitustööde tegemisse ja endale sisuliselt objektijuhi rolli võtmisest oleks töövõtulepingu täitmise jätkamine tema korralduste järgi viinud osaühingu raskesse majanduslikku seisu. Lahkhelide süvenemine hageja tellimuse täitmisel ja tulemusteta läbirääkimised olukorra kokkuleppeliseks lahendamiseks viisid kostja sügavasse depressiooni ja sellest tuleneva töövõimetuseni. Lepingu täitmise lõpuleviimise korraldamine, s.h hageja nõuetele ja tingimustele vastamine, osutus võimatuks. Seega on juhatuse liige oma kohustusi osaühingu ees täitnud ega ole tekitanud osaühingule kahju. Apellant ei nõustu kohtuotsuse järeldusega, et kuna kostja kui osaühingu juhatuse liikme tegevuse tulemusena katkestati ehitustegevus, tekivad sellest õiguslikud tagajärjed kostjal isiklikult. TsÜS § 34 lg 1 kohaselt loetakse juriidilise isiku juhatus suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Vastavalt TsÜS § 115 lg-le 1 kehtib esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja tal oli selleks esindusõigus. Tööde peatamisega oli tegemist majandusliku otsusega ja ehkki OÜ Henriksen (pankrotis) juhatuse liikmele kui osaühingu käsundisaajale ei saa võlausaldaja huvid olla primaarse tähtsusega, lähtuti kõiki asjaolusid kaaludes mõlema poole huvidest. Seega vastutab selles olukorras lepingu rikkumisest tuleneva kohustuse eest juriidiline isik, kuivõrd seaduse mõtte kohaselt ei tohiks juhatuse liige saada kõigi osaühingu äritehingutest ohustatud õigushüvede käendajaks. Apellant ei nõustu ka väljamõistetud kahju suurusega. Esiteks viidatakse ettemaksule kui rahale, mida kostja peaks tagastama, kuna selle eest ei ole midagi tehtud. Ettemaksu kasutas OÜ Henriksen (pankrotis) hageja objektile materjalide ostmiseks. Teiseks ei ole kostja omastanud hageja poolt tasutud summasid, vaid need kasutati OÜ Henriksen (pankrotis) poolt töö teostamisega seotud kulude katmiseks. Lepingu sõlmimisel ei kahelnud kostja OÜ Henriksen (pankrotis) võimes võetud kohustusi täita. Töövõtja ja kostja käitusid töövõtulepingu täitmisel hea usu ja mõistlikkuse põhimõtete kohaselt vastavalt VÕS §-dele 6 ja 7. Lepingu punktis 3.13 tulenes töövõtja kohustus informeerida tellijat viivitamatult kõigist asjaoludest, mis võivad ohustada muu hulgas töö kõlblikkust, vastupidavust või kvaliteeti. Arvestades, et ehitustööde tegemise aluseks oli vaid arhitektuur-ehitusliku osa eelprojekt, kaasas OÜ Henriksen (pankrotis) oma kutsekogemust arvestades töö mahu ja teostamise küsimuses eksperdi hinnangu andmiseks. Seetõttu ei ole ehituse peatamine käsitletav heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Katuse ehitus oli sel ajal juba staadiumis, kus korteriomanike vara ega tervis ei olnud ohus. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja peab maakohtu otsust seaduslikuks ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, kuulanud ära asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu kaevatava otsuse lõppjäreldus on õige. Kooskõlas

TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Küll peab ringkonnakohus vajalikuks otsuse põhjendusi täpsustada. Õige on apellatsioonkaebuses sisalduv seisukoht, et alates 01.07.2002 kuni 31.12.2005 kehtinud ÄS § 187 lg 2 kohaselt võis võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist osaühingule, mitte vahetult endale. Kuid seaduses sätestatud juhul võivad juhatuse liikmel tekkida kohustused ka võlausaldajate ees, kellel on õigus esitada vastav nõue. Selliseks erandiks võib olla näiteks 07.07.2001 jõustunud ÄS § 180 lg-s 51 (kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsioonis) sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine, millega võib kaasneda ka juhatuse liikmete otsene isiklik vastutus osaühingu võlausaldajate ees. Sellisel juhul käituks juhtorgani liige õigusvastaselt äriühingu võlausaldaja suhtes, kellega tal lepinguline suhe puudub. Seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega äriühingu juhatuse liikme poolt äriühingu võlausaldajale kahju tekitamine oleks sel juhul õigusvastane tegevus võlausaldaja suhtes VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Kui äriühingu juhtorgani liige on võlausaldajale õigusvastaselt kahju tekitanud pärast 01.07.2002, siis sellise kahju hüvitamist saab võlausaldaja nõuda otse endale. Sellisel juhul ei kohaldata ÄS § 187 lg-t 2. Sama seisukohta on väljendanud 22.09.2005 otsuses nr 3-2-1-79-05 ka Riigikohus. Maakohus ongi hagi rahuldamisel tuginenud VÕS §-le 1043 ning leidnud, et kahju tekitamise õigusvastasus seisneb kostja õigusvastases käitumises VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 tähenduses. Sel põhjusel tuleb jätta maakohtu otsuse põhjendustest välja kostja vastutuse alusena märgitud ÄS § 187. Varemmärgitust järelduvalt võis hageja, tuginedes asjaolule, et kostja jättis juhatuse liikmena täitmata talle seadusega pandud kohustuse ning tegutses tahtlikult heade kommete vastaselt, nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Deliktiõiguse alusel võib juriidilise isiku juhatuse liige vastutada ka juriidilise isiku võlausaldajate ees, kui ta on toime pannud õigusvastase teo ning selle teo ja kahju vahel on põhjuslik seos. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige ka siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva või heade kommete vastase tahtliku käitumisega (p-d 7 ja 8). ÄS § 180 lg 51 kohaselt kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama viivitamatult kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Nimetatud normis sätestatud kohustuse üheks eesmärgiks ongi kaitsta võlausaldajate huve. Juhatuse liikmel lasuv kohustus käituda kooskõlas heade kommetega on nii äriühingu enda kui võlausaldajate huvides. Juhtorgani liikmete üldine hoolsusnõue hõlmab kohustust rakendada otsuste vastuvõtmisel ärijuhilt oodatavat vajalikku hoolt. TsÜS § 35 kehtestab juhtorgani liikmete üldise käitumise ja kohustuste täitmise standardi, mis on tuletatud hea usu põhimõttest (TsÜS § 138). Nimetatud sätte kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaliku hoolsuse puhul on tegemist abstraktse määratlemata õigusmõistega, mille täpsem sisustamine on igal konkreetsel juhul kohtu ülesandeks. Kostja väited selle kohta, et ta tegutses tööde katkestamiseks korralduse andmisel osaühingu parimates huvides, jäid paljasõnalisteks. Hageja poolt kohtule esitatud tõendid viitavad vastupidisele: äriühingu tegevuse praktiline lõpetamine (mille tulemusel oli ilmne, et lepingulisi kohustusi täita ei suudeta) ja varaliste vahendite puudumine (mida on kostja ise kohtus kinnitanud) oleks pidanud tingima pankrotiavalduse kohese esitamise, mida kostja aga ei teinud. Kostja käitumine hagejaga suhtlemisest kõrvalehoidmisel tõendab üheselt tema tahtmatust äriühingut juhtida (esindada) ja oma kohustusi täita. Kuigi lepingu alusel OÜ-le Henriksen hageja tasutud summasid ei saa käsitada sihtotstarbeliste maksetena, tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, et tööde katkestamiseks korralduse andmine, jättes tööde mahu täitmata ja ettemaksuks saadud raha tagastamata, on hinnatav heade kommete vastase tahtliku käitumisena (millest lähtuvalt määratles kohus ka kostja tekitatud kahju suuruse - 410 991 krooni).

Nõustuda ei saa kaebuses sisalduva väitega, nagu ei nähtuks kohtuotsusest, milliseid osaühingu ees lasuvaid kohustusi on kostja rikkunud ja milline on selle tagajärjel tekitatud kahju. Hagiavalduse kohaselt seisnes hagejale tekitatud kahju töövõtulepinguga võetud kohustuste mittekohases täitmises OÜ Hendriksen (pankrotis) poolt. Nõue kostja vastu tulenes asjaolust, et kostja oli töövõtulepingu pooleks oleva äriühingu juhatuse ainuliige, kelle tegutsemine tingis lepingu rikkumise: tema korraldused olid vastuolus nii äriühingu kui võlausaldajate huvidega. Hageja väitel oli OÜ-l Henriksen juba enne hagejaga töövõtulepingu sõlmist rahalisi raskusi ning et pankrotiavalduse oleks kostja pidanud esitama vähemalt suvel 2004 (hageja kirjalik arvamus vastuseks kostjale – tl 109118). Maakohus jõudis õigele järeldusele, et kostja on oma kohustusi tahtlikult rikkunud. Kostja ei täitnud TsÜS §-st 36 ja ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust: asjas esitatud tõendite kohaselt oli ilmne, et juriidiline isik oli püsivalt maksejõuetu. Kuigi kohus ei ole eraldi käsitanud ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse täitmist, on ta otsuse põhjendustes viidanud ka VÕS § 1045 lg 1 p-le 7. Hagi aluseks olevate asjaolude põhjal tugines kohus õigesti VÕS § 1045 lg 1 p-le 8, leides, et kostja käitumine on hinnatav ka selle sätte järgi õigusvastasena. Eeltoodud põhjendustel ei saa nõustuda apellandiga, nagu ei saaks asjaolust, et kostja kui osaühingu juhatuse liikme tegevuse tulemusena katkestati ehitustegevus, tekkida õiguslikke tagajärgi kostjale isiklikult. Sõltuvalt kostja käitumisest võis hinnata tema tegevust heade kommete vastaseks ning seadusest tulenevat kohustust rikkuvaks. Apellandi väide, nagu oleks tööde peatamise puhul arvestatud nii äriühingu kui võlausaldajate huvidega, on vastuolus asjas esitatud tõenditega. Apellandi viide ÄS § 306 lg-st 2 tulenevale juhatuse kohustusele tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ning sellele tuginev järeldus, et tööde katkestamine oli lepingu tingimusi arvestades osaühingu parimates huvides, ei ole kooskõlas asja materjaliga. Paljasõnaline on kostja väide, et töövõtulepingu täitmise jätkamine oleks võinud viia osaühingu raskesse majanduslikku seisu. Asjas esitatud tõendite põhjal võib teha vastupidise järelduse: raske majanduslik seis (varaliste vahendite puudumine) tingis tööde teostamise lõpetamise (objektilt lahkumiseks korralduse andmise). Lisaks otsestele kohustustele äriühingu ees oli juhatuse liikmel kohustus arvestada oma tegevuses ka muid seadusest tulenevaid kohustusi, s.h nõuet käituda kehtivatele õigusnormidele ja -tavadele vastavalt. Tõendite kogumile antud hinnangu põhjal ei ole võimalik väita, et ehitustööde lõpetamiseks korralduse andmise tingisid objektiivsed asjaolud. Sel juhul oleks mõistlik isik lõpetanud ka tööde eest makstava raha vastuvõtmise. Ka asjaolu, et kostja viibis 2004.a alguses haiglaravil, ei vabastada teda vastutusest: osaühingu juhatuse ainuliige peab hoolitsema ka selle eest, et äriühing tema äraolekul tegutseks (pealegi oli tegemist lühiajalise haigestumisega). Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses sisalduva käsitlusega kahju suuruse kohta. Kohus on õigesti märkinud, et kostja tekitatud kahjuna võiks hinnata ettemaksuks saadud raha eest tegemata jäetud tööde maksumust. Nimetatud summa oli välja toodud dokumentaalses tõendis – ekspertarvamuses. Kostja ei vaielnud vastu ja nõustus ka apellatsioonikohtu istungil, et töid teostati väiksemas mahus, kui oli raha selleks saadud, vaieldes küll vastu maakohtu tuvastatud summale. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid, mis oleksid kummutanud eelnimetatud dokumendis sisalduvaid seisukohti. Kuna hageja nõudis kahju hüvitamist nimetatud summast cá kaks korda väiksemas summas, siis ei olnud kohtul alust kahelda nõutud summa vastavuses kahju suurusele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 8 jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Õigusabikulude osas tuleb arvestada ka TsMS § 61 lg 1 p-s 1

sätestatud piirmäära. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tuleks apellandil vastustaja kohtukulud hüvitada. Hagi rahuldamisel on maakohus hageja õigusabikulud kostjalt välja mõistnud võimalikus maksimaalmääras, mistõttu tema taotlus apellatsioonimenetluses kantud vastavate kulutuste hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.

Ü.Jänes

G.Kivinurm

M.Reino

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.